Friedebert Tuglas "Popi Ja Huhuu" analüüs (0)

Annika Lindok
01.11.2013.
Proosaanalüüs
Friedebert Tuglas
"Popi ja Huhuu "
Tegemist on suletud narratiiviga. Keskseid tegelasi on vähe. Karakterid on asetunud hierarhiasse, kus üks domineerib teise üle, siinkohal siis Huhuu ehk ahvipärdik koera Popi üle. Loo algusest lõpuni möödub määramatu palju aega. Ei saa teha kindlaks, kas möödub mitu nädalat, kuud või isegi aastat. On võimalik aimata aja kulgu toidu koguste järgi, mida kaks tegelast üksi jäänuna majast leiavad ning millal viimased otsa saavad. Suletud narratiivi kinnitavad ka koera unenäod ja põgusad meenutused ja lootuslikud tulevikumõtted.
Teksti sündmustik on toodud lugejani Popi vaatevinklist. Huhuu maailmavaatest saame aimu vaid Popi arusaamadest läbi filtreeritud kirjeldustest Huhuu käitumise põhjal. Sündmused tekstis on esitatud toimumise järjekorras. Üks sündmus järgneb loogiliselt teisele ja on selle toimumise eelduseks. See on oluline, et lugeja saaks jälgida sündmuste kulgu loo kestel ühest olukorrast täiesti teise äärmuseni loo lõpus. Lugeja peab teksti põhjal mõistma, miks sündmused toimuvad ehk mis põhjustab nende sündmuste toimumist . Kuidas muutub Popi ootusärevus hirmuks ja mis on selle muutuse põhjuseks. Tekstis pole kuigi palju ellipseid. Vahest oleks võimalik öelda lõuka asemel leelõugas; ruutudele võiks lisada -akna, et oleks arusaadavam, millistest ruutudest jutt käib. Pause ei esine. Tekstist pole välja jäetud ega mööda mindud vähimastki pöördelisest sündmusest ega jätkatud jutustust hiljem uues olukorras, mil vahepealne aeg oleks justkui välja lõigatud kui ebatähtis või ülearune osa. Selles proosas on kõik sündmused küllalt tähtsad, et neid mitte alahinnata ja välja jätta, minnes edasi põnevama osaga. Jutustaja esitab teksti minevikus, kui sündmused on juba toimunud. Siiski on Popi mõtted toodud lugejani olevikus . See on oluline, et lugeja saaks ehtsa kohalolu tunde, tunnetaks Popiga üheaegselt rõõmu, õudust, hirmu ning alandlikkust. Teksti kaasaelamiseks on tarvis teadmatust tuleviku suhtes, täpselt niisamuti kui ka Popil, kes ei tea lugejaga sama aegselt, mis saab edasi- kas Isand tuleb tagasi ja kõik saab jälle heaks? Ajaline distants on lühike. Võib arvata, et minevikuvormis esitatud lause toob lugejani vaid hetk tagasi toimunud lähimineviku kirjelduse.
Jutustaja on kõrvalseisev isik, pigem vaatleja kui sekkuja. Jutustaja on kolmas isik, ehk mitte peategelane ega keegi tegelastest üldse. Võib arvata, et selline isik võiks olla kui kõiketeadjja ehk vahendada võrdselt kõiki sündmusi ja kõikide tegelaste vaateid ja arusaamu sündmustest. Siiski tunneb jutustaja kaasa enam Popile ja vahendab tekstis toimuvaid sündmusi Popi arusaamadele toetudes. Huhuust maalitakse pilt kui hirmuäratavast, isegi julmast tegelasest. Seega võib öelda, et jutustaja pole neutraalne . Huhuu arusaamad Popisse ning ümbritsevasse suhtumine on jutustajale kättesaadavad vaid koos Popi hinnangutega. Huhuul ei lasta enda suhtumist sündmuste käiku seletada. Ta on negatiivne tegelane, sest ta on seda Popi silmis . Lugeja ei saa küll välistada, et Popi hinnang Huhuule on õige ja peab paika, kuid sellegi poolest on see hinnang ja Huhuu motiive asjade lõhkumiseks ja Popi kiusamiseks saab lugeja vaid ise oletada ja tuletada, tuginedes kirjeldatud sündmustele. See-eest saab lugeja teada palju Popi sisemaailmast ja tema hirmude põhjustest, suhtumisest Huhuuse ja kuidas see suhtumine sündmuste arenedes isegi muutub. Kuna Popi on harjunud kedagi Isandaks pidama , ei ole tal valikut ning uueks Isandaks saab Huhuu. Selline sündmuste käik on tugevasti mõjutatud Huhuu võimest olla koerast üle nii koordinatsiooni, võimaluste kui teatava intelligentsi poolest ning Popi alandlikust ja allaheitlikust iseloomust, mis võimaldab tal hoolimata julmustest näha ka Huhuu pahedes midagi imetlusväärset.
Tegelased on sügava hingeeluga. See on algusest peale selge Popi puhul, kelle sügav kiindumuslik side oma Isandaga on enam kui ilmne. Popi elab igat sündmust väga põhjalikult üle ja tunnetab maailma oma pisikese koeraarukesega väga elavalt . Ta annab sündmustele hinnanguid, tal on lootused ja ootused. Ta on juurdlemisvõimeline ja teeb kergesti järeldusi. Huhuu puhul pole täiesti selge, kuidas tema maailma tajub. Tundub, et Huhuu ei ole võimeline tegevustesse ja enda algatatud ettevõtmistesse kuigi palju süvenema. Ta on pealiskaudne ja tüdineb ruttu, sealjuures tajumata asjade väärtust ning toimib kõigega enda ümber eelkõige hävituslikult. Ahvipärdik allub täienisti oma tujudele ning jälgib toimetustes selle hetke meeleolu. Ta ei enneta sündmuste tagajärgi või siis ei pea neid kuigi olulisteks . Tema tormakusest ja ruttavast käitumisviisist võib aru saada, kui üritusest proovida võimalikult paljut ühe korraga. Tegemist on vangistuses elanud hingega, kes ühtäkki välja pääsedes tahab kohe ja korraga saada kõike, mis sinnamaani saamata oli jäänud. Ta kasutab võimalust olla ise peremees elamises, kus siiani oli ta elatunud vaid puurivarbade vahelt annetatud almustest. Vabanedes saab Huhuu toimida iseenda äranägemise järgi ning toimepandud julmusi koera vastu võib pidada rõhutud ja alandatud karakterile omaseks väljaelamiseks. Mis tahes rahvuse, rühma või indiviidi alandamine on ohtlik, sest mingil hetkel, tunneb alandatu loomuomast vajadust olla ise kellestki üle või maksta kätte või hakata vastu rõhujatele. Seda käitumisviisi saabki lugeja näha Huhuu peal. Hiljem aga mõistab Huhuu, et toidu hankimine on keerulisem, kui varemalt. On võimalik, et ka tema tunneb end üksikuna. Saadud tagasilöögid väljaspool kodu muudavad tedagi leplikumaks. Ahvipärdikul pole reaalseid kogemusi hakkama saamiseks ilma Isandata ja tõenäoliselt on ta segaduses. Hiljem paljastab pärdikukese joomiskirg ka depressiooni ja soovi ütelda lahtivõi eemalduda maailmast, mis on pigem masendav ega paku lohutust. Seda joovastust jagab ta ka Popiga ning joomine võimaldab neil kahel koos aega veeta ilma, et Popi saaks sealjuures taas kuritarvitatud.
Minu arvates mõjutab teose narratiivne struktuur lugeja suhtumist teksti ootuspäraseks. Lugeja ei tea ega suuda isegi aimata loo kummastavat lõpplahendust. Sündmused kulgevad loogilises toimumise järjestuses; ei hüpata ajas edasi ega tagasi,mis võimaldaks teha tuleviku suhtes paikapidavaid järeldusi. Jutustaja positsioon võimaldab mõista hüljatute hingeelu, eelkõige koerte tundeid, kui neid on maha jäetud ja toob esile hämmastava seiga, et hülgamisest hoolimata ei tunne koer Isanda vastu vimma. Jutustaja vaatepunkt võimaldab mõista koerte hirmu põhjuseid ja kuidas Popi suhtub uude Isandasse. Huhuu kohta annab jutustaja informatsiooni läbi Popi mõtete ja kirjelduste ja seega võimaldab lugejal selgitada Huhuu käitumise tagamaid, toetudes faktidele. Popi suhtumine Huhuusse võib lugejat mõjutada vormima arvamust Huhuu kohta.