Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kas maailm on moraalne?". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
hobbes, moraal, mikser, õiglus, moraalne, rahuldus, ebaõiglus, kalduvus, moraalsed, thomas, toimivad, öelnud, tabada, obama, karta, mugavalt, temalt, samasugune, sugugi, kõigepealt, kasulikum, tapma, barack, peavari, ressursid, põhjusel, rahval, eesmärgile, nauding, üritavad, enamatinsa, moraalireeglid, omaendarvavad, tujukad, niisiis, hoiaksKas maailm on moraalne? Selleks, et teada saada kas maailm on moraalne peab leidma kõigepealt vastuse küsimusele, kas me oleme moraalsed üksteise suhtes. Thomas Hobbes uskus, et inimesed toimuvad alati sellest lähtudes, mida nad tajuvad olevat oma huvides, st nad otsivad alati rahuldust ning püüavad vältida kahju ehk siis inimesed käituvad nii nagu on neile parim. Hobbes leidis, et loodus on loonud meid kehaliselt ja vaimselt võimetelt ligikaudu võrdsetena, nii et ehkki üks inimene võib olla teisest mõnevõrra tugevam või targem, on igaüks suuteline teist kahjustama või isegi tapma- kui mitte üksi , siis teiste abiga. Nii oli just hiljuti Osama
tulemusel kannatavad relvastama tsiviilisikud. ,,Terror" üldisemas tähenduses tuleb ladina keelsest sõnast, tähendades ,,hirmutama." ,,Terror cimbricus" tähendas näiteks Roomas aastal 105 e.m.a sõjaseisukorda või hädaolukorda kui Cimbri hõim ründas linna. Prantsuse Revolutsiooni ajal, peale jakobiinide võimukaotust, tähistati sõnaga ,,terrorist" millegi kuritarvitamist. Terror pole mitte midagi muud kui õiglus, teovalmidus, karmus ja järeleandmatus," lausus Jakobiinide liider Maximilien Robespierre. Kaasaja saabudes viitas see sõna süütu inimese tapmisele, teatud erilise grupi poolt nii, et see tekitaks meedia tähelepanu. Sellise mõistega tähistas ennast ka näiteks Sergey Nechayev, kes moodustas 1869.aastal Vene terroristliku rühmituse ,,Rahva Massimõrv" ( ). 21.sajandi terrorism võiks kõlada oma definitsioonilt järgmiselt: rahvusvaheline terrorism
Loodusseisund "Kõigi sõda kõigi vastu"(Hobbes) Loodusseisundis riiki ei ole olemas ja arvatavasti sellega seoses valitseks maailmas täielik kaos. See tähendaks seda, et alati oleks varitsemas oht ja kõik võivad teha, mida nad tahavad ning heaks arvavad, käitumisreegleid ei ole ette antud. Nagu on öelnud Thomas Hobbes oleks see kõigi sõda kõigi vastu, mis aga välistaks rahumeelse elu. Essee keskendub loodusseisundi küsimusele ning toob välja selle ohtlikkuse, samuti kui oleks võimalus selle eksistreerimisele, siis milline see oleks. Käsitletakse ka lühidalt anarhistlikke mõtteviise ning Hobbesi, Locke'i ja Rosseau mõtteid ja arusaamu ühiskonna toimimisest loodusseisundis. Loodusseisundi puhul tunduks, et inimesed oleksid justkui täiesti vabad, vabadus ju ongi üheks
Selgitage! On mõlemat. Normatiivse poole pealt üritatakse teha selgeks ideaalseid reegleid või mõõdupuid. Deskriptiivse külje pealt tahetakse selgeks teha, et kuidas asjad peaksid olema: mis on õige, õiglane või moraalselt korrektne. Loodusseisund 1. Mis eesmärki teenib loodusseisundis kujutus? Kuna loodusseisundit me reaalselt luua ei saa me ei saa lihtsalt riiki tühistada siis tuleb meil looduseisund mõtteeksperimendina läbi viia. 2. Mida arvab Hobbes loodusseisundist? Hobbesi järgi pole midagi hullemat, kui elu ilma riigi kaitseta. Hobbesi järgi viib valitsuse puudumine meid ränkadesse konfliktidesse. Loodusseisund kui sõjaseisund. See on seisund, kus igaüks on õigusega umbusklik iga teise suhtes, ja just umbusk, mitte lihtsalt egoism või sadism, viib sõjani, kus inimesed ründavad kasu, julgeoleku ja maine pärast. See sõda toidab ennast ise, sest mõistlik kahtlus vägivaldse käitumise võimalikkuses
Hiline Platon : jah, piisab täiesti, kui me oleme jõudnud kõrgema ilutunnetus tasandile. Aristoteles : loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid : head teod nõuavad vastavat varustust. Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. Stoikude vastus : Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus. Erinevad hüved : tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus- stoikud ütlesid , et need pole tõelised hüved, sest neid võib kasutada valedel eesmärkidel, järelikult pole loomu poolest hüved. Voorused on seesmiselt head. Õnn tähendab kindlust hüve omamisel. Epikuurlaste vastus Probleem : kas vooruslik rattale tõmmatud inimene on õnnelik? Nad ütlevad, et ilma naudinguta ei saa me õnnest rääkida. Ainus tõeline hüve ongi nauding.
sõprade jaoks ainult seda, mis on õige" (Laelius, sõprusest) Stoik Cicero (1. saj. eKr): "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks" Humanistide eeskujuks oli Cicero ,,Kohustustest". Sealt on pärit voorusliku inimese ideaal, mille järgi eristuvad inimesel põhi-ehk kardinaalvoorused: 1. tarkus (prudentia) 2. kindlameelsus (fortitudo) 3. mõõdukus (temperantia) 4. õiglus (iustitia) 1. Cicero valitseja kohustustest Cicero arvates tuleb järgida Platoni juhiseid: · Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud · Hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu. Muidu puhkevad mäss ja riid. Rooma kodusõdade põhjus: rahvameelsus või rahameelsus.
Euroopa ideede ajalugu I loeng 07.09.2012 Inimene kui ühiskondlik olend. Moraalsed ja poliitilised ideed kuidas on seotud? Kes on inimene ja mis on tema eesmärgid, ihad? Üksikisiku tegutsemise sfäär ehk moraalsed ideed õnn, au etc Poliitilised ideed riik, demokraatia etc Moraalifilosoofia Varauusajal räägiti praktilisest filosoofiast, mis jagunes kolmeks eetikaks (üksikisiku elu), ökonoomikaks (perekonnaelu) ja poliitikaks (ühiskondlik elu). Eetika inimestevahelised suhted (õnn, au...), teaduslik lähenemine sõprusele (mis hoiab sõprussidemeid koos, sõprus erinevate klasside vahel jne). Kuidas see mõjutas poliitilist filosoofiat
selles hing, mis annab kogu kehale elu ja liikumise; riigiametnikud ja teised õigusemõistmise ja täideviimise ametnikud on tehislikud liigesed; tasu ja karistus (mis kinnitab iga liigese ja ihuliikme suveräänsuse trooni külge ning paneb neid oma kohust täitma) on närvid, tehes sedasama loomulikus ihus; kõigi üksikliikmete vara ja rikkused on tugevus; salus populi (rahva turvalisus) on tema ülesanne; nõuandjad, kes soovitavad talle kõike vajalikku, mida ta peab teadma, on mälu; õiglus ja seadused on tehislik mõistus ja tahe; kooskõla on tervis; mäss on haigus; ja kodusõda on surm. Viimaseks, need kokkulepped ja lepingud, millega selle poliitilise keha osad kõigepealt loodi, seati kõrvuti ja ühendati, sarnanevad Jumala poolt loomisteol öeldud käsusõnale – “Tehkem inimesed”5. Et kirjeldada selle tehisliku inimese loomust, ma uurin: Esiteks, tema ainest ja tema meistrit [artificer], kelleks mõlemaks on inimene.
Augustinus õnnest ja poliitikast. surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest õnnest surelik inimene saab oodata oma tulevast õnne teises elus ja olla "õnnelik lootuses" tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus riik on: 1) Pattulangemise tulemus 2) Hädavajalik korra ja rahu tagamiseks 3) Osa jumala plaanist 4) Teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust Aquino Thomas õnnest ja poliitikast õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada peab hoolitsema oma ihu ja hinge eest hea elu on pol. küsimus valitseja ülesandeks on seaduste kaudu harjutada inimesi vooruslikult käituma kirik on ülem riigist valitseja vooruslikkuse tasuks on igavene elu Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus inimese panevad liikuma ihad hea ja kuri on seotud inimese ihadega õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab
EETIKA 1. Sissejuhatus Mis on eetika? Argo Buinevits Soovituslik kirjandus: · Eetikaveeb www.eetika.ee TÜ eetikakeskus · Eetika ja moraal. Maie Tuulik 2002 · Õpetaja eetika. Maie Tuulik 2008 · Ärieetikat kui niisugust pole olemas. John C. Maxwell 2003 · Evangeelne eetika. Robert Võsu 1996 · Eetikakoodeksite käsiraamat. Tartu Ülikooli eetikakeskus 2007 · Mõtestatud Eesti ühiseid väärtusi hoides. TÜ eetikakeskus 2008 Mida tähendab olla kõlbeline inimene? Milles seisneb moraali olemus? Miks on moraali tarvis? Mis on moraali funktsioon? Mis on hüve?
Stoikud (stoiline rahu) Nende eetika on saatusele allumise ja kohuse eetika. Stoik arvab, et maailma pole võimalik muuta, muuta saab oma suhtumist maailma. Maailmas valitseb saatus ja õnnelik saab olla vaid see inimene, kes allub saatusele. See mis inimese tahtest ei sõltu, ei ole hüve ega kurjus ning sellesse tuleb suhtuda ükskõikselt stoilise rahuga. Sellised neutraalsed nähtused on elu, surm, tervis, haigus, ilu ja inetus, rikkus, vaesus. Tõelised hüved on tarkus, õiglus, mehisus ja arukus. Elama peab mõistlikult, kiretult ja mõõdukalt rõõmsameelselt. Tark inimene ootab saatuselt vaid seda, mida saatus talle nagunii toob. Praktiline elu reegel: kui mingi tegevus on paratamatu, siis tuleb see muuta endale meelepäraseks. ÜLEVAADE KESKAJA FILOSOOFIAST Alguse probleem Sageli loetakse keskaja filosoofia alguseks mõnda poliitilist sündmust, näiteks Lääne-Rooma keisririigi langemist. Kui Karl Suure kroonimist keisriks 800ndal aastal. Mõnikord
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: o head teod nõuavad vastavat varustust · Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud: · Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve · Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus · Kuidas seonduvad voorused ja hüve? Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: o Tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole tõelised hüved. Miks? o Voorused on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises · Ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus · Järeldus: õnn ja voorus on kattuvad mõisted 3
Riik on pattulangemise tulemus ja ka põhjus. Hädavajalik, et tagada kord ja rahu - seetõttu riik osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgemal määral. 1 kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha "oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral. 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, on õnn siinpoolsuses teatud määral võimalik. Inimene on osa ühiskonnast, hierarhilisest süsteemist. Inimestel eri funktsioonid. Hea elu on poliitiline küsimus. Valitseja ülesanna seotud seadustega, mis võimaldavad voorust? Tõeline voorus on vaimne: seega kirik on riigist ülem. Ka valitseja vooruse tasuks igavene elu, mitte maised hüved. 7
3) Millised olid antiik-Kreeka poliitilised ideaalid? 4) Milline on Platoni nägemus parimast võimalikust riigist teoses "Seadused"? · Poliitilise filosoofia alase teaduse tegemisest Kui soovite kirjutada bakalaureuse või magistritööd poliitfilosoofia alal, on soovitav, et teema kattuks vähem või rohkem võrdleva poliitika või rahvusvaheliste suhete temaatikaga. Nt rahvusvaheliste suhete teooriate vallast, kus Machiavelli, Hobbes, Kant ja paljud teised on olulised. o Kuna ei politoloogia ega avaliku halduse õppekavades pole poliitilise filosoofia õppekava, tuleb end nendes teemades täiendada iseseisvalt või õppekavade väliselt ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast
Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Harmoonia tähendab seda, et need osad on õiglases vahekorras ja ükski osa ei sega vahele teise toimimisele, igaühel on oma funktsioon. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad mõistust ja annavad tegutsemiseks jõudu, instinktid on ohjeldamatud, need peavad olema kontrollitud, st peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes. Hilistes dialoogides (nt Pidusöök) räägib Platon, et vooruslik elu sünnib ilu püüdlusest ehk armastusest. Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Üldiselt lahtiseletatuna tähendab see inimese oskust toimida mõistuspäraselt. Suurim hüve on oma 1 funktsiooni teostamine parimal viisil
selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud väitsid, et voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamisteks voorusteks nende jaoks õiglus, mõõdukus ja julgus. Tõeline hüve on see, mis seesmiselt, loomult on hea. Vooruste valesti kasutamine ei ole enam hüve. Õnn seisneb kindluses hüve omamises. Et ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus, on voorus ja õnn stoikude jaoks kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid saavad olla kas riigimehe või filosoofi elu. Riigimehe näol on tegemist poliitilise juhiga, kes rakendab õigluse, julguse,
Psühholoogilise egoismi teooria järgi on hea see, mis aitab üksikisikul massist eristuda. See on teoreetiline abstraktsioon ehk püüe luua täiuslik olukord. Tavaolukorras ei saa ennast ühiskonnast välja tõsta, sest me peame suhtestuma ühiskonnaga. Isegi eraldi, indiviidina me suhtestume ühiskonnaga. Seega ei saa olla erak, kui pole olemas kedagi või midagi, mille või kelle suhtes erak olla. Eetika moraal Eetika moraali eesmärk on ühiskonnaga tegutsedes püüelda heaolu poole. See aitab kogu ühiskonnal liikuda ühtse süsteemina õnne ja heaolu suunas. Samas on erinevad ühiskonnad selles küsimuses erimeeled. Thomas Hobbes'i teooria Thomas Hobbes iseloomustab oma teoses loodusseisundit. See tähendab, et inimene sünnib maailma ja tal puuduvad normid, moraal, igasugune eetka, riiklikud struktuurid seega on ta tõeline looduslaps
kogukonna hüvanguks. 4. Epikuurlased õnnest Õnnelik elu sõprade seltsis, poliitikast eemal. Ainus tõeline hüve on nauding, ainus halb on valu. Õnneni viivad voorused, ihade piiramine. 5. Augustinus õnnest ja poliitikast. Tõelised voorused on kristlastel, õnn on olla tänulik et voorusliku elu kaudu same õnnelikuks järgmises elus. Riik on pattu langemise tagajärg, tagab rahu ja korra, õige riik on kristlik riik, usku peab levitama. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Õndus maapeal võimatu, kuid natuke õnne võimalik, seadused suunavad inimest headuse poole, kõrgeim voorus on vaimne voorus, kirik kõrgeim. 6. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Õnn on igaühe oma asi. Kõik asjad on KEHAD, ka inimene, mida panevad liikuma jõud(ihad tungid), hea ja kuri on nimed mille inimene ise paneb. ÕNN=PIDEV ÕNNESTUMINE asjades mida ihaldame. 7. Shaftesbury subjektiivsest õnnest
Teoreetiline eetika normatiiveetika (konstruib eetikateooriaid ja põhjendab moraaliotsusi teoreetiliste raamistike sees), metaeetika (e. analüütiline uurib terminite tähendust, väärtusotsustuste loomust ning teooriate õigustamise viisi) Praktiline eetika konkreetsed moraaliprobleemid, kutse-eetika Moraal on normide süsteem normid on reeglid, mis ütlevad, mida inimene peab tegema või tegemata jätma. Normatiivsed süsteemid: mäng (male, jalka jms), õigus, religioon, moraal, etikett Õigusnormid - seadused siis. Tagatakse riiklike institutsioonidega, piiratud riigipiiridega, mittetäitmisel välised sanktsioonid ja annab küsida, kas nad on moraalsed. Religiooninormid kehtivad ühe religioosse grupi piires, põhjendatakse viitega jumalikule autoriteedile, ilmutusele või kirjasõnale. Täitmist tagatakse väliste sanktsioonide ähvardusega. Moraalinormid on mitteformaalsed, ega tagata riiklike institutsioonidega. Tagatakse väliste
Filosoofia tegeleb küsimustega, kuidas me seda maailma tunnetame ja mida me oleme suutelised sellest teadma rõhuasetusega ,,kuidas me mõtleme", mitte aga ,,mida me teame". Osadele meie jaoks vägagi ,,elulistele" küsimustele ei anna ka filosoofia ammendavaid vastuseid, nt Jumala olemasolu, maailma lõpp ja algus jne. Siiski esitab filosoofia teatud põhjapanevaid küsimusi, nagu: kuidas peaksime elama, kas looduses valitseb mingi korrapära, kas on olemas mingi üldkehtiv moraal või sõltub see ajast, kohast või muudest teguritest. Filosoofia üheks valdkonnaks on poliitiline filosoofia. Mis on poliitika? Kr politiké tähistab linna- või riigijuhtimiskunsti (polis riik). Üldlevinud definitsiooni kohaselt on poliitika ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus, milles osalevad erinevad huvirühmad ja institutsioonid, kusjuures nende eesmärgiks on (riigi)võimu omandamine, kasutamine ja säilitamine
Moraalinormide täitmist tagatakse: · Väliste sanktsioonidega (teiste inimeste viha, põlgus, eiramine) · Sisemiste sanktsioonidega (häbi, süütunne) Eetika eesmärk on kujudnada õnnelikke ja vooruslikke inimesi, kes kujundavad õitsvaid ühiskondi. MORAALIRELATIVISM Moraal on normide süsteem Normid on reeglid, mis ütlevad, mida peab tegema või tegemata jätma. Normatiivsed süsteemid: · Mäng (male, jalka) · Õigus (seadused) · Religioon · Moraal (mitteformaalsed kokkuleppelised normid) · Kombed, etikett Väärtused väljendavad seda mida soovime ja peame kalliks. Neid kaitsevad moraaliprintsiibid ja normid. Etnotsentrism oma kultuuri pidamine kõige õigemaks ja paremaks, teisi kultuure hinnatakse oma uskumuste ja väärtuste seisukohalt. Eetiline relativism pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe. Moraalipõhimõtted on suhtelied, olenedes kultuurist või isiku valikust.
FLFI.02.003 Eetika alused Kordamisküsimused 2011 1. Mis on moraal? Mis on eetika? Eetika objekt. Moraal on ühiskonnas kehtivate normide, tavade ja praktikate kogum. Seda nim. mõnikord ka positiivseks e kirjeldavaks moraaliks, kuna see kirjeldab inimeste ja kultuuride tegelikke uskumusi ja tavasid. Eetika on teadus või õpetus moraalist, ka moraalifilosoofia. Eetika objekt on süstemaatiline püüe mõista moraali mõisteid ja põhjendada/õigustada moraaliprintsiipe ja -teooriaid (väärtusi, voorusi, praktikaid). 2
FLFI.02.003 Eetika alused Kordamisküsimused 2011 1. Mis on moraal? Mis on eetika? Eetika objekt. Moraal on ühiskonnas kehtivate normide, tavade ja praktikate kogum. Seda nim. mõnikord ka positiivseks e kirjeldavaks moraaliks, kuna see kirjeldab inimeste ja kultuuride tegelikke uskumusi ja tavasid. Eetika on teadus või õpetus moraalist, ka moraalifilosoofia. Eetika objekt on süstemaatiline püüe mõista moraali mõisteid ja põhjendada/õigustada moraaliprintsiipe ja -teooriaid (väärtusi, voorusi, praktikaid). 2
hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1 Stoikud: Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus. Tähtis on õige arusaam sellest, mis on hüve. Tõeline hüve on see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: · tervis, ilu, nauding, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära nende väärtus sõltub kasutamisest. · Seesmiselt on head voorused: õiglus, mõõdukus, julgus Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab kindel olla. Järeldus: õnn ja vooruslikkus on kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid: · riigimehe elu: - Poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks; - Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus;
Reformatsioon. Paavsti kuulutamine antikristuseks protestandite poolt. Universaalsete autoriteetide lõpp. Universalism partikularism. Uusaegne riik suveräänsus 2) Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Aquino Thomas (13. saj) poliitilise elu põhivormiks ,,perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj) stoitsism: ,,riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama.
Sissejuhatus: Eetika keskne küsimus on, kuidas peaks elama. "Eetika" tuleneb kreeka sõnast (ethikos): (ethos) tava, komme, harjumus (thos) iseloom, karakter ,,Moraal" tuleneb ladina keelest: mores kombed (omadussõna moralis). Eetika kui moraalifilosoofia on filosoofia haru, mille käsitlusaineks on moraal. Moraal on arusaam, eetika on teadus. Eetika püüab avastada teid moraalitunnetusele. Eetika tahab juhtida inimese käitumist. Ühelt poolt on eetika nõnda kogemuslik ehk empiiriline teadus, mis uurib käitumist psühholoogiliselt ja sotsioloogiliselt, teisalt aga juhendav ehk normatiivne teadus, mis põhjendab kõlbelise elu aluseid ja annab praktilisi käitumisnorme. Moraaliprintsiibid on universaalsed (kehtib kõikidele sarnases olukorras), normatiivsed (neid tuleb
Püüe luua täiuslik olukord. topeltstandard ütlen üht, käitun teistmoodi Tavaolukorras ei saa end ühiskonnast välja tõsta. Peame suhtestuma ühiskonnaga. Ka eraldi, üksikuna olles suhtestume ühiskonnaga. Ei saa olla erak, kui pole kedagi, kelle suhtes erak olla. Eetika moraali eesmärk on ühiskonnaga koos tegutsedes püüelda heaolu poole. Aitab ühiskonnal liikuda ühtse süsteemina õnne ja heaolu suunas. Ühiskonnad erimeelel selles küsimuses. Thomas Hobbes (15881679) oma teoses iseloomustab loodusseisundit: inimene sünnib ilma ja tal puuduvad normid, eetika, moraal, riiklikud struktuurid; looduslaps. Loodusseisund on kõikide sõda kõikide vastu. Ainsaks tungiks on soov ellu jääda. Elu loodusseisundis on üksildane, vaene, räpane ja brutaalne, kui puuduvad reeglid, kuidas hakkama saada. Moraal aitab hoida ühiskonda koos (ühiste arusaamade kogum). Moraali eesmärgiks on ka vähendada
impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks · Niccolo Machiavelli (1469-1527): maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve; need on loomupärases
kohast austust kõigi inimeste õiguste ja väärikuse vastu ning meie ühise kasu nimel püüdlema igaühe täieliku eneseteostuse poole. Autonoomia (kr k 'seadus iseendale') Sõna-sõnalt olema iseenesele seaduseks [vrd: kreeka keeles Autos = ise, nomos = seadus], kuid kuigi "iseenesele seaduseks olemisel" on tavaliselt negatiivne seadusetusele viitav varjund, võttis Kant selle kasutusele rõhutamaks, et vastutustundlik moraalne tegutseja peab moraaliseadused omaks võtma nagu enda omad, ja mitte tegutsema üksnes ülemvõimu poolt peale pandud kohustuste ajel [vrdl: heteronoomia]. Autonoomne indiviid jõuab moraalsete otsustusteni pigem mõistuse kui autoriteedi tunnistamise kaudu Deontoloogiline eetika (kr k deon, 'kohus, kohustus') Eetikasüsteemid, mille järgi moraalse teo enda teatud tunnusjoontel on seesmine väärtus. Eristub teleoloogilisest eetikast,
Teemad Filosoofia tarkuse armastus, tänapäeval pigem üldised küsimused 1. Õiguse üldised küsimused 2. Ühiskondlik areng ja filosoofia küsimused ajateljel, murrang, heaolu vabadus ja väärtus filosoofias, komplekssuse tehisintellekt 3. inimõigused 4. Õiguspositivisim ja normativism, loomuõigus, Nürnbergi trial 5. Utilitarism Mill, eriosa 6. liberalism reformierakond, pensionitesüsteem, ravimite katsetused, aborditeema 7. sotsiaalne õiglus, 82% rikkusest kuulub 1% ühiskonnast, keda peab üleval pidama, pagulased, Kant 8. formalism ja realism kohtumenetluses, tõde 9. Legitimeeritus on aktsepteeritavus; tõe ja õigus aktsepteeritavaks muutmine modernses aspektis Tõda kohtus mis saab kui keegi valetab 10. globaliseerumine ja terrorism, äärmusluse tekkepõhjused 11. kuhu edasi? Ajatelg üldiselt üksikule, filosoofia paigutatakse ajaloolisse konteksti 2
Valitses ilmutususk (vahetu maailmamõistmine, algkristluses) või siis juba teoloogia.Jumal oli iseoleva alus ja algpõhjus, kes loob maailma eimiskist. Ka eetika küsimus oli kindla suunaga. Pääsemine seisneb Jumalas. Inimene ise ei suuda ennast päästa, lunastada. Usk langeb inimestele osaks vahetult, ilmutusena. Anselm: Jumalast suuremat pole võimalik mõelda. Jumal on suurim. Idee suurimast on jumalikku päritolu, olematu poleks mõeldav. Thomas: mõeldavusest ei järeldu olemasolu.. Jumal on liikumatu liigutaja. Vahetud ja lõplikud põhjused. Miski pole olemas juhuslikult. Jumal kui väärtuste ja hinnangute absoluutne alus. Maailmas valitseb eesmärgipärasus ja peab olema juht, kes seda suunab. 9. Siit uusajast peale inimese maailmasolemist iseloomustanud subjekt -- objekt suhe. Descartes'i pöördega uusajal sai mõtlev subjekt, inimene ise oma teadmiskindluse (tõe) aluseks, mis soodustas üha enam
territooriumi üle. Prantsusmaa: võim kuulub rahvale, valitsejatele on see ainult laenatud. Inglismaal: parlament kehtestab rahva suverräänsust. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Aquino Thomas (13. saj.): poliitilise elu põhivormiks "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj.) - stoitsism: "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama! Machiavelli: (aristotelism + stoitsism). Maailma poliitiline korraldus
annaabi.ee 
