''Ajaloo keerises'' (0)

''Ajaloo keerises'' on Andrus Kivirähki novell , mis on ülesehituselt klassikaline proosatekst . Sissejuhatav osa, kus jutustaja looga algust teeb, annab aimu sellest, mis lugejat ees ootab. Edasi areneb lugu vestluseks, kus tulevad välja tegelased. Pinge hakkab juba varakult tõusma, kui lugejani tuuakse rida sündmusi, mille järel on ka kulminatsioon ehk lugeja hakkab mõistma loos toimuvat olukorda. Pööre toimub üheaegselt lõpp-pingega ning lugeja emotsioonid on haripunktis ega tea, millise lõpuga on lugu. Seejärel saabub väga ootamatu lõpplahendus.
Sündmused toimuvad ajas, kuid kaks tegelast toovad sisse oma meenutusi . Esimesel korral jääb see vaid ühe tegelase mõtetesse, kuid edaspidi jagab teine tegelane oma lugusid kõigiga. Seega toimub teoses ka tagasiminekuid. Tegelased liiguvad ajas(välja arvatud meenutused), kuid kohad muutuvad. Kuna lugu on esitatud selliselt , pole lugejal raske toimuvast aru saada.
Esimeseks kohaks on kodu, kust lugu pihta hakkabki ning sündmused alguse saavad, siis on kohaks kolmanda tegelase kodu, kuhu teised suunduvad ning kus sündmused haripunkti jõuavad ning lahenduse saavad. Selline ülesehitus on selle loo iseärasus. Tagasiminekud on teksti paremaks mõistmiseks, kuna neilgi on oma roll. Jutustajale jääb vaid olustikukirjeldus. See ongi mõeldud pausina, et tuua lugejale pilt, kuidas mingi asi oli ja ilmestada kogu tegevust paremini.
See oli ebamäärast värvi viiekorruseline ehitis, kooruva krohvi ning täissoditud seintega. Esimese korruse aknast vaatas välja lumivalge näoga vanamees .
''Ära nüüd... Mis sa kogu aeg kaebled,'' lohutas Jaan. ''Mul on täitsa huvitav su vanatädi näha.''
''Minul ei ole,'' kostis Margit napilt. Lumivalge vanamees esimese korruse aknal vahtis neid tardunud pilgul. Jaan noogutas talle viisakusest, aga vanamees ei teinud teist nägugi.
Ajaliselt toimub lugu ühes päevas, täpsemalt hommikust lõunani või õhtupoolikuni.
Jutustaja on selles teoses olemas, kuid mitte kõige tähtsam. Tema ülesandeks luua pilt toimuvast, et lugeja saaks aru, mis tegelikult toimub. Näiteks loo alguses ütleb jutustaja lugejale, mis kohe ja edaspidi toimuma hakkab, annab sellest väikese aimduse.
Kurjakuulutavaid märke oli õhus juba hommikul.
Kõigepealt, kui ta nagu tavaliselt oma hommikuse kohvikruusiga akna alla astus, et vaadata, mis ilm on, hakkas ühekorraga sadama paduvihma.
Jutustaja näeb kõike toimuvat pealt, räägib sellest, mis toimub tegelase peas. Tema roll on kirjeldada, kuidas tegelased midagi teevad, anda edasi sündmuse kirjeldust. Näiteks siis, kui mees(Jaan), leiab külmkapist tolmurulli, kirjeldab jutustaja seda ning arutleb selle üle, kuidas selline kummaline asi juhtuda sai: kas keegi pani selle sinna, kuid selle mõtte laidab ta maha. Võib-olla oli see tõmbetuul? Jutustaja aga jätab selle sinnapaika ning lugu läheb edasi. Siis oleks jutustaja roll justkui olla Jaan, meestegelane, kes meenutab vanaonu sünnipäeva.
Toimuvatest sündmustest räägib jutustaja. Näiteks ütleb ta lugejale, et tegelased peaksid koju jääma. Ka üks tegelane hakkab mõistma, mis toimub ja arvab , et parem oleks mitte kodust väljuda. Siinkohal tekib segadus , kas jutustaja ja meestegelane on ühised või siiski eraldiseisvad. Üldiselt jääbki jutustajale roll kirjeldada toimuvat ja anda lugejale võimalus kujutluspildi loomiseks.
Selles loos on jutustaja heterodiegeetiline ehk väljaspool lugu. Tema on ka see, kes lugu räägib kui pealtvaataja, kuid kohati pole jutustajal üldse tegevust. Samas tundub ka, et jutustaja on üks tegelastest, kelle mõtteid ta lugejani toob. Üldiselt on jutustaja see, kes lugu alustab ja sündmuste kirjeldusi edasi annab. Tema teab ka kõige rohkem, pealegi puudub selles loos mina-tegelane jutustajana. Seega jääb jutustajale ainuvõimalus rääkida lugu detailsemalt.
Teoses on kolm tegelast: mees, tema naine ning naise vanatädi.Tegelaste iseloomude ja välimuse kohta pole infot antud. Seega võib neid lamedateks pidada. Vanatädile on antud küll välimuse kirjeldus,
Esikus oli tõesti hämar. Vanatädi piilus tulijaid ukse vahelt. Esiti tundus Jaanile, et vanatädi on kiilakas, aga siis selgus, et ta kannab peas kulmudeni veetud roosat baretti, mis hämmastavalt sarnanes palja peanahaga.
kuid midagi enamat ühegi tegelase kohta ei leia, kuigi jutustaja tööks on anda ka tegelaste kirjeldus, aga seda on tekstis vähe. Lugejal tuleb tegelaste iseloomust pigem nende vahelise vestluse abil aru saada, kuid mõnel pool aitab ka jutustaja kaasa.
Kõige rohkem antakse infot vanatädi kohta: teda võib pidada nii lamedaks kui ka sügavaks tegelaseks. Jutustaja kirjeldab vanatädi häält, tema kätt ja hajameelsust.
Kui Jaan vanatädile stritsli ulatas , pillas too lilled maha. Ja seejärel, juhatades teed elutuppa , pillas ta maha ka stritsli.
Lamedaks võib vanatädi selle pärast pidada, et temast ei ole mingit erilist informatsiooni, sügavaks aga seetõttu, et tema kohta on rohkem ning lugeja saab arvata, milline võiks vana naine olla: kas armas vanadaam või vanadusest ja üksindusest hulluks läinud. Sellest annab aimu tema käitumine, unustav ja veidrat juttu rääkiv, kuid samas on ta ka viisakas ja sõbralik.
Meestegelane on lame. Jutustaja räägib ainult tema emotsioone, aga muud loost välja ei tule. Kõige vähem on infot naistegelase kohta, sest tema tuleb välja ainult vestluses nii et, tema on kõige kindlamalt lame tegelaskuju.
Minu jaoks oli seda teksti pisut raske mõista, sest jutustaja ja meestegelane oleks justkui samad olnud. Kõige rohkem väljendabki jutustaja Jaani mõtteid. Pealegi pole see lihtsalt üks kummalise lõpuga ''muinasjutt'', vaid selles on mingi iva muidugi, aga minu jaoks jäi see pisut arusaamatuks, mida autor sellega öelda tahtis.