Eesti hariduspoliitika. Peamised probleemid ja võimalikud lahendused. (0)

Eesti hariduspoliitika . Peamised probleemid ja võimalikud lahendused.
Hariduspoliitika on riikliku poliitika osa. Kõige üldisemas tähenduses määrab riiklik hariduspoliitika hariduse omandamise kohustuse ja võimalused ühiskonnas praegu ja tulevikus. Hariduspoliitika roll on ühiskonnas väga tähtis, sest tulenevalt rahva haridustasemest ja oskustest toimib ka riik.
Jätkusuutliku riigi hariduspoliitika arvestab nii riigi, sotsiaalsete gruppide kui ka üksikisikute huve, seejuures peetakse indiviidi sotsialiseerumist kodaniku ja riigi ühishuviks.
Hariduspoliitiliselt on oluline teha vahet haridusele juurdepääsu ja hariduse kättesaadavuse vahel. Juurdepääs tähendab õppimisvõimalust, kättesaadavus ka suutlikkust mingil erialal õppida ning raha olemasolu elamiseks ja õppemaksu tasumiseks, sest paljudes riikides on näiteks kõrgharidus tasuline .
Milline riigi haridussüsteem on ja kuidas seda juhitakse, oleneb juba ühiskonnas omaks võetud ideoloogiast ja suutlikkusest teha professionaalseid (informeeritud) otsustusi.
Peamised haridusprobleemid, reformimise põhjused:

• Kohustuslik haridus vs. vabatahtlik haridus
  
• Koolide juhtimisprobleemid
  
• Õpetaja ameti populaarsuse kahanemine
  
• Väljalangevus koolidest
  
• Hariduse kvaliteet ja selle mõõtmine
  
• Ratsionaalse mõtlemise arenemine
  
• Lõimitud aktiivõpe vs. passiivsed õppemeetodid
  
• Konkurentsivõime (riiklik tellimus)
  
• Elukestvaõpe, tööturu muutustele kohanemine
  

Eesti vajab haridusprobleemide lahendamiseks süsteemseid ja professionaalseid süvauuringuid.
Eestis tuleb otsustada, millist ühiskonna arengut haridus peaks toetama . Kas soovime näha ühiskonnasisest sotsiaalset mobiilsust või suuname oma poliitikaga õpi- ja töörännet Eestist välja? Kas peetakse vajalikuks, et eri põlvkondadel oleks võimalus panustada ühiskonna arengusse ja et Eesti inimvara leiaks optimaalse rakenduse ? Kui riik seda soovib, siis millised võimalused ta selleks loob? Võimupositsioonilt on võimalik süsteeme küll hallata ja valitseda, ent mitte juhtida ja arendada.
Hariduspoliitika kontseptsioon on suure üldistusastmega ja pikale ajavahemikule (20–30 aastat) suunatud dokument, mis annab aluse lühemaajaliste hariduspoliitiliste kokkulepete saavutamiseks ühiskonnas ja riigis. Hariduskontseptsiooni realiseerimise vahendiks lühema ajaintervalli (5–10 aastat) kestel pidi kujunema riiklik haridusprogramm. See programm määrab, millised tegevused on tarvilikud riigi hariduslike eesmärkide saavutamiseks, millal midagi alustatakse ja lõpetatakse, kuidas kasutatakse ainelisi ja vaimseid ressursse ning kes juhib ja vastutab programmi täitmise eest.
Hariduspoliitiline kava eelolevaks neljaks aastaks võimaldab lahendada terve rea haridussüsteemis üles kerkinud probleeme.
Hariduspoliitikat pole võimalik mõista ilma maksupoliitikata, viimane peab toetama esimest. Hariduspoliitiline kava võimaldab lahendada terve hulga haridussüsteemis üles kerkinud probleeme, aga kahtlemata jääme võimetuks paljude teiste probleemide lahendamisel ja soovide täitmisel piiratud hariduse finantseerimise tõttu.
Võrdsed haridusvõimalused. Eesti riigikogu on vastu võtnud oma 50 strateegiat, üheks tähtsamaks neist on „Säästev Eesti 21”, mis suhestub oluliselt ka haridusse. Eestis on kõrgharidusstrateegia, üldharidusstrateegia, kusjuures on olulised kindlasti põhimõtted, mis on ajatud ja millesse mahub palju erinevaid süsteeme, pikki ja lühikesi ajalisi raame. Näiteks, võrdsete haridusvõimaluste põhimõte, mille suunas astutakse mitu olulist sammu, pärast mida jääb veel lõputu tee käia.
Nigelast alusharidusest. Madal õpiedukus saab alguse pere halvast kasvatuskeskkonnast, nigelast alusharidusest. Paljud hilisemad haridushädad, nagu põhikoolist ja ka gümnaasiumist või kutsekoolist väljalangus, pole üldsegi nende kooliastmete probleemid, vaid varasema arengu puudujääk. Euroopa hariduspoliitikud on hakanud keskendama üha enam tähelepanu hariduse madalamatele astmetele. See oleks Eesti hariduse arendamise kõige efektiivsem strateegiline suund, mille viljad avalduksid kõige kiiremini, odavamalt ja püsivamalt. Haridus, nagu ka riigikaitse, on strateegilise tegevuse valdkond , millest sõltub rahva ja riigi püsimajäämine.
Koolivõrk. Väga tõsiselt tuleb hakata tegelema koolivõrgu ülesehitamise põhimõtetega. Ideaaliks on luua kõigile õpilastele võimalus omandada algharidus võimalikult kodu lähedal. Rahastamismudel peab parandama väikese õpilaste arvuga koolide olukorda. Haridus peab asuma uuesti demokratiseerumise ja kompetentse juhtimise teele. Iga viie aasta tagant toimuv konkurss koolijuhi kohale pärsib haridusele nii vajalikku stabiilset kompetentset juhtimist.
Palgapoliitika . Avaliku sektori palgad sõltuvad majanduskasvust ja maksusüsteemist. Õpetajate alampalk viiakse keskmise palga tasemeni ja seejärel tõstetakse vähemalt keskmise palga kasvuga samas tempos .
Väljalangus põhikoolist. Eesti üks suuremaid haridusprobleeme on massiline väljalangus põhikoolist. Põhikoolist väljalangust aitaks vähendada ja erivajadustega õpilasi tavalisse õpikeskkonda integreerida abiõpetaja süsteemi loomine.
Õppekava ja –protsess. Suureneb reaal- ja loodusteaduslike ainete osakaal, gümnaasiumi õppekavades suureneb õpilaste valikuvabadus, koolidele kehtestatakse ajakohastatud õpikeskkonna ja õppevahendite standardnõuded, millega omavalitsused viivad koolide sissseade ja tehnilise varustuse vastavusse.
Hariduse kvaliteet Kõrghariduses suurendatakse tähelepanu hariduse kvaliteedile.
Pikemaajalist hariduspoliitikat ning stabiilset arengut tagavat strateegiadokumenti koostades tuleb arvestada järgmist:
–     hariduspoliitika tuleb kindlaks määrata erakondadeülese kokkuleppega professionaalsete ja informeeritud otsustuste tasandil;
–     vastutus haridussüsteemi funktsioneerimise ja arenduse eest on riigil, madalamail haldusastmeil saab võtta vastutuse vaid juhul, kui neile on eraldatud (või on olemas) vajalikud ressursid (aeg, raha ja kompetents). Optimaalse ressursikasutuse töötab välja haridusökonoomikaga tegelev üksus;
–     Eesti riik vajab süsteemseid haridusuuringuid ja asjaomast institutsiooni vähemalt üld- ja kutsehariduse teenindamiseks ;
–     eesti keele, eesti hariduse sisu ja koolikorralduse kaitseks tuleb tegelda hariduse ökoloogiaga, mis säilitaks ratsionaalse Eesti koolikultuuri põhiväärtused ja välistaks juhuslikud, kuigi kooliuuenduslikuks kuulutatud reformid .
Käesoleval ajal on haridusvaldkonna tähtsamaid arenguid suunav dokument elukestva õppe strateegia. Elukestva õppe strateegia eesmärgid ja meetmed toetavad konkurentsivõime kava „Eesti 2020“, Eesti säästva arengu riikliku strateegia „Säästev Eesti 21” ning Eesti julgeolekupoliitika aluste hariduse valdkonnaga seotud eesmärkide täitmist.
Strateegias nimetatud peamised probleemid:

Teoreetiliselt omaksvõetud ja dokumentides kinnitatud õpikäsitus, õppijate eri tüüpi andekuste väärtustamine ning erivajaduste märkamine ei ole muutunud õppeprotsessi lahutamatuks osaks.

Väljalangevus (eriti meessoo hulgas) on kõikidel haridustasemetel ja -liikides kõrge.

Ühiskonnas väljakujunenud hoiakud suunavad õppijaid valima „naiste ja meeste erialasid“, mis suurendab tööturul soolist segregatsiooni.

Ligi kolmandik Eesti tööealisest elanikkonnast on erialase ettevalmistuseta, madala kvalifikatsiooniga inimeste osalus elukestvas õppes on väike.

Erinevused elukestva õppe raames pakutava ja tööturul vajaliku vahel on liiga suured. Õppeasutused ja töömaailm ei tee elukestva õppe süsteemi arendamiseks aktiivset koostööd.

Levinud on suhtumine, et õppimine on noorte jaoks. Enesetäiendamist pärsib rahaliste võimaluste piiratuse kõrval ka täiskasvanute huvi- ja motivatsioonipuudus.

Õpetaja elukutse ei ole atraktiivne : noorte ja meesõpetajate osakaal ning konkurss õpetajakoolituse õppekavadele on väike, õpetajaks õppinud ei lähe kooli tööle.

Info tööturu ja majanduse arengute kohta pole süsteemne ja karjäärinõustamisteenused on ebaühtlase kvaliteedi ja kättesaadavusega.

Tänane gümnaasiumivõrk ei arvesta õppijate arvu suurt vähenemist, väikesed gümnaasiumid ei suuda pakkuda mitmekesiseid ning kvaliteetseid õpivõimalusi.

Kutseharidus pole kujunenud kvaliteetseks edasiõppimisvõimaluseks, tööturu jaoks ei valmistata ette piisaval arvul sobiliku kvalifikatsiooniga oskustöötajaid.

Üleminek massilisele kõrgharidusele on kaasa toonud nõudlikkuse vähenemise. Kõrgharidusega Eesti noorte probleemilahendusoskused on madalamad, võrreldes teiste riikidega. Üliõpilaste ja õppejõudude rahvusvaheline mobiilsus on madal.

Vene õppekeelega põhikoolid ei kindlusta kõigile head eesti keele oskust ning õppijate baasoskused on põhikooli lõpuks nõrgemad kui eesti õppekeelega koolides .

Õppijate ligipääs digitaristule ja digitaalne õppevara on puudulik ja ebaühtlane .

Eesti tööealisest elanikkonnast pea kolmandikul puuduvad minimaalsed digioskused ning tööks vajalikud IKT oskused on ebapiisavad.

Ühiskonnas mõistetakse hariduse ja koolide kvaliteeti liiga riigieksamite tulemuste kesksena.

Tõenduspõhine otsustamine ning hariduspoliitikate toimimise hindamine ei ole muutunud valdavaks, see muudab konsensuse loomise hariduspoliitiliste valikute tegemisel keeruliseks.
Strateegilised meetmed:

• Õppe sisu ja mahu vastavusse viimine õppekavades seatud eesmärkide ja õpitulemustega (sh võtmepädevustega).
  
• Hindamispõhimõtete muutmine
  
• Üldhariduskoolide, lasteaedade ja kutseõppeasutuse õpetajate ja koolijuhtide koolitussüsteemi kujundamine, kus keskne eesmärk on koolijuhi ja õpetaja rolli ümbermõtestamine, et nad suudaksid luua keskkonna, kus pööratakse tähelepanu iga õppija arengule ja potentsiaali väljaarendamisele ning väärtustatakse isiksuslikke erinevusi
  
• Õpikäsituse rakendamist toetavate koostöövormide loomine ja toetamine
  
• Kompetentsikeskuste väljaarendamine
  
• Õpetajate keskmise töötasu tõstmine tasemele , mis tagab selle, et koolis töötamine muutub arvestatavaks valikuks parimatele
  
• Õpetaja töö hindamine ning tööpanusest ja tulemuslikkusest lähtuva tasumäära kehtestamine
  
• Koolijuhi pädevusnõuete kehtestamine ja nende regulaarne hindamine
  
• Õpetajaameti populariseerimise programmide käivitamine , et õpetajaamet muutuks arvestatavaks valikuks nii noortele kui ka neile, kes kaaluvad elukutsevahetust
  
• Haridus- ja Teadusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja Sotsiaalministeerium koostöös tööandjatega ning teiste ministeeriumite esindajatega käivitavad regulaarse ja süsteemse tööjõuvajaduse seire -, prognoosi- ja tagasisidestamise süsteemi, mille raames analüüsitakse Eesti erinevate majandussektorite arenguvõimalusi ja tööjõu vajadust tervikvaates, kasutades selleks kvantitatiivsete meetodite kõrval ka kvalitatiivseid
  
• Põhi- ja keskhariduse järgse õppe korraldamine lähtuvalt töömaailma vajadustest.
  
• Praktikakorralduse tõhustamine. Praktikakorralduse kvaliteedi tagamiseks luuakse keskne arendusprogramm, mis pakub eri majandusharude vajadusi arvestades metoodilist tuge nii kutseõppeasutustele, kõrgkoolidele kui ka tööandjatele.
  
• Teadlike valikute kujundamiseks info- ja nõustamisteenuste pakkumine (karjääriinfo ja -õpetus, info ameti- ja kutsealade tööhõive , töötuse ja palkade kohta, karjäärinõustamine).
  
• Töötajate ettevalmistamine majanduse kasvuvaldkondades. Eesti jaoks oluliste majandussektorite kindlustatust kvalifitseeritud kohalike töötajatega tuleb oluliselt parandada, et tõsta Eesti majanduse tootlikkust ja ekspordivõimekust.
  
• Digikultuuri integreerimine õppeprotsessi kõigil haridustasemetel ja kõigis õppekavades. Tehnoloogilisest innovatsioonist inspireeritud pedagoogiline ja koolikorralduslik haridusuuendus peab toimima süstemaatiliselt, selle eelduseks on haridustehnoloogilise toe tagamine juhtkonnale, õpetajatele ja õppijatele kõigis õppeasutustes.
  
• Tagatakse põhikooli, gümnaasiumi ja kutseõppeasutuse õppekavas seatud eesmärkide ning õpitulemuste saavutamist toetava digitaalse õppevara olemasolu, mille hulka kuuluvad e-õpikud, e-töövihikud, avatud õppematerjalid , e-õpetajaraamatud ning veebipõhised hindamisvahendid.
  
• Igale üldharidus -, kutse- ja kõrgkoolis õppijale tagatakse juurdepääs õppimist toetavale kaasaegsele digitaristule. Ambitsioonikaks eesmärgiks on, et e-õppevara arendus ning tehnoloogia areng võimaldavad lähitulevikus kõigil õpilastel ja õpetajatel kooli digitaristu kõrval kasutada igapäevases õppetöös ka isiklikke digiseadmeid ning riigi, omavalitsuse ja kooli tasandi koosvõimelised infosüsteemid ja -teenused on kättesaadavad igale õppijale.
  
• Digipädevuste hindamismudelite loomine ja rakendamine (õpetajatele, õpilastele, koolijuhtidele, täiskasvanud õppijatele) ning nende tunnustamise süsteemi juurutamine .
  
• Õpivõimaluste loomine täiskasvanutele digipädevuste omandamiseks ja arendamiseks, et inimesed oskaksid kasutada digivahendeid oma elukvaliteedi parandamiseks ning töö tootlikumaks muutmiseks; selleks teevad koolitusasutused koostööd erinevate partneritega „Infoühiskonna arengukava 2020“ eesmärkide täitmisel.
  
• Kõigile lastele paindlike võimaluste loomine alushariduse õppekavas osalemiseks vähemalt aasta enne kooli, et vanematel oleks kindlus laste koolivalmiduse suhtes.
  
• Kvaliteetse ja valikuterohke gümnaasiumihariduse võimaluste loomine igas maakonnas ning kvaliteetse kodulähedase põhihariduse tagamine.
  
• Eesti keelest erineva õppekeelega põhikooli lõpetajatele tagatakse võimalused eesti keele oskuse omandamiseks iseseisva keelekasutaja tasemel, mis on vajalik õpingute jätkamiseks gümnaasiumis ja/või kutseõppeasutuses.