Alljärgnevas referaadis kirjeldan lähemalt karjatamisviise, karjatamiskoormust ning nende mõju erinevatele taimekooslustele. 1. Karjatamisviisid Karjatamisviisid võib tinglikult jagada süsteemituks e vabakarjatamiseks ja süsteemseks e rotatsiooniliseks karjatamiseks. Esimene viis on laialt kasutusel näiteks Inglismaal, põhiliselt poollooduslikel rohumaadel. Seevastu rotatsiooniline karjatamine on levinud väga paljudes riikides ja eeskätt Uus-Meremaal on see enim kasutatud karjatamisviis. Süsteemitu e vabakarjatamineKarjatatav ala on piiratud püsitaraga, kus loomad saavad valida karjamaarohtu üle kogu rohumaa ja neid hoitakse sellel maaalal suhteliselt pikka aega, tihtipeale enamuse aja kogu karjatamise perioodist. Kari lastakse kevadel karjamaale ja erinevate võtetega hoitakse tasakaalus rohu juurdekasv ja tarbimine mäletsejaliste poolt. Vabakarjatamist rakendatakse eelkõige ekstensiivse rohumaakasutuse korral
• Mehaaniline umbrohu tõrje - Umbrohtude pealtniitmine. Esimest korda niidetakse, kui umbrohu kõrgus on üle 20 cm. Teist korda niidetakse juba madalamalt, 5-10cm kõrguselt; • Karjatamine - Soodsate ilmastiku tingimuste korral on võimalik karjamaid karjatada ka suve teisel poolel. Vastasel juhul on soovitatav saak teha siloks või söödaks; Karjamaade ratsionaalse kasutamise tagamise võtted: • Varajane karjatamise algus kevadel; • Karjamaade vahelduv kasutamine; • Karjatamisviis; • Loomaliikide ja rühmade karjatamise korraldamine; Närbsilo – Tegemiseks tuleb niidetud rohumassi närvutada kuni kuivaine sisaldis on ca 33-35%. Sileeritav mas tuleb tihendada ning hermeetiliselt sulgeda. Halvasti tihendatud ja korralikult kinnikatmada siloauku, silopalli satub käärimise lõppedes õhk, mis põhjustab massi kuumenemist ja riknemist. Märgsilo – Tegemise eeliseks on sõltumatus ilmastikust. Vähesed sademed ei takista rohtu õigel ajal korjamiseks
annaabi.ee 
