Keemia referaat "Tee toorainest keemiatööstuseni ja selle hinna kujunemine" (0)

NOAROOTSI GÜMNAASIUM
TEE TOORAINEST KEEMIATÖÖSTUSENI JA SELLE HINNA KUJUNEMINE
Referaat
Juhendaja : Ülle Rääli
Pürksi 2014
SISUKORD
Sissejuhatus………………………………………………………………………………………3
1.Keemiatööstus…..............................…………………………………………………………..4,5
1.1Keemiatööstus……………………………………………………………………………..4
1.2 Keemiatehnoloogia …………………………………………………………………………………………………………………….4
1.3 Tooraine ……………………………………………………………………………………………………………………………………..4
1.4 Hankivaks majanduseks …………………………………………………………………...4
2. Ülevaade keemiatööstusest……………………………………………………………………5
3. Tänapäev ja tuleviku väljavaated……………………………………………………………...6
4. Toote hinna kujunemine……………………………………………………………………….8
4.2Hinnast üldiselt………………………………………………………………………….…8
4.3 Hind……………………………………………………………………………………..

Sissejuhatus

Koostasime referaadi teemal Tee toorainest keemiatööstuseni ja selle hinna kujunemine.Oma referaadis selgitame teemaga seotud mõisteid, keemiatööstust ja selle harusid.Samuti haldame ka seoseid tooraine, keemiatööstuse ja selle hinna kujunemise vahel.
Lisamaterjalina toome näiteid üksikutest toorainetest, nende rollist inimese igapäevaelus ja nende teest keemiatööstuseni.Samuti selgitame ka nende hindade kujunemist.
Üheks teemaks, ilma milleta oleks antud teemal referaadi kirjutamine võimatu on ajalugu.Selleks selgitamegi Eesti keemiatööstuse arengut ja selle harude kujunemist.Ja selle rolli tänapäeval.
Keemiatööstus
Keemiatööstus on tööstusharu, kus rakendatakse keemiatehnoloogiat, selleks et keemilise ümbertöötlemise kaudu muuta toorained ( nafta , maagaas, õhk, vesi, metallid, mineraalid ja looduslikud orgaanilised materjalid) mitmesugusteks produktideks .
Tänapäeva keemiatööstus valmistab enam kui 70 000 toodet.
Keemiatehnoloogia on teadus tooraine keemilisest töötlemisest tarbeaineteks (nt kaupadeks) ja tootmisvahenditeks.
Tooraine ehk toormaterjal ehk toore on töötlemata või osaliselt töödeldud materjal, mida kasutatakse valmistoodete tootmisel.
Toorainet tööstusele saadakse hankivast majandusest. Näiteks põllumajanduse toodang on toiduainetetööstuse tooraine, kala on kalatööstuse tooraine, puit on puidutööstuse ja tselluloostööstuse tooraine.
Omakorda on mõnede tööstuse harude toodang teiste harude tooraineks. Näiteks on metallid, lakid ja värvid masinatööstuse toorained, tselluloos on paberitööstuse tooraine, jahu on kondiitritööstuse tooraine.
Samuti võivad olla mingi tehnoloogilise protsessi käigus tekkinud jäätmed teiste toodete tootmiseks tooraineks. Jäätmete taaskasutamine vähendab tootmiskulusid ja edendab säästvat arengut.
Hankivaks majanduseks ehk primaarseks sektoriks nimetatakse majandussektorit, mis tegeleb hüve loodusest saamisega .Primaarse sektori koosseisu kuuluvad: põllumajandus, jahindus , mesindus, metsandus ja kalandus .
Kuigi keemiatööstuse toorainebaas on väga lai, puuduvad Eestis keemiatööstuse kõige olulisemad lähteained: nafta , maagaas, kivisüsi, väävel, keedusool ja kaalisool. Meil saab keemiatööstuse toorainena kasutada vaid põlevkivi, puitu ja fosforiiti.
Kaasaegne keemiatööstus vajab palju kapitali ja oskuslikku tööjõudu, oluline roll on ka tootearendusel. Tehismaterjalide valmistamine on sageli majanduslikult otstarbekas vaid paljude firmade koostöös.
ÜLEVAADE KEEMAITÖÖSTUSEST

Eesti keemiatööstuses on viimastel aastatel palju ära tehtud muutmaks tootmisharu efektiivsemaks ja keskkonnasõbralikumaks. Kuid sellele vaatamata vajab Eesti keemiatööstus palju rohkem finantskapitali, oskuslikku tööjõudu ja energilisemat tootearendust.
Eesti keemiatööstust iseloomustavaks eripäraks on kaks olulist keemiasektorit: põlevkivikeemia ja haruldaste muldmetallide ning nende oksiidide tootmine. 
   
 KG põlevkiviõlitehas    
    
Eesti põlevkiviõli tööstusliku tootmisega alustati 1924 a. Põlevkivist õlitootmine Eestis on Euroopas ainulaadne pikka-ajaliste traditsioonidega tootmisharu, mis annab olulise panuse riigi majandusse. Toodangust kuni 85 % eksporditakse Euroopa Liidu liikmesriikidesse. Nii moodustas 2009. a. põlevkiviõli eksport 1,7 % koguekspordist. Eesti Energia Õlitööstus AS-i, VKG Oil AS-i ja Kiviõli Keemiatööstus OÜ tehastes  toodeti 2008. a. 444 800 tonni põlevkiviõli.
VKG AS ja Eesti Energia AS on investeerinud ja lähiaastatel planeerivad investeerida miljardeid kroone uute põlevkiviõlitehaste ehitamiseks suurendades põlevkiviõli tootmismahtusid kuni 1 miljoni tonnini 2015. aastaks.
Lisaks iseloomustab Eesti keemiatööstust tugev territoriaalne kontsentratsioon, sest keemiatööstusest üle poole asub Ida-Virumaal. Tuleneb see vastava regiooni traditsioonilistest sihtaladest ja arenguvõimalustest.
 
 
Keemiatoodete ekspordi vallas on suur roll Eestis ehituskeemiatoodete (vuugitäitematerjalid, hermeetikud ja ehitusliimid) valmistajatel Henkel Makroflex AS-l ja Krimelte AS-l. Värvide, lakkide ja muude viimistlusmaterjalide kolm suuremat tootjat Eestis on Akzo Nobel tütarettevõte ES Sadolin AS, Tikkurila  AS ja AS Eskaro.
 
Tarbekeemia ekspordimahud on küll tagasihoidlikumad, kuid Eestis on pikaajalised tarbekeemia ja kosmeetika tootmise kogemused. Kõigile on tuttavad Flora ja Orto kodukeemia - ja kosmeetikatooted Väiksemate ettevõtetena toodavad Eestis puhastusvahendeid ja tarbekeemia tooteid Harjumaal Kiili vallas asuv Estko AS, kus toodetakse keskkonnasõbralikke pesuvahendeid nii kodu kui ka tööstustarbijatele ja autoomanikele. Jõgevamaal Tabivere vallas asuva Mayeri Industries AS põhitoodeteks on peamiselt Baltimaades ja Skandinaavias turustatavad pesupulbrid.
 
Tänapäev ja tuleviku väljavaated
Euroopa Keemiatööstus on traditsiooniliselt suutnud toota kaks korda rohkem, kui tarbib ning ülejääv toodang järelikult eksporditakse. Eesti aga tarbib kaks korda rohkem kemikaale kui ise toodab, mis näitab arengupotentsiaali keemiatoodete tootmisel Eestis. Samas aga ühtegi maailmamastaapides arvestatavat investeeringut Eestisse tehtud ei ole. Ka väikese suurusega keemiaettevõtete arv on pigem vähenenud, kui kasvanud. Üheks põhjuseks võib olla see, et Euroopa Liidus kehtiv seadusandlus võimaldab ellu jääda EL suurriigi mõistes väikeettevõttel aga mitte Eesti väikeettevõttel. Keemiatööstuses kehtib reegel, mida suurem on keemiaettevõte, seda vähem ta proportsionaalselt saastab, sest suurte võime rakendada parimaid, säästlikumaid ja jäätmevabasid tehnoloogiaid on võrreldamatult suurem, kui väikestel. Seega tõenäoliselt Eesti keemiatoodangu kahekordistamisel reaalne saastekoormus hoopis langeks .
 
Keemiatööstuses on kasvanud investeeringute kogumaht , sealhulgas parimasse võimalikku tehnikasse, saaste vähendamiseks igaaastaselt üle 200 miljoni krooni.  Viru Keemia Grupp AS-i tütarettevõte VKG Oil AS,  kes on Eesti suurim põlevkiviõli tootja, on viimasel kümnel aastal investeerinud õlitootmise laiendamisse miljardeid kroone. Heaks näiteks investeerimistegevusest on valminud uus õlitehas Petroter.
 
Käesoleval 2010. aastal peavad keemiliste ainete tootjad vastavalt REACH määrusele registreerima esimesed ained, mis sõltuvalt ettevõttest ja ainetest viib raha välja kümnetes miljonites kroonides . Eesti puuduliku kemikaaliohutuspoliitika tõttu oleme teadmistelt ja oskustelt halvasti ette valmistatud ning seepärast voolab see raha enamuses väga kulukate välisekspertide kaukasse. REACH eesmärk on üllas ja selge - kaitsta inimtervist ja keskkonda kemikaalide kahjuliku mõju eest. Kuid tasud , mis tuleb maksta välisekspertidele, lõikavad ära investeerimisvõimalused jätkusuutlikumasse ja keskkonnasõbralikumasse tehnoloogiasse. 
 
Enim muret tekitab kogu Euroopa Liidu keemiatööstusele aga EL Kliimapoliitika , mille regulatsioonimehhanism alates 2013. aastast sunnib vähendama CO2 heitmeid, NOx ja SO2 heitmeid 2020 aastaks tasemeni, mida meil Eestis näiteks pole võimalik saavutada. 2013 aastast on kavas ka oluline muudatus senises kauplemissüsteemis, mille lõpptulemusena alates aastast 2020 peab kogu kasvuhoonegaaside kogus olema vabakaubeldav oksjoniturul. Lisaks karmistatakse nõudeid ettevõtetele ja suurendatakse kauplemissüsteemis osalevate ettevõtete arvu, sest reguleerimisala laieneb tootmisharudele, mis varem süsteemi ei kuulunud. Üleminekuperioodil 2013-2020 jaotatakse kasvuhoonegaaside kauplemissüsteemi kaasatud tootmisharud kaheks s.o. tavatootmisharud ja süsinikdioksiidi lekkeohuga tootmisarud. Viimaste all mõistetakse EL-s tegutsevaid tootmisharusid, millele CO2 kaubandus avaldab suurt mõju ning on oht, et nimetatud tootmine paikneb ümber kolmandatesse riikidesse. Tavatootmisharudele eraldatakse üleminekuperioodil tasuta kvoote tootmisharu parimast võimalikust tehnoloogiast (PVT) lähtuvalt tootele 80 % ja vähendatakse proportsionaalselt kuni 2020 a. plaanitavalt 30 %-ni. Süsinikulekkeohuga ettevõtetele aga eraldatakse kuni 100 % kvooti kogu perioodi ulatuses.
 
Tegelikkus on, et keemiatööstus kogu maailmas muretseb oma imago pärast, sest kuuldes sõna keemia, tekib enamikel inimestel kujutlus keemiatööstusest kui keskkonnasaastajast, narkootikumide keetjast, salakütuste tootjast, lisaks sellele veel arvamus, et kemikaalid on kantserogeensed jne. Silme ette tulevad Ida-Virumaa ja tuhamäed. Ei midagi positiivset , halb, millest on targem eemale hoida. Oma igapäevases tootmistegevuses on 53 riigi keemiatööstused, sh. ka Eesti võtnud kohutused keskkonna ja inimtervise kaitsmiseks. Selleks on keemiaettevõtted algatanud programmi „Hoolime ja Vastutame“, mille eesmärgiks on pöörata ohutusele rohkem tähelepanu, kui õigusaktid nõuavad - hoolida kemikaalide tarbijatest ja vastutada kemikaalide käitlemise eest kogu tarneahelas kuni jäätmetena kõrvaldamiseni.
 
Viis sajandit tagasi elanud meedik Paracelsus on jätnud inimkonnale kuldse lause: “Kõik ained on mürgised, sest mürgiste omadusteta aineid pole olemas. Küsimus on vaid selles, kui suurt kogust me millegi jaoks kasutame“. Keemia on tegelikult midagi müstiliselt huvitavat, kus otsimise-leidmise-avastamise rõõm vist iialgi ei lõpe. Tänu kemikaalidele jookseb meil kraanidest puhas vesi ja saavutatud on palju teisi hüvesid. Pole liialdus , kui ütleme, et kemikaalid garanteerivad inimestele elukvaliteedi . Sõltumata loodud negatiivsest foonist, on keemia jätkuvalt kõikide tööstusmaade innovatsiooni ja arengu aluseks. Ilma arenenud keemiatööstuseta ei arene biotehnoloogia , nanotehnoloogia , biomeditsiin…  
 
Eesti keemiatööstuse, eriti põlevkivikeemiatööstuse edasine areng oleneb maailmaturu situatsioonist ning investeeringutest. Tulenevalt teadusliku uurituse sügavusest põlevkivi alal ja heakvaliteedilistest põlevkiviressurssidest peaks see tootmisala olema Eesti majandusarengu võtmeküsimuseks. Selleks, et toime tulla Euroopa Liidus üha karmistuvate keskkonnanõuetega tagamaks Eestile konkurentsivõimeline keemiatööstus, on vajalik tööstusharu arengut toetav majanduskeskkond . Lisaks veel keemiaalase teaduspotentsiaali säilitamine ja arendamine, tööstusharu funktsioneerimiseks vajalike keemikute ja kemikaaliohutuse spetsialistide ettevalmistamine, keemiaalane arendustegevus läbi uute tehnoloogiate ja protsesside. Sellised meetmed tagaksid kemikaalide ja keemiatoodete tootmis- ja ekspordivõime säilimise ja parandaksid tööhõivet. Meie ühiskonnas on vaja teadvustada keemiatööstuse võtmerolli nii „traditsioonilise” kui ka „uue majanduse” arendajana. Keemiaalaste teadmisteta, aga ka keemiatööstuseta, pole võimalik arendada majandust ega ühiskonda tervikuna .
Toote hinna kujunemine
Hinnast üldiselt
Hinda kui turundusmeetmestiku osa ei saa alahinnata. Turunduses on õige hind pärast õiget
toodet kõige olulisem, sest vaid tänu õigele hinnale ostavad tarbijad toodet ning ettevõte saab
kasumit.
Hind ( price ) on väärtus, mida peab klient toote saamiseks tasuma . Hinna strateegia on neljast
turundusmeetmestiku osast kõige paindlikum , st kõige kiiremini muudetav. Müüjad saavad hinda
tõsta või langetada sagedamini ja kiiremini kui on võimalik teisi meetmestiku elemente muuta.
Hind on oluline konkurentsivõime saavutamiseks ja hoidmiseks ning väga oluline
organisatsioonile, sest hind korrutatuna müüdud toodete ühikutega võrdub kindla kogutuluga.
Erinevad lähtenurgad hinna käsitlemiseks lähtuvad nii tarbijast, tootjast kui ka ühiskonnast
tervikuna.
Milline on õige hind? Võibki öelda, et õige ja optimaalne hind on selline, mis rahuldab nii
ettevõtjat kui tarbijat.
Optimaalseks peetakse sellist hinda, mis olemasoleva teabe juures võimaldab loota maksimaalset
kasumit" ( Sepp 1995, lk.102). Olemasoleva teabena saab käsitleda eelkõige nõudluse hinnangut.
Õige hinna kujundamiseks peab esiteks teadma, millised on kulud toote tootmiseks, turule
viimiseks , müügitoetuseks jne. Selle arvestamisel on oluline, et ettevõtte kuluarvestus süsteem
oleks objektiivne – kulusid jaotatakse õiglaselt. Teiseks oluliseks õige hinna kujundamise
faktoriks on tarbijate ja konkurentide tundmine . Lihtsaim tõde on, et hinna langetamine
suurendab nõudlust toote järgi, kuid langeb ka tootja huvi tootmise vastu.
Hinnakujunduse alused, kulupõhine lähenemine
Tihti arvatakse, et õige hinna peaks tootele ütlema raamatupidaja . Tegelikult peaks see olema
turundustöötaja ülesanne.
Ilmselt pakub ettevõtte mitmeid kaupu ja teenuseid. Mõni neist võib olla ka müügis sellise
hinnaga, mis tema tootmiseks või sisseostmiseks tehtud kulutusi ei kata. Samas peaks kogu
müügitulu katma kulud ja võimaldama ettevõttel kasumit teenida. Hind konkreetsele tootele
määratakse siiski lähtuvalt turunduseesmärkidest, mitte kuludest .
Turupõhise hinna, kus arvestatakse nii konkurente kui ka tarbijaid , määratlemise aluseks on
kulupõhine hinnakujundus.
Ettevõtte kulud jagunevad muutuv- ja püsikuludeks. Muutuvkulude summa sõltub sellest, kui
suures koguses toodet toodetakse. Üldjuhul peaks muutuvkulud tooteühiku kohta jääma samaks.
Muutuvkulude hulka arvatakse kulud toormaterjalile, pakendile, lisanditele ning ka tööjõule, kui
töötaja töötasu on otseselt sellega seotud, kui palju ta toodet toodab. Püsikulud on need, mille
suurus ei sõltu oluliselt toodangumahust. Kuid kui toodangu maht kasvab kordades, siis
suurenevad ka püsikulud. Püsikulude hulka arvatakse tavaliselt ettevõtte juhtimise kulud,
turunduskulud, transpordikulud. Kogukulu saadakse, kui arvestatakse kokku kõik muutuvkulud ja
püsikulud. Oluline oleks teada ka tootmise piirkulu – kui palju kogukulud muutuvad, kui toota
üks ühik lisaks.
Selleks, et teada, kui palju peab tootma , et kulusid katta , tuleb arvutada kasumilävepunkt.
Kulude arvestamine on oluline veel selle tõttu, et iga müüja peaks teadma, milline on tema toote
minimaalne võimalik müügihind.
Hinna kujundamisel tuleb jälgida tavaliselt nii kulusid, konkurente kui
ka tarbijaid. Liiga kõrge hinna puhul puudub nõudlus ja liiga madala
hinna puhul puudub kasum.
Kui ettevõte kasutab toodete müümisel vahendajaid, siis on oluline teada, milliseks kujuneb toote
lõpphind. Ka vahendajad kannavad kulusid ( ladustamine , müügi organiseerimise kulud), mis
tuleb katta. Selleks lisavad nad toote hinnale juurdehindluse.
Vahendajaks võib olla näiteks jaekauplus. Oletame, et rõivaste tootja viib jaekauplusse müügile
oma käsitsi tehtud sallid . Tootja soovib salli eest saada 10 eurot krooni. Kauplus soovib oma
kulude katmiseks lisada juurdehindluse 50%. Seega on toote müügihind 15 eurot.
Vahendajate juurdehindlusprotsent e. hinnalisand sõltub nende turustrateegiast ja
eesmärkidest. Mida kiiremini kaup ringleb, seda madalam on juurdehindluseprotsent. Näiteks
piimal võib jaemüüja hinnalisand olla alla 8% ning garderoobikaupadel 250%.
Müügimarginaal (ehk müügikatte %) = hinnalisa %-des, mis näitab müügikatte suhet
müügihinda ehk kui suure osa müügihinnast moodustab müügikate
Müügikate = müügi- ja ostuhinna vahe rahalises väljenduses
Kulupõhisel kui kõige levinumal hinnakujundusel lähtutakse järgnevast mudelist: Hind
määratletakse, lisades kõigile kuludele soovitava/planeeritud kasumi.
Hind = püsikulud + muutuvkulud + planeeritav kasum/ toodangu maht ühikutes
Tootele hinna kujundamisel tuleb teada, milline on toote kvaliteet võrreldes konkurentidega.
Madala kvaliteedi ja halva mainega tootele ei saa kehtestada sama hinda, mis on kvaliteetsel ja
hea mainega tootele. Kvaliteetsele tootele ei ole mõtet liiga madalat hinda kujundada
Oluline:
Peaaegu kunagi ei ole ühte ainsat optimaalset hinda.
Hind on äärmiselt efektiivne kasumit mõjutav tegur. Hind võib tagada tohutu kasumi
või hävitada marginaalid. Võimalusel vältige hinna alandamist. See võib kasvatada
teie turuosa, aga tihti kaotab ära kasumi.
Hinna positsioneerimist ei saa teha ilma väärtuse poolt arvestamata. Kõrgema
hinnaga positsioneerimine saab jätkusuutlik olla ainult reaalsete konkurentsieeliste
toel.
Seadusega on keelatud hinnakokkulepe, hinnadiktaat, dumping, hinnaregulatsiooni
eiramine , tarbijat eksitav innainfo ja reklaam .
Kasutatud allikad:

• http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/2404/7%20Toote%20hinna%20kujunemine.pdf
  
• http://www.keemia.ee/et/keemiatoeoestusest
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Tooraine
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Keemiat%C3%B6%C3%B6stus
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Keemiatehnoloogia
  
• http://www.vkg.werro.ee/materjalid/EGCD/Opik/juku/keemiat/keemia.html
  
• http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/2404/7%20Toote%20hinna%20kujunemine.pdf
  
• Kasutatud allikad
  
• Nagle, T. T. Hogan, J. E. Hind: strateegia ja taktika . Kasumliku kasvu käsiraamat. Tallinn 2006.
  
• Sepp, Jüri. Kaubandusturundus. Tartu, 1995.
  
• Turunduse alused. Harjutused ja ülesanded. Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutus Innove ,
  
• Tallinn, 2006.
  
• Lamb, C.W., Hair , J.F., McDaniel,C. 2008. Marketing . 10th ed. Canada : South -
  
• Western 708 pp.
  
• [ http://www.google.com/books?id=op9zkXLpwvUC&printsec=frontcover#v=onepage
  
• &q=&f= false ] (15.11.2009)
  
•