Tallinna
Teeniduskool
REFERAAT
JAHU
TÖ21K
Karola
Rohtla
2012
Ammustel
aegadel olid meie
esivanemad sunnitud eksperimenteerima, et endale
toitu muretseda. Nad hõõrusid leotatud ja kuivatatud tõrusid ning
pähkleid kahe kivi vahel — nii
saigi valmis esimene jahu,
millest valmistati esimesed toored
pudrud . Hiljem nö avastati
kõrreliste
terad . Ka neid hõõruti, segati veega ning
valmistati kuumadel
kividel kooke.
Umbkaudu samaga tegeletakse ka tänapäeval: täieneb vaid terade töötlemise
tehnika, jahvatuse kvaliteet, muutuvad keerulisemaks küpsetiste
koostisosad, kuid lõppude-lõpuks on ikkagi jahu see, mis määrab
meie küpsetiste väljanägemise, maitse ja
aroomi .
Olenevalt
kultuurist, millest jahu on saadud, eristatakse mitmesuguseid jahu
liike: nisu-, rukki-, odra-, kaera-, riisi-, herne-, tatra-,
sojajahu.
Jahu
tüüp määratakse selle
otstarbe järgi: leiva- ja saiatooted,
makaronitööstus,
kulinaaria jne
Jahu
on seega teravilja
jahvatamisel saadud toiduaine
ja seda kasutatakse
pudru valmistamisel, kastmete
paksendamiseks, eelkõige aga pagaritoodete
(leib,
sai)
ja
pasta tegemiseks. Jahu võib teha tegelikult igasugusest teraviljast. Jahu
jahvatatakse veskis.
Jahu jaguneb eri sortidesse
olenevalt kasutatud vilja kvaliteedist, jahvatuse jämedusest ja
lähtuvalt sellest, kui palju jäi jahu sekka
viljatera pealmisi
kihte. Koorimata teradest jahvatatud jahu nimetatakse täisterajahuks:
see on tumedama värvusega ja halvemate küpsetusomadustega,
kuid tervislikum.
Jahu küpsetusomadusi väljendatakse vastavate jahu tuhasust
väljendavate numbritega (mida väiksem number, seda heledam, kuid
väiksema vitamiini- ja kiudainesisaldusega jahu).
Kuigi
jahu tähistab ükskõik millistest söödavatest teradest jahvatatud
pulbrit , mõeldakse vähemalt Euroopas jahust kõneldes enamasti ikka
nisujahu .
Eesti
ei
saa veel kiidelda erinevate nisujahusortide laia valikuga, kuid
kõrgelt arenenud riikides on olemas väga suur hulk erinevaid
nimetusi(USA-s näiteks ligi 20). Sortide erinevus põhineb eeskätt
jahu proteiinisisaldusel, mis alati on ka pakendil tähistatud, kuid
on ka pleegitatud, vitamiinidega rikastatud, bromaadiga töödeldud,
lihtsaid ja isekerkivaid ning muid erinevaid jahusorte ja –segusid
Kui
kodune jahuvajadus piirneb soustijahuga, võib võtta esimese
ettejuhtuva sordi. Andunud küpsetaja seevastu peaks asjasse
sügavamalt süvenema, sest küpsetise tulemus sõltub suuresti õige
jahu valikust. Jahuga paksendatud kastmetest toore maitse
eemaldamiseks ja meeldiva pähklimaitse saavutamiseks hautada
kastet madalal kuumusel 7–8 minutit.
Kõrge
proteiinisisaldusega
(üle 12%) jahus tekib vedeliku lisamisel rohkesti
gluteeni , mille
niidikesed moodustavad taigna sõtkumisel elastse võrgu. Seetõttu
sobib taoline jahu eeskätt pärmitaignast küpsetiste ja koduse
pastataigna valmistamiseks; muretaigen
kipub sellisest jahust tulema
kõva ja
sitke . Muredate ja
pehmete kookide , pirukate ja muude
küpsetiste jaoks on teil vaja madala proteiinisisaldusega (5–9%)
jahu. Kõige lähemal sellele (9,5%) seisab meil saadaolevatest
jahudest Saksa nisujahu markeeringuga Kalew.
Veski -Mati nisujahu on
keskmise proteiinisisaldusega (10,6%) n-ö tavajahu ja sobib seetõttu
peaaegu kõikide tavaküpsetiste jaoks.
Kõige
kõrgema proteiinisisaldusega (koguni 14%) on täisteranisujahu, mida
mõnikord nimetatakse ka grahamjahuks. Sellest jahust küpsetatakse
rustikaalse maitsega, tervislikke lauasaiu ja kukleid, sageli
segatult teiste jahusortidega. Väga kõrge gluteenisisalduse tõttu
töödelge täisterajahust taignaid võimalikult lühidalt; liigne
sõtkumine või pikaajaline töötlemine annab tulemuseks tuima ja
kõva küpsetise.
Jahedas
õhurikkas kohas säilib tavaline jahu 6 kuud ja kauemgi.
Täisterajahu sisaldab tavapärasest rohkem taimset rasva, mis
kergesti räästub ja annab jahule kibeda, ebameeldiva lõhna.
Pikemaks säilitamiseks võib seda jahu hoida külmkapis või isegi
külmutada.
Kui
te kasutada jahu väga harva, võivad selles hakata arenema
kahjurputukad. Selle vältimiseks tuleb hoida jahu külmkapis ning
lasta enne tarvitamist toatemperatuurile soojeneda.
Sõelumine
muudab jahu õhulisemaks ning on seetõttu omal kohal
biskviittaignates ning
vahustatud rasvainel ja munadel põhinevates
taignates. Kui
ingliskeelne koogiretsept ütleb
2
cups sifted flour ,
siis tuleb jahu enne läbi sõeluda ja alles siis mõõta. Seevastu
väljend
2
cups flour, sifted
tähendab sõelumata kujul mõõdetud jahu läbisõelumist enne
taignasse lisamist või siis jahu sõelumist otse poolvalmis taigna
pinnale.
Jahude
klassifitseerimisel kasutatakse niisugust mõistet nagu jahu tuhasus.
Kui viljatera pealmised
kihid tera küljest maha koorime ja
ära põletame, tekib tuhk - need viljatera
kestad põlevad tuhaks,
sellest ongi tulnud väljend "tuhasus".
Mida suurem
tuhasuse %, seda vähem kooritud tera, seda kiudainerikkam jahu
terast jahvatamisel saab.
Rukkijahude puhul on skaala
selline:
Rukkijahu tüüp tuhasuse %
Täisterajahu
minim. 0,03% madalam terve tera tuhasusest
Lihtjahu maksimaalselt 2,0
Kroovjahu maksimaalselt 1,45
Püülijahu
maksimaalselt 0,75
Nisujahude märgistamiseks kasutatakse
numbreid. Mida väiksem number, seda vähem
sisaldab
jahu kiudainet ja vastupidi: mida suurem number, seda vähem kooritud
tera ja seda rohkem kiudainet jahu sisaldab. Jahunumber 550
saiapakendil ei tähenda seda, et pagaritel oleks küpsetmiseks
valida tervelt 550 või veel rohkem jahusorti. Asi ei ole väga
keeruline, põhiliselt on kasutusel kaht tüüpi jahu: 550 ja 812.
Vanasti, vene ajal olid nimetused vastavalt: kõrgem sort ja I sort.
Nisujahude skaala on selline:
Nisujahu tüüp
tuhasuse % maksimaalselt
550 (vana kõrgem sort) 0,55
812
(vana I sort) 0,75
1600 (vana Iisort) 1,25
Tüüp
550 vastab kõrgemale sordile. Väga peene jahvatusega, puhta
valge värvusega, kreemja varjundiga, mineraalainete sisaldus 0,51 –
0,63 %. Kliisid peaaegu ei sisalda. Kasutatakse saiade ja väikesaiade
valmistamiseks, probleeme ei esine ka tortide ja kookide
valmistamisel.
Tüüp
812 vastab nisu esimesele sordile, ta on peenikese jahvatusega,
mis on saadud keskmistest jahulistest teraosadest. Sisaldab vähe
kliisid. Värvuselt valge, võib olla beežika või kollaka
varjundiga, mineraalaineid 0,64 – 0,9 %. Kasutatakse kõikide
saiade valmistamiseks.
Tüüp
1600 vastab
lihtjahule, millest kliid on välja sõelumata. Värvus hallikas,
kollaka varjundiga. Sisaldab peenestatud kliisid, mineraalaineid 1,21
– 1,8 %. Kasutatakse täisterasaiade valmistamiseks
Erinevad
jahusordid:
NisujahuKõige
populaarsem oma suurepäraste küpsetusomaduste poolest: on võimeline
imama suurt hulka vett, küpsetis säilitab oma füüsilised omadused
(konsistentsi, elastsuse) segades ja kääritades, valmistooted
hoiavad vormi ega valgu laiali.
Nisujahu
jaguneb omakorda sortideks, sõltuvalt sellest, kui suureteraline on
jahvatus. Kuid mõiste “sort” ei tähenda mitte niivõrd jahu
kvaliteeti, kuivõrd selle omadusi ning seda, milleks see ette nähtud
on.
Niisiis ,
kõrgema sordi jahu on perenaiste seas kõige populaarsem, sest
küpsetised tulevad välja valged ja kohevad. Kuid parimaid pannkooke
saab esimese sordi jahust. Mis aga puutub präänikutesse ja
küpsistesse, siis nende jaoks sobib oivaliselt teise sordi jahu.
Nisu
on üks vanemaid ja levinumaid kultuure maailmas.
Sealjuures on
ta üks väärtuslikumaid, tähtsamaid ja enamkasvatatavaid
teravilju . Enamikes riikides nimetatakse ka
nisust valmistatud
pagaritooteid leivaks, Eestis aga saiaks.
Alates 1999. aastast
kasutatakse jahu iseloomustamiseks tüübi numbrit, varasemalt
klassifitseeriti jahu erinevate sortidega.
Nisujahud on
jagatud endospermi ja kliide sisalduse põhjal. Kliide all mõeldakse
kesta, aleuroonkihti, idu – kõik need tõstavad toote kiud- ja
mineraalainete ning vitamiinide sisaldust. Mida kõrgem on jahu sort
ja madalam tüübi number, seda rohkem on jahus endospermi ja vähem
kliisid.
RukkijahuOn
samuti küllalt levinud, sel on omad eripärasused ning eelised
võrreldes nisujahuga: rukkijahus on 30% rohkem rauda ning kaks korda
rohkem magneesiumi ja
kaaliumi , vähem tärklist ning rohkem
kiudaineid. See jahu parandab ainevahetust ning on kasulik
soolestikule.
Kõrgem
sort sobib igasuguste küpsetiste jaoks, kuid hea
kange kali tuleb
välja üksnes kolmanda sordi jahust.
Rukkijahu
on vähema kalorsusega kui nisujahu, seetõttu need, kes kardavad
kaalust juurde võtta, kuid ei taha siiski jahutoodetest
loobuda ,
võiksid kasutusse võtta just rukkijahu.
Rukis moodustab 1,5% kogu kasvatatavast teraviljast. Euroopa põhjaosas on
see ajalooliselt kujunenud peamiseks teraviljatooraineks.
Rukki
hapendamisel saadakse leiba, mis on heade maitseomadustega ja
toitaineterikas. Leib annab suhteliselt vähe toiduenergiat,
põhiliselt sisalduvad temas süsivesikud ja valgud ning veidi
rasva. Lisaks sisaldab rukkijahu mitmesuguseid mineraalaineid ja
vitamiine, eriti B-grupi vitamiine, mida vajab inimese närvisüsteem
ning nahk. Eriti hästi
toimivad kõik selle grupi vitamiinid koos.
Jahu
täpsemad toiteväärtuselised omadused sõltuvad väga suuresti
sellest, millistest viljatera osadest see on valmistatud
Rukkilihtjahu
saadakse lihtjahvatusel ja see on jämeda jahvatusega, sisaldades
kuni 25 % kliiosakesi ja mitte üle 2,0 % mineraalaineid.
Värvuselt hall, kliiosakeste tükikestega. Kasutatakse rukkileibade
valmistamiseks.
Rukkikroovjahus
on kliid osaliselt
eemaldatud , nende sisaldus on kuni 15 %
ja mineraalainete sisaldus mitte üle 1,5 %. Värvuselt
hallikasvalge või hallikaskreemikas ja kliiosakestest tingitud
tähnidega. Kasutatakse rukkikroovleibade ja juuretise
valmistamiseks.
Rukkipüüli
valmistatakse viljatera tuumast. Kõik kestakihid on eemaldatud,
mistõttu on oluliselt vähenenud ka vitamiinide,
mineraalainete ja kiudainesisaldus. Jahu on peeneteraline, valge
värvusega, hallika või kreemika varjundiga. Kasutatakse peenleibade
valmistamiseks.
Lisaks
jahule kasutatakse rukkiteri erinevates leivatoodetes tervelt, vähem
või rohkem purustatult ja helvestena.
TatrajahuVäga
toitev , süsivesikuterikas, sisaldab kõike
kaheksat hädavajalikku
aminohapet ning peaaegu kõiki B-grupi vitamiine. On suurepärane
taimse valgu allikas; tugevdab kapillaare, puhastab maksa, on kasulik
soolestikule. Tuntud oma kolesterooli alandava toimega, aitab
vabaneda kergest depressioonist.
Jahust
valmistatakse teatavaid makaroniliike, küpsetatakse keekse,
vahvleid, torte, sellest võib ka mudilastele putru
keeta .
Tänapäeval
kasutatakse peaaegu kõikideks küpsetisteks nisujahu, ometi, näiteks
just tõelisi vene bliine valmistati tatrajahust —
nisujahust tehtud ei tule nii kohevad välja.
MaisijahuSeda
jahu kasutatakse liiva- ja keedutaignast küpsetiste valmistamiseks,
sellest tehakse pudinguid ning seda lisatakse biskviittaignasse, et
viimane muredam saaks. Sisaldab minimaalselt valke, seetõttu tuleb
selleks, et
taigen elastsem ning kerkides kohevam saaks, lisada
rohkem pärmi kui nisujahust taignasse pluss veel veidi nisujahu.
Maisijahu
ning sellest valmistatud tooted ei säili kaua, vaid lähevad
kiiresti kibedaks.
RiisijahuSelle
jahu peamine koostisaine on tärklis, mistõttu riisijahust küpsetisi
on kerge seedida. Kasutatakse ka paksendajana kastmetes, sobib hästi
pannkookideks, kuid valkude puudumise tõttu ei sobi pärmitaignaks.
Imab palju niiskust, seetõttu nõuab riisijahust taigen rohkem
vedelikku.
Riisjahust
küpsetatud leib mureneb kergesti ning omandab teralise
tekstuuri .
Maitsev on rösteris või grillil kuivatatult.
On
suurepärane vahend kala paneerimisel: tänu oma kleepjale
konsistentsile jääb hästi kala külge ning ei lase sel kõrbema
minna.
SojajahuToodetakse
praetud sojast, mis on pulbriks hõõrutud. Suurepärane valkude,
raua, B-vitamiini ja kaltsiumi allikas. Sisaldab komponente, mis
aitavad aktiviseerida südame-veresoonkonna tegevust.
On
olemas rasvased ja rasvavabad sojajahu
sordid .
Jahu
peab säilitama külmikus, säilimisaeg — 12 kuud.
Sojajahu
ei saa täielikult
asendada nisu- või rukkijahu, seetõttu igas
retseptis, kus läheb vaja jahu, võib asendada kuni 30% tavalist
jahu sojajahuga. Jahu kasutatakse ka kastmetes või lisatakse
taignasse selleks, et vähendada rasva hulka.
Kaer Kaerajahu
on rikas B1-vitamiini poolest ning sisaldab palju mineraalaineid,
eriti kaaliumi, magneesiumi ja raua ühendeid, kuid selles puudub
küpsetusomaduste puhul oluline
kleepvalk .
Pagaritoodetes
saab kaerajahu kasutada, kui segada seda nisujahuga. Seda võib
kasutada ka kaerahelvestena.
Oder Odrajahu
on rikas täisväärtuslike valkude poolest ja sisaldab palju
asendamatuid
aminohappeid . Lisaks sisaldab odrajahu nisujahust kaks
korda rohkem kaltsiumi ja poolteist korda rohkem magneesiumi. Palju
on ka tselluloosi ja teraviljasuhkruid.
Pagaritööstuses
kasutatakse odrajahu põhijahu lisandina.
Kuigi
kõikide teraviljade terade ehitus on ühesugune, saadakse
jahvatamisel erinevate küpsetusomadustega jahusid. See on tingitud
sellest, et erinevad
jahud on valmistatud terade erinevatest
koostisosadest.
Täisterajahu sisaldab kõiki viljatera kasulikke
komponente oma
looduslikus proportsioonis.
Kuidas
jahu kvaliteeti määrata· Hea jahu värv on kreemikas, mitte lumivalge.
· Jahu ei hakka käte külge, näpu vahel hõõrudes on elastne ja
krudiseb, kergelt
niisutatud näpuotsatäie head jahu saab hõlpsasti
kuulikeseks veeretada.
· Hea jahu lõhnab meeldivalt värskeltjahvatatud terade järgi.
· Maitse on nõrk, meeldiv, veidi magus. Kopitanud, aga ka hallituse
lõhn, hapu, kibe, tugevalt magus või mõned teised kõrvalmaitsed
panevad jahu kvaliteedi
kahtluse alla. Kibe maitse võib tekkida
juurdelisatud erinevate taimede seemnete
segust või riknenud
rasvadest , hapukas
viitab jahu riknemisele, magus aga läbikasvanud
terade lisandile.
· Jahu ei tohi mingil juhul hammastel krudiseda: krudin on tõendiks,
et jahu on halvasti puhastatud mineraallisanditest.
· Enne kasutamist tuleb jahu sõeluda, see küllastab hapnikuga ning
muudab kuivemaks.
· Jahu imab kergesti niiskust ja lõhnu, seetõttu tuleb seda hoida
kuivas, jahedas kohas, eemal teravalõhnalistest ainetest.
· Peamised jahu kvaliteedi näitajad on niiskus ning valkude
(kleepvalgud) sisaldus. Taigna
segamisel valgud
paisuvad , neelates
vedelikku. Suure kleepvalgusisaldusega jahu vajab rohkem vedelikku,
tainas tuleb elastne, küpsetis aga kerge ja poorne. Optimaalne
kleepvalgusisaldus jahus pärmitaigna tarvis — 35-40%.
· Et teada saada ostetud jahus sisalduvat
kleepvalgu kogust, võtke
erinevatest pakkidest kummastki kaks supilusikatäit jahu, valmistage
veega segades tainas ning peske tükid
jooksva vee all, seejärel
võrrelge — väiksem tükk on madalama kleepvalgusisaldusega
jahust.
Parem
on valida paberkotti pakendatud jahu, sest selles jahu “hingab”
ning säilitab kauem oma omadused. Pakendil peavad olema näidatud
rekvisiidid valmistaja või pakendaja kohta, registreeritud
kaubamärk, koostis, toidu- ning energiaväärtus, säilitamise
tingimused ning realiseerimise tähtajad.
Pakendil
peab olema näidatud ka kleepvalgusisaldus. Sellest sõltub,
milliseks küpsetiseks antud sort sobib. Biskviittaigna jaoks sobib
jahu, mis sisaldab kleepvalku 28-43%
Liivataigna jaoks —
30-32%
Soja - ja pärmitaigna tarvis — 40%
Loomulikult
ei luba poes keegi jahu vaadata, katsuda või
maitsta , kuid kodus,
paki lahti teinud, võiks siiski kontrollida kauba kvaliteeti.
RETSEPTID Valge jahusoust.
Kogus Koostis- ja
maitseained 2 sl
margariin või või
2 sl nisujahu
7 dl piim, puljong või leem
sool,
pipar Sulatada
rasvaine kastrulis. Tõsta pott pliidilt ning segada hulka jahu.
Kallata juurde külm või siis leige vedelik. Panna kastrul pliidile
tagasi ja segada kuni keema tõusmiseni. Keeta 3-5 minutit.
Maitsestada soola ja pipraga.
Mõnusalt
õhukesed ja õhulised pannkoogid sobivad nii
soolase kui magusa
täidisega.
Ligikaudu
6 portsjonile
Kogus Koostis- ja maitseained
2
dl Spelta nisujahu
1
dl Odrajahu
1.5
tl Sool
1
l Piim
3
tk Muna
Või
(praadimiseks)
SUITSUKALATÄIDIS
500
g Suitsukala (tursk, hõbeheik)
1
tk Marineeritud
kurk 1
tl Mädarõigas (marineeritud)
3
spl Maitsestamata
jogurt 2
spl
Majonees Segada
jahud ja sool ning kloppida hulka piim ja munad. Jätta tainas 20
minutiks
paisuma .
Küpsetada
suured ja õhukesed pitsilised koogid.
Kooke
võib serveerida nii
moosi ja vahukoorega kui soolase täidisega.
Kasutatud
kirjandus
Toidutare
www.toidutare.ee
Wikipedia
http://et.wikipedia.org/wiki/Jahu http://www.seidlatuulik.ee/jahu.php
Kõik kommentaarid