Teksti liigid (0)

Pärnu Mai Kool

Tekstiliigid
Referaat
xxxxxx8. c
Pärnu 2016
Tekstiliigid ehk žanrid on aja jooksul välja kujunenud kultuuripõhised keelekasutustavad e -kombed.
. Nimetust tekst kasutatakse keeleteaduses nii kirjaliku kui suulise väljenduse üksustele viitamisel. Tekst on suhtluses keelekasutuse põhiüksuseks. Tekst on kasutusel olev keel, mille ülesandeks on vahendada sõnumit. Kui teksti käsitatakse nii avaralt, siis on võimatu esitada ühiseid vormitunnuseid, mis kehtiksid mis tahes teksti jaoks. Teksti omadused sõltuvad sellest, kus ta kasutusel on (raadios, ajalehes , teadusartiklis, sõpradevahelisel suhtlemisel), kes teda kasutab ( poliitik , diskor, luuletaja, kohtunik), milleks teda kasutatakse (tahetakse kellelegi midagi selgeks teha, tahetakse midagi teada saada või tahetakse panna keegi midagi tegema). Sageli peetakse tekstist rääkides siiski silmas kitsamat tähendust, mõeldes teksti all ühe inimese kirjutatud monoloogi . Kirjutatud tekst esineb meie kogemuses tootena, esemena, asjana . See on tähendustervik, mille sisu ja vormi kujundavad selle elemendid – sõnad, laused , fraasid. Teksti keelelistest valikutest tuleneb selle eesmärk ja liik ning selles võib eristada mitmesuguseid struktuuriosi. Niiviisi iseloomustatud kirjalik tekst on oma algupärasest kontekstist väljavõetunagi mõistetav tervik. Kirjutatud monoloog on pika intellektuaalse ajaloo tulemus. Selle koostamist tuleb teadlikult õppida, seda oskust ei saada kaasa iseenesest nagu emakeele kõnelemise oskust. Emakeelde ja emakeelsesse kultuuriühiskonda sissekasvamine käib dialoogilise teksti kaudu. Teksti teine äärmus ongi suuline dialoog , kõige üldisem ja läbi
Infoühiskonnas on endisest tähtsam
suuta eristada olulist informatsiooni vähem olulisest ning õppida avama tekstide mitmetahulisi ja mitmemõõtmelisi tähendusi. See tähendab oskust
kriitiliselt lugeda ja tekste analüüsida. Analüüsioskus on abiks ka tekstide koostamisel. Tegevusalade struktuuri ja töö iseloomu
muutumine jätab jälgi keelekasutusse. Õppeaeg pikeneb ja haridustase
kasvab, üha suurema hulga inimeste töö kujutab endast lugemist,
kirjutamist, nõupidamisi ja vestlusi. Keelekasutaja peab tänapäeva
oludes suutma toota ja mõista keelt paljudes eri situatsioonides , ta peab
oskama hinnata keele tähtsust ja rolli oma tegevuses.
Kõrghariduses ja teaduses rõhutatakse järjest rohkem võõrkeelse
kommunikatsiooni vajadust. Rahvusvahelise teaduse ja hariduse osaks
on raske pääseda eesti keeles. Kui aga tahame säilitada ja arendada
eesti keelt täisväärtusliku kultuurkeelena, siis tuleb täies mahus elavana
hoida eestikeelne kõrgharidus ja eestikeelne teadus. Head eesti keelt
nõuab ka hariduse ja elamise kvaliteet: asjadest saadakse kõige paremini
aru ja suudetakse kaasa rääkida emakeeles.
Ainult emakeelne kultuurikeskkond hõlmab kõiki rahva liikmeid, võõrkeelne asjaajamine jätab suhtlusest kõrvale need, kes keeli halvasti oskavad.Väikerahvale langeb siin kahekordne koormus. Maailma asjades kaasarääkimiseks vajatakse võõrkeeli, selle kõrval ei tohi aga jätta tähelepanuta ühtki emakeele tasandit.
Igasugune muukeelse teksti käsitlus, olgu tegemist võõrkeele õppimisega või teadusteksti kirjutamisega, sujub seda paremini, mida nõtkem on emakeeleoskus.
Käesolev sissejuhatus tekstiõpetusse on mõeldud kolmele
kasutajarühmale:
ülikoolide humanitaarerialade kirjaliku ja suulise väljenduse kursuse üliõpilastele, keele ja kirjanduse täienduskursuste ja
avatud ülikooli kuulajatele ning seminari
ja bakalaureusetööde
kirjutajatele. Õpik sobib abimaterjaliks ka kõigile tekstidega tege
levatele ja tekstidest huvitatud iseõppijatele. Põhitähelepanu on
Kirjalikus tekstis on teksti väljanägemine osa sõnumist, mis ühest
küljest hõlbustab teksti lugemist, aga võib mõnikord hoopis raskendada
tervikust arusaamist . Üldreegel on, et mida tuttavam tüpograafia ja
tekstikuju, seda kergem on teksti lugeda.
Ettekande esitamine Kui palutakse sõna koosolekul, kus osavõtjad üksteist ei tunne, on viisakas alustada enesetutvustusega – öelda oma nimi ja töö- või õppeasutus. Kui esinejale annab nimeliselt sõna koosoleku juhataja, siis pole vaja enesetutvustust korrata. Kui sõnavõtt on pikem kui paarilauseline, siis tuleb alustuseks öelda, millest kavatsetakse rääkida. Seminaridel, konverentsidel jm kindla päevakavaga üritustel nimetab istungi juhataja tavaliselt ka järgmise ettekande teema, siis on mõttetu 100 alustada kordamisega Minu ettekande teemaks on .. Kohatu on sõna saades , püsti tõustes või saalist auditooriumi ette minnes kohalolijaid tervitada . Ettekannet alustatakse viisaka pöördumisega kuulaja poole: Head/austatud/lugupeetud kuulajad/kohalolijad .. Diplomaatilises ja akadeemilises traditsioonis on mõnikord kombeks pöörduda teatud järjekorras eraldi mõne osavõtja või osavõtjarühma poole ( president , suursaadik, koosoleku juhataja, oponent, külalised vm). Kui kõnetatavaid eristatakse, siis tuleb jälgida, et kedagi välja ei jäetaks. Kui kõne eesmärgiks on kuulajaid köita või emotsionaalselt mõjutada, siis alustatakse mingi üllatusega – sobivalt valitud tegelikkusenäitega, teemakohase tsitaadiga, kulumata anekdoodi või naljaga. Näide ja tsitaat sobivad ka nt populaarteadusliku ettekande alustuseks, aga teaduslikke ettekandeid alustatakse üldjuhul ratsionaalselt: tutvustatakse ettekande struktuuri ehk selgitatakse, millistest põhiosadest ettekanne koosneb, või võetakse ettekande põhisisu mõne lausega kokku. Ettekande ülesehitus võib olla põhimõtteliselt kahesugune. Üks võimalus on esitada tähtsaimad tulemused ja põhiväited kohe alguses, kui kuulaja on alles ergas, ning ettekande käigus selgitada, millistel argumentidel ja uurimistel need väited põhinevad. Teine võimalus on ehitada oma ettekanne üles esseelaadselt: alustada tavapäraselt taustast ja meetodist ning oma mõttekäike selgitades esitada kuulajale tulemusteni jõudmise tee, olulisimad tulemused ja järeldused aga esitada ettekande lõpus kokkuvõttena. Ettekande struktuur peab olema võimalikult lihtne, selgelt liigendatud ja hõlpsasti jälgitav. Kõiki väiteid tuleks illustreerida näidetega, nii on nad usutavad ja jäävad paremini meelde. Ühe alateema lõpu ja teise alguse vahel peab olema selge piir. Ettekande osi saab eristada pausidega, aga kuulajasõbralik on neid ka nummerdada (esiteks, teiseks, järgmiseks). Suulise esinemise puhul ei maksa karta kordusi. Omal kohal on olulisemate mõtete kordamine teistsuguses sõnastuses (see tähendab, teisiti öeldes, tahtsin sellega öelda, et ..), vahekokkuvõtted iga käsitletud alateema kohta (niisiis, sellest järeldub, et ..). Ettekande lõpp on kasulik seostada algusega: anda alguses sõnastatud küsimustele vastused, esitada alguses välja toodud probleemidele lahendused. Lõpus tehakse lühikokkuvõte eespool kõneldust ja korratakse olulisemaid mõtteid. Kui viidatakse lõpetamisele, siis ei tohiks enam üle minuti rääkida.
Kasutatud kirjandus :
http://www.e-ope.khk.ee/ek/2013/keel_kui_suhtlusvahend/tekstiliigid.html
https://kirjandiabi.wordpress.com/2011/12/25/tekstiliigid-ehk-zanrid/