Karl Ristikivi "Hingede öö" sisukokkuvõte (16)

Karl Ristikivi „Hingede öö“ sisukokkuvõte ja lühike analüüs

Raamat koosneb kolmest osast – „Surnud mehe maja“, „Kiri proua Agnes Rohumaale“ ja „ Seitse tunnistajat“.
Esimese osa peatükid ei ole nummerdatud. Iga uus peatükk algab tsitaadiga, tavaliselt värsireaga mõnelt luuletajalt.
Esimene osa algab kirjeldusega vana-aasta õhtust. Autor jutustab kogu lugu mina-vormis, seega nimetagem peategelast siin ja edaspidi jutustajaks . Jutustaja kirjeldab oma suhtumist vana-aasta õhtusse. Ta on loo toimumise hetkel üksi pagulasena võõras riigis, Rootsis, ja hulgub mööda Stockholmi tänavaid, lihtsalt et vana-aasta õhtut mitte kodus mööda saata. Jutustaja ei tahtnud õhtuks minna tuttavate poole, ehkki oli kutsutud. Ta sooviski veeta õhtu teatud üksinduses. Niimoodi mööda tänavaid hulkudes kohtab ta igalpool rõõmsaid nägusid, mis temas vastumeelsust tekitavad. Ta püüab leida kõrvalisemat tänavat, et mööda seda edasi liikuda ja satub nii ühele väiksele pimedale tänavale. Hetkeks tundub jutustajale, nagu oleks ta tänava otsas näinud eesti keelset silti „Era tänav“ ent ta loobub sellest mõttest, kuna teab, et viibib Rootsis ja see oleks võimatu, et seal tema emakeelsed sildid oleks.
Jutustaja liigub mööda tänavat, ühel hetkel teeb tänav väikse käänaku ja ta märkab ootamatult valgusjuga ühest uksest paistmas. Ta arvab , et tegu on mõne avaliku vana-aasta ärasaatmisega kõrvalises kinos või teatris. Ta teab, et selleks kellaajaks peab olema etendus juba alanud, ent soovib sellest siiski osa saada ja läheneb uksele. Uksele lähenedes kuuleb ta muusikat. Valgus muutub järjest heledamaks. Uksele rohkem lähenedes näeb ta sees inimesi istumas tooliridadel, midagi jälgimas. Korraks tundub talle, nagu ta tahaks tagasi minna, aga mingi uudishimulaadne tunne sunnib teda muudkui edasi minema. Jutustaja astub lõpuks sisse.
Eeldades, et üritus on tasuline , otsib ta kohe kassaluuki, ent ei leia seda. Selle asemel ilmub kusagilt garderoobi abiline ja võtab talt mantli, ulatab kava ja saadab saali. Saalis märkab jutustaja mõnda vaba kohta viimastes ridades ja siirdub nende poole. Juba kohale jõudnud, märkab ta, et tema riietus antud ürituse puhul veidi kohatu on. Enamus rahvast on riietatud pidulikult, frakkidesse ja õhtukleitidesse. Oma lohutuseks märkab ta siiski, et on ka inimesi, kes on tavapäraselt riides . Üks sellistest oli jutustaja kõrval istuv isik. Laval esineb keegi noor tütarlaps klaverikontsertiga. Parajasti mängiti Mozarti klaverikontsert number 26’te, mis on tuntud ka Kroonimiskontserdi nime all. Jutustaja süveneb muusikasse, see tõi ta silme ette mälupilte minevikust, kodumaast ja kodust enne sealt lahkumist .
Tema meenutusi häirib siiski naabri närvilisus. Naaber, pealtnäha noor poiss, jälgib pidevalt närviliselt oma kella. Jutustaja märkab ta põlvedel rihmaga kinniköidetud raamatupakki, millest pealmine kannab nime „ Loogika “. Jutustaja järeldab sellest, et naaber on õpilane ja asjaolu, et too pidevalt oma kella uurib, tekitab tunde, nagu kardaks poiss loengusse hilineda. See aga on veider , kuna tegu on vana-aastaõhtuga ja loengud sel ajal ju ei toimu. Kohe kui muusikapala lõpeb, tõuseb jutustaja naaber ja lahkub . Ta lahkub saalist mingi kõrvalukse kaudu, mida valvavad sõdurid. Sõdurite kohalolek ei üllata jutustajat. Oma pagulasaastate jooksul on ta nii palju näinud kõiksugu keelatud sissekäikude ees sõdureid seismas.
Jutustaja tähelepanu koondub seejärel tütarlapsele, kes on klaverimängu lõpetanud ja nüüd lavalt publiku sekka suundub. Jutustaja leiab ta olevat kuidagi tuttavliku, justkui nad oleksid varem kohtunud. Nii on edaspidi peaaegu kõigi inimestega, kellega jutustaja selles majas kohtub. Nad paistavad tuttavad, ent ei saa seda kindlasti olla. Tütarlapsele läheb vastu üks kõrgekasvuline ja helevalgete juustega vanahärra. Jutustaja juurdleb, kas tegu on tütarlapse vanaisa, onu või lihtsalt peoperemehega. Jutustajas tekib kahtlus , kas ehk pidu pole mõeldud eraviisilisena. Sellest hetkest alates hakkab ta tundma end sissetungijana.
Järsku märkab ta enda kõrval istumas leinariietes daami, kelle tulekut ta ei märganud. See on vana naine, kelle olek tundub kuidagi kange ja arg. Samal ajal märkab jutustaja enda teisel käel istumas üht keskealist smokingus härrat, keda ta ka varem ei märganud.
Lavale ilmuvad uued esinejad , kaks noormeest, üks sõdurivormis ja teine erariietes. Erariietes noormees alustab klaverimängu ja teine, sõdurivormis, alustab lauluga. Tegu on džasslooga ja see üleminek Mozartilt džässile tekitab jutustajas veidi imestust. Jutustaja naabriks olev vanadaam avaldab ilmset vastumeelsust, samal ajal kui teine naaber, keskealine härra, vaimustunult kaasa elab. Esitajad kannavad ette neli laulu, enne kui lavalt lahkuvad. Jutustaja kirjeldab kuidas nad seda teevad – kohmakalt ja amatöörlikult.
Kontsert on sellega lõppenud ja rahvas saalis tõuseb oma kohtadelt, et vestelda. Sama teeb ka jutustaja. Kartes, et viibib keelatut pinnal, soovib ta lahkuda, ent selleks peaks ta läbi rahva trügima ja seda ta ka teha ei julge. Leinariietes vanem daam jutustaja kõrvalistmelt järgneb jutustajale rahvamassis ja pomiseb pidevalt midagi pahameelset. Jutustaja otsustab daamilt tema pahameele põhjust küsida ja saab vastuseks säärase lause – „Kõik teavad ometi, et ta on alles siin majas – matmata... Või ei tea te seda?“ Jutustaja ei julge paljastada oma teadmatust. Hirm, et ta on sattunud privaatsele üritusele, kasvab.
Järsku ilmub jutustaja kõrvale ennist laval esinenud tütarlaps ja kõnetab teda kui vana tuttavat. Ta palub, et jutustaja tuleks koos temaga kedagi Ollet vaatama. Jutustajal pole tegelikult aimugi, kes on Olle , kuid ta nõustub tütarlapsega kaasa minema ja nad siirduvad ukse poole, mida valvavad sõdurid. Tütarlaps vestleb veel pisut kahe ukse juures seisva sõduriga ja minnaksegi sisse.
Nad astuvad tuppa , mis meenutab üsna tavalist elutuba. Ühel diivanil märkab jutustaja magamas noormeest, kes enne saalis raamatupakiga ta kõrval istus. Raamatupakk on noormehel endiselt käevangus. Jutustaja ja tütarlaps liiguvad läbi veel mõne ruumi kuni jõuavad trepini. Trepp on hämar ja ebaühtlaste astmetega. Umbes poolel maal teeb trepp käänaku ja jutustaja märkab trepi otsas valgust. Nad jõuavad koridori , mille otsas paistab piimklaasist uks. Selle taga paistab keegi naisterahvas end lahti riietamas ja noor tütarlaps jutustaja kõrval suunab jutustaja kõrvale, teisele teele. Nad hakkavad liikuma paremale ja mööduvad paljudest ustest, enne kui jõuavad üheni, mille kõrval laua najal tukub keegi valges kitlis noormees. Tütarlaps koputab uksele ja nad sisenevad vastust ootamata.
Toas on suur puust voodi, millel lamab keegi meesterahvas. See ongi Olle. Olle nimetab tütarlast Bellaks. Viimane tuletab Ollele meelde, et ta külalist liiga kaua kinni ei peaks, kuna too peab veel lõunasöögile jõudma. Bella lahkub ja Jutustaja jääb Ollega kahekesi. Ta märkab Olle põlenud käsi ja need meenutavad talle kedagi, ent ta ei tea täpselt keda. Üldse on kogu Olle oleks Jutustajale kuidagi tuttavlik.
Haige vastas seinal on suur merekaart Stockholmi saarestikuga. Olle räägib Jutustajale ühest nimeta saarest kaardil, millele ta on juurde mõelnud oma loo. Ta räägib, et saarel elavad vaid linnud ja seal on üks kõrge kalju, mida kutsutakse Surnud mehe mäeks. Saart nimetab ta selle ainsate asukate järgi Lindude saareks ja räägib, et kunagi elas seal ka üks tütarlaps. Ent tütarlapsele tuli kuskilt suurest linnast järele keegi noormees, kes ta naiseks võttis ja linna ära viis. Jutustaja küsib, ega see neiu juhuslikult samas majas ei viibi, pidades Bellat just selleks neiuks. Olle kinnitab, et too neiu on tõesti samas majas, ent ei kinnita, et see just Bella on.
Olle jutustab, et Bella kihlub sama õhtu jooksul kellegi Allani nimelise noormehega, keda Jutustaja ekslikult ukse juures seisnud sõduriks peab. Üldse on kogu teose vältel segadus nimega Allan . Jutustaja peab Allaniks igat tundmatut noormeest ja ei ole lõpuks isegi kindel, kes on tegelik Allan. Ta armastab üldse tegelasi kutsuda nii kuidas juhtub ja tunnistab seda ise. Tegelaste nimed ei ole antud teoses tegelikult üldse olulised. Nii näiteks nimetatakse Bellat veel Amarülliseks. Jutustaja ja Olle vestlus jõuabki mingis punktis nimede välja mõtlemise juurde. Olle justkui teaks , et Jutustaja armastab nimesid välja mõelda ja heidab seda mõnes mõttes ette. Jutustaja seletab, et ta on kirjanik ja Olle palub, et ka temast midagi kirjutataks. Jutustaja kohmetub ja ütleb, et ta kirjutab vaid surnutest või väljamõeldud tegelastest. Olle aga palub endast siiski kirjutada ja ütleb, et teda ei ole nagunii enam kauaks .
Kui Jutustaja on lõpuks nõustunud Ollest mõnes oma raamatus kirjutama, saadab Olle ta edasi. Nimelt peab Jutustaja jõudma veel mingile lõunasöögile, mille olemasolust tal aimugi pole. Tuppa siseneb valges kitlis õde ja juhatab Jutustaja välja. Väljas ootab teda noormees laua äärest. Jutustaja oli enne tema riietust ekslikult valgeks kitliks pidanud. See osutus hoopis valgeks kelnerikuueks. Jutustaja annab noormehele nimeks Bobby . Ta kirjeldab Bobby’t kui kohmakat ja veidi kohtlast. Bobby juhatab Jutustaja pika koridori lõpus asetseva keerdtrepini, mis viib suurde söögisaali. Kõigi nende tubade, koridoride ja treppide rägastikus on Jutustaja kaotanud oma orienteerumisvõime ja tunnistab, et ei oskaks hoonest ka parima tahtmise juures väljuda.
Lauad on kõik kaetud neljale ja Jutustaja pannakse istuma ühte lauda, kus on veel üks vaba koht jäänud. Jutustaja märkab, et tema naabriks on taaskord too leinariietes daam, ent too daam osutub hoopis teiseks naisterahvaks, palju nooremaks. Nende vastas istub keskealine suurt kasvu naisterahvas, kes jutustaja sõnul on kohutavalt meigitud ja higine. Naise kõrval istub pealtnäha noor poiss, keda jutustaja peab naise pojaks, kuid kes osutub hoopis tema abikaasaks. Vastas lauas hakkab Jutustajale silma keegi vanem härra, kes talle kui tuttavale noogutab. Jutustaja arvab, et talle vaid tundub nii ja et ta kindlasti eksis.
Bobby serveerib lõunat. Jutustaja sõnul on ta äärmiselt kohmakas ja abitu. Keskealine daam Jutustaja vastas tutvustab end kui proua Randall’i. Ta on koguaeg rahulolematu serveeritud toiduga ja avaldab oma pahameelt valjusti. Üldse on ta väga turtsakas ja rahutu . Aja jooksul leiab seltskond rohkem kontakti ja nad vestlevad tühjast-tähjast. Et on vana-aastaõhtu, soovib Jutustaja kella vaadata, teada saamaks ka südaöö on juba käes. Nii tema kui ka kõigi teiste kellad on seisma jäänud.
Kogu lauas veedetud aja jooksul ei ole leinariietes naisterahvas lausunud ühtegi sõna, ka toitu on ta vaevalt puutunud. Järsku pöördub ta Jutustaja poole ja avaldab soovi temaga kuskil kõrvalisemas kohas vestelda. Nad lähevad saali kõrval asuvasse väiksesse ruumi, kus on vaid paar tugitooli ja väike ümmargune laud. Naise käitumisest eeldab jutustaja, et too alustab oma juttu sosinal. Ta võpatab, kui naisterahvas ometi täiel häälel küsib „Kas te usute elu pärast surma?“ Järgneb arutelu vastaval teemal ja naisterahvas laidab Jutustaja liiga teoreetilist ellusuhtumist. Jutustaja küsib, kas naine leinab oma meest ning naise jutust selgub , et too leinab hoopis oma armukest. Jutustaja eeldab, et naise armuke on toosama kadunuke, keda mainis teine leinariietes naisterahvas kontserdisaalist.
Naise ja Jutustaja vestlus on hüplev ja sarnaneb kohati rohkem etteheidete jadaga kui lihtsa vestlusega. Naise jutust selgub, et olles juba kord selles majas, tänab Jutustaja kindlasti ühel hetkel õnne, kui sealt välja saab. Jutustaja ei mõista teda. Ta kinnitab, et ei tunne seal küll kedagi, kuid ei soovi kindlasti veel lahkuda. Naine pakub aga, et kui ta peaks seda siiski soovima, saaks just tema Jutustaja sealt välja aidata, kuid Jutustaja keeldub. Naine avaldab järsku soovi üksi olla ja Jutustaja lahkub ruumist.
Tagasi saalu jõudes kohkub Jutustaja, kui kuuleb kedagi tema nime hüüdvat. Ta oli kogu aja arvanud, et keegi teda tõesti ei tunne. Hüüdjaks osutus vana mees vastast lauast, kes tundus ennist Jutustajale noogutavat. Mees teeb Jutustajale ettepaneku kohtuda pastor Roth ’iga. Jutustajale on nimi võõras, kuid tal on tunne, nagu oleks ta seda kuskilt varem kuulnud . Mees küsib, kas jutustaja pole siis lugenud pastor Roth’i raamatut „Inimene puhastustules“. Jutustaja tunnistab, et on seda lehitsenud.
Nad lähevad koos ühte ruumi, kus on ees juba umbes kahekümne liikmeline seltskond. Tuba on täis suitsu ja sumbunud õhku. Tundub, et seltskonnal on parajasti käsil elav vaidlus mingil ebamäärasel teemal, mis pidevalt kuhugi kõrvale kaldub . Pastor Roth, kes on võtnud sisse koha ruumi keskel suurel puust toolil, üritab oma raamatu põhjal selgitada midagi inimloomusele omast ja on ainus, kes püüab teemat kindlal rajal hoida. See kindel rada on ometi sama segane kui kõik vahemärkusedki. Jutustaja soovib lahkuda, kuid mees, kellega ta ruumi tulnud oli peab ta kinni ja teeb ettepaneku Jutustajal pastor Roth’iga isiklikult rääkida. Jutustaja keeldub siiralt, kuid pastor Roth on vahepeal ise tema juurde tulnud ja alustab juttu. Nende jutuajamine on sama ebamäärane kui eelnev vaidlus, rääkides ühtlasi hingelunastusest, pattudest ja kaudselt elu mõttest. Pastor paistab oma olekuga Jutustajasse suhtuvat kui „kadunud lambukesse“. Jutustaja ei taha seda otseselt tunnistada, kuid sisimas tunneb ka ise nii. Ka pastor Roth kinnitab, et sellest majast, kus nad viibivad, ei ole pääsu, et sealt ei lahkuta niisama.
Kui pastor Roth Jutustajaga kõneluse lõpetab, juhatab Jutustajale teejuhiks olnud vanem mees nad jälle ruumist välja. Nad arutavad juhtunut ja mees teeb Jutustajale ettepaneku külastada ühte kunstinäitust, mis asub samas majas. Jutustajale meenutab mees tõesti nagu mingit teejuhti. Ta hakkab meest enda jaoks Vergiliuseks kutsuma. ( Vergilius oli Dante „Jumalikus komöödias“ Dante teejuhiks.)
Nad jõuavad suurde heledalt valgustatud ruumi, kus on vaid üks suur maal. Jutustaja on veidi pettunud, et seda ühe maaliga saali nii suurejooneliselt kunstinäituseks on nimetatud. Teda üllatab maali sisu. Pilti vaadates jääb mulje, nagu seisaks vaataja vannitoa uksel, kust paistab noormees, kes ajab habet. Vana mees kirjeldab Jutustajale oma muljet maali kohta. Ta ütleb, et temale paistab maalil olev noormees esimest korda habet ajavat ja see on justkui püha rituaal, mis ei tohi valesti minna, seda enam, et noormees ei kasuta mitte žilette vaid vanamoodsat habemeajamisnuga. Vana mees teeb ettepaneku Jutustajale pildi autorit ennast tutvustada ja lahkub ruumist.
Samal hetkel, kui mees ruumist välja astub, kustub valgus. Ümberringi on pilkane pimedus. Esialgu jääb jutustaja ootama, et keegi tule taas süütaks, kuid kui kümnekonna minuti jooksul seda ei juhtu, otsustab ta ise väljapääsu leida. Ta liigub käed ees mööda ruumi, et mitte millegi vastu põrgata, kuid midagi ei paista vastu tulevat, ka seina mitte. Nii liigub ta kaua, enne kui märkab eemalt paistmas valguskiirt. See tuleb ühest võtmeaugust. Jutustaja jõuab selleni , leiab lukuaugu kohal ukselingi ja avab ukse.
Uks avaneb vannituppa ja Jutustaja leiab end sarnaselt maaliga vannitoa uksel jälgimas noormeest, kes ajab habet. Noormees ei lase ennast häirida. Ta lõpetab oma tegevuse ja palub Jutustajal enesele käterätt ulatada. Poiss suhtleb Jutustajaga justkui nad tunneks teineteist. Midagi tuttavlikku on selles noormehes. Ta palub Jutustajale endale kellaaega öelda, kuid vannitoas valitseva udu tõttu on Jutustaja käekell nii udune, et seda on võimatu näha. Noormes räägib, et ta peab teatrietendusele jõudma ja seejärel laulatusele. Jutustajale jääb selgusetuks, keda laulatatakse. Kas noormees ongi Allan, kellest enne juttu oli ja kas ta abiellub Bellaga? Niiviisi ekslikult, hakkabki Jutustaja noormeest Allaniks kutsuma, kuid nagu eelpool mainitud , nimedel, eriti nimel Allan, ei ole teoses suurt tähendust. Need on enamasti Jutustaja poolt lisatud nimed, et oleks kuidagigi võimalik teist inimest kutsuda. Need nimed ei ole enamasti tegelaste pärisnimed.
Jutustajale tundub veider üks asjaolu. Nimelt räägitakse pidevalt samal ajal toimuvast laulatusest ja matusest. Selgusetu on, keda laulatatakse ja keda maetakse.
Noormees kiirustab teatrietendusele ja palub Jutustajal samuti saali minna. Noormees lahkub aga nii kiiresti, et jutustajal ei avane võimalust teed küsida. Nii püüab ta omal käel teed leida. Ta on koridoris , kus on kolm ust. Ühest ta just tuli, seda ta ei vali. Teine on lukus, seega jääb vaid kolmas uks. Jutustaja avab selle ja ehmub. Tal veab, et ta kohe sisse ei astunud, sest uks on mitme meetri kõrgusel õhus. All paistab küll teatrisaal, kuid sinna saab antud uksest vaid redeli kaudu ning vastavat redelit Jutustaja ei usalda. Ta sulgeb ukse ja otsustab parema tee leida. Ta leiab mingi trepi ja suundub seda mööda kuhugi üles kuni jõuab teatrisaali rõdule.
Rõdult ei avane lavale kõige parem vaade ja Jutustaja otsustab siiski leida tee alla saali. Üks noormeestest, kes teose alguses džässlooga esines ja keda Jutustaja samuti ekslikult Allaniks peab, peatab Jutustaja ja ütleb talle, et ta kindlasti alla saali esiritta peab jõudma. Seal olevat Jutustajale juba koht reserveeritud ja ta peab sinna kindlasti jõudma. Muu seas küsib Jutustaja, miks vahepeal tuli ära kustus - tundub, et selle ümber on suur segadus. Noormees kinnitab, et politsei juba uurib asja. Jutustaja kohkus sellest veidi, ta polnud arvanud, et asi on kriminaalse tagamaaga. Ta jõuab oma kohale ja avaldab veel soovi lahkuda, kuid noormees kinnitab, et tema kui autor peab tingimata kohal olema.
Jutustaja koht on kahe lopsaka daami vahel, kes tema olemise üpris kitsaks muudavad. Kõlab gong ja saal pimeneb. Üks daamidest pakub Jutustajale eeskava ja Jutustaja kohkub, kui leiab sellelt omaenese kirjutatud näidendi. Sellest selgub ka, miks noormees, keda Jutustaja Allaniks pidas, teda autoriks nimetas. Näidend kannab nime „Punane tuba“.
Näidendis on vaid kaks tegelast, kelle nimedeks on märgitud lihtsalt Daam ja Noormees. Lavastusest selgub, et tegu on armastajapaariga. Abielunaine, kellesse on armunud palju noorem poiss, ootab midagi uut, mingeid elamusi, kuid Noormees on kohmetu ja arglik. Daam heidab talle seda pidevalt ette. Nende vestlus jätab mulje, nagu oleks armastavaks pooleks vaid Noormees ja Daam lihtsalt seikleja.
Etendus peaks lõppema, ka tuli kustub kui eesriie ei sulgu korralikult. Jutustaja tormab lavale ja aitab eesriiet sulgeda. Ta kohtub näitlejatega. Need tänavad teda, et ta neile appi oli sööstnud. Alles siis märkab Jutustaja, et kogu etendus kanti ette eesti keeles, millest terve saalitäis rahvast kindlasti aru ei saanud. Näitlejad aga kiirustavad, nad peavad jõudma järgmisele etendusele.
Jutustaja ei pea seekord pead murdma asjaolu üle, kuhu edasi minna. Üks politseinik haarab talt käe alt ja palub endale järgneda. Nad lähevad ruumi, kus istub uurija, kes valmistub ülekuulamiseks. Jutustaja pannakse uurija vastu istuma ja algab küsitlus. Esimese asjana küsitakse, kui kaua on Jutustaja seal viibinud. Jutustaja on pagulane ja vastab nii tavaliseks saanud küsimusele ekslikult, et on seal viibinud seitse aastat. Uurija täpsustab oma küsimust, küsides, kui kaua on Jutustaja viibinud selles majas. Jutustaja tahab oma kella vaadata, kuid märkab, et see on kadunud. Ka seinakell seisab. Küsitlus jätkub küsimusega, kus viibis Jutustaja hetkel, kui tuled kustusid. Jutustaja räägib oma loo ära ja märgib, et ka teda kogu asi huvitab . Uurija pakub talle võimalust ülejäänud ülekuulamiste juures viibida ja ta saadetakse koos ühe politseinikuga seina ääres asuva eesriide taha.
Järgmised ülekuulatavad on sõjaväelased – noored sõdurid ja vana admiral . Selgub, et tulede kustumise ajal olid sõdurid surnu juures auvalves. Selgub ka, et mitte kõik sõduritest polnud sel hetkel valves – et valvati vahetustega, oli osadel meestel sel hetkel paus ja nad mängisid kõrvalruumis kaarte. Üks sõduritest, admirali lapselaps, kirjeldab, kuidas tema sel hetkel WC’d leida püüdis ja selle käigus mingisse lifti sattus, mis ta maja katusele viis. Sõdur oli tahtnud lootusetus olukorras juba katusel oma asjad ära õiendada, kuid et tuul puhus neljast kaarest, oli see võimatu. Mingil hetkel ütleb ta, et see kõik oli koguni vaid unenägu ning kui ta üles ärkas juhtus täpselt sama, ainult et päriselt. Uurija peab kogu antud tunnistust lapsikuks.
Järsku palub admiral ülekuulatava sõduri vabastada, kuna too peab jõudma laulatusele. Politseinik saadab Jutustaja teda jälitama ja nad kohtuvad koridoris. Nende jutuajamine on sisuliselt tsitaat A. Conan Doyle’i lühijutust „See juhtus nii“. Jutustaja hakkab selle põhjal noormeest nimetama Stanley ’ks.
Jutustaja pärib Stanley’lt laulatuse kohta. Endiselt on selgusetu, kes kellega laulatatakse. Selgub, et kuigi Stanley peab kõneldud laulatusele tõesti jõudma, ei ole tema peigmees . Stanley pakub välja, et nad võiksid külastada pruutpaari magamistuba. Jutustaja peab seda ebasobivaks, kuid Stanley nõuab, et ta temaga kaasa tuleks.
Nad sisenevad avarasse magamistuppa, mille keskel on suur baldahhiinvoodi. Kogu toa kujundus on justkui näitusele omane ja mõeldudki vaid vaatamiseks, eriti sümboliseerib seda voodi ääre alt paistev kuldäärega ööpott. Näituse motiiv võib sümboliseerida tegelikult Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Asjaolu, et üks uks on lukus, on justkui „ Raudne eesriie“ ja toas oleval teisel uksel on ees kõigest nöör, nagu näitusel, mis peaks tähendama riigi näilikku eeskujulikkust (sotsialistlikus ühiskonnas oli tavaline, et kõike püüti näidata paremas valguses). Stanley ei taha juhust kasutamata jätta ja hüppab voodisse. Jutustaja muretseb, et Stanley selle ehk liiga segi keerab, kuid kui Stanley voodilt tõuseb, pole sellel kortsugi. Ka see sümboliseerib NL’s valitsevat näilist korda ja eeskujulikkust, samal ajal kui kõik peaks olema täiesti peapeale pööratud.
Järsku ilmub uksele Jutustaja endine teejuht, keda me teame seni kui Vergiliust. Selgub, et tema nimi on küll tõesti ka Vergilius, kuid ta eelistab kui kasutatakse tema esimest nime, mis on Sixten . Ta pahandab esialgu kahe ruumisviibijaga, kuid kui Stanley lahkub, muutub tema olek sõbralikumaks. Sixten räägib Jutustajale, et keegi praostiproua soovib temaga kohtuda. Jutustaja kinnitab, et ei tunne ühtegi praostiprouat. Selgub, et selleks on too esimene leinariietes naine kontserdisaalist.
Praostiproua jutustab oma kadunud pojast Christerist, kes hukkus lennuõnnetusel. Selgub, et tal on ometi ka teine poeg – pastor Roth. Vanaproua jutustab, miks ta kannab leinarõivaid ja kuidas ta poeg täpselt hukkus. Nad arutavad ka pastor Rothi iseloomu ja kui jutuajamine lõpeb, lahkub Jutustaja proua juurest.
Ta satub suurde saali, kus tantsitakse. Esialgu jälgib ta inimesi, kuid järsku ilmub kuskilt proua Randall ja haarab ta tantsima. Nad ei saa veel tantsu alustadagi, kui ilmub politseinik ja palub taaskord Jutustajal endaga kaasa tulla.
Politseinik räägib, et kogu lugu leidis lõpuks lahenduse ja et Jutustaja on sellest kindlasti huvitatud. Ta juhatab jutustaja ühte tuppa, paneb ta sinna istuma ning lahkub ise, tuues vabanduseks, et ta läheb teisi kutsuma. Ühel hetkel ilmub tuppa Bobby, kes pakub napsu. Jutustaja keeldub üksi napsu võtmast ja palub Bobby’l endaga klaasike tõsta. Bobby keeldub esialgu, kuid ütleb, et kui nad saaksid minna kuhugi kõrvalisemasse ruumi, siis võiks ta seda siiski teha. Nad lähevadki teise tuppa ja võtavad oma napsud. Bobby seletab Jutustajale, et tegelikult ei kuulu ka tema sinna, ta on seal vabatahtlikult ning kõige selle keskel ei ole ta tegelikult kelner. Ta näitab Jutustajale ühte numbritrikki, mis peaks sümboliseerima asjaolu, et kõik saab alguse ja lõpeb ühes ja samas punktis.
Kui Bobby lahkub, proovib Jutustaja minna tagasi ruumi, kust ta tuli. Seal ei ole kedagi peale koristaja , paistab nagu oleks kogu sündmuskäigu lahenduse esitamine juba vahepeal ära toimunud. Koristajagi ilmutab pahameelt ootamatu sissetungija tuleku üle ja Jutustaja lahkub.
Ta satub ühte järjekordsesse pikka koridori, mis viib saali. Selgub, et seal toimubki laulatus, millest seni vaid juttu on olnud. Saali ühes ääres on puurides kõiksugu papagoisid ja puurilinde. Pruutpaar vastab täpselt sellele kirjeldusele, mille Olle andis Lindude saarel elava tüdruku ja tema peigmehe kohta. Ometi ei ole pruut Bella ja peigmees pole ükski neist, keda Jutustaja seni Allaniks oli pidanud.
Laulatus lõpeb. Peigmees, kes on äärmiselt suurt kasvu, on kõigest sellest möllust juba väsinud. Ta haarab pruudi õlale ja hakkab lahkuma . Pruut, kes on niigi kohkunud, näeb puuris olevaid linde ja millegipärast minestab. Peigmees paneb ta maha ja kohale ruttab pastor Roth ning kohe peale teda arst. Pruut viiakse ära ja ka kogu pulmaseltskond lahkub. Saali jäävad vaid puurilinnud ja Jutustaja. Äärmiselt suurt kasvu peigmees sümboliseerib tegelikult Venemaad ja pruut, keda on kirjeldatud väikse ja õrnana, sümboliseerib Eestit. Kogu pulmamotiiv kirjeldab tegelikult Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Kirjeldatud puurilinnud on eestlased, eesti rahvas. Pruut, ehk siis Eesti, näeb, mis on tehtud tema rahvaga – nad on puuri pistetud – ja seda nähes ta minestab.
Jutustaja otsustab minna tagasi mööda tuldud koridori. Ta satub koridoride ja treppide hämarasse rägastikku. Tema orienteerumisvõime on selleks hetkeks täielikult kadunud. Lõpuks jõuab ta eesriideni, mille taga on suur ruum. Ruumi keskel on avatud kirst surnukehaga ja selle ümber neli auvalves sõdurit. Nähes surnut liigub Jutustaja mõte paratamatult surmale . Teda valdab kirjeldamatu surmahirm ja ta tormab ruumist minema. Nii jõuab ta järjekordse ukseni. Kuid see uus uks on teistest veidi erinev, sellel on kiri „Võõrastele sissekäik keelatud“.
Sellega lõpeb teose esimene osa.
Järgneb „Kiri proua Agnes Rohumaale“. Kirjast selgub, et keegi Agnes Rohumaa on avaldanud pettumust kirjaniku töö näilise allakäigu suhtes. Ta nimetab „Hingede ööd“ põhimõtteliselt väärtusetuks ja seosetuks. Autor lükkab kõik tema väited ümber ja kinnitab, et kindlasti tuleb ära oodata ka raamatu lõpp. Ta põhjendab oma vaateid ja teose sisu, nii selle kunstilist, ideelist kui ka moraalset väärtust.
Järgneb teose kolmas osa, mis kannab nime „Seitse tunnistajat“
See osa erineb teose eelmisest kahest osast. Kui esimene osa koosnes küll peatükkidest, mis olid eraldi pealkirjastamata, siis kolmanda osa iga peatükk kannab eraldi nime.
Kolmanda osa esimene peatükk kannab nime „Piiripunktis“. Jutustaja on sisenenud uksest, milleni ta jõudis esimese osa lõpus ja ta leiab end piiripunktist, kust tagasi ta enam minna ei saa. Piiripunktis on igalpool kõiksugu erinevates keeltes silte, mis keelavad igaüks midagi.
Ühe leti tagant pöördub Jutustaja poole mustas vormiriietuses mees. Ta küsib dokumente, kuid Jutustajal ei ole neid. Selgub, et ilma dokumentideta ei saa ta kuhugi edasi minna, ka ei saa ta tagasi minna. Nii leiabki ta end lootusetus olukorras. Tema poole pöörduvad paar sõdurit, sakslane ja prantslane . Nad käisid Jutustajale peale, et too midagi ette võtaks. Pika keerutamise tulemusel õnnestub Jutustajal siiski järgmisesse ruumi pääseda.
Sellega algab kolmanda osa teine peatükk, mis kannab nime „Ooteruumis“.
Jutustaja kirjeldab pealiskaudselt ruumi kujundust ja asjaolu, et talle seal eriti ruumi ei jätku. Palju rohkem paneb ta rõhku ruumis viibivate inimeste kirjeldamisele ja nende välistele omadustele. Ta püüab nende väliste omaduste põhjal määrata inimeste iseloomu ja ka põhjust, miks nad seal viibivad.
Järsku ilmub kusagilt halastajaõde ja küsib, kas on veel keegi, kes ei ole arsti juures käinud.
Algab kolmanda osa kolmas peatükk – „Arsti juures“.
Arst, kelle juurde Jutustaja viiakse, on esimene inimene selles majas, kelle puhul Jutustaja kindlalt teab väita, et nad on varem kohtunud. Ta mainim ka kohe, et see ei tähenda, et antud kohtumine meeldiv oleks.
Juttu tuleb Ollest, selgub, et Jutustaja polek tohtinud teda külastada. Seejärel arutatakse Jutustaja enese tervise üle. Jääb selgusetuks, kas arst on meditsiiniarst või psühholoog, kuna teda huvitavad rohkem Jutustaja unenäod, kui tema tervislik seisund. Kontrollitakse veel Jutustaja silmi ning arstlik läbivaatus on sellega lõppenud.
Jutustaja viiakse uude ooteruumi. Seal kohtub ta mehega, kes kiitleb, et teda on juba korduvalt kõlbmatuks tunnistatud. Jutustajale jääb asi endiselt arusaamatuks. Ta märkab õe kitli all sõduripükse. Ka ei lohuta teda asjaolu, et kõik aknad on trellitatud.
Kolmanda osa neljas peatükk kannab nime „Kohtu ees“. Kaks politseinikku ja kolm sõdurit, lennuväelased, vaidlevad, kas Jutustaja peaks minema tsiiviilkohtu või sõjaväelise kohtu ette. Lõpuks annavad politseinikud alla ja lahkuvad. Sõdurid tulevad Jutustaja juurde ja tutvustavad end. Üks sõduritest osutub Christeriks ja Jutustaja peab teda ekslikult praostiproua pojaks, kuid mees kinnitab, et tal on lihtsalt sama nimi.
Jutustaja juhatatakse rahvast täis kohtusaali. Ta paigutatakse rahva sekka istuma. Sealt kogu olukorda jälgides hakkavad talle silma kohtunik , kes pealtnäha magab, süüdistaja ja kaitsja, kelle vastavat seisu ta kindlaks teha ei suuda ja vandekohtu. Et süüdistaja ja kaitsja paistavad mõlemad samal ajal üksteise tööd tegevat, nimetab Jutustaja neid kui lihtsalt härra X ja härra Y.
Ma jätaksin järgnevad peatükid, mis kannavad vastavalt tunnistaja järjekorranumbrile sama nime, lähemalt kirjeldamata. Teen seda vaid nii palju, et kirjeldan teatud vajalikul määral tunnistajaid ja nende süüd.
Seitse tunnistajat põhineb tegelikult katoliiklusest tuntud Seitsmel surmapatul. See on antud teoses justkui sümbol, kuna on fakt, et Karl Ristikivi oli veendunud kristlane. Samas ei kirjeldata ühtki süüalust, keda nimetatakse tunnistajateks, autori poolt kui tõesti süüdlast vaid pigem kui ülekohtuse kohtusüsteemi ohvrit. Terve kolmas osa on sümbol. See on mõeldud parodeerimaks kohtusüsteemi ja muid seaduslikke asjaajamisi. Sellest ka piiripunkt , arstlik läbivaatus ja kohtu, koos oma tunnistajatega.
Esimene patt on uhkus. Selles süüdistatakse Bobby’t.
Teine patt on ahnus ja selles süüdistatakse leinariietes prouat, kes istus Jutustajaga lõunalauas.
Kolmanda tunnistaja puhul palutakse kõigil saalist lahkuda, see on kinnine kohtuistung. Ometi, kui Jutustaja tõuseb, et koos teistega välja minna, sunnitakse teda jääma. Kolmanda patu nime ei öeldagi otseselt välja, kuid tunnistusest ja seitsmest surmapatust järeldub, et selleks on kiim . Kolmandaks tunnistajaks on noormees, kelle nimi tõesti on Allan. See on esimene Allan teoses, kellele Jutustaja seda nime ise juurde mõelnud pole.
Neljas patt on kadedus ja selles süüdistatakse Ollet. Vandekohtu avaldab pahameelt, et Olle oma tunnistust lamades annab. See on ülimalt hea parodeering vandekohtu rumalusest - nad ei arvesta haige seisundit , vaid jäävad endale kindlaks, et seaduse ees on kõik võrdsed. Olle tunnistus võetakse nii saalis oleva rahva kui ka vandekohtu poolt vastu halvakspanuga.
Viienda tunnistaja eel kuulutatakse välja vaheaeg. Kui rahvas saalist väljub, proovib ka Jutustaja väljuda. See õnnestub, kuid tal ei ole enam kuhugi minna. Rahva seas kohtub ta Sixteniga, kuid too on äärmiselt pahur ja Jutustaja eemaldub temast. Ta kohtub ka Stanleyga ja koos sisenevad nad tagasi kohtusaali. Jutustaja on vahepeal ilma jäänud oma istekohast ja Stanley loovutab talle enda oma, mis on millegipärast laste keskel. Viiendaks tunnistajaks osutubki Sixten, mis seletab ka tema pahurust. Teda süüdistatakse liigsöömises ja –joomises.
Kuues patt on viha ja selles süüdistatakse pastor Roth’i.
Seitsmendaks tunnistajaks osutub Jutustaja ise. Teda süüdistatakse laiskuses. Süüdistusest hargneb aga hoopis teisi asjaolusi. Autor tahab sellega väljendada oma igatsust, mitte just kodumaa, vaid just Kodu suhtes. Ristikivi ei saanud oma pagulasaastate jooksul kordagi üle tundest, et ta on võõras, sissetungija. Ta häbenes, et on pagulane.
Peatüki lõpus põgeneb Jutustaja kohtusaalist. Ükski politseinik või keegi muu ei takista teda. Algab viimane peatükk pealkirjaga „ Lahkumine “.
Jutustaja satub koridoride rägastikku. Muu hulgas satub ta ka tagasi piiripunkti. Lõpuks märkab ta ühes koridoris Bobby’t. Ta ei jõua Bobby’le järgi, kuid jõuab ühte ruumi, avarasse siseõue, mille keskel on väike bassein purskkaevuga. Basseini vastaskaldal seisab paarike. Nende juurde läheb Bobby, kes pakub neile mingit rohelist likööri. Kui Bobby Jutustajast möödub, sirutab ka Jutustaja käe klaasi järele, kuid Bobby keelab. Bobby lahkub ühe ukse kaudu ja kui Jutustaja talle järgnema hakkab, keelab Bobby ka seda. Jutustaja jääb basseini silmitsema ja kui ta silmad tõstab, märkab ta, et ka paarike on kadunud.
Ta ei tea kuhu edasi minna. Lõpuks tundub talle, nagu näitaks keegi ühe ukse poole. Kui ta tähelepanelikumalt vaatab, ei näe ta enam kedagi. Ta läheb siiski suunatud ukse poole ja satub mingisse pimedasse ruumi. Seal kohtub ta naisega, keda ta esialgu proua Randalliks peab, kuid kes osutub Bellaks. Bella ütleb, et Olle sooviks veel Jutustajaga kohtuda. Jutustaja keeldub. Bella kinnitab, et see maja on suletud ring ja inimeste tahtmisest ei sõltu seal eriti midagi. Jutustaja pärib Bellalt Stanley kohta, kuid Bella ütleb, et ei tunne kedagi Stanley nimelist. Samal hetkel märkabki Jutustaja eemal Stanleyt seismas ja tormab tema poole, kuid Stanley kaob. Jutustaja leiab end jälle piiripunktist. Nüüd märkab ta eemal seisvat sõdurit, keda ta eelnevalt Allaniks on pidanud ja pöördub tema poole, kuid sõdur tõrjub teda, väites, et ta ei ole tööajal. Ruum hakkab pimenema. Jutustaja järeldab, et tema aeg majas on otsas ja ta hakkab hirmunult väljapääsu otsima . Kuidagi jõuab ta tagasi ruumi, kus ennist surnu oli olnud. Ruumis on küll veel alles kirst, kuid see on tühi. Kuskilt ilmub Stanley ja Jutustaja pärib temalt surnu kohta. Ta ei saagi kindlat vastust. Stanley viib Jutustaja kirstu juurde ja näitab, et kirstu taga, eesriide varjus ongi lift . Stanley palub, et kui ka tema kunagi peaks majast pääsema, siis nad kuskil kohtuks. Jutustaja küsib, kuidas ta Stanley ära tunneb. Stanley ütleb, et lihtsalt ei tohi tõrjuda ühtki väljasirutatud kätt. Ta juhatab Jutustaja lifti ja sulgeb juba ukse kui kuskilt tuleb Bobby Jutustaja mantli, kaabu ja käekellaga. Lift hakkab üles sõitma ja enne kui Jutustaja taipab korruseid lugeda, on ta juba liiga kõrgele sõitnud. Lõpuks peatub lift katusel. Jutustaja võitleb pisut liftiuksega, ent suudab lõpuks siiski välja pääseda. Ta on juba valmis hakkama redelit otsima, et katuselt alla pääseda, kuid oma üllatuseks leiab, et maja katus peab olema vastu mäe külge, sest üle ääre minnes on ta tagasi peatänaval. Ta naerab oma hirmu üle ja hakkab kodu poole liikuma. Kesköö on juba möödas, uus aasta on alanud. Teel tulevad talle vastu kolm noormeest, kes väljasirutatud kätt pakkudes head uut aastat soovivad.
Teose jooksul tundub Jutustajale korduvalt, et inimesed, kellega ta kohtub, on talle mingist hetkest minevikus juba tuttavad. Ta ei suuda otseselt meenutada ühtegi nägu või kohta, kuid kõik tundub teatud määral, justkui läbi udu, tuttav. Selgusetuks jääb, kas tegu on surnutega, hingedega või millegi muu säärasega. Jutustaja satub pidevalt mingitesse mälupiltidesse oma minevikust. Kogu teos sümboliseerib igatsust, Jutustaja ei leia kuskil asu, mitte kuskil ei teki kodust tunnet . Ta tunneb end selles teatud määral süüdi. Surnud mehe maja, mis on täis lõputuid koridore, treppe , uksi ja tube nende taga, on sümbol, millega autor püüab väljendada eksimise tunnet – ta tunneb, et on oma pagulasaastate jooksul maailmas ekslemas, ilma koduta kuhu tagasi pöörduda. Korduvalt räägitakse midagi laulatusest, mis võib tegelikult olla sümbol, millega kirjeldatakse Eesti okupeerimist NL’i poolt – vastumeelne abielu.
9