Metsandus- ja maaehitusinstituut Loodusvarade kaitse ja kasutamine Karjatamise mõju taimekooslustele Luhad, rannaniidud, aruniidud Tartu 2014 Sisukord Sissejuhatus Kiviaja lõpust saadik on rohumaid kasutatud taimetoiduliste loomade karjatamiseks. Karjatamise mõju taimestikule sõltub paljudest erinevatest teguritest nagu näiteks mullastik, taimestik, kariloomade liik, tõug, sugu, vanus, karjatamiskoormus ning kliima. Eri liiki kariloomad toituvad erisugustest taimedest. Sellest tulenevalt sobivad pärandkooslustele väiksed ja vähenõudlikud tõud. Eestis tuleks eelistada eesti hobust, eesti maatõugu veist ja lambaid, kuid tuleb arvestada sellega, et hobused ja veised ei sobi tallamisõrnadesse kooslustesse. Alljärgnevas referaadis kirjeldan lähemalt karjatamisviise, karjatamiskoormust ning nende mõju erinevatele taimekooslustele. 1. Karjatamisviisid
.................................................................................... 2 Sissejuhatus............................................................................................................................ 3 1.Karjatamise ajaloost Eestis.................................................................................................. 4 2.Karjatamisviisid.................................................................................................................... 5 3. Karjatamiskoormus.............................................................................................................. 7 4. Karjatamise mõju................................................................................................................. 7 Luhad.................................................................................................................................. 7 Rannaniidud.............................................................................................
asub paesel aluspinnal õhuke lubjarikas ja kivine muld mullad on väga põuakartlikud kuid samas ka huumus- ja toitaineterikkad Ca 30cm Intensiivne päikesekiirgus Kuivus ning üleujutused madalametes kohtades Looniitude pindala vähenemise põhjused majandamata jätmine, mille tulemuseks on kinnikasvamine metsastamine ENSV ajal täisehitamine Väetamine õhusaaste Looniitude säilitamine Pindala on eestis aasta- aastalt aina kahanenud Vajalik regulaarne raie ja karjatamine Karjatamiskoormus võiks olla ca 0.2- 1.0 loomühikut hektari kohta 1900. aastal oli pindala 50 000ha Tänapäeval kahanenud 8000ha Tähtis koosluse säilitamine Natura 2000 Rahvuspargid Täname kuulamast!
Põhjused: -majandamata jätmine, mille tulemuseks on kinnikasvamine (esmalt kadakaga, mis võib aja jooksul kujuneda männi enamusega loometsaks. -metsastamine ENSV ajal -täisehitamine -väetamine -õhusaaste Looniitude säilitamiseks ja taastamiseks on vajalik regulaarne raie ja karjatamine. Korralikult hooldatud ja piisava koormusega karjatatud loopealsed on muutunud Eestis väga haruldaseks. Seetõttu oleks nende jätkuv hooldamine ja ka taastamine väga kiiduväärt tegevus. Karjatamiskoormus võiks olla ca 0.2- 1.0 loomühikut hektari kohta. Loomade liiga vähese arvu korral on vajalik täiendav niitmine. 4)Loopealsetel leidub laike mis püsivad lagedatena, kuna kestvate põudade ajal hävivad kõik seal kasvavad puu- ja põõsastaimed (nt mänd, kadakas). Trastilisemate muutuste korral võib muutuda looniitudel kasvavate ja elutsevate taimede ja loomade liigiline koosseis ning kõige mustema stenaariumi korral võib looniit sootuks kinnikasvada ja hävida.
Elustiku jaoks on tingimused väga karmid, kevadeti sageli liigniiskus, suvel põud, talvel kivimini läbikülmumine. Loopealsete levik maailmas on väga piiratud ja Eestil lasub nende säilimise osas eriline vastutus. Peamisteks taastamistegevusteks loopealsetel on kadakate ja mändide raiumine. Täielikult kadakatega kattunud loopealsel hakkab kamar hävima, mändide tulekuga hapestub ka pinnas ja kooslus muutub oluliselt. Hästisäilinud loopealse karjatamiskoormus on keskmiselt 0,2-0,5 lü/ha. Taastamisjärgselt on vajalik kõrgem karjatamiskoormus ja oluline on loomaliikide valik. Peamised probleemid Kadakas, mänd Lehtvõsa kiire võrsumine valgust saades (paakspuu jt) Kännud, õhuke kamar, mikroreljeef Nõuded Puude ja põõsaste katvus Kännu kõrgus Raidmete katvus VIII Soode ökoloogiline taastamine Eesmärk, meetodid, olulised mõisted, näited. Eesmärk *liikide ja koosluste taastamine *kuivendatud ja rikutud soode taastamine
Ute päevaseks karjamaarohu söömuseks on keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Näiteks 10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg , 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste (eelkõige valge ristiku) segud. Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Märgadel aladel lambaid pidevalt karjatades nad haigestuvad. Karjatamiskoormus kultuurkarjamaadel 8-10 utte/ha. Ühele utele 0,125 ha karjamaad. Hea kultuurrohumaa karjamaarohu toiteväärtuseks kuivaines on 10…10,5 MJ/kg. Tegelik karjatamiskoormus sõltub karjamaade saagikusest. Pool-looduslikel karjamaadel on karjatamiskoormuseks ligikaudu 1-3 utte/ha. Ühe ute kohta koos talledega vajatakse ligikaudu 0,33- 1 ha poollooduslikku karjamaad. Koplite tarastamiseks kasutatakse võrku, pinnalaudu või latte nii, et aed saaks tihe. Kuna need
veereþiimi muutus kui ka väetised. Nõukogude ajal kraavitati Eestis laialdaselt rannaäärseid rohumaid, mille tagajärjel kõrele kudemiseks sobivate veekogude hulk vähenes märgatavalt. Väetiste liigkasutamine pani vohama roostiku. Pärast seda, kui ulatuslikel rannaniidualadel lakkas loomade karjatamine ja heina niitmine, hakkasid need kulustuma, roostuma ja võsastuma ning neil olevad madalad rannikulohud ja veesilmad kinni kasvama: kui karjatamiskoormus on väike, asuvad märjematesse nõgudesse tarnad, mida kariloomad meelsasti ei söö. Nii ladestub aasta-aastalt surnud taimede kiht ning madalad veesilmad ummistuvad, mudastuvad ning lõpuks kaovad sootuks. Kõrekulleseid hakati endistesse elupaikadesse taasasustama 2000.a alates. Esimesteks kohtadeks olid Kabli ja Saastna (Kõre ehk juttselg- kärnkonn, 2002 a). Joonis 1. Kõre levik 20. saj 1. poolel 4 Joonis 2
Karjatamise puhul sööb lammas rohtu otse karjamaalt. Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Märgadel aladel lambaid pidevalt karjatades nad haigestuvad. Karjatamisviisid 1. Karjatamine kogu karjatamissesooni vältel kogu olemasoleval rohumaal (mis mõeldud karjatamiseks) Eelised: · Lihtne viis · Suhteliselt odav, sest vajalik vaid karjamaa välispiiride tarastus ning nõutav vaid 1 (2) jootmiskohta · Lambaid karjatatakse ilma häirimata samal maatükil · Kui karjatamiskoormus õige saavutatakse karjamaa kõrge saagikus ja tallede hea juurdekasv. Puudused: · Raske kontrollida üle voi alakarjatamist, sest sesooniti rohukasv erinev · Rohu kasutamise efektiivsus väiksem kui rotatsioonilisel karjatamisel (ülekasvanud, vana rohi, kõrge karjatamiskoormuse puhul sügisel karjamaa paljas) NB! Selle süsteemi olulisim aspekt on leida õige karjatamiskoormus (lammast/ha-l) antud rohumaatükile, mis nõuab mitmeaastaseid kogemusi 2
Heina-silotüübilise söötmise puhul vajatakse ute kohta aastas 800 kg silo, 100 kg heina, 70 kg jõusööta ja 10 kg mineraalsööta. Lammaste karjatamine Kultuurrohumaade rohi. Utt sööb päevas 7-8 kg karjamaarohtu. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, enamasti kultuurrohumaadel. Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste segud. Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Karjatamiskoormus kultuurkarjamaadel 8-10 utte/ha. Ühele utele 0,125 ha karjamaad. Karjatamiskoormus sõltub karjamaade saagikusest. Koplite tarastamine. Karjatamisviisid: Karjatamine kogu karjatamisperioodi vältel olemasoleval rohumaal. Kopliviisiline e rotatsiooniline – 3-8 koplit. Segakarjatamine – karjatatakse eri liiki loomi (nt veised ja lambad). 3 Terviseprobleemid: Puudushaigused – ainevahetushaigused; tekitatud mineraalainete puudusest. Puhitused – kui lambad söövad korraga palju liblikõielisterikast rohtu.
Rohukamara tallamine suurendab mosaiiksust mikrorikete tekkimise tõttu, näiteks loomade jälgedes. See suurendab seemnelist levimist. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu sobib hästi rannikulindudele, kes vajavad lagedat rohumaad, kuid pesitsevad kõrgemas taimestikus. Optimaalne karjatamiskoormus puiskarjamaadel on 0,3-1 lü/ha, loopealsetel 0,2-1 lü/ha, rannaniitudel 0,4-1,3 lü/ha. Loomühik on üks veis või hobune, kaks mullikat või sälgu, kolm vasikat või varssa, viis lammast. Ülekarjatamisel hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, harilik kastehein, raudrohi, kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht- kastevars. Intensiivsel karjatamisel võib hävida rohukamar osaliselt või täielikult. Muutused koosluses majandamise katkemisel 1
· Ebasobivad hooldusvõtted ja hoolduse ebapiisav kvaliteet Ebasobivad hooldusvõtted ja hoolduse ebapiisav kvaliteet on põhjuseks, miks poollooduslike koosluste seisund kõigil hooldatavatel aladel ei ole paranenud. Ebasobivale hooldusele osutab mitmete PLK-dega seotud liikide (nagu kõre ja kurvitsalised) arvukuse langus, seda ka vaatamata hoolduses olevate alade pindala suurenemisele. Sagedasemateks probleemideks on ebasobiv hooldussagedus või karjatamiskoormus, vale tehniline võte (nt hekseldamine, purustamine) ning heina koristamata jätmine. Valdav on liiga vähene niitmissagedus ja madal karjatamiskoormus, liigsage niitmine või ülekarjatamine ei ole nii domineerivad, kuid üksikuid probleemalasid leidub. Ebasobivad hooldusvõtted on suuremaks probleemiks ranna- ja luhaniitude (aga ka nõmmeniitude) puhul. Hoolduses tuleb arvestada liikide erinevast nõudlusest tulenevaid hooldusvajadusi. Mõnikord on ohuteguriks
lehitus, fotosünteesib roheline koor · juured kas laiuvad, sügavale minevad või efemeersed ( · Kõrbeloomade konvergents: kuumal liival on kasulik hüpata kahel jalal! · granivooria seemnetest toitumine Savannid · laiuskraadid : ~25 · sademeid : 250-2000 mm/a · ekvaatoril 2, kaugemal 1 vihmaperiood · metsa kasvu piiravad ajutine kuivus, toitainete vähesus ja herbivoorid · punamullad · sesoonsed sademed sesoonne produktsioon- sesoonne karjatamiskoormus - sesoonne turism · Sesoonne karjatamiskoormuse kõikumine: ära tarbitakse 40% primaarproduktsioonist Maailmameri · Pelaagiline vabas vees Plankton e. hõljum Nekton e. vabalt ujuv · Bentiline põhjale kinnituv või põhjas liikuv · Tsoonid maailmamered Valgus e. eufooriline Hämariku e. düsfootiline Pimedus e. afootiline · Zooplanktin vesikirp, aerjalgne
29 Karjatamine pärandkooslustel Pärandkoosluste säilimiseks on oluline jätkata nende niitmist ja karjatamist nendel. Karjatada võib erinevaid loomi: veiseid, hobuseid, lambaid ja kitsi. Soovitav on karjatada üheskoos või siis vaheldumisi erinevaid koduloomi. See annab rohukamarale ühtlasema koormuse ning võimaldab ratsionaalsemalt sööta kasutada, ühtlasi säilib looduse mitmekesisus. Karjatamiskoormus tuleks hoida pigem mõõdukas kui väga väike või väga suur. Vähese koormuse puhul jääb osa taimi söömata ning need hakkavad domineerima. Optimaalsest suurema koormuse puhul on väljaheidete kogumid, kogunemiskohad ja teerajad liiga ulatuslikud ning ärasöödud taimede taastumine aeglane või puudulik. Karjatamiskoormus võib olla suurem suvel ja sügisel ning väiksem kevadel(linduse pesitsemine jne.). Optimaalse karjatamiskoormuse tulemusena peaks vähemalt pool
ühel hektaril karjatada juba 13 utte koos talledega. Suurbritannias tehtud uurimused 40 erinevas farmis näitasid, et hea ristikurohke karjamaa, mida väetatakse kasvuperioodil 120 kg lämmastikuga hektaril võimaldab karjatada ühel hektaril 15 utte koos talledega. Kuna Eesti lambafarmides kultuurkarjamaade väetamist lämmastikväetistega ei tehta või tehakse väga piiratud koguses võib keskmiseks karjatamiskoormuseks meie tingimustes pidada 8-10 utte hektaril. Suurem karjatamiskoormus tõstab lambafarmi sissetulekuid hektari kohta kuigi suurema karjatamiskoormusega võivad kaasneda erinevad probleemid. Nendeks võivad olla väiksemad jõudlusnäitajad, suurenenud parasitaarhaiguste riskid, suuremad kulutused väetistele ja lisasöötmisele (Modern Shepherd, 1990). Pool-looduslike ja looduslike karjamaade saagikused on tunduvalt väiksemad ning seetõttu on soovitatavad karjatamiskoormused keskmiselt 2-3 lammast hektaril. Pool-loodusliku
karjamaarohu söömus sõltub karjamaarohu värskusest ja see omakorda rohu pikkusest.Lammaste karjamaad peaksid olema lühema rohu pikkusega kevadel ja suvel. karjatamisviisid 1. Karjatamine kogu karjatamissesooni vältel kogu olemasoleval rohumaal (mis mõeldud karjatamiseks)Eelised:· Lihtne viis · Suhteliselt odav, sest vajalik vaid karjamaa välispiiride tarastus ning nõutav vaid 1 (2) jootmiskohta · Lambaid karjatatakse ilma häirimata samal maatükil · Kui karjatamiskoormus õige saavutatakse karjamaa kõrge saagikus ja tallede hea juurdekasv: Puudused: · Raske kontrollida üle või alakarjatamist, sest sesooniti rohukasv erinev · Rohu kasutamise efektiivsus väiksem kui rotatsioonilisel karjatamisel (ülekasvanud, vana rohi, kõrge karjatamiskoormuse puhul sügisel karjamaa paljas) 2. Rotatsiooniline või kopliviisiline karjatamine, kus karjamaa on jaotatud üksikuteks kopliteks (3...8) ja lambaid karjatatakse neis
kiiresti madalamatesse kohtadesse. Sellised tugevad vihmavalingud kulutavad kõvasti maapinda. Vihmaperioodil lagunevad pinnasesse sattunud orgaanilised ained kiiresti ning nad uhutakse sügavamale. Kuival ajal aga laguneb orgaaniline aine väga aeglaselt, kuna ainest lagundavate mikroorganismide tegevus on sellise põuaga pärsitud. · Kuna sademeid esineb sesoonselt, siis selle tõttu on ka produktsioon sesoonne. Sellest tulenevalt on ka karjatamiskoormus sesoonne ja ka turism. · Kuna karjatamiskoormus kõigub sesoonselt siis tarbitakse ära 40% primaarproduktsioonist. · Aafrikas on 44 liiki suuri herbivoore (nt impala). Maa-aluse biomassi tarbijad on nt tüügassiga. Puulehti tarbib kaelkirjak. Puuoksi sööb aafrika elevant. Aafrika oluline herbivoor on jaanalind. Karnivoor: lõvi. Omnivoor: paavian. · Aineringes on väga olulisel kohal selgrootud: termiidid.
näiteks loomade jälgedes. See suurendab seemnelist levimist. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu sobib hästi rannikulindudele, kes vajavad lagedat rohumaad, kuid pesitsevad kõrgemas taimestikus. Optimaalne karjatamiskoormus erinevatel karjamaadel erinev. Korralikult karjatatud niidul on vähemalt 50% alast söödud sügiseks madalmuruseks. Ülekarjatamisel hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, harilik kastehein, raudrohi, kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht-kastevars. Intensiivsel karjatamisel võib hävida rohukamar osaliselt või täielikult. Karjatamise mõju konkreetsele liigile sõltub: Liigi söödavusest ja karjatatava looma toidueelistusest.
annaabi.ee 
