Ühiskondlik leping (0)

Ühiskondlikust lepingust
Enne ühiskondlikku lepingut valitses inimeste vahel looduslik seisund ilma igasuguste seadustega, mis on nüüdseks iseloomulikud tsiviliseeritud ühiskonnale. Locke arvas , et just moraali tunnetav ja selle läbi enda loomulikke soove ja käitumist kontrolliv üksikisikute grupp saab eksisteerida sellises ühiskondlikus seisundis nagu seda on looduslik seisund.
Niisiis võib pidada ühiskondlikku lepingut üleminekuks tsiviilühiskonda.
Ühiskondlik seadus on ainuke seadus, mis loomu poolest nõuab üksmeelset heakskiitu, sest kodanike ühinemine riigiks on ju kõige vabatahtlikum akt.
Riik on kord rajatud ning siis tingib elukoht vastava riigiga nõustumise.
Riigi territooriumil elamine tähendab enda allutamist tema suveräänsele võimule. Kui näiteks inimesel on mõjuvõim enda keha üle, siis samamoodi on indiviid üks osa riigist ning seetõttu allutatud mingil määral suveräänsele riigile. Suverään tunneb ainult rahvust kui tervikut ega erista ühtegi selle liiget. Suveräänsuse jagamine on viga, mis tuleneb sellest, et suveräänse võimu mõistet pole endale täpselt selgeks tehtud ja et tolle võimu osadeks on peetud seda, mis tegelikult on üksnes tema tegevuse tagajärg.
Riik kujutab endast kui vaimset indiviidi, kes on suverääni moodi aktiivne ning riigi mõistes passiivne ning mis kokkuvõttes ei saagi ületada kokkulepete piire .
Rousseau võrdleb riiki kui avalikku isikut ning just seepärast peab valitsus täitma ühenduse rolli. Ta peab üldise tahte tööle rakendama ning omavahelist suhtlemist korraldama .
Valitsuse roll riigis on seaduste täideviimine ja realiseerimine ning indiviidide kui suverääni vabaduse säilitamine.
Riigis tasakaalu säilitamiseks peab valitsuse võim olema võrdne kodanike võimuga ning tavaliselt ka selle absoluutne võim ei muutu ajas. Kui riigis sõltub üldiselt jõu käsutamine just tahte tugevusest, siis Rousseau peab efektiivsemaks valitsuseks just ainuvalitsust.
Ühiskondlik leping kehtestab kodanike vahel säärase võrdsuse, et nad kõik võtavad endile kohustused ühtedel ja samadel tingimustel ning neil kõigil peavad olema ka ühesugused õigused. Niisiis, vastavalt lepingu loomusele kohustab või soosib iga suveräänsuse akt kõiki kodanikke võrdselt.
Üldine tahe on alati õiglane ja rahva kasuks ning Rousseau arvates on kõikide kodanike tahe kokku üldine tahe ning peab lähtuma kõigist, et kehtida kõigi kohta.
Seega üldise tahte kohaselt on kodanikul riigi ees ka vastastikused kohustused ning neid mitte täites pole võimalik koos töötada ega ka mitte individuaalselt.
Kui indiviidid omandavad asjadest eri arvamusi , siis on arvata, et nende arutamisel kujuneb lõppkokkuvõtteks ka õige otsus.
Kodanik mõtleb hääletades eelkõige enda peale ja kõigi kohta käivad direktiivid kehtivad ka inimese enda kohta.
Seega hääletades annab igaüks oma hääle arvamusele, mida tema peab õigeks, hääli kokku lugedes annavadki need teada üldisest tahtest ühiskonnas.
Kui aga ühishuvi leiab endale vastaseid ning erahuvide eesmärgid hakkavad lahku minema, siis võib ühiskondlik liit ja riik üldiselt nõrgenema hakata. Ei valitse enam üksmeel, üldine tahe ei oma enam ühist keelt ning pinnale tulevad vastuolud ja vaidlused.
Kui aga kodaniku arvamused lähevad hääletamise enamusest lahku, siis peaks inimene mõtlema selle peale, kas üldine tahe oli just see mida ta see hetk silmas pidi. Just seda olukorda peab Rousseau hetkeks, mil kodanik ei ole vaba: kui ta on oma tõelisest tahtest kaugel ning et tegeleda isiklike huvide teenimisega.