„ Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid“ (0)

Jean-Jacques Rousseau
„ Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid“
Anastassia Beljajeva
124504 TASB
Inimene sünnib vabana ja siiski on ta kõikjal ahelais. Kõikidel on omad kohustused ja eesmärgid, kus peab alati arvestama sellega, et ei saa lõplikult olla iseenda peremees.
Vaim ja ainus ühiskonnavorm on perekond: jäävad lapsed isaga seotuks seni, kuni nad vajavad teda enda elushoidmiseks. Kui see vajadus katkeb siis kaob ka loomulik side nende vahel. See kõikidele ühtviisi omane vabadus tuleneb inimloomusest. Inimese esimene seadus nõuab hoolitsemist enese alalhoiu eest ja tema esmased mured on need, mis puudutavad teda ennast. Kui inimene jõuab täisikka hakkab ta ise otsutama oma elatusvahendite üle. Nagu karjane on loomult üle om akarjast, nii on ka inimeste karjased ehk juhid loomulit kõrgemad kui nende rahvad. Sel moel arutles keiser Caligula, osates sellest analoogiast piisavalt hästi järeldada, et kuningad on jumalad ja rahvad on loomad.Kuna ühelgi inimesel ei ole teise endasarnase üleloomulikku võimu ja kuna jõud ei loo mingit õigust, siis jääb üle vaid järeldada, et kogu seaduslik võim inimeste seas tugineb kokkulepetele. Inimene kes hakkab teise orjaks, ei anna, vaid müüb end- vähemalt oma ülalpidamise eest. Võib julgelt väita, et rahus elatakse vaid vangikongides, kus ei pea kellegi ori olema ja saad ka katust pea alla ja kõht on täis mitte midagi müües. See kes loobub vabadusest , ütleb lahti oma inimsusest, inimõigustest, isegi kohustustest.
Kuna inimesed ei saa luua uusi jõude, vaid ainult ühendada ja juhtida juba olemasolevaid, siis seisnes nende ainuvõimalik pääsetee selles, et nad pidid liitudes moodustama jõudude summa, mis suutis ähvardava ohu ületada. Seejätel tuli lasta need jõud käiku ühtsel ajendil ning tagada nende koostöö.
Kuigi ühiskondlikus seisundis kaotab inimene nii mõnedki talle looduse poolt antud eelised, võidab ta samas juurde uusi ja suuri võimalusi: tema võimed täiustuvad ja arenevad, tema silmaring avardub, tem atunded õilistuvad, tema hing üleneb sedavõrd, et ta peaks lakkamatult õnnistama hetke, mis rebis ta igaveseks välja loomulikust seisundist, tehes rumalast ja piiratud loomast mõistusega olendi ja inimese.
Kui riik ehk polis on vaimne isik, kelle elu seisneb tema liikmete liidus ja kui tema tähtsaimaks ülesandeks on enesesäilitamine, siis vajab ta teatavat kõikehaaravat ning sundivat jõudu, mis iga tema osa tervikule sobivamail kombel liikuma paneks nind neid juhiks. Ühiskondlik leping kehtestab kodanike vahel säärase võrdsuse, et nad kõik võtavad endile kohustused ühtedel ja samadel tingimustel ning neil kõigil peavad olema ühesugused õigused. Ühiskondliku lepingu eesmärk on lepinguosaliste ellujäämine. Ühiskondliku lepinguga anti riigile eksistentsi ja elu. Seadus pole õigupoolest midagi muus kui kodanike ühenduse tingimused. Seadustele allutatud rahvas peab neid ise looma.
Kui uurida, milles täpselt seisneb suurim võimalik hüve, mis peab olema iga seadusandluse süsteemi eesmärgiks, siis selgub, et see taandub kahele põhipunktile: vabadusele ja võrdsuele. Võrdsuse tagab hoopis võim, mis seisab kõrgemal igasugusest vägivallast jamida teostatakse alati seaduste järgi ning vastavalt tema kohale riigis.
Igal vabal tegevusel on kaks põhjust, mis ühiselt aitavad seda toime panna. Üks on loomulik: tahe , mis määrab teo. Teine on füüsiline: jõud, mis teo täide viib. Kuna valitsuse kogujõud kunagi ei muutu, siis tuleb järeldada, et mida enam valitsus kulutab jõudu oma liikmete peale, seda vähem jätkub tal jõudu terve rahva mõjutamiseks.
Ainuvalitsuse tuntavaim viga on see, et säärases riigis puudub järjepidevus, mis lood sideme kahe ülejäänud variandi korral. Kui üks kuningas sureb, vajatakse teist. Ainujuht vajab alluvaid ametnikke ja rahvavalitsus juhti. Lihtne riigivorm on iseeneses parem juba sellepärast, et ta on lihtne. Aga kui täidesaatev võim ei sõltu küllaldaselt seadusandlikust-see tähendab, et valitseja on suverääniga rohkem seotud kui rahvas valitsejaga, siis tuleb selle ebaproportsionaalsuse parandamiseks valitsus osadeks jaotada. Ühiskondlik seisund saab püsida ainult sel juhul, kui inimeste töö tulemus ületab nende endi vajadused.
Riik võib laguneda kahel viisil:
- Kui valitseja ei juhi enam riiki seaduste järgi ja kui ta usurpeerib suveräänse võimu.
- Riik laguneb ka siis, kui valitsuse liikmed usurpeerivad eraldi võimu, mida nad peaksid realiseerima ainult kollegiaalselt.
Kui riik laguneb nimetatakse võimu kuritarvitamist valitsuse poolt.
Poliitilise elu põhiprintsiip seisneb suverääni võimus. Seadusandlik võim on riigi süda, täidesaatev võim on tema aju, mis paneb kõik teised osad liikuma. Niipea, kui riigi teenimine lakkab olemast kodanike põhitegevus ja kui nad eelistavad teenida riiki oma rahakoti abi, mitte isiklikult, ei ole riigi häving enam kaugel. Üheski tõelises demokraatias pole riigiteenistus mingi eelis, vaid ränk kohstus, millega ei saa kuidagi koormata üht inimest õiglasemalt kui kedagi teist. Kahjuks peab tõdema, et tõelist demokraatiat ei ole lihtsalt olemas.