Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Karlssoni "Üldkeeleteaduse" kokkuvõte ". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
morf, morfi, morfeem, morfid, morfoloogia, allomorfid, allsüsteem, universaal, morfeemid, afiks, keeleline, verbaalse, märke, variatsioon, väljendamisekstteverbaalne, liitsõna, allsüsteemid, fusioon, vastand, loomulikudimika, nalja, ilmed, sümbolid, pada, fonoloogiline, vastuvõtja, lauses, jaotumise, foneemide, hund, supletiivsus, liitmiseMORFOLOOGIA Morfoloogia ehk vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest morfeemidest lähtudes. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: 1) sõna muutmine ja 2) sõnamoodustamine. Morfeemide järjestuse uurimist nimetatakse morfotaktikaks. Morfoloogilise protsessi all mõeldakse operatsioone, mida rakendades saab kirjeldada vormide moodustamist. Morfoloogiline loomulikkus avaldub selles, et keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt ja lihtsamat vastavalt lihtsamalt. Sõnavormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormi-
Etnolinvistika e antropoloogiline keeleteadus - rõhutab, et keelt ei saa uurida lahus seda kasutatavatest inimestest ja nende kultuurist laias tähenduses. Kontrastiivne keeleuurimine - tähelepanu all on keelte struktuuride võrlemine ning eesmärgiks on välja selgitada mis võib raskendada seda võõrkeelena õppimisel. 7. Keeleteaduse ajaloo põhijooni. Keeleteadus iseseisva teadusena tekkis 19.saj. Panini (maailma esimene linvist) - fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused, mis on täiesti professionaalsed isegi tänapäeva lingvisti pilguga vaadates. Modistid - grammatikate autorid Diakrooniline keeleuurimine - laiem ajalooline keeleuurimine Eesti keeleteadlased: Andrus Saareste(1892-1964), Paul Ariste (1905-1990) - uurimisobjektideks eesti keele foneetika ja hiljem laiemalt fennougristika. Strukturalism e strukturaalne keeleteadus - tähtsamaid teooriaid humanitaarteaduses 20.saj.
•kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; •keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: Foneetika ja fonoloogia - häälikud, foneetika tegeleb hääliku füüsilise poolega, fonoloogia uurib häälikute süsteemi Morfoloogia - sõnavormidega tegelemine. Sõna muutmine - käänded jms Leksikoloogia - tegeleb sõnavaraga, uurib tüvede päritolu Süntaks - lauseõpetus, tegeleb lausetega Tekstilingvistika Semantika - tegeleb sõnatähendusega Pragmaatika - mida mingi lause/väljend tähendab mingis olukorras. Lausete uurimine Keeleteaduse tüübid: Sünkrooniline - Diakrooniline - ajalooline, vaatab keelemuutumist ajaloos
mõisted. Aristoteles(384-322eKr): arutlesi keele olemuse üle leiame tema retoorikat ja loogikat käsitlevates kirjutistes. Aristoteles lõi peaaegu ammendava sõnaliikide ja lauseliikmete mõistestiku.Antiikaja tähtsaim pärand on grammatika kirjeldamise süsteem. Vana-India: Panini( 3.saj eKr)on nimetatud maailma esimeseks lingvistiks. Religioossete sanskritikeelsete veda tekstide austamise ja hoidmise ala esindaja. Tema fonoloogia ja morfoloogia kirjendused on täiesti professionaalsed isegi tänapäeva lingvisti pilguga vaadates. b) Keeleuurimise arengus suuri muutusi ei toimunud, kuigi Iirimaal püüti ladana keele grammatika järgi kirjeldada mõned iiri keele nähtusi. Grammatika autoreid kutsuti modistideks- analüüsivad abstraktselt aluselt eksistenti , mõtlemise ja tähenduse väljenduse vormid. Nad väitsid , et kõigi keelte grammatika on ühesugune ning vajalik vaid üks keel- ladina
Keel ei ole jagamatu süsteem, vaid mitmetasandiline (mitmekihiline) eriti kompleksne ja paindlik süsteem. Sellel on allsüsteemid,mis on omavahel mitmesugustes. Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Üksused ja nende omavahelised suhted moodustavad allsüsteemi struktuuri.Põhilisi allsüsteeme on viis. /tähesüsteem, hääliksüsteem, sõnavara e leksikon, süntaks e lauseehitus, morfoloogia ehk uuritakse väiksemaid häälikusüsteeme/ Suulises keeles antakse tähendusi edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuva mitteverbaalse suhtlusega.Tähendsüsteem ja hääliksüsteem on seega kaks selget allsüsteemi. Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes allsüsteemis võivad olla ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Fonoloogia, morfoloogia,
Häälikulise struktuuri uurimine fonoloogia Päris häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine on foneetika. Sõnad Laused Kinnistunud sõnade allsüsteem leksikon e sõnavara Sõnade sisestruktuuri allsüsteem foloogia Lauseehituse allsüsteem süntaks Ühes allsüsteemis võib olla väga mitmesuguseid üksusi, samuti võivad ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Nt fonoloogia üksused -> foneemid. Leksikoni üksused-> sõnad. Morfoloogia üksused -> sõnad ja morfeemid. Süntaksi üksused -> laused, fraasid ja sõnad (peasõnad koos laienditega). Vormilised allsüsteemid fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks. Nende üksustel on olemad materiaalne fonoloogiline vorm. Keelelise vormi vastandpooluseks on tähendus ehk semantiline allsüsteem. Tähendus ei ole materiaalne objekt, tähendust kui sellist ei olegi tegelikult olemas. Realiseerub mingi vormilise allsüsteemi kaudu, tähendusest ja häälikulisest vormist
märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: 1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi 2. Süntaks – uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks - lauseteks 3. Leksikon – kinnistunud sõnade allsüsteem 4. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtuvalt 5. Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine (foneetika - uurib keele häälikulist substantsi ja selle tootmist ning vastuvõttu) Keeleteaduse tüübid: 1. DIAKROONILINE(arengulooline) – arvestab ajalist arengut, vaadeldakse kuidas keeleteadus läbi aja muutub 2. SÜNKROONILINE(samaaegne) – selgitab probleemi antud ajahetkest, ei arvesta ajaluhu, loeb keeleteaduse hetkeseisund. 3
Nähtusel või protsessil on struktuur, kui seda saab interpreteerida üksustest koosnevana ja need üksused on omavahel suhetes, mida on võimalik määratleda. Keele struktuursus avaldub sümbolilisuses, allsüsteemides ning allsüsteemide sisestes ja omavahelistes suhetes. Igas allsüsteemis on mitut liiki üksusi. Üksused realiseeruvad kategooriatena. Süntaksi kategooriateks on näiteks väitlaused ja küsilaused, fraasikategooriateks näiteks noomenifraas ja adjektiivfraas, morfoloogia kategooriad on näiteks käändelõpud, leksikas sõnad. Allsüsteemi struktuuri moodustavad süsteemile iseloomulikud üksuste tüübid, nendesse kuuluvad kategooriad ning kõik suhted, mis valitsevad teiste üksuste ja kategooriate vahel. Üksuste, kategooriate ja nende realisatsioonide ühise nimetusena kasutatakse terminit element. Üksuste tuvastamisel viidatakse ühelt poolt määratleva iseloomulikele omadustele, teiselt poolt selle distributsioonile.
põhjused: absoluutsed häälikuseadused e häälikuseadustes ei ole erandeid. Eranditest tunnistati vaid analoogiat. Laenamine. XX SAJANDIL 20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema strukturalism 20. sajandi tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus, majandus, bioloogia. Sturkturalismi põhitõed: tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Sünkrooniline keele uurimine. Keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem, süntaks jne). Jan Baudouin de Courtenay (Kaasani koolkond. Tartus 1883-1893). Võttis kasutusele foneemi mõiste. Ferdinand de Saussure. Strukturalismi teoreetik. Tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine keeles (parole). Uuris vormi ja tähenduse seost. Eristas sünkroonilist ja diakroonilist keele uurimist. Olulisim uutest mõistetest oli struktuur. Ise oma mõtteid kirja ei pannud, seda tegid tema õpilased panid
Sõnaraamatud, arhiivid jne). - Andmete töötlemine (kvalitatiivne meetod üksikjuhtumid; kvantitatiivne meetod sageduste uurimine, nn statistiline lingvistika). - Katsed psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused. 3) Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas, b) keskaja Euroopas, 3) XIX sajandil, 4) XX sajandil. ANTIIKMAAILMAS VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr). Maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. HIINA: konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja. Taoism (al 4. saj eKr): keel segab ühendust kõiksusega. KREEKA: filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses ,,Kratylos" keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv, verb). Aristoteles (4. saj eKr) arendas
Sõnade sisestruktuuri allsüsteemi nimetatakse morfoloogiaks ja lauseehituse allsüsteemi süntaksiks. Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse hierarhilise tasandite süsteemina (abstraktsus suureneb alt üles): SEMANTIKA SÜNTAKS LEKSIKON MORFOLOOGIA FONOLOOGIA <- allsüsteemid on seotud koosnemissuhtega. Morfoloogilised üksused koosnevad foneemidest, leksikoni üksused tüvedest ja teistest morfeemidest, süntaksi üksused sõnadest ja morfeemidest. Öeldakse, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuste kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu.
4. Strukturalismi põhitõed: 1. Keel on autonoomne märgisüsteem (võrdlus malega). 2. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). 3. Uurima peab midagi, mida ei näe. 4. Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. 5. Keele reeglid on süntagmaatilised (kõnes näha) ja paradigmaatilised (kõnes pole näha) 6. Keele struktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia. 5. Strukturalismi mõisted: 1. keeleüksus e -element ühe keele kategooria esindaja; 2. distributsioon e jaotumine mingi elemendi kõikide kontekstide summa; 1. distributsioon on kas distinktiivne (tunnused ei sõltu kontekstist) või komplementaarne (tunnused sõltuvad kontekstist); 3. süntagma sama tasandi keeleüksuste (foneemide, sõnade, tähenduste ...) järjend
Paljud lingvistid on nõus, et mentaalsed representatsioonid on olemas. Kaalukaim kinnitus on üldistusvõime. Keelesüsteemi mentaalsete representatsioonide suhe on aktuaalne just semantikas. 7. Mis on grammatika? (lk.37)!!!!!!!!!!! RASKE!!! Grammatika on keele ehituse süsteemipärane esitus, õpik ehk reeglite kogu ja keele süsteem. Keele süsteemi all mõeldakse reeglite süsteemi, mis määrab keele struktuuri ja mis ongi tegelikult keele süsteem. Selle tuuma moodustavad morfoloogia ja süntaks. Keele süsteem, nn grammatika 1 avaldub kahte moodi. Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb
Paljud lingvistid on nõus, et mentaalsed representatsioonid on olemas. Kaalukaim kinnitus on üldistusvõime. Keelesüsteemi mentaalsete representatsioonide suhe on aktuaalne just semantikas. 7. Mis on grammatika? (lk.37)!!!!!!!!!!! RASKE!!! Grammatika on keele ehituse süsteemipärane esitus, õpik ehk reeglite kogu ja keele süsteem. Keele süsteemi all mõeldakse reeglite süsteemi, mis määrab keele struktuuri ja mis ongi tegelikult keele süsteem. Selle tuuma moodustavad morfoloogia ja süntaks. Keele süsteem, nn grammatika 1 avaldub kahte moodi. Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb
Paljud lingvistid on nõus, et mentaalsed representatsioonid on olemas. Kaalukaim kinnitus on üldistusvõime. Keelesüsteemi mentaalsete representatsioonide suhe on aktuaalne just semantikas. 7. Mis on grammatika? (lk.37)!!!!!!!!!!! RASKE!!! Grammatika on keele ehituse süsteemipärane esitus, õpik ehk reeglite kogu ja keele süsteem. Keele süsteemi all mõeldakse reeglite süsteemi, mis määrab keele struktuuri ja mis ongi tegelikult keele süsteem. Selle tuuma moodustavad morfoloogia ja süntaks. Keele süsteem, nn grammatika 1 avaldub kahte moodi. Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb
salvestus,lindistus litereerimine korpused sõnaraamatud, arhiivid · Andmete töötlemine: kvalitatiivsed meetodid, mis uurivad üksikjuhtumeid kvantitatiivsed meetodid, mis määravad sagedust · Katsed 3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine antiikmaailmas (sh Vana- India: Panini) VANA-INDIA: Panini (3saj eKr) Tema on maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. KREEKA: Filosoofiline periood. Platon (4-5 eKr) arutles oma kuulsas teoses ,,Kratylos" keeleteaduslike probl üle sümboli teke, tähendused. Ta pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv,verb) Aristoteles arendas teooriat
Morfoloogia ehk vormiõpetus Loeng aines "Keel kui süsteem" EKKI lektor Annika Kilgi (annika.kilgi[ätt]tlu.ee) Mis on morfoloogia ehk vormiõpetus? Keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. Morfoloogia teistes teadustes Bioloogias: organismide ja nende osade kuju uurimine Morfoloogia teistes teadustes Astronoomias: taevakehade kuju uurimine Morfoloogia teistes teadustes Folkloristikas: rahvajuttude struktuuri uurimine Morfoloogia teistes teadustes Geomorfoloogia: Maa pinnavormide uurimine Morfoloogia teistes teadustes Jõemorfoloogia: jõgede voolusängide
(allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia pragmaatika süntaks tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid: üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus teoreetiline kt – praktiline kt diakrooniline kt – sünkrooniline kt „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika
ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus: ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat: on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiz). Aeg: deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks: seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent: (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika: uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi Algkeel: on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi).
Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus - ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat - on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž). Aeg - deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks - seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent - (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika - uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi Algkeel on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi).
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt
markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne/süsteemi tähendus mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat naaberkeelte vastastikune mõju Aeg väljendab tegevuse või olukorra suhet mineviku, oleviku või tulevikuga Afiks seotud morfeem, jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks Agent lause osaline, sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust Akustiline foneetika uurib häälikute moodustamisel tekkivaid häälelaineid Algkeel keel, millest on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) Allkeel keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, argikeel, släng) Allofoon foneemi variant Allomorf morfeemi variant
Häälikud on vähimad üksused keeles, neil ei ole tähendust. Morfeemid koosnevad häälikutest, nad on väiksemad tähendusega keeleüksused. Millised on strukturalismi põhitõed? Keel on autonoomne märgisüsteem, see tähendab, et ta on ainus süsteem, mis suudab kirjeldada iseennast. Tuleb eristada keelt ehk langue ja kõnet ehk parole. Keeles peab toimuma sünkrooniline uurimine. Keele struktuur on tasandiline (foneetika, fonoloogia, semantika, pragmaatika, morfoloogia, süntaks). Mis tegeleb keele struktuuriga? Keele struktuuri erinevad tasandid on foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, semantika ja pragmaatika. Foneetika tegeleb häälikutega. Fonoloogia tegeleb erinevate häälikuühenditega, sh rõhkude ja muude silbile rakenduvate nähtustega. Morfoloogia tegeleb morfeemidega, nende moodustumise ja sõnadeks liitumisega. Süntaks tegeleb sõnade liitumisega suuremateks osadeks (osalaused, liitlaused, lihtlaused)
Kui kahe erineva keele pragmaatilised reeglid on erinevad, võib see tähendada indeksikaalsete elementide erinevat tõlgendust ja seega erinevalt konstrueeritud reaalsust. Kõneetnograafia tuummõisted (Duranti 1999): 1. sooritus (performance) a) Chomsky b) Austin c) Jakobson 2. indeksikaalsus (indexicality) 3. osalus (participation) 7. Keele peamised struktuuritasandid (fonoloogia, morfoloogia, süntaks, semantika). Missugused on iga tasandi põhiüksused? Kuna keel on mahukas ja keeruline süsteem, on seda praktiliselt võimatu uurida ja kirjeldada tervikuna. Kõige otstarbekam on see jagada eri tasanditeks ja allsüsteemideks. Kaheplaanilisusest lähtuvalt saab keeles eraldada häälikutasandi ja tähendustasandi. Kõnet või kirja võime jagada vähimateks võimalikeks üksusteks, millel on iseseisev tähendus või mis väljendavad muude üksuste vahelisi suhteid.
ka inimese suu; akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga. Süntaks uurib lauset. Tüüpilises lauses on pöördeline verbivorm, mille ümber on üksused, mis moodustavad lause. Suulises kõnes on lause lihtlause seda süntaks uuribki. Semantika osa tähendusõpetusest. Uurimisobjekt on tähendus, pole oluline, milline on tähendusüksus (nt sõna, lause). Pragmaatika uurib tähendusi kasutuskontekstis; sõnade tähendusi, mis tekivad
Teiste elusolendite suhtlemissüsteem ei ole nii keerukas, tal pole nii suurt hulka sõnavara ning nüansse. Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude dokumentide abil. Keele allsüsteemid: Foneetika-teadusharu, mis uurib häälikulist substantsi ja selle loomist ning vastuvõttu. Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri. Morfoloogia. Morfeem - väikseim tähendusega keeleüksus lauses ja liigid: 1)vabad, mis esinevad ka üksi ja seotud morfeemid 2)mis kunagi üksi ei esine; juured ja tüved ning afiksid e liited, mis jagunevad omakorda neljaks: infiks, sufiks, prefiks ja tsirkumfiks; nullmorfeem nt raamat+0. Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis
püsiühend. Ilus ja kaunis on sünonüümid, ehk samatähenduslikud sõnad raamat ja juturaamat on hüperonüüm ja hüponüüm, õnnelik ja õnnetu on antonüümid, ehk vastandtähendusega sõnad. Sõna rohi `ravim' ja `muru' on polüseem, kuna selle eri tähendused on omavahel seotud; soe `mitte külm' ja soe `hundi' aga homonüümid, kuna siin on tegemist kahe erineva sõna vormidega, mille häälikuline kokkulangevus on juhuslik. Vormiõpetus ehk morfoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemide hulka kuuluvad sõnajuured ehk tüved, tuletusliited ja grammatilised tunnused. Nt sõnavorm majadeni koosneb tüvest maja, mitmuse tunnusest de ja rajava käände tunnusest ni. Morfeemid võivad kanda mitmesuguseid tähendusi. Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele, olenditele või
EESTI KEELE VORMIÕPETUS. SISSEJUHATUS 1., 2. (17.09.18) MIS ON MORFOLOOGIA? MILLEKS SEDA ÕPPIDA? Pane õigesse vormi! Diivaniparadiisis on lai valik (voodid). Voodeid Narva Kolledzis õpib palju (tublid) tublisid üliõpilasi. Konkursil osalevad Narva Kolledzi (tublid) tublide üliõpilaste kirjalikud tööd. Narva Kolledzi üliõpilaste (kirjalikud) kirjalikkude/kirjalike tööde tase on väga kõrge. Sellel küsimusel on palju
EESTI KEELE VORMIÕPETUSE KURSUSE PROGRAMM (KORDAMISKÜSIMUSED) 1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond. *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt). Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja
Viipekeel,, sümbolite keel, on siiski võime keelt edastada. See kuidas me keelt kasutame sõltub sellest mida kuuleme ja näeme. Keele allsüsteemid · Foneetika-hääldus, häälikud · Fonoloogia-silbid · Morfoloogia-käände lõpud · Süntaks-lausete süstemaatilisus ja liigid/liikmed. · Tekst-mis üksustest koosneb, kuidas on seotud jne. · Semantika-tähendusõpetus, · pragmaatika-kasutuse uurimine Edastame tähendust ja sisu (semantika) Morfoloogia tasandil saame edastada kuulajale sõnumi. Kui läheneda tähenduse poolt: Asjad, suhted, suhted asjade vahel, suhted suhete vahel, omadused jne. Käsitletakse objektide poole pealt. Uus lähenemine (40a). Maailma keeled on erinevad? Nt Eesti ja inglise keel. Käänded jms. Maailma keeled on sarnased? Ikkagi väljendusvahend. Võime võtta tundmatu keele ja seletame lahti suhted ja vahendid. Peab vaatama mõlemat poolt. Kuidas(allsüsteemid); väljendusvahendid:käänded, eessõnad jne. Millest
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes
Keeleuniversaalid Saussure, strukturalism Kaksikliigendus häälikud, millel ei ole tähendust ühelt poolt ja neist moodustatud tähenduslikud üksused (morfeemid) teiselt poolt. Ferdinand de Saussure - Cours de linguistique générale 1916 Strukturalismi põhitõed: Keel on autonoomne märgisüsteem. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keelestruktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia jne Foneetika ja fonoloogia (osale Einar Meistri loengute materjalide põhjal) Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e
süsteem, seda peetaksegi silmas nt terminis ,,sekundaarsed modelleerivad süsteemid" 2. Keele struktuuri tasandid - Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Keelel on kaks põhilist allsüsteemi häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendusi uurib semantika; häälikulist struktuuri fonoloogia. Kinnistunud sõnade allsüsteem on leksikon ehk sõnavara. Sõnade sisestruktuuri allsüsteemi nimetatakse morfoloogiaks ja lauseehituse allsüsteemi süntaksiks. Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm. Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse sageli hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: semantika ;süntaks; leksikon; morfoloogia; fonoloogia
annaabi.ee 
