Tõlketeooria (0)

Aine: Tõlketeooria alused
Semester: Sügis 2008
Autorid: Aleksandra Dergatšova
Anna Šiškova
Sergei Zjuganov
Anna Pirk
Maria Komarova
TEADUS JA KEELETEADUS
Benjamin Lee Whorf
Benjamin Lee Whorf (1897 -1941) oli Ameerika keeleteadlane. Algselt inseneriharidusega Whorf töötas tulekahjukindlustuse alal ning tegeles kultuurantropoloogia ja lingvistikaga hobidena. 1931. aastal astus ta Yale'i ülikooli keeleteadust õppima. Ta avaldas suurt muljet Edward Sapirile, kellest sai tema toetaja. Ta sai tuntuks peamiselt Sapiri - Whorfi keelelise relatiivsuse hüpoteesiga, mille jäärgi meie räägitav keel kujundab meie mõtlemist, taju ja maailmapilti.
Loomupärase loogika mõiste ja olemus
Benjamin Lee Whorfi teadusartikkel ”Teadus ja keeleteadus” räägib lugejatele kahest väärast kõne ja mõtlemise ettekujutusest. Nad karakteriseerivad loomulikku loogika süsteemi ja seda, kuidas sõnad ja kombed mõjutavad mõtlemist.
Benjamini Lee Whorf sõnul iga normaalne inimene maailmas, kui ta on imikueast välja kasvanud, oskab rääkida ja räägibki. Olgu tsiviliseeritud või tsiviliseerimata kannab iga inimene eluajal teatavaid lapsikuid, kuid sügavale juurdunud kujutlusi rääkimisest ja selle suhtest mõtlemisega. Need kujutlused pole kuidagimoodi puhtalt isiklikud ega juhuslikud: nende alus on täiesti — süstemaatiline, nii ta arvab , et me võime neid õigustatult nimetada loomupärase loogika süsteemiks.
Loomupärase loogika järgi teeb tõsiasi, et iga inimene on rääkinud soravalt lapsepõlvest alates, igamehe enda asjatundjaks toimuse suhtes, millega ta sõnastab oma mõtteid ja suhtleb. Ta peab üksnes arvestama LOOGIKA või MÕISTUSE ja ühist aluspinda , mis arvatakse olevat temal ja kõigil teistel.
Loomupärane loogika ütleb, et RÄÄKIMINE on üksnes ebaoluline toimus, mis on rangelt seotud suhtlemise, mitte aga kujutluste sõnastamisega. RÄÄKIMINE või keele kasutamine peab eeldatavasti ainult “väljendama” seda, mis on olemuslikult juba sõnastatud mittekeeleliselt. SÕNASTAMINE on mõtteks või mõtlemiseks nimetatud iseseisev toimus, mille kohta arvatakse, et suuresti see ei sõltu üksikute keelte loomusest. Keeltel on grammatikad , mis eelduste kohaselt on ainult kokkuleppelise ja ühiskondliku õigsuse normid, kuid arvatakse, et keele kasutamist ei juhi niivõrd need, vaid õige, mõistuspärane või arukas MÕTLEMINE.
Selle vaateviisi järgi ei sõltu MÕTE grammatikast, vaid loogika- või mõistuseseadustest, mis eeldatavalt peavad olema ühised universumi kõikidele vaatlejatele- kirjeldamaks universumi looogilist põhiprintsiipi, mille võivad sõltumatult “leida” kõik arukad vaatlejad, ükskõik kas nad kõnelevad hiina või tokto keelt.
Loomupärane loogika arvab, et eri keeled on põhimõtteliselt rööpsed meetodid väljendamaks ühte-ja- sedasama mõtlemise loogilist põhiprintsiipi, ning et seepärast erinevad nad tõesti vaid pisiasjus, mis võivad paista tähtsana ainult seetõttu, et neid vaadeldakse lähedalt.
Loomupärane loogika sisaldab kahte eksikjäreldust. Esiteks, ta ei näe, et mingi keele nähtused on selle kõnelejate jaoks suurelt osalt tausta iseloomuga ning seega väljaspool loomupärast loogikat tõlgendava kõneleja arvustavat teadvust ja järelevalvet. Järelikult, kui keegi loomupärase loogikuna räägib mõistusest, loogikast ja õige mõtlemise seadustest, siis ta kaldub lihtsalt ühte sammu käima puhtgrammatiliste tõsiasjadega, millel on teataval määral tausta iseloom ta enda keeles või keelkonnas , kuid nad pole kuidagi universaalsed kõikides keeltes ega mingis mõttes mõistuse üldiseks aluseks. Teiseks, loomupärane loogika vahetab ära keele kasutamise kaudu saavutatud kokkuleppe teema osas teadmisega keelelisest toimusest, millega kokkulepe saavutatakse : s.t põlatud grammatiku tegevusalaga.
Keeleteadlased on ammu aru saanud, et võimega rääkida teatavat keelt soravalt ei käi tingimata kaasas keeleteaduslik teadmine sellest, s.t selle taustanähtuste, selle süstemaatiliste toimuste ning selle koetise mõistmine.
Taustanähtused, millega keeleteadus tegeleb, on segatud kõigisse meie RÄÄKIMISE ja KOKKULEPE saavutamise esiplaanitoimingutesse, igasse juhtumi arutlusse ja vaidlusesse, igasse seadusesse, vahekohtusse, lepitusse, leppesse, lepingusse , avaiikku arvamusse, teaduslike teooriate hinnangusse ning teaduslike tulemuste sõnastusse. Millal iganes inimlikes asjades saavutatakse kokkulepe või üksmeel, sõltumata sellest, kas selleks kasutakse matemaatikat või mõnda muud erisümboolikat voi mitte, SEE KOKKULEPE SAAVUTATAKSE KEELETOIMUSTE ABIL VÕl El SAAVUTATA SEDA ÜLDSE.
Leiti, et iga keele taustasüsteem (teisisõnu GRAMMATIKA) ei ole pelgalt jäljendav vahend ideede sõnastamiseks, vaid on pigem ise mõtete kujundaja, programm ja juhis üksikisiku vaimseks tegevuseks, muljete eritluseks ning ta kasutuses oleva vaimse vara sünteesiks. Ideede SÕNASTAMINE pole iseseisev toimus, rangelt mõistuspärane vanas tähenduses, vaid osa mingist kindlast grammatikast ning on eri grammatikates vähem või rohkem erinev. Me tükeldame loodust mööda neid jooni, mis on ette antud meie emakeele poolt. Kategooriaid ja tüüpe, mida me eraldame nähtuste maailmast, me ei leia mitte sel põhjusel, et nad jõllitavad igale vaatlejale otsa. Vastupidi, maailm on antud muljete kaleidoskoopilise vooluna, mida peab korrastama meie vaim- see tähendab suures osas keelesüsteemid vaimus. Me lõigume looduse tükkideks, korrastame selle mõisteteks ning omistame tähendusi nii, nagu me seda teeme, suuresti seepärast, et me oleme osalised kokkuleppes seda sel viisil korrastada — kokkuleppes, mis kehtib kõikjal meie keelekogukonnas ja mis on kodifitseeritud meie keele mallidesse. Kokkulepe on muidugi implitsiitne ja sõnastamata, AGA SELLE TINGIMUSED ON TÄIESTI KOHUSTUSLIKUD. Me ei saa üldse rääkida, kui me ei nõustu andmete korrastuse ja liigitusega, mille määrab see kokkulepe. Näiteks, Hope indiaanlastel ei ole mingit probleemi relatiivsusteooria mõistmisega. Puudub objektiivse aja mõiste, ei erista minevikku , olevikku ja tulevikku, üks sõna - 'masa'ytaka' – kõige lendava jaoks (putukad, lennukid, piloodid...)
Kui võtta otsad kokku, siis võib järeldada, et Benjamin Lee Whorf väidab, et kui me tõlgime ühest keelest teise keelde, siis peab arvestama, et eri keeltes on omad reeglid, aja ja verbi kategooriad, mis nõuavad, et tõlkijad pidasid silmas, et on olemas mentaliteedi, maailmapildi, mõistmise ja kultuuri erinevused, mida peamiselt mõjutab keel.