Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "John Locke Teine traktaat valitsemisest". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
locke, loomuõigus, ülim, filosoof, karistada, looduslikus, omandit, türannia, traktaat, seisundit, lõpe, vaev, erapooletu, kohtunik, võimust, peatub, pikemalt, teemadel, sealjuures, looduslikuks, kohtumõistmine, astunud, viiks, kohut, kavatsus, isikus, pannud, koguda, elamise, poliitikast, koonduvad, valitsema, kohtunikud, alluvad, usaldust"TEINE TRAKTAAT VALITSEMISEST" JOHN LOCKE John Locke oli Inglise filosoof kes sündis 29. augustil 1932 aastal. Teda loetakse Briti esimeseks empiristiks. Tema üheks põhiteoseks võib pidada teost " Kaks traktaati valitsemisest" aastast 1989. Järgnevas essees käsitlen teatud osa tema teosest. Püüan leida vastuseid mõistetele looduslik seisund, sõjaseisund, ja omand. Poliitiline võim. Lisaks poliitiline seisund ja valitsemise eesmärgid. Seadusliku võimu ulatus. Riigis olevate võimude allumisest üksteisele ja valitsuse laialisaatmisest
2. seminari küsimused 1. Millised on loomuseisundi omadused Locke järgi? Loomuseisundi omadused peegeldavad inimese algseid tõekspidamisi ning iseloomulikke omadusi tihtipeale ka seda miks meid loomadest eristatakse. Nendeks on enesearmastus, ligimesearmastus, vabadus, vendlus, võrdsus, kui ka valetegude ja verevalamiste vastutegude ehk karistuste määramine. Locke tõdeb, et ligimese ja enesearmastus võib karistusotsust mõjutada, seega ongi ehk mõistlikum seda täide saata erapooletul ning võõral, kuid asjaga kursis oleval isikul. Locke määratleb selgelt ära teise inimese verevalamise, kui valeteo, lubades verevalajale vastata samaga (Kaini näide). Ka tuleks võõramaalasel austada siiski selle maa tavasid ja reegleid, karistada võiks igat kuritegu nii nagu peremeesriigi esindaja ihkab. Ka võib käsitleda teist inimest loomana ning ta
Loomuliku seisundi ja sõjaseisundi vahekord John Locke 2014 Loomuseisund • Täieliku vabaduse seisund • Võrdsuse seisund • Ei ole omavoli seisund • /…/, Loomuseisundis valitseb loomuseadus, mis on kohuseks igaühele. Ja mõistus, mis on selleks seaduseks, õpetab kõiki inimesi, kes temalt nõu küsivad, et olles kõik võrdsed ja sõltumatud, ei tohi ükski kahjustada teise inimese elu, tervist, vabadust ega vara. • /.../,Igaüks on kohustatud ennast alal hoidma ja mitte lõpetama oma
JOHN LOCKE, Teine traktaat valitsemisest Kulla Kroon 10HP 1. Milised on põhilised teemad, mille üle Locke tekstis arutleb? Locke arutleb poliitilisest võimust,loomu-ehk vabaduseseisundi ja sõjaseisundi erinevusest ja nendest üldiselt.Ühiskonna ja poliitilise võimu mõjust kahele viimasele seisundile ning vabadusest. 2. Millise võimu (alg)allikaga Locke ei nõustu? Locke ei nõustu R.Filmeri õpetustega, et valitsejavõim on tulenenud Jumalast ja kõik maailma valitsejad on saanud oma võimu pärandina Aadamalt.Samuti ei nõustu Locke sellega,et võimuvalitsejal on absoluutne võim oma alamate elude,vabaduse ja varanduse üle ning see, nende tahe, on muutumatu ja jumalik.Ei ole ju enam maailmas perekonda, keda saaks pidada vanimaks või võimu pärijaks,seega on Locke arust vale arvata,et kogu võimu allikas on Aadamalt tulnud. 3
Essee tsviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest, eesmärgist.” paragrahv 1-14: poliitilise võimukandja võimu alama üle saab eristada isa võimust laste üle, peremehe võimust sulase üle, mehe võimust naise üle ja isanda võimust orja üle. Niisiis, poliitiliseks võimus pean ma õigust teha seadusi surmanuhtluse ja sellest tulenevalt ka kõigi väiksemate karistuste tagatiseks, et korraldada ja kaitsta omandit ning rakendada ühiskonna jõudu seatuste täideviimisel ja riigi kaitsmisel võõramise ülekohtu eest- ja seda kõike üksnes avaliku hüvangu nimel. et mõista pol.võimu õigest ja tuletada see tema alguses, peame võtma arvesse seisundis, milles kõik inimesed asuvad loomupäraselt- see on täieliku vabaduse seisund korraldada oma tegevust ning käsutada oma vara ja isikut loomuseaduse piirides nii, nagu neile endale õige tundub, küsimata
Valgustusajastu oli ajajärk Euroopas, mil vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust. Arvatakse, et valgustus on kõige olulisem vaimne liikumine Euroopas pärast reformatsiooni. 18. sajandit nimetatakse ka valgussajandiks. Ajastu märksõnadeks said Mõistus ja Valgus. Prantsuse filosoof Rene Descartes ütles ,,Mõtlen, järelikult olen olemas," mis kutsus kahtlema kõiges ja usaldama oma mõistust. Immanuel Kant defineeris valgustust kui inimese väljumist tema omasüülisest, sh kirikule, tuginevat mõtteviisi ning innustas mõtlema iseseisvalt Progressi aluseks pidasid nad teaduse arenemist ning hariduse ja kultuuri levitamist rahva hulgas. Teaduste (nt füüsika) edendamine kõigutas kirikudogmasid. Valgustuse juhtmõtteks
Kui inimesed lepivad kokku teatud ühishuvides ja nõustuvad piirama oma ühiskonna-eelset vabadust (sõlmivad ühiskondliku leppe), siis kus lõpevad inimvabaduse piirid? Kas ja milles peaksid inimesed ühiskonnas olema võrdsed? Millised poliitilised kohustused on ühiskonna liikmel ja kodanikul? Et mõista, mida võidavad inimesed ühiskonnast arutletakse ka selle üle, milline oleks inimeste olukord ilma ühiskonnata ja riigita (nö looduslikus seisundis või loomuseisundis). 3) Küsimus valitsemisest, millised on valitsuse ülesanded/funktsioon (miks on valitsemist vaja, mis ülesandeid ta täidab) ja kuidas oleks valitsemist õige ja kohane korraldada, milline valitsemine on legitiimne nt Iraagis, aga paljuski ka Venemaal on rahvas toetanud tugevat juhti, mistõttu rahva jaoks pole niivõrd oluline, et oleks demokraatlikud valimised,
Kuigi Inglismaa parlament kutsuti esimest korda kokku juba 1265. aas tal, õnnestus alles 1688. aasta revolutsiooniga kehtestada Inglismaal püsiv konstitutsiooniline monarhia, kus parlament sai riigi seadusandlikuks koguks. Selleks, et muuta parlament ise tõeliseks esinduslikuks demokraatlikuks organiks, kulus inglastel aga veel üle saja aasta. XVIII sajandi konstitutsioonilise demokraatia teoreetilisteks alusepanijateks olid inglise ühiskonnafilosoof John Locke ning prantsuse õigusteadlane ja poliitik Charles de Montesquieu. Locke avaldas 1690. aastal oma teose ,,Teine traktaat valitsemisest", kus ta väitis, et mistahes seaduse väärtus toetub ,,valitsetavate nõusolekule". See Locke'i tees loomulikust õigusest kummutas senise väite, et riigivõim on jumala poolt ette määratud. Locke'i arvates samastub loomulik õigus jumaliku õigusega ning tagab kõigile inimestele põhiõigused, ka õiguse elule, kindlale vabadusele ja oma töö viljale
kohustus. Suur osa sellest poliitilisest filosoofiast on eetika arutlused rajanevad väärtusotsustustele. Poliitfilosoofia arutlus pole nii suures osas empiiriliselt kinnitatav kui poliitiline teooria. Suur osa poliitilisest filosoofiast tegeleb hea ja halva põhjendamisega. Reaalselt taandub tihti selline arutlus ka küsimusele inimesest ja sellest tulenevatele küsimustele: Milline on inimese loomus? Mis on inimõigus, loomuõigus, sünnipärased ja võõrandamatud õigused, miks ei või inimene ise end orjusesse müüa? Kas indiaanlased on inimesed? Kas neegril on õigusi? Kes on kodanik? Mis on hea elu? Miks antakse ühele õigus valitseda teise üle, milline valitsemine ja riik on õiglane? Varem vaaraode puhul või Moosese-aegses Iisraelis sellist küsimust ei tekkinud, või kui tekkis, siis ei olnud küsijat kauaks. Vana-Kreeka Polis
Seega kui inimesed on olemas on olemas ka riik ja seega oleks loodusseisundi üle arutlemine mõttetu. Kuid samas siiski on jällegi mõned teoreetikud väitnud, et on tõendeid, et inimesed on suutnud elada ilma riigita. Selliseid argumente võib leida anarhistlike autorite argumentides. Aga siiski kui mõelda, et miks on olemas riik, siis võime siiski mõelda, mis toimuks siis, kui inimesed leiavad ennast ilma riigita maailmas (Wolff, 1996). Ka Locke on käsitlenud loodusseisundit, kuid tema ei väida, et see oleks kui sõjaseisund. Locke on öelnud, et on võimalik elada vastuvõetavat elu kui riiki ei eksisteeri. Locke väidab, et loodusseisund on täiusliku vabaduse seisund, võrdsuse seisund ning seotud Loodusseadusega. Tema arusaam õiguste kohta on järgmine: ühelgi inimesel pole loomulikku õigust ühtegi teist alla suruda. Locke arvas, et kellelgi pole loomulikku õigust valitseda selles mõttes, kui Jumal
ususõdade ajastu alguses, ja tegi modernsest riigikäsitusest uusajastu alguses, ja tegi modernsest riigikäsitusest uusaja ratsionalismi koostisosa. Nõnda sai Hobbesist teerajaja poliitilisele absolutismile ning koos sellega ajajärgule, mis rahuajana tegi võimalikuks filosoofilise valgustusliikumine. Looduslik seisund ja ühiskondlik seisund Kuidas elasid inimsed siis, kui riiki ei olnud? Hobbes kujutas riigieelset seisundit kõige mustemates värvides, nimetades seda looduslikuks seisundiks. Inimesed on Hobbesi arvates looduse poolt võrdsed. Kui ka üks inimene on füüsiliselt või vaimselt teistest üle, siis lõppkokkuvõttes ei anna see kellelegi olulisi eeliseid. Füüsilist nõrkust saab kompeniseerida salakavaluse või teiste abiga. Vaimsete võimete suhtes võib Hobbesi arvates samuti tähendada võrdsust, kui jätta välja eeldused teadustegevuseks, milleks nagunii on vaid vähesed võimelised
Euroopas võeti kasutusele kasuliku söögiriistana kahvel. Õukonnaelu soodustas kirjanduse, kunsti ja muusika edendamist ning teaduse arengut. Louis XIV aegsesse Pariisi rajati raamatukogud, tähetorn ja botaanikaaed. Valgustus Valgustuse mõiste: Kõige olulisemaks vaimseks liikumiseks Euroopas pärast reformatsiooni peetakse valgustust. 18. sajand kannab nime valgustussajand. Saksa filosoof Immanuel Kant (1724-1804) defineeris valgustust kui inimese väljumist tema omasüülisest alaealisusest. Valgustus innistas mõtlema iseseisvalt ja kritiseeris kirikule tuginevat mõtteviisi. Valgustuse põhimõtteks oli usk mõistusesse kui maailma tunnetamise põhilisse allikasse. Valgustusliikumine sai tuge nii Prantsuse ratsionalismist, mis rõhutas kriitilise ja mõistuse mõtlemise tähtsust, kui ka Inglise empirismist, mis vaatles
a. Oma õpetuste kokkuvõtte, millega kujundas Euroopa õigusteadust kuni Prantsuse revolutsioonini välja. Pufendorfi käsitluse kohaselt oli mõistuseõiguse kõrgeim käsitlusobjekt kohustus, officium. Ta teatas otsekoheselt ja põhjendamata, et inimelu eesmärk on täita kohust. Kohusest kasvas välja õigus. Alles siis, kui kohustus seisneb mõistlikus loomulikus käitumises, võis tekkida õigus niimoodi käituda ja nõuda teisteltki vastavat käitumist. Sündisid kolm teadust: 1. loomuõigus ( kõigile rahvastele ühine) 2. positiivne õigus ( igale riigile omane) 3. moraaliteoloogia Tema mõistuseõpetus rääkis inimestele teisiti kui kirik: "Loomuõiguse mõte ja eesmärk on täielikult siinpoolse elu teenistuses. Sellepärast kujundab see inimesi niisusgusteks, nagu nad peavad olema, et elada teistega koos õiguslikus ühenduses. Moraaliteoloogia aga teeb inimestest kristlased, kes peavad silmas pidama, et
võõrandamatuid inimõigusi, fikseeriti sõnaselgelt arvukates rahvusvahelistes dokumentides ÜRO Harta (1945), Inimõiguste Ülddeklaratsioon (1948), Euroopa Inimõiguste Konventsioon (1950) [Jõgi 1997, lk 51]. Küsimus: mis inimõigused on ja miks inimõigused üldse eksisteerivad? on õigusfilosoofiline küsimus, mis iseloomustatakse loomuõiguse ja õiguspositivismi ajaloolise vastaseisuga. Võib eristada järgmiste inimõiguste päritolu teooriat: religioon, loomuõigus (autonoomne indiviid), positivism (riigivõim), marksism (inimene kui üks liik teiste seas), sotsioloogiline lähenemine (protsess ja huvid). Religioossetel eeldustel põhinevad teooriad tunnistavad ülipositiivse õiguse olemasolu, mille keskmeks on jumalik olend. Inimesel kui Jumala näo järgi loodud on väärtus iseeneses ning loomuõigusest tulenev sünnipärane väärikus. Loomuõiguslike teooriate 3
,,Nikomachose eetika": Kõigel on suundumus hüve poole. Paljud mõistavad selle all hästi elamist või hästi toimetulemist - nautlev elu. Teiseks poliitikaga seotud elu. Poliitikaelus tähtsaim loomutäius. Kolmandaks vaimutööga seotud elu. Hüvesest kõneldakse kahtemoodi: need, mis on hüved iseeneses ja teised, mis on nende saavutamiseks. Kui igasugustel tegevustel on eesmärk, siis hüve olekski see, mida tegutsemisel saavutatakse. See, mis on kõigist ülim, on lõplik. Tundub, et õnn ongi kõige rohkem selline. Selle valime ju alati tema enda ja mitte kunagi muu pärast, kuulsust, naudingut, mõistust ja kogu loomutäiust valime me ju ka selle enda pärast, valime aga ka õnne jaoks, arvates, et nenda abil oleme õnnelikud. Inimese hüveks on hinge võime tegutseda lähtuvalt loomutäiusest, kui on aga rohkem loomutäiusi, siis lähtuvalt kõige paremats ja täiuslikumast. Hüved jaotuvad kolme rühma: välised, seotud hinge ja kehaga
Emotsionaalne (toetavad julgus) Riigimehe elu: õnnelik, kui rakendab õiglus ja julgust, aga mitte Instinktid(ohjeldamatud,mõõdukus!) tarkust. Rakendab voorusi ebat. ühiskonnas. Hea, kui hing juhitud mõistuse poolt- õiglane hing toimib õiglaselt teiste Filosoof: tarkuse voorus, täiuslik ühend hingede vastu. Poliitika eesmärk: õnneliku elu võimalus. Polis vajab filosoofi ja vastupidi. Ilupüüdlus (armastus): subj naudingutunne – meelelised ja vaimsed!Õnnelik rahvas: kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt Vaid see, kes armastab ilu, elab elamisväärset elu. loomutäiusele; suur keskklass
Õnne olemus antiigis Keskne küsimus kuidas ma peaksin elama? See puudutab eesmärke (telos) ehk mis on hüved, mille poole peaksime püüdlema. Õnne definitsioon tulenebki telosest õnn pole muud kui lõpp-eesmärk ei ole eesmärk millegi muu jaoks. Kui on teatud eesmärgid, mida taotleme järgmiste eesmärkide saavutamiseks, siis neid nimetatakse instrumentaalseteks eesmärkideks (tahan saada rikkaks, et saada võimule). Õnn ei saa olla instrumentaalne, seega on ülim (eudaimonia). Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad: · Kreeka kodaniku arusaam õnnest see, mida filosoofid kritiseerisid. Nt Sokrates manitses kreeka kodanikke, et ajavad taga raha ja võimu, aga mitte tarkust ja voorust. Aristotelese kriitika: need, kes elavad naudingutes; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitilise elu; need, kes hindavad voorust võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu
Platon ei tee kasvatusideedes vahet sugupoolte vahel. Tema arvates peavad tütarlapsel olema samad võimalused saada riigis kõrgematele kohtadele valitsusema. Platon esitas riigivormide klassifikatsiooni: 1.Ideaalne riik, aristokraatia (parimate valitsus) 2. Timokraatia, riik, kus kodanike õigused sõltuvad nende kohast ühiskondlikus tööjaotuses ning varandusest. 3. Oligarhia, väheste võim, mis on rajatud rikkusele. 4. Demokraatia, rahva enamuse valitsus 5. Türannia, halvim riigikordadest , sest võimu kasutatakse aristokraatia vastu. Türannia tähendab üksikisiku võimu kogu ühiskonna üle. Platon seob riigivormid valitsemisvormidega ja eraldi kuningavõimu ehk monarhiat, väheste valitsust ja enamuse valitsust. Kõrgeimale arenguastmele jõudis mõistelis-loogiline analüüs antiikühiskonnas Aristotelese teaduslik-empiirilistes ning Polybiose ajaloolis-poliitilistes uurimustes riigist ja õigusest.
,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid. Romantism: sisemise loomuse väljendamine on vajalik, esteetiline maailmapilt Tatlori ,,Autentsuse eetika" Varem: sihid väljaspool püüdlejat Nüüd: eneseteostus Objektivism -> subjektivism
Seega riigivõim on ilmalik. Võimul pole jumalikku õigustust: minu kuningriik pole selles maailmas (JKr). Rahvas kontrollib valitsemist läbi seaduste. M. leidis nagu Aristoteleski, et kus pole seaduse ülemvõimu, seal pole ka tõelist riiki. Valitsemissüsteem on rahvast esindav. Ideaalne valitsus juhib kooskõlas rahvaga ning on moodustatud valimistel; lisaks tuleb valida esinduskogu. M-se ideaaliks oli siiski valitav monarhia. Valitsus, mis valitseb ilma kooskõlata rahvaga, on türannia. Riigi võimudel on erinevad pädevused; erinevad võimuorganid moodustatakse erinevalt. M-l jäi võimude täelikust lahutatusest puudu vaid üks samm: kohtunikke nägi ta täitevvõimu osana. Seega esitas M. esmakordselt rahva suveräänsuse ja (isegi) õigusriigi põhimõtted. [13]Tema ideed olid ajast kaugel ees; elu ajal uuriti tema peateost suhteliselt vähe. 1517.a. avaldati see uuesti, nüüd trükis. Martin Lutherit süüdistas katoliku kirik mh Marsiliuse ideede elluäratamises
vastavalt oma huvidele ja arusaamadele. Need kihid andsid nime tollastele valitsusvormidele: · aristokraatia (aristos-parem+kratos-võim) ehk paremate võim ehk ülikute ja eliidi võim · oligarhia (oligos vähene) ehk väheste (maaomanike) võim · timokraatia (time-väärtus) ehk jõukuse võim (kodanike õigused vastasid nende varanduslikule seisundile) · demokraatia (demos-rahvas) ehk rahvavõim · monarhia - ainuvalitseja · türannia hirmuvalitsus türanni poolt Vana-Kreeka poliitilised ideed. Algus 9-6 saj.eKr. Homerose ja Hesiodose mütoloogilised ettekujutused riiklusest ühiskonnaelu korraldamisel on eeskujuks jumalale ja müütiliste kangelaste elu ja teod. Pythagoras, Herakleitos ja Demokritos müütiline arusaam hakkas asenduma ratsionaalse-filosoofilise maailmakäsituseg. Sokrates (469-399 eKr), Platon (427-347
saavutatakse üksikisikuliselt. 8. Millist rolli mängib Hobbesi käsitluses suverään? Suverään on see, kes karistab seadustele mitteallujaid, hoides sellega inimesi seaduse juures. 9. Milline on Locki arusaam loodusseisundist? Locki järgi on loodusseisund täiusliku vabaduse seisund, võrdsuse seisund ja on seotud loomulike seadustega. Kellelgi pole õigust kedagi teist alla suruda. 10. Millise rolli annab Locke oma teoorias karistamisele? Locki järgi on isegi loodusseisundis olemas teostatav ja tõhus moraaliseadus, mida toetab loomulik karistamisõigus. Hobbesi järgi ei ole mõtet karistada, sest muidu tuleb see karistatu samasuguseid tõekspidamisi omavate sõpradega tagasi. 11. Mis osa mängib omand Locki käsitluses? Me kõik oleme Jumala omand, tema teenrid. 12. Kuidas mõistab Rousseau loodusseisundit?
hindavad enim au. Õnn Koos Platoniga leiavad, et õnn on teatud sorti tegutsemisvõime, aktiivne, mitte passiivne. Õnne tingimus on voorus (aga kas piisav?). Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid. Riigimehe elu: poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks, aga mitte oma eluks. Oma voorusi rakendab ta ebatäiuslikes olukordades (sõda nt). Filosoofi elu (eelistatuim): filosoof praktiseerib tarkuse voorust. Selle saavutanu, mõtiskleb maailma üle oma valguses. Jumalasarnane elu. Poliitika eesmärgiks (nagu inimeselgi) on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse. Seega parim riigikord selline, mis tagab inimesele õnnelikema elu. Selline näiteks riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas või siis suure keskklassiga riik. Riigist ja valitsemisest Polis on poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm.
Kasu, nauding, loomutäius kõik eeldavad heasoovlikkust sõbra suhtes, ühistegevust ja ühishüve taotlemist (võistlus ja võimuvõitlus ei ole kohased). Linnriik põhineb sõprusel, kiindumusel põhinevatel inimestevahelistel suhetel. Timokraatia (varanduslikel klassidel rajanev pol. süsteem) põhineb võrdsusel vennalikel suhetel. Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Demokraatia: masside valitsus ilma seadusteta (Aristoteles). Enamuse türannia (Tocqueville) Hea (tõeline, õiglane) vorm Halb vorm (kõrvalekalle, ühistes huvides ebaõiglane) - valitseja huvides Üks Monarhia Türannia Vähesed Aristokraatia Oligarhia Paljud Politeia Demokraatia Aristotelese arvates sõltub parim valitsusvorm rahva loomusest (vooruste jagunemisest). Kui inimesed on ebavõrdsed
ÜHISKONNA ÕPETUS Nüüdis ühiskond Ühiskond on inimeste omavaheliste suhete kogum. Et üldiselt hõlmab ühiskonna mõiste inimrühmi kellel on ühesugused arusaamad ja kes teevad koostööd.Oma põhiolemuselt on inimene sotsiaalne olend, seega ka vältimatult mõne inimgrupi liige. Õpetuseühiskonnast lõi Karl Marx ja Friedrich Engels(kapital). Selle õpetuse järgi moodustavad kõigi inimsuhete aluse inimesesuhted tootmises. Tootmissuhete viis sõltub tööjõu tasemest ,mis määrab oluliselt millised on perekonna suhted üldine eetika kirjandus , kunst jne. Tänapäeval on kahtetüüpi ühiskonda: avatud ja suletud ühiskond. Avatud ühiskonnas moodustab riik ühe ühikondliku sektori. Liberaalne ühiskond jaguneb: 1. Avaliksektor: riiklik sektor,tagab rahvusliku julgeoleku ja sotsiaalse heaolu. 2. Erasektor: kuuluvad ettevõtted, toota kasumit!
● Ühiskond jaguneb matemaatilise korra alusel liikmeteks. Liikmetel on ühiskonnas oma koht ja ülesanne ning inimene peab alluma oma saatusele. Ühiselu olulisemad põhimõtted ehk õige käitumise eeldused on: Austus jumalate ja vanemate vastu Seaduste järgimine Järeleandlikkus teiste inimeste suhtes Suurimaks paheks on seadusetus, sest ilma ülemvõimuta läheks inimkond hukka. Herakleitos (540 – 480 e. kr) Maailmas eksisteerib kaks korda - loomuõigus ja positiivne õigust. Loomuõigus kui jumalik õiglus positiivne õigus kui inimese seadusloome. Primaarne on loomuõigus, milles puuduvad vastuolud. Inimese seadusloome on vastuoluline, pidades midagi õiglaseks ja midagi ebaõiglaseks. Vastuolu inimseaduste ja loomuõiguse vahel siiski puudub, sest inimseadused alluvad jumalikule logosele, olles viimase vahendajaks läbi võitluse.
on piiramatu. Võim peab olema selle inimese või organi käes määramata ajaks (sest kui see on ajatiselt, siis on süverääniks hoopis see, kes võimu annab ja tagasi võtab). Bodini ütleb, et algselt oli rahvas võimu kandjaks aga loovutas suveräänsuse korra ja ühtsuse tagamiseks kui valis ametisse kuninga. Valitseja tahe on seaduseks. Valitseja ise allub üksnes Jumala seadustele. Kuna inimlik sanktsioon puudub, siis saab valitsejat karistada „üksnes“ Jumal (sest kui saaks keegi teine, oleks suveräänsusprintsiipi eiratud). See mudel on ideaalmudel ja see ei vasta reaalsusele. Sellist riiki ei ole olemas, kus ühe isiku käes on absoluutne, jagamatu ja igavene võim. 5. Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Riik=masin=elusolend. Riik kui poliitiline keha. Riigid käituvad omavahel- suhtlevad, kaklevad, teevad koostööd nagu indiviidid. Suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu
Eritas kahte põhilist eluviisi: Riigimehe elu: Riigimehel on ka võimalik teatud õnne saavutada, sest ta rakendab erinevaid olulisi voorusi kogukonna hüvanguks (õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi). Probleem on selles, et ta ei suuda rakendada tarkuse voorusi oma elus ning üleüldse ta rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes(nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus). See teeb õnne saavutamise raskemaks, seega on eelistatud filosoofi elu. Filosoofi elu(eelistatud): Filosoof on see, kes rakendab kõige täiuslikumalt tarkuse voorust. Ta on tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses ja seeläbi elab jumala-sarnast elu. Poliitika eesmärgiks, nagu inimestelgi, on õnn. Poliitika peab tagama polises inimesele õnneliku elu võimalikkus. Sellega seoses väidab Aristoteles, et polis on õnneliku elu jaoks hädavajalik. Filosoofid vajavad polist, sest ainult korralikult töötav riik annab võimaluse tagasitömbunud eluks.
Cicero riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ja ühise hüve edendamiseks Aquino Thomas pol. elu põhivormiks on perfektne kogukond, mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; kogukonnad peaksid elama harmoonias humanistid riigi säilimine on hädavajalik, sest garanteerib inimese säilimise Machiavelli maailma pol korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad üldise hüve valitsejate ja kodanike ülim eesmärk on riigi säilitamine selleks on enamasti ainuvõimalik vahend ekspansioon, sest võim on relatiivne Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni suveräänsus on kõrgeim võim mingi territooriumi üle kaks dimensiooni: sisemine: legitiimse võimukasutuse monopol välimine: iseseisvus, sõltumatus, tunnustus teiste poolt, mittesekkumise doktriin Jean Bodini suveräänsusteooria. Suveräänse valitseja võimu olemus ja piirid
Keisri võim illusoorne, paavsti võim reaalsem. Uusaegne riik : Iseloomulik suveräänsus ehk olemas kõrgem võim mingi territooriumi üle. Prantsusmaa: võim kuulub rahvale, valitsejatele on see ainult laenatud. Inglismaal: parlament kehtestab rahva suverräänsust. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Aquino Thomas (13. saj.): poliitilise elu põhivormiks "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj.) - stoitsism: "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi
pärijad); 2) efektiivsus: demokraatia on instrumentaalses mõttes viletsam. Inimeste võimed ja haridus. Platon: kes peaks juhtima laeva? Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus. Ühendav printsiip Paternalismi (isa-armastuse) idee Vooruste probleem: demokraatia toidab ambitsioone. Monarhias on kõik ülejäänud alamad võrdsed Monarhial ei ole erahuve monarhi huvi on riigi huvi. Ühishüve tagamine vs. fraktsioonid Demokraatia: masside valitsus ilma seadusteta (Aristoteles). Enamuse türannia (Tocqueville) 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest Platon: Ideaalne oleks filosoofide valitsus, seega monarhia või aristokraatia. "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada. Filosoovidel on tõelised teadmised, nad näevad asjade olemust. Selle saavutamiseks kaks viisi: 1) filosoofid haarvad võimu; 2) kuningas hakkab filosoofiks. Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu, tekib vägivaldne valitsus. Aristoteles:
Ühiskonnaõpetuse eksamiks kordamine Ühiskond on inimeste kogum, kes sõltuvad üksteisest Ühiskonnaelu tasandid : MINA perekond sõbrad kool linn riik jne ehk siis: 1.tasand - riik ja poliitika 2.tasand avalik elu ehk kodanikuühiskond 3.tasand eraelu On kaht tüüpi ühiskonda - * avatud ühiskond sallitakse arvamuste, seisukohtade paljusust, isikupära, ollakse valmis muutusteks, on pluralism * suletud ühiskond riigikord on totalitaarne, taotletakse ühetaolisust, kõik peab riigile allutatud olema. Ühiskonnaelu valdkonnad majandus, teenindus, side, transport, haridus, kultuur, sotsiaalsfäär e. ühiskonna sektorid on: Avalik e. riiklik sektor riik oma asutuste ja töötajaskonnaga, riigivarad, tulud, maksud Erasektor erafirmad, - ettevõtted, mille eesmärk on kasum Mittetulundussektor kodanike loodud seltsid, organisatsioonid, ühendused jne. , mis ei saa tulu, vaid on loodud , et toetada riiki, kaasata inimesi riigi ellu see
ülimalt suur refleksiivne nauding a) oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses b) ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest Voorus on õnne paratamatu tingimus. Tunneme valu: nähes sisekaemuses inetuid, ebaloomulikke tundeid valu meenutades oma halbu tegusid Shaftesbury õnneliku elu vormidest Jääb lahtiseks, millist rolli mängivad välised asjad õnnes Ent on kindel, et õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses Samas ka filosoof teenib oma teostega ühiskonda 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Rousseau loomulikust ja ühiskondlikust inimesest I Loomulik inimene Enesearmastus (amour de soi) põhivajaduste rahuldamine Sõltumatu: ei taha teistele halba ei võistle nendega 4 ei püüa muljet avaldada ei tunne hirmu Ühiskondlik inimene Eneseimetlus (amour propre) e
annaabi.ee 
