Isa goriot kokkuvõte (0)

Raamatu tegelased:
Isa Goriot - endine nuudli -, makaroni- ja tärklisevabrikant
Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua
Härra Vautrin - sunnitöövanglast põgenenud Collin ehk „ surmanarritaja“
Eugene de Rastignac - auahne noor üliõpilane, kes paneb endasse armuma ühe tütardest
Proua Couture- kuulus vabariigiaegne sõjaväeintendandi lesk
Victorine Taillefer- noor neiu, kelle isa ja poeg olid hüljanud
Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab
Sylvie - pansioni köögitüdruk
Christophe- pansioni tööpoiss
Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng
Härra Poiret - pansionaadis lõunastamas käinud vanamees , kes üritas võita preili Michonneau südant ning õhutas teda Vautrinit üles andma
Vikontess de Bauséant- Eugene’i sugulane, kes avas talle tee Pariisi seltskondadesse
Krahvinna Anastasie de Restaud - isa Goriot tütar
Paruniproua Delphine de Nucingen- isa Goriot tütar, Eugene de Rastignac’i armuke
Maxime de Trailles- Anastasie armuke
Isa Goriot on endine nuudlikaupmees, kes elas proua Vauquer’i pansionis . Isa Goriot rikastus siis, kui Pariisis olid rasked ajad- toitu, toiduaineid ei jätkunud, vilja oli vähe ja selle tõttu hinnad tõusid. Hinnad tõusid kümneid kordi. Ta võis vilja saada ükskõik kui palju ja ta müüs seda kalli hinna eest. Sealt tuli tema tulu ja rikkus. Isa Goriot suhtumine teistesse inimestesse oli tavalisest erinev, kuna ta oli loomult lahke ja abivalmis. Algul suhtuti pansionis Goriot’i hästi, sest ta oli haritud olekuga , rikka ja puhta olekuga ning see meeldis eriti pansioni omanikule, proua Vauquer’ile, kes armus Goriot’i. Kui aga Vauquer ei saanud vanakeselt mitte mingit vastuarmastust, siis muutus ka tema suhtumine Goriot’i. Ta hakkas meest nimetama naistemeheks, kuna oli tähele pannud, et isa Goriot’l käivad vahel noored kenad näitsikud külas. Kuid need olid kõigest tema tütred. Ja keegi poleks uskunud, et need noored kenad neiud oleks tema tütred, sest kuidas saabki olla sellisel vanamehel niisugused prouad tema tütred, pigem ikka armukesed.Ja seepärast ta ka jääb kõigi teiste pansionielanike naerualuseks. Isa Goriot läheb tütarde abikaasade survel pensionile. Ta pani oma võsukesed suure kaasavara abil aadlikele mehele. Kuna kuningriik oli vahepeal taastatud, siis ei soovinud väimehed enam, et ta oleks avalikkuse ees, kus inimesed teda nendega siduda saaksid. Sellest ajast peale ta pensionipõlve läkski nautima. Kuna isa Goriot oli alguses üsna rikas, siis oli tal ka kõik olemas. Elas pansioni parimas toas ja kandis häid ja uhkeid riideid ning ehteid. Ja võlakirjad tagasid temal sissetuleku. Isa Goriot’i tütred- Anastasie de Restaud ja Delphine de Nucigen olid väga auahned ja harjunud saama kõike mida soovisid. Kui nende mehed keeldusid tütardele raha andmast, tuli kuidagi muud moodi raha hankida. Selleks oli neiude vana isa. Isa Goriot armastas oma tütreid ülekõige maailmas ja soovis neile ainult kõige paremat. Seega andis ta samuti tütardele ka raha, et nad ei peaks muretsema sellepärast. Ta hakkas müüma oma väärisesemeid, kõige paremaid rõivaid ja samuti ka võlakirju. Ja kuna tal ka raha jäi vähemaks, siis loobus ta samuti pansioni parimast toast. Kuid isa Goriot ei pane seda kõike pahaks, sest teda teeb õnnelikuks see, et tema tütred on õnnelikud. Ja lootis alati, et tema tütred käiksid ikka oma vanakest vaatamas. Ta oli valmis tegema kõik, et tütardel oleks hea elu. Loomulikult lootis ta neilt vanaduspäevil abi ja hoolitsust. Kõik, mis ta praegu oma laste jaoks teeb tuleb hiljem samamoodi tagasi. Tütred aga ei hoolinud oma isast üldse. Nad olid oma isa suhtes väga karmid kuna isa ei kuulunud nende ühiskonda- ta ei olnud nii kõrgel positsioonil. Isal käisid nad külas ainult siis kui neil raha vaja oli. Vahel käis mõni teenija raha järel. Eugene de Rastignac on noor üliõpilane, kes elab Vaqueri pansionis ja kelle eesmärgiks on saavutada tõelist edu ja garanteerida endale kindel tulevik. Selleks peab ta aga hakkama tihedalt läbi käima kõrgseltskonnaga ja õppima nende elustiili.Ta armub Goriot tütresse Delphine`i, kes elab väga luksuslikult. Nende õnneliku elu takistab aga Delphine`i hukatusse viiv abikaasa. Kui Goriot saab teada, et ta tütar ja Rastignac suhtlevad väga tihedalt, hakkab ta viimasega üha enam sõbrunema ja tunneb ta vastu ääretut austust . Isa Goriot hakkab Eugene’i armastama nagu oma poega , sest noormees on võitnud tema tütre poolehoiu. Iga kord kui üliõpilane kohtab Goriot’i, siis ta pärast räägib sellest kohtumisest isa Goriot’ile, kes saab sellest uut jõudu. Delphine rääkis, et armastab isa väga, aga tema mees lubas isaga kohtuda ainul hommikutundidel. Aga Anastasie ei tahtnud Eugene tundagi, kuna too rääkis koguaeg isa Goriotist. Delphine tuli isa Gorioti juurde ja rääkis, et tema mees oli paigutanud raha kõik ettevõttesse ning palus 2 aastat, et raha tagasi teenida. Isa Goriot ei olnud sellega nõuas ja tahtis kõiki pabereid näha. Anastasie tuli isa juurde ja palus abi: Maxime, kes oli Anastasie armuke, oli 100 000 franki võlgu. Tütar pani panti kõik ehted , kuid ei saanud summat kokku ja kui Anastasie mees teada sai kõigest, siis ta ostis ehted välja ning Anastasie pidi talle kuuletuma . Ta palus isalt 12 000 franki, kuid raha oli läinud kõik korterile, mille nad olid Delphinega ostnud. Vahepeal olid tütred tülli omavahel läinud, sest Delphine oli Anastasie’t petiseks sõimand ja ütles, et armastab isa rohkem kui tema. Tüli ei meeldinud sugugi nende isale . Ta muutus ahastusse ja palus, et tütred ära lepiksid omavahel. Isa Gorioti seisund oli vahepeal halvenenud. Ta jäi murest haigeks, sest ta tütardel oli probleeme varade ja abikaasadega. Ainuke, kes on isale toeks ja hoolitsevad tema eest, on Eugene ja tema tudengist sõber, kes ka muretseb Goriotile rohtusid. Isa Goriot oli aru saanud, et tema tütred ei hoolinud temast mitte üks põrm ja selle kurva tõe pärast ta sureb kurvastusse ja ahastusse. Enne suremist ta neab oma tütreid sonides koledasti, kuid lõpuks ikka andestab neile kõik mitte hoolivuse ja mittearmastuse. Eugene ja Biancon- tudengist sõber matavad isa Gorioti oma rahade eest, sest tema tütarde abikaasad ei ole nõus seda matust kinni maksma. Oma sõbra nõu kuulda võtnud Eugene lasi hauakivisse raiduda sellise lause: „Siin puhkab härra Goriot, krahvinna de Restaud’ ja paruniproua de Nucingeni isa, maetud kahe üliõpilase kulul.“ Matustele ei tulnud rohkem kohale kui Eugene ja Christophe, kes oli pansioni tööpoiss. Eugene oli ahastuses ja väga pettunud ning vihane , et isa Gorioti ainukesed tütred ka ei ilmunud isa matustele. Ta hakkas välja nuputama kättemaksu, heites esimese väljakutse seltskonnale, minnes proua de Nucingeni juurde lõunastama.