Kust Jõhvi oma nime sai. · Jõhvi nime on seletatud mitmeti. Rahvasuus on levinud arvamus, et see tuleneb sõnast "jõhvikas", millel aga puudub keeleteaduslik alus. 1930ndatel aastatel pakkus koduuurija H. Kurba tähenduseks "jõevesi" (om.k. "jõevee"), kuna sellist nime olevat kandnud Jõhvi keskel asuv allikas, millest sai alguse üks Pühajõe lisajõgesid. Soome keeleteadlane L. Kettunen pakkus seletuseks "jõhv", mis seni kõige enam tunnustust leidnud. Võimalik on veel tulenemine rahvausundiga seotud jõhvussist. Ka jõhv oli muinasajal maagilise
Samas ei välista kujundi eripärast tulenev suhtelisus, et mõni tõlgendus on teistega võrreldes eelistatav. Kujundlik keel õpetab mis tahes ala keeletarvitust läbi nägema. Kommunikatsiooni e suhtluse ühendav funktsioon avaldub siis, kui muretsetakse kanali olemasolu ja toimimise pärast. Stilistika on õpetus keele stiilidest Stilistika on sõnameisterlikkuse teadus ja tegelik õpetus, mille järgi omandame asjakohast ning ilmekat väljendusoskust kõnes ja kirjas. JAGUNEB: Keeleteaduslik stilistika uurib eri eluvaldkondade stiilide ehk funktsionaalstiilide toimimist ja suhteid hiidsüsteemis. Kirjandusteaduslik stilistika uurib kirjanike isikustiile, voolu- ja zanriliike. Grammatika õpetab keele õiget kasutamist, stilistika õpetab ilmekat ja otstarbekat kasutamist. ametlik stiil Tuglase stiil Isikustiil, funktsionaalstiil LÜÜMIK Stiil on kõneolukorrale ja eesmärgile vastav keelekasutuse viis.
JÕHVI Mare-Elle Fjodorova Jõhvi nime pärimus · Jõhvi nime on seletatud mitmeti. Rahvasuus on levinud arvamus, et see tuleneb sõnast "jõhvikas", millel aga puudub keeleteaduslik alus. · 1930ndatel aastatel pakkus koduuurija H. Kurba tähenduseks "jõevesi" (om.k. "jõevee"), kuna sellist nime olevat kandnud Jõhvi keskel asuv allikas, millest sai alguse üks Pühajõe lisajõgesid. Soome keeleteadlane L. Kettunen pakkus seletuseks "jõhv", mis seni kõige enam tunnustust leidnud. Võimalik on veel tulenemine rahvausundiga seotud jõhvussist. Ka jõhv oli muinasajal maagilise tähendusega ja see
tausta iseloom ta enda keeles või keelkonnas, kuid nad pole kuidagi universaalsed kõikides keeltes ega mingis mõttes mõistuse üldiseks aluseks. Teiseks, loomupärane loogika vahetab ära keele kasutamise kaudu saavutatud kokkuleppe teema osas teadmisega keelelisest toimusest, millega kokkulepe saavutatakse: s.t põlatud grammatiku tegevusalaga. Keeleteadlased on ammu aru saanud, et võimega rääkida teatavat keelt soravalt ei käi tingimata kaasas keeleteaduslik teadmine sellest, s.t selle taustanähtuste, selle süstemaatiliste toimuste ning selle koetise mõistmine. Taustanähtused, millega keeleteadus tegeleb, on segatud kõigisse meie RÄÄKIMISE ja KOKKULEPE saavutamise esiplaanitoimingutesse, igasse juhtumi arutlusse ja vaidlusesse, igasse seadusesse, vahekohtusse, lepitusse, leppesse, lepingusse, avaiikku arvamusse, teaduslike teooriate hinnangusse ning teaduslike tulemuste sõnastusse. Millal iganes inimlikes
muistsel teederistil. Siit pääses Järve ja Saka kaudu Virumaa läänepoolsetesse kihelkondadesse, Puru ja Kaidma kaudu Vaigasse - Ugandisse ning Peipsi kalavetele. Piki Pühajõge viis talitee üle Voka Narva kaudu Novgorodi vürstiriiki. Vilkast kaubavahetusest annavad tunnistust Jõhvi kõrgustikult pärinevad arvukad muinasaegsed aardeleiud. Jõhvi nime päritolu Jõhvi nime on seletatud mitmeti. Rahvasuus on levinud arvamus, et see tuleneb sõnast "jõhvikas", millel aga puudub keeleteaduslik alus. 1930ndatel aastatel pakkus koduuurija H. Kurba tähenduseks "jõevesi" (om.k. "jõevee"), kuna sellist nime olevat kandnud Jõhvi keskel asuv allikas, millest sai alguse üks Pühajõe lisajõgesid. Soome keeleteadlane L. Kettunen pakkus seletuseks "jõhv", mis seni kõige enam tunnustust leidnud. Võimalik on veel tulenemine rahvausundiga seotud jõhvussist. Ka jõhv oli muinasajal maagilise tähendusega ja see sobib hästi antud paiga oletatava religioosse tähendusega
vastandus, lause aktsepteeritavus ja selle põhjused, keeleuniversaalide põhjused) Keskaeg - 500AD - 1500 AD, suur mõju ladina keelel ja kristlikul maailmapildil. 7 vaba teadust: triivium (grammatika, loogika, retoorika) ja kvadriivium (muusika, aritmeetika, geomeetria, astronoomia). Grammatika oli keskaegse hariduse alustala. Säilinud ladina grammatikatest paistab, et tegelikult õpetatav keel oli ikkagi tolleaegne teadusladina keel, mitte klassikaline. Keeleteaduslik teooria arenes skolastikute perioodil 1100-1500. Praktilise ladina keele grammatika kõrvale tekkisid spekulatiivsed grammatikad, mis kombineerisid ladina grammatikat ja skolastilist filosoofiat. Nad toetusid Aristotelese tekstidele ja piiblile, grammatikas otsisid loogilisust ja universaalsust. Lause aksepteeritavus: aksepteeritav lause tekkis nelja Aristotelesest lähtuva põhjaliku printsiibi koosmõjul: materiaalne e õiged sõnad, formaalne
käsitlus keelest (tähenduse ja referentsi vastandus, lause aktsepteeritavus ja selle põhjused, keeleuniversaalide põhjused) Grammatika oli seega keskaegse hariduse alustala, nii vaba kunstina kui vajadusena ladina keelt kasutada. Säilinud ladina paistab, et tegelikult õpetatav keel oli ikkagi tolleaegne teadusladina keel, mitte enam klassikaline ladina keel. Hiliskeskajal (umb. alates 1100) hakkab tekkima ka muude keelte grammatikaid (iiri, kõmri, provansi, islandi). Keeleteaduslik teooria arenes eelkõige nn skolastilisel perioodil, umbes 1100-1500. Skolastikud toetusid suures osas Aristotelesele, kuid pidid selle kohandama piibellikule maailmapildile. Grammatikas otsisid loogilisust ja universaalsust, sest keel pidi olema jumalikku algupära (mitte inimeste kokkulepe). Skolastilised grammatikad (u 1100-keskaja lõpuni) - keele vormistiku kirjeldamise juurest siirduti ühtse, universaalse alge otsimisele, ja seda alget otsiti loogikas.
Väide koosneb anomast ja rhemast. Nt, Väide = onoma(1) + rhema rhema = koopula + onoma(2) Nt Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv Metafoorist: metafoor seisneb selles, et asjadele antakse teise asja nimi. Tema metafoorikäsitlus põhineb sellel, et nimed kuuluvad asjade juurde ja ainult erandkorras, nt luules, võib neid nimesid üle kanda. Metafooride käsitlus Poeetikas on esimene teadaolev empiiriline keeleteaduslik käsitlus: A. näitab, kuidas me mõnikord saame aru sõnadest ka siis, kui need ei ole oma tavalises tähenduses. Näiteid metafoorist A. mõttes üldine üksik Laev seisab (kuigi tegelikult on ankrus) üksik üldine kümme tuhat(kuigi tegelikult palju) üksik üksik minu näide: hiir(kuigi tegelikult arvuti osa) analoogia kevad suvi sügis noorus keskiga - vanadus
süntagmaatilised suhted e. seostamissuhted süntaks e. lauseõpetus süntaktilise süvastruktuuri kirjeldus- selle ülesandeks oli kujutada lause tähendust. süsteemigrammatika- keelesüsteemi käsitletakse, kui kasutuselolevate ning osaliselt üksteisest sõltuvate valikuvõimaluste võrku, grammatikat aga kui keerulise lülitusskeemi sarnast valikumehhanismi. taksonoomiline strukturalism e. ameerika pärisstrukturalism. Selle peaesindaja oli Leonard Bloomfield, kelle keeleteaduslik mõte rajanes psühholoogias biheivorismi nime all tuntud suunal. Taksonoomilise strukturalismi tunnusjooneks on antimentalism, eitav suhtumine keelelise intuitsiooni kasutamisse. teine liigendus- foneemideks jaotamine traditsiooniline grammatika- selle järgi liigitatakse sõnad noomeniteks, verbideks ja partikliteks, lause aga liigendatakse subjektiks, predikaadiks, objektiks jms. traditsiooniline grammatikateooria- selle rajajaks peetakse Aristotelest, kes liigitas ka seni
missugused hääliku akustilised tunnused on tajumise seisukohalt olulisemad ja kuidas mõjuvad naaberhäälikud hääliku äratundmisele, ka tajufoneetika e. pertseptiivne foneetika) Kuulaja faasid e. kõnetuvastus: - kõrva tegevus e. auditiivne foneetika - närvisignaalid - keeleline vorm - mõte. Kõik kolm suurt foneetika alljaotust püüavad selgitada hääldamisliigutuste, akustiliste tunnuste ja taju vahelisi seoseid. Keeleteaduslik vaatenurk, häälikute funktsionaalne aspekt häälikute roll tähenduse eristamisel. Foneetika rakendusalad: võõrkeeleõpe, kõneteraapia (logopeedia), tehiskõne, ... Foneemid e. häälikupere (häälikusüsteemi funktsionaalne üksus; ühine kõigis häälikuvariantides tajutakse ühe ja sama funktsionaalse häälikuna). Väikseim keeleüksus, abstraktsioon. Allofoonid e. eri foneemide esindajad (foneem /i/ tähistab häälikut [i]). Minimaalpaarianalüüs
• Nt Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv
• Selliselt formuleeritud väiteid oli vaja süllogismi jaoks, milles onoma (1) on laiendatud kvantoriga.
• Ülekanne (metaphora) seisneb selles, et asjale antakse teise asja nimi.
• A. metafoorikäsitlus põhineb arusaamal, et nimed kuuluvad asjade juurde ja ainult erandkorras
(luules) võib nimesid üle kanda. (tänapäeval ei pea paika)
• Metafooride käsitlus Poeetikas on esimene teadaolev empiiriline keeleteaduslik käsitlus: A. näitab,
kuidas me mõnikord saame aru sõnadest ka siis, kui need ei ole oma tavalises tähenduses. Kasutab
poeetika ühe näitena: laev seisab ankrus. Laev ei saa seista.
• Veel üks näide Poeetikast:
• Mõnel
tüüpi keele ( mille kohta oli ka ise rohkesti materjali kogunud diplomaadiaastate jooksul) sanskrit baski kaavi (Jaava saarel seks ajaks välja surnud kultuurkeel) "avada neis keelte realiseeruv maailmanägemus, inimvaimu avaldus" 3- köiteline "Kaavi keelest Jaava saarel", 1836 1839 Sellest tuntuim pikk sissejuhatus, ilmunud ka omaette teosena: "Inimkeelte ehituse erinevusest ja selle mõjust inimsoo vaimsele arengule" Keeleteaduslik kontseptsioon - keel kui tegevus, energeia, mitte produkt, ergon - keele sisevormi õpetus - keel ja maailmapilt, Weltanschaung; "vahemaailm"; keel vormib inimese mõtlemist, keel vormib inimese käitumist Üldkeeleteaduse rajaja. Uuris Jaava saare kaavi keelt. - Keele, mõtlemise ja kultuuri vahel valitseb tihe seos etnolingvistika e antropoloogilise lingvistika lähtekoht. - Keskmes keele sünkrooniline uurimine.
Oli "Kalevala" tutvustaja ja ÕES´s tegutseja, pidas aastal 1839 oma kuulsa kõne: ,,Andke rahvale eepos ja ajalugu, ja kõik on võidetud!" Taevaskäijad Põhja-Eestis ja Viljandimaal levis aastail 1813-17 nn. taevaskäijate liikumine. Erinevate prohvetite kuulamised, mille vastu võitlesid ratsionalistlikud pastorid nagu O.W.Masing ja J.H.Rosenplänter. ,,Beiträge" - Aastail 1813-32 Pärnus omaenese kulul pastor J.H. Rosenplänteri poolt välja antud keeleteaduslik ja kirjanduslik väljaanne. Ajakirja ümber koondus tähelepandav estofiilide rühm (Masing, Frey, Peterson, Holter). Väljaande tähtsus oli eeskätt keeleteaduslik, sest kahekümnes köites avaldati arvukalt eesti keele alaseid artikleid. Selles lehes sai alguse eesti kirjanduskriitika ja teooria. Siit kasvas välja meie pseudomütoloogia, mida täiendasid Faehlmann ja Kreutzwald. Rahvavalgustaja Eestimaa tuntumaks rahvavagustajaks võib pidada Äksi pastorit ja Tartumaa praosti O.W
1) Tõlgendusvõtete järgi: a) grammatiline e. filoloogiline e. keeleline (hõlmab nii leksikaalse kui ka puhtgrammatilise) b) loogiline c) süstemaatiline d) ajalooline 2) Tõlgendamise ulatuse järgi: a) sõnasõnaline e. adekvaatne b) kitsendav ja laiendav 27. Tõlgendamine tõlgendusvõtete järgi: Normatiivaktide nn. grammatiline (õigem oleks alustada - filoloogiline e. keeleteaduslik) tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse. Leksikaalne tõlgendamine - see haru uurib üksikute sõnade (terminite) või mõnest sõnast (terminist) koosnevate fraaside tähendust. Puhtgrammatiline kitsamas tähenduses - see haru uurib sõnade ning fraaside vahelisi süntaktilisi seoseid. Loogiline tõlgendus on selline tõlgendusviis, kus normatiivakti sisu
analüüsidest võtavad analüüsiks endale tekste mida nad tahavad kritiseerida (on küll objektiivne uudis, kuid nende kujundite abil on subjektiivset sõnumit edastatud või a'la naispoliitik = blond) Retoorika on viis muuta maailma keelekasutuse kaudu, vastandatuna maailma muuta mingisuguse füüsilise tegevuse kaudu. Stilistika (stylus kirjutuspulk kreeka k) seega erinev käekiri. Samas ka stiil mida tuleb õppida ja korralikult teha (stiilne kirjutamine vs stiilitu kirjutamine) Keeleteaduslik stilistika uurib käekirja poolega seotud poolt. Uurib konkreetset teksti aspektidest: kas ta on sidus, kuidas ta loob seesmist sidusust, kuidas mingisuguserid objekte nimetatakse. Esimeses lauses on Mari, teises tema kolmandas naine jne. Kas/kui palju/missuguseid omadussõnu on kasutatud ja kas nad on tähenduslikult omavahel seotud. Kui me arvame, et iga element on tähenduslik on vaja vaadata millises tähendusväljas on mingisuguse tegelase iseloomustavaid sõnu kasutatud
Sissejuhatus üldkeeleteadustesse Õpik F. Karlsson ''Üldkeeleteadus''- digilaenutus ebrary Mis on keel? Keele all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub keeleliselt ehk verbaalse suhtlsuse vormis. Keel on võimalik tänu inimese keelevõimele. *Keel on üks inimese kognitiivsetest võimetest, võrreldav kuulmise ja nägemisega. Iga teaduslik lähenemine tahab liigitada ja defineerida, keeleteaduslik ka. Keel kui uurimisobjekt ja selle süstematiseerimine. -Kommunikatsioonisüsteem -keeleteaduse uurimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. Üldkeeleteadus (general linguistics) Keeledeadus ehk lingvistika. Viipekeel,, sümbolite keel, on siiski võime keelt edastada. See kuidas me keelt kasutame sõltub sellest mida kuuleme ja näeme. Keele allsüsteemid · Foneetika-hääldus, häälikud
6. Mihkel Veske. Tõi Eestisse võrdleva keeleteaduse. Esimene kõrgharidusega eesti keeleteadlane, kes valdas ka teoreetilist keeleteadust. 1872 ,,Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes" (,,Uurimusi soome keelkonna võrdlevast grammatikast"): doktoriväitekiri, noomenite käänamine läänemeresoome keeltes ja n- käänded kõigis soome-ugri keeltes 1879 ,,Eesti keele healte õpetus ja kirjutamise viis": esimene eesti foneetikaõpik, esimene eestikeelne keeleteaduslik uurimus, esimene sõnatüvest lähtuv grammatika. Häälikuvälte mõiste. Erinevalt teistest keeltest ei ole eesti keeles kahte (lühike ja pikk), vaid kolm pikkusastet ehk väldet (lühike, pikk ja ülipikk). G, b, d pole muud kui k, p , t esimese välte märgid. Eestis on üks k-häälik, millel on kolm pikkus, aga kaks tähte, nt tigu : tiku : tikku 7. Jakob Hurt. 1864 ,,Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi": esimene laiadele rahvahulkadele mõeldud
käänamist läänemeresoome keeltes ja n-käändeid kõigis soome-ugri keeltes. Ta toetus eesti keele uurimisel täielikult ajaloolis-võrdlevale keeleteadusele. Tema arvates tuleb sõnavorme moodustada sõnatüvest ja vaata, kuidas käändelõpud sellele liituvad, mitte tuletada üht vormi teisest. 1879-eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis. See on esimene eesti foneetikaõpik ja esimene eestikeelne keeleteaduslik uurimus. See on tüvest lähtuv grammatikakäsitlus. 1881- avaldas eesti keele õpiku soomlastle. 1885-1886- oli Ungari ülikoolis, võrdles seal eesti ja ungari keelt ning mari ja mordva keelt. Veske: pikkus on häälikute omadus, häälikutel on 3 väldet, diftongidel ainult pikk ja ülipikk. 7. Jakob Hurt.(1839-1907) -Eesti rahvusliku likumise juht, kirikuõpetaja, rahvaluulekoguja ja keeleteadlane. Oli lõunaeestlane. Kogus Põlva sõnavara
üldise normi ja uus norm ületab vana normi. 4.2. Tõlgendamine ja eluliste asjaolude õiguslik hinnang Subsumeerimine on õiguse rakendamine tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes. Elulised asjaolud ütlusena saavad õigusliku tähenduse tänu sellele õigusnormile, mille abil toimub otsustamine. Õigusnorm valitakse välja, arvestades ütlusi. Subsumeerimine lõpeb rakendusakti vastuvõtmisega. 4.3. Tõlgendamise klassikalised viisid 4.3.1. Grammatiline (filoloogiline; keeleteaduslik) tõlgendamine Selle eeldus on keele reeglite hea tundmine, milles õigusnormid on väljendatud. Grammatiline tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse. Grammatiline tõlgendamine hõlmab: 1) leksikaalse tõlgendamise - see haru uurib üksikute sõnade (terminite) või mõnest sõnast (terminist) koosnevate fraaside tähendust
ühiskonnas. Elus keel varieerub ja muutub. Mis tahes varieerumises on ainest keele muutumiseks. Siiski vaid osa varieerumisest viib keele muutumiseni. 5. SOTSIOLINGVISTIKA KEELETEADUSE HARUNA – debatt: kas peaks olema osa keeleteadusest? Labov arvas, et ei pea looma eraldi mõistet, vaid keeleteaduses võiks tunnistada sotsiaalse varieerumise olemasolu. Sotsiolingvistika eelkäijad olid antropoloogiline keeleteadus, etnoloogiline filoloogia ja keeleteaduslik etnoloogia, kuid tänaseks pole see ei sotsioloogia ega ka antropoloogia. Sotsiolingvistika erine traditsioonilisest lingvistikast: TUNNUS TRADITSIOONILINE LINGVISTIKA SOTSIOLINGVISTIKA ÜHTSUS ühtne varieeruv, pole ühtne REEGLID kategoorilised reeglid variaablusreeglid VARIEERUMINE vaba struktureeritud
· Keeleüksus ja kõnesegmendid ei ole samad asjad. · See etapikäsitlus käsitles kitsalt, olulised olid ainult assotsiatiivsed, ei arvestatud, kuidas psüühiline tegevus kõne arengut. KUIDAS SELGITADA SELLIST LAUSET ASSOTSIATSIOONIDEGA- Colourless green ideas sleep furiously ???????? Chomsky PSL areng 2 Miller- 7+-2 mees. Lühimälu maht!! Ratsionalistlik psühholingvistika ehk generatiivne grammatika. Tugev keeleteaduslik suund. Teooria seletas seda, kuidas tekivad laused- kõneloome seisneb lausemoodustuses. Muuteoperatsioonide käsitlus- neid moodustame alateadlikult. Mitmeid erinevaid operatsioone kasutades keerukate lausete koostamiseks. Nt sõna istub mitmes lauses järjest. Muuteoperatsioone tuleb õpetada. Sh asendustegevused jms. KARLEPI RAAMAT LK 20-21. Vt ka kõneloome teema. Muuteoperatsioonid- operatsioonid, mille abil muudetakse süvastruktuur (tähendused, mõtted).
Märk on struktuur, mis nendest kahest asjast koosneb. Ferdinand de Saussure (1857-1913) oli Sveitsi keeleteadlane, semioloog ja strukturalismi rajajaid. Teda loetakse keeleteaduse rajajaks. Analüüsis oma väitekirjas Grimmi seadust. Peale tema surma avaldavad õpilased tema üldkeeleteaduse kursuse "Cours de lingistique génerale" mis muutis kogu Euroopa keeletaduse põhitõdesid. Strukturalism oli algselt keele analüüside tootja, hiljem igasugune keeleteaduslik tegevus S. arvates oldigi siiani käsitletud vaid kõnet, uus keeleteadus tegeleb aga keelega . S. kirjeldas keelt nagu märgisüsteemi, seega uurib keelemärke, mida defineerib eelkäijatest erinevalt. Keele elemendid on märgid, mitte häälikud; märgid koosnevad häälikutest. Saussurei-i semiootika on bilateraalne (ehk kahepoolne, koosneb 2st lahutamatust osast): 1) tähistaja (`laud')realiseerub helides 2) tähistatav (laud). Realiseerub mõtetes
erinevat tüüpi keele ( mille kohta oli ka ise rohkesti materjali kogunud diplomaadiaastate jooksul) sanskrit baski kaavi (Jaava saarel seks ajaks välja surnud kultuurkeel) "avada neis keelte realiseeruv maailmanägemus, inimvaimu avaldus" 3- köiteline "Kaavi keelest Jaava saarel", 1836 1839 Sellest tuntuim pikk sissejuhatus, ilmunud ka omaette teosena: "Inimkeelte ehituse erinevusest ja selle mõjust inimsoo vaimsele arengule" Keeleteaduslik kontseptsioon - keel kui tegevus, energeia, mitte produkt, ergon - keele sisevormi õpetus - keel ja maailmapilt, Weltanschaung; "vahemaailm"; keel vormib inimese mõtlemist, keel vormib inimese käitumist Üldkeeleteaduse rajaja. Uuris Jaava saare kaavi keelt. - Keele, mõtlemise ja kultuuri vahel valitseb tihe seos etnolingvistika e antropoloogilise lingvistika lähtekoht. - Keskmes keele sünkrooniline uurimine.
Skandinaavia) keelte grammatilistest iseloomujoontest. Parandatud trükis (1822) ülevaade germaani ja teiste indo-euroopa keelte konsonantide vahekordadest Grimmi seadus. Wilhelm von Humboldt (1767-1835) - Üldkeeleteadus, keeletüpoloogia. 1820- 1830 esitab ulatusliku programmi keelte uurimiseks, haarates üle maailma erinevat tüüpi keeli sanskrit baski kaavi (Jaava saarel seks ajaks välja surnud kultuurkeel). Keeleteaduslik kontseptsioon keel kui tegevus, energeia, mitte produkt, ergon. Keele sisevormi õpetus. Keel ja maailmapilt, Weltanschaung; "vahemaailm"; keel vormib inimese mõtlemist, keel vormib inimese käitumist Keele, mõtlemise ja kultuuri vahel valitseb tihe seos etnolingvistika e antropoloogilise lingvistika lähtekoht. Keskmes keele sünkrooniline uurimine. Võrdles keeli analüütiliselt, arvestamata geneetilist sugulust tüpoloogilise lähenemise lähtekoht.
,,Beiträgele" tegid kaastööd Kristian Jaak Peterson, Luce, Hupel, Faehlmann, Eduard Ahrens, Maarja- Magdaleena pastor Paul Gottlieb Georg Everth ning tema vend, Kodavere ja Alatskivi pastor Jacob Wilhelm Reinhold Everth. Nii Rosenplänter ise kui ka teised käsitlesid ühise eesti kirjakeele küsimust. Rosenplänter ja Masing pooldasid kirjakeele alusena põhjaeestilist keeletarvitust. Sellega seoses sattus Rosenplänter vastuollu Kagu-Eesti pastoritega. ,,Beiträge" tähtsus oli eeskätt keeleteaduslik, sest kahekümnes köites (kokku üle 3400 lk.) avaldati arvukalt eesti keele alaseid artikleid peaaegu kõigi keeleõpetuse osade kohta. Lisaks ilmus selles eestikeelseid tekste ning sõnavaralist ja rahvaluulelist materjali-149 rahvalaulu, vanasõnu, mõistatusi ning 24 rahvajuttu. Viimased olid esimesed trükkipääsenud eesti rahvajutud. ,,Beiträges" sai alguse eesti kirjanduskriitika ja-teooria. Siin ilmus üle 30 saksakeelse ning kaks eestikeelset
Millised olid sel ajal kehtinud tingimused, olukord 4) Süstemaatiline – kõik instituudid suureks tervikuks. Selgub üldnormi mõte seoses teiste normidega või süsteemiga. Võtab arvesse ka teisi normatiivakte ÕE tõlgendussüsteem: 1) Grammatiline – kõigepealt uurida normi teksti, võttes appi grammatikareeglid, nt sõnade tähendused ja lauseehituse, legaaldefinitsioonid. Filoloogiline ehk keeleteaduslik, seletab akti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ja lauseehituse. Oluline on juriidiliste terminite tundmine 2) Süstemaatilis-loogiline – õigustloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemine, sageli selgub sõna mõte alles seoses teksti muu osaga, näiteks täielikud ja mittetäielikud normid. Normi
F.C.Savigny, kellelt pärineb "klassikaline" tõlgenduskriteeeriumide käsitlus, on öelnud tabavalt tõlgendamise mõtte kohta, et tõlgendamise ülesanne on asetada ennast mõttes seadusandja kohale ja korrata kunstlikult tema tegevust. Nii on tõlgendus seaduse seesoleva mõtte rekonstruktsioon (R.Narits, lk 86). Tõlgendamine liigitatakse: Tõlgendusvõtete järgi (tõlgendamise klassikalised viisid): grammatiline ehk filoloogiline ehk keeleline ehk keeleteaduslik tõlgendamine süstemaatilis-loogiline tõlgendamine ajalooline tõlgendamine objektiiv-teleoloogiline ehk eesmärgist lähtuv tõlgendamine. Tõlgendamise ulatuse järgi: -sõnasõnaline ehk adekvaatne -kitsendav või laiendav. Tõlgendamise klassikalised viisid 1. Grammatiline tõlgendamine Iga tõlgendamise viis lähtub eelkõige normi tekstist, võttes esmalt abiks grammatikareeglid. Grammatilise tõlgendamise eeldus on hea keelereeglite tundmine, milles normid on väljendatud.
2) süstemaatiline ehk loogiline tõlgendamine; 3) tõlgendamine tekkeloo järgi ehk ajalooline tõlgendamine; 4) tõlgendamine seaduse eesmärgi järgi ehk teleoloogiline tõlgendamine. Grammatiline tõlgendamine juriidiliste erialaterminite ja muude õiguskeeles käsutatavate tähistuste semantika selgitamine, milles on oma osa ka süntaksil ehk keele grammatikareeglite käsutamisel. Normatiivaktide grammatiline (filoloogiline; keeleteaduslik) tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse. Ühel sõnal võib sageli olla mitu tähendust, mis teksti mõistmist raskendavad. Appi tuleb võtta mitte ainult vastava keele seletavad sõnaraamatud, vaid ka eri teadusharude sõnastikud, võõrsõnade ja isegi võõrkeelte sõnaraamatud, entsüklopeediad. Veel keerulisem on lausete grammatiline analüüs (süntaksi probleemid).
22. Õigusaktide tõlgendamine. Õigusaktide tõlgendamise viisid. Grammatiline tõlgendamine. Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine. Ajalooline tõlgendamine. Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine. Tõlgendamine ulatuse järgi. Tõlgendamise liigid juriidilise tähenduse järgi. Tõlgendamine liigitatakse: Tõlgendusvõtete järgi (tõlgendamise klassikalised viisid): - grammatiline ehk filoloogiline ehk keeleline ehk keeleteaduslik tõlgendamine - süstemaatilis-loogiline tõlgendamine - ajalooline tõlgendamine - objektiiv-teleoloogiline ehk eesmärgist lähtuv tõlgendamine. Tõlgendamise ulatuse järgi: -sõnasõnaline ehk adekvaatne -kitsendav või laiendav. Tõlgendamise klassikalised viisid: 1. Grammatiline tõlgendamine Iga tõlgendamise viis lähtub eelkõige normi tekstist, võttes esmalt abiks grammatikareeglid.
kirjutatav tuum lõppema vokaaliga nii, et tal on tegeliku või mõeldava eesti omasõna ainsuse omastava käände kuju. Teisisõnu, eesti kohanimed on üldjuhul omastavalised (nt Valga, Tsirguliina, Sikupilli), v.a need, milles nime tuum on liigisõnaga kokku kirjutatud (Heinlaid, Vareslaid) või kus nime tuum on omadussõnaline (Suur kaar, Pikk tänav). Kõnesolev määrus on omapärane seepoolest, et juriidilisse keelde on püütud panna üsna eriline keeleteaduslik analüüs, mis tegelikult ei võimalda väga teravat piiri keelsuses tõmmata. Seejuures tehti määruses teadlik kompromiss juhtudel, kus nime tuumaks on mingi teine nimi, vrd F. R. Kreutzwaldi tänav, F. R. Faehlmanni tänav jms nimed. Rangelt keeleliselt võttes on tegemist segakeelsete nimedega, mille esiosa (nime tuum) on võõrkeelne, liigisõna (tänav) eestikeelne. Praktikas niisuguste nimede panekut ei soovitud otseselt
2) süstemaatiline ehk loogiline tõlgendamine; 3) tõlgendamine tekkeloo järgi ehk ajalooline tõlgendamine; 4) tõlgendamine seaduse eesmärgi järgi ehk teleoloogiline tõlgendamine. Grammatiline tõlgendamine – juriidiliste erialaterminite ja muude õiguskeeles käsutatavate tähistuste semantika selgitamine, milles on oma osa ka süntaksil ehk keele grammatikareeglite käsutamisel. Normatiivaktide grammatiline (filoloogiline; keeleteaduslik) tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse. Ühel sõnal võib sageli olla mitu tähendust, mis teksti mõistmist raskendavad. Appi tuleb võtta mitte ainult vastava keele seletavad sõnaraamatud, vaid ka eri teadusharude sõnastikud, võõrsõnade ja isegi võõrkeelte sõnaraamatud, entsüklopeediad. Veel keerulisem on lausete grammatiline analüüs (süntaksi probleemid).
väitlusel, siis hinnati sõna ja sõnaga valitsemise oskust väejuhtimisega võrdseks. Stiiliõpetus tähendas kõnelemise põhiliste võtete ja reeglite omandamist. Antiikaja stilistikas õpiti keelekujundite mõjukat kasutamist ning kolme eri stiili: madalat (oli mõeldud õpetamiseks ja veenmiseks), keskmist (oli mõeldud kõnelemiseks) ja kõrget (kuulaja mõjutamiseks). Tänapäeval jaguneb stiiliõpetus keeleteaduslikuks ja kirjandusteaduslikuks stilistikaks. Keeleteaduslik stilistika uurib eri eluvaldkondade stiilide (funktsionaalstiilide) toimimist ja vastastikuseid suhteid. Kirjandusteaduslik stilistika uurib kirjanduslikke stiile ja kirjanike isikustiile. stroof luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi jne stroofe. Värsside arv stroofis on piiramatu, sõltudes luuletaja taotlustest.
1) tõlgendusvõtete järgi: - grammatiline ehk filoloogiline ehk keeleline; - loogiline (sh teleoloogiline ehk eesmärgipärane tõlgendamine); - süstemaatiline; - ajalooline. 2) tõlgendamise ulatuse järgi: - sõnasõnaline ehk adekvaatne, - kitsendav või laiendav; P.1. Grammatiline tõlgendamine Normatiivaktide grammatiline (filoloogiline; keeleteaduslik) tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse. Ühel sõnal võib sageli olla mitu tähendust, mis teksti mõistmist raskendavad. Appi tuleb võtta mitte ainult vastava keele seletavad sõnaraamatud, vaid ka eri teadusharude sõnastikud, võõrsõnade ja isegi võõrkeelte sõnaraamatud, entsüklopeediad. Veel keerulisem on lausete grammatiline analüüs (süntaksi probleemid).
annaabi.ee 
