jaotus galaktikates ja galaktikaparvedes. Praeguse arusaama järgi on tumeaine valdavalt mittebarüoniline, nõrgale vastastikmõjule alluv massiivne elementaarosake, mida ei eksisteeri standardmudelis. Eesti teadlastest on tumeaine uuringutesse panustanud Jaan Einasto. Tumeaine olemasolu kohta saadi esmalt vihjeid gravitatsioonilistest efektidest nähtavale ainele. Praeguse arusaama kohaselt koosneb tumeaine peamiselt massiivsetest osakestest, mis interakteeruvad muude osakestega vaid nõrga vastastikmõju ja gravitatsiooni kaudu, kuid on pakutud ka teisi teooriaid . Käimas on mitmeid eksperimente, mis püüavad tumeainet detekteerida mittegravitatsiooniliselt. Päikesesüsteemist suuremate astronoomiliste struktuuride uurimise, samuti ka kosmoloogiast tulenevate võrrandite kohaselt moodustab tumeaine nähtava Universumi energiatihedusest 23%, harilik ehk nähtav aine 4,6% ja tumeenergia ülejäänu. Tumeainel on keskne roll
Kvantitatiivne geneetika: Tunnused, milliseid saab reaalselt mõõta ja milledel on populatsiooni siseselt või populatsioonide vahel tunnuse pidevus (pikkus, kaal, saagikus, kasvukirus Selline pidevus tuleneb pärilikkuse teatud juhtudest: Tunnus määratud mitmete lookuste poolt Pleiotroopia (üks geen mitu tunnust) Epistaas (lookused interakteeruvad ja üks surub teise maha) Alleelide või nende kombinatsioonide erinev ekspressiivsus ja penetrantsus Keskkond mõjutab tunnust reaktsiooni normi piires, aga fenotüübid indiviiditi erinevad Veidi ajalugu: Francis Galton ja Karl Pearson (1890ndatel aastatel): Nad leidsid, et tunnused, milledel on populatsioonis pidevus korreleeruvad statistiliselt vanemate ja laste vahel, samas ei suutnud pärilikkuse tüüpi ehk seda,
lineaarsed ja täies pikkuses välja sirutunud. Ahela otstes paiknevad glükoosijäägid on teineteisest keemiliselt erinevad: redutseerivas otsas on glükoosi C1 hüdroksüülrühm sidemest vaba ning esineb tasakaal tsüklilise poolatsetaalse ja lineaarse aldehüüdse vormi vahel, mitteredutseerivas otsas on glükoosi anomeerne C1 hüdroksüülrühm kaasatud glükosiidsesse sidemesse ning on alati tsüklilises vormis. Kõrvuti asetsevad telluloosi ahelad interakteeruvad omavahel vesiniksidemete vahendusel, moodustades lehtstruktuure. Lehtstruktuurid interakteeruvad omakorda van der Waalsi jõudude kaudu moodustades mikrofibrille Tselluloos on D-glükoosi jääkidest koosnev polümeer. Monomeerid on omavahel seotud -1,4- glükosiidsideme kaudu. Tselluloosiahela minimaalseks kordusühikuks on tsellobioosi jääk. Mitteredutseerivas otsas on glükoos alati tsüklises vormis, redutseerivas otsas esineb tasakaal
· Peptiidahel pakitakse nii, et hüdrofoobsed jäägid peidetakse gloobuli sisemusse, millega väheneb nende kontakt veega. · Peptiidahelal, mis koosneb L aminohapetest, on kalduvus ,,parema käe pöördele" · Alfa-heeliksid ja beeta-lehed pakitakse sageli kihtidena, kus hüdrofoobsed jäägid on peidetud kihtide vahele · Kihtide välisküljed on kaetud kõige polaarsemate jääkidega, mis eelistatult interakteeruvad veega. Pakkimise etapid: 1. Kiire ja pöörduv lokaalsete sekundaarsete struktuuride moodustumine 2. Domeenide moodustumine kooperatiivse agregatsiooni teel pakkimistsentrite ümber 3. Esmase gloobuli teke ühendatud domeenidest 4. Domeenide konformatsiooni täpsustamine 5. Lõplik valgu monomeer. · Kiudvalgud ehk fibrillaarsed valgud: Ehitus: Koosnevad peamiselt heeliksitest. Enamik polüpeptiidahelaist on peaaegu paralleelsed kiu teljega. Omadused:
Hüdrofoobse aine ümber moodustub vee keskkonnas vee molekulidest klatraaditaoline struktuur. Vee vesiniksidemete võrgustik reorganiseerub apolaarse ühendi vastuvõtmiseks, millega tõuseb vee järk s.t väheneb entroopia. Amfifiilne molekul sisaldab nii hüdrofiilseid kui hüdrofoobseid rühmi ning mida tõmbab samaaegselt ni polaarse kui apolaarsesse keskkonda. Vesikeskkonas organiseerub molekul nii, et hüdrofiilsed osad orienteeruksid mitselli pinnale ja interakteeruvad polaarsete vee molekulidega; hüdrofoobsed osad orienteeruvad stsentrisse ja neile toimivad hüdrofoobsed vastasmõjud. Negatiivse pinnalaengu tõttu mitsellid tõukuvad üksteisest ning tulemusek on suhteliselt stabiilne lahus. 3. pH vesinikekponent, on negatiivne logaritm lahuse vesinikioonide kontsentratsioonist. Vee ionisatsioon. Vesi ioniseerub, kuna suurem ja tugevam elektronegatiivne hapniku aatom tõmbab ära elektroni ühelt
Vesilahustuvad- ei saa läbi membraani, kinnituvad retseptorile, mis muudavad kuju ja vallandavad teise reaktsiooni. 2)Rasvlahustuvad- ringlevad veres transportvalkudega seotult. Jätavad transportvalgu maha, läbivad membraani, kinnituvad tuumale muutes geeni avaldumist. Nt. Sugu-,kilpnäärmehormoonid. Põhilised klassid: 1) Steroidhormoonid on rasvlahustuvad derivaadid, väikesed, läbivad kergelt rakumembraani. Nt: östrogeen ja progesteroon Kohe pärast rakku sisenemist interakteeruvad s.hormoonid hormoonretseptoriga. Selle kompleks liigub siis tuuma ja käivitab vastava geeni. 2) Peptiidhormoonid(valgulised) Liiga suured, et pääse rakku ja annavad info üle retseptorvalkudele. Nt: insuliin ja kasvuhormoon. Viimane soodustab aminohapete saamist toidust. Sisenõrenäärmed(toodavad hormoone) Ajuripats(hüpofüüs) juhib teiste s.n.näärmete tööd, reguleerib suguelndite ja luustiku arengut. Toodab:kasvuhormooni endrfiine(õnnetunne), mis suurendavad valutaluvusvõimet
BIOKEEMIA test I Amfifiilsed molekulid sisaldavad nii hüdrofiilsed (polaarseid) kui hüdrofoobseid (apolaarseid) rühmi ning mida ,,tõmbab" samaaegselt nii polaarsesse kui apolaarsesse keskkonda. Amfifiilsetest molekulidest mitsell vesikeskkonnas. Negatiivse laenguga karboksülaat peagrupid on orienteeritud mitselli pinnale ja interakteeruvad polaarsete vee molekulidega ioon-dipool vastasmõju abil, st moodustub hüdraatkest. Hüdrofoobsed alküülsabad on orienteeritud hüdrofoobsete interaktsioonide toimel sfäärilise mitselli tsentrisse. Negatiivse pinnalaengu tõttu mitsellid tõukuvad üksteisest ning tulemuseks on suhteliselt stabiilne lahus. 3. Hape-alus tasakaal: pH mõiste, pH skaala; vee ionisatsioon; tugevate ja nõrkade elektrolüütide dissotsiatsioon mis on Ka, mis pKa ? Puhverlahused. Henderson-
Mobiilseks faasiks on vooluti väiksema polaarsusega komponendid. Kromatografeerimiseks avatakse voolutinõu kaas, asetatakse pintsettidega voolutusnõusse ja voolutusnõu suletakse. Vooluti hulk olgu selline, et nivoo jääks voolutusnõus 3 -4 mm stardijoonest madalamale. Vooluti liigub kapillaarjõudude toimel üles ja kannab stardijoonelt kaasa ka aminohapped, mille liikumiskiirus sõltub radikaalide polaarsusest. Polaarsete radikaalidega aminohapped interakteeruvad tugevamini statsionaarse faasiga, mille moodustab sorbendisse imbunud vesi. Vooluti nivool lastakse tõusta 5 10 mm kaugusele plaadi ülemisest servast, milleks kulub umbes 0,5 1 tund. Plaat võetakse kromatografeerimisnõust välja, frondi asukoht tähistatakse pliiatsiga ja plaat kuivatatakse algul õhukäes ja hiljem lõplikult kuivatuskapis. Kromatogrammi ilmutamiseks kasutatakse aminohapete segu lahutamisel ilmutina ninhüdriini lahust, millese plaat korralikult kastetakse
napilt. Teise olulise osa moodustab tume aine ehk moodsamalt tumeaine, mida on viiendiku jagu. Kolmas ehk kõige mõistatuslikum osa Universumi massist on tume energia ehk tumeenergia. Tumedaks kutsutakse viimaseid seetõttu, et need aine vormid ei ole teleskoopidega otseselt nähtavad. Tõendeid nende olemasolu kohta saab vaid kaudselt, näiteks mõjutavad need nähtava aine liikumist ning jaotust Universumis. Füüsikud ütlevad selle kohta peenemalt nii: tumeaine ja -energia interakteeruvad barüonainega väga nõrgalt, põhiliselt gravitatsiooniliselt. Sageli võrreldakse tumeaine ja barüonaine käitumist hämara balliruumiga, mis on täis valssi tantsivaid paare, mehed kandmas ainult musta ja naised valget. Hämaras ruumis näeme ainult heledalt riietatud naisi tantsimas. Jälgides nende tantsu, saame siiski aru, et neil peavad olema tantsupartnerid, kes nende valsipöördeid tasakaalustavad. Teiseks astronoomid suudavad mõõta
Ravim, retseptor, efektor, ioontransport, ensüümide aktiveerimine/pärssimine, ainevahetus, mediaatorite/hormoonide vabanemine, raku funktsioonide elavdamine/pärssimine -> elundite funktsiooni muutus. Mis on ravimi molekulaarsed sihtmärgid rakus? Makromolekulid; lipiidid (membraani lõhkumine), süsivesikud (väga spetsiifiline), nukleiinhapped (DNA protsessid), valgud (enamik ravimeid), struktuuri- ja transportvalgud (vähe ravimeid), ensüümid (inhibiitorid), retseptorid (suur hulk, mis interakteeruvad retseptoritega). Sidumise interaktsioon toimub sihtmärkmolekuli sidumistsentris, kus võib toimud keemiline reaktsioon ravimi ja sihtmärkmolekuli vahel. Selle tulemusena võivad moodustuda kovalentsed sidemed (200-400 kJ/mol). Haruldane. Tavalised on aga nõrgad interaktsioonid (VDW (2-4 kJ/mol), HB (10-30 kJ/mol), IB (20-40kJ/mol), dipool-dipool, tõukejõud). Lipiidid ravimi sihtmärgina Amfoteritsiin - seenhaiguste vastane preparaat, interakteerub membraaniga, rajades
populatsioon ei saa kasvada piiramatult. Kliimakskooslus e lõppkooslus - Tänapäeva käsitluses on kliimakskooslus väga aeglase arenguga kooslus, mille muutused on ühe inimpõlvkonna kestel märkamatud. Kooslused, millel esinevad sagedased häiretegurid (metsaraie, mullaharimine, tormid, põlengud), ei jõua kunagi kliimakskoosluseni. Kooslus (biotsönoos) – kõik elusorganismid, kes elavad koos mingil piiritletud territooriumil või liigid, mis esinevad koos ja interakteeruvad. Kõigusoojased – sõltuvad otseselt väliskeskkonna temperatuurist (selgrootud, kalad, kahepaiksed, roomajad). Areaal e levila – geograafilised piirid, milles mingi liigi populatsioonid elavad. Liigisisene konkurents – võitlus ressursside pärast sama liigi esindajate poolt. Liikidevaheline konkurents – võitlus ressurside pärast eri liigi esindajate poolt. Mineraalaine ehk mineraaltoiteaine on anorgaaniline ühend, mis sisaldab organismi
patsienti. Tabletid võetakse peamiselt samal ajal, et patsiendil oleks mugavam pärast raviskeemiga toime tulla. Pärast stenti paigaldamist tuleb suur oht tromboosi tekkimiseks, seepärast patsient saab madalmolekulaarset hepariini s/c süstidena. Subkutaanne süst on valutum, kiirem, patsiendile mugavam kui i/v manustamine (kanüüli panemine jne). Kas koos manustatavate raviainete vahel esineb ka kliiniliselt olulisi koostoimeid? Too välja olulisemad interakteeruvad ravimid. ASH toime tugevneb verehüübivust vähendavate ja tromboosivastaste ravimite (S. Clexane) toime. Suur veritsuse oht. Manustatav enteraalne Manustatav süsteemne raviaine (Cardiopyrin) parenteraalne raviaine (Clexane) Ravimi manustamisele Gastroresistentseid tablette Mitte segada teiste
Kooslus-kõik elusorganismid, kes elavad Abiootlised tegurid-eluta looduse tegurid. Reguleerijad-on organismid, kes koos mingil piiritletud territoorimil või Päikesevalgus,Temperatuur,Sademed,tuul, võimelised säilitama välise keskk liigid, mis esinevad koos ja interakteeruvad. Happesus,toitainete sisaldus,Veereziim, muutudes oma sisekeskkonna Populatsioon-on rühm üht liiki isendeid, rõhk,tuli stabiilsena kes elavad koos samal ajal samas paigas. Biootilsed tegurid-eluslooduse tegurid. Kohanejad-on organismid, kes Ökosüsteem-süsteem, mis haarab endasse Sümbioos,Kommensalism,Parasitism, ei saa reguleerida oma sisekeskk.
Sellest piisab in vitro, et RNAPolII initsieeriks transkriptsiooni. In vivo on lisaks vaja ka TFIIA aktiivsust, mis seondub TBP ja TATA-box kompleksile. Arvatakse, et kõrgemtas eukarüootides seonduvad TFIIA ja TFIID (TFIID kompleksi koosseisus olevad TAFid (TBP assotseeruvad faktorid) on arvatavalt vajalikud mitte-TATA-box-järjestusega promootoritelt) esmalt TATA-box'le ning alles siis toimub ülejäänud GTF'de seondumine kompleksile. 8. Kas transkriptsioonifaktorid (aktivaatorid) interakteeruvad otse(vahetult) TBPga? Ei tea, mida siin mõeldakse, aga in vitro transkriptsioonifaktorid liituvad kindlas järjekorras. S.t et on vaja ühe faktori eelnevat sidumist, et järgmine saaks seonduda. In vivo on vaja multivalkset mediaator-kompleksi, mis assotseeruks mittefosforüülitud PolII CTD'ga (C-terminaalne-domään), moodustades väga suure holoensüümi, mis sisaldab enamuse GTF'dest. Arvatakse, et selline kompleks istub DNA'le ühe sündmusena. 9
Translatsioon valgu sünteesimine vastava mRNA molekuli pealt, toimub ribosoomide abil. Transformatsioon pärilik muutus eukarüootse raku omadustes (geneetilise info kadndumine ühest bakterirakust teise, rakust isoleeritud DNA abil). 2. Mis on TBP funktsioon initisiatsiooni kompleksi tekkes? TBP TATA Binding Protein TBP seondub DNA TATA-box saidi külge painutades DNA molekuli nurga alla 3. Kas transkriptsioonifaktorid (aktivaatorid) interakteeruvad otse (vahetult) TBPga? Mitte kõik, interaktiveeruvad vaid TFIIB ja TFIIF+polII. 4. Mis on transkriptsiooni aktivaatori 2 funktsionaalset domääni ja kuidas mutatsioonid ühes või teises neist mõjutavad transkriptsiooni faktori oma-dusi? Transkriptsioonifaktori kaks funktsionaalset domääni on DNA-siduv domään, mis seondub kindla DNA järjestusega ja aktsivatsioonidomään, mis interakteerub teiste valkudega, et stimuleerida transkriptsiooni
läheb neil kauem aega, et kolonnist välja elueeruda. Poori mõõtmetest suuremad osakesed aga liiguvad kiiresti kolonnist välja, kuna ei saa pooridesse siseneda. Konstrueeritakse seos molekulmassi ja retensiooniruumala vahel, elueerides mõned tuntud molekulmassiga ühendid. Tundmatu ühendi molekulaarmass määratakse saadud kõvera abil. Normaal- ja pööratud faasi kromatograafia olemus. Normaalfaasi kromatograafia puhul elueeruvad apolaarsed molekulid esmalt, samal ajal interakteeruvad polaarsed molekulid silikageeli hüdroksüülrühmadega; eluendina kasutatakse apolaarseid solvente (heksaan, petrooleeter), suurendades polaarsust (lisades polaarset solventi või suurendades selle osakaalu) elueeruvad ka polaarsed molekulid. Pööratud faasi puhul on silikageelile kovalentselt seotud C8 või C18 rühmad, mistüttu interakteeruvad nende apolaarsed molekulid ning polaarsed elueeruvad esimesena, kasutades polaarset eluenti (vesi, metanool)
Sellest võib järeldada kahte olulist asja. Esiteks, plasma või seerumi in vitro mõõtmised ei anna kunagi täit selgust nähtustest patsiendi vereringes in vivo. Teiseks, vere mittenjuutonlike omaduste eest on vastutavad vererakud, käitudes kui osakesed suspensioonis. Neil põhjustel tuleks reoloogiliste patoloogiate esinemisel mõelda just haigustele, mis seotud vererakkudega, mitte niivõrd plasmavalkude häiretele. Tsirkuleerivatest vererakkudest interakteeruvad plasmaga kõige rohkem erütrotsüüdid, kuna haaravad enda alla suure ruumi suspensioonis. Kuid erütrotsüüdid ei ole lihtsalt tavalised osakesed. Schmid-Shönbein kirjeldas oma katses uurides erütrotsüüte mikroskoopiliselt viskomeetris, et need rakud omavad kahte tähtsad omadust, mis on otseselt põhjuseks vere mittenjuutonlikele omadustele. Esimene on spontaanne agregatsioon, kui ei toimu vere liikumist ja nn raharullide teke. Kui panna veri liikuma ja
TBP monomeer pakkub moodustades sadul-struktuuri, kus molekuli 2 poolt omavad diaadset (polaarset, kaheli) sümmeetriat, ent pole identsed. Nagu HMGI ja teised DNAd-painutavad valgud, interakteerub TBP DNA väikese vaoga, painutades tugevasti kaksikheeliksit. DNAd-siduv valgu pind on TBP puhul konserveerunud kõigis eukarüootides, mis selgitab ka TATAbox promootorelemendi kõrget konserveerumist läbi evolutsiooni. 11. Kas transkriptsioonifaktorid (aktivaatorid) interakteeruvad otse(vahetult) TBPga? Jah, Kui TBP istub TATAboxil, siis saab TFIIB seonduda. TFIIB on monomeerne valk, mis on natuke väiksem TBPst. TFIIB C-terminaalne ots interakteerub kahel pool TATAboxi TBP ja DNAga, samas kui tema N- terminaalne ots stabiliseerib tekkinud interaktsiooni laiudes START-saidi poole. TFIIB sidumisele järgnevalt toimub preformeeritud tetrameerse TFIIF ja RNAPolII sidumine. Viimase tulemusena paiguldub RNAPolII START-saidile
1 Vesi kui solvent Eluprotsesside toimimine nõuab, et osavõtvad molekulid saaks vabalt ringi liikuda. Selleks peavad nad olema lahustunud kujul. Vesi on universaalne solvent (lahusti) nii raku sise- kui väliskeskkonnas. Vee kui solvendi omaduste eest vastutavad kaks juba eelpoolmainitud veemolekulide omadust: võime moodustada vesiniksidemeid ja polaarne iseloom. Aineid, mis interakteeruvad veemolekulidega ja lahustuvad vees hästi, nimetatakse hüdrofiilseteks (vett armastav) aineteks. Hüdrofiilsed molekulid vesilahuses Molekulid, mis sisaldavad vesiniksideme moodustumist võimaldavaid funktsionaalseid rühmi, kalduvad moodustama vesiniksidemeid vee molekulidega. Funktsionaalrühmad, mis soosivad vees lahustumist on näiteks karboksüül, karbonüül, hüdroksüül, amino, karbamoüül, sulfhüdrüül jne
Hüdrofoobse aine ümber moodustub vee keskkonnas vee molekulidest klatraaditaoline struktuur. Vee vesiniksidemete võrgustik reorganiseerub apolaarse ühendi vastuvõtmiseks, millega tõuseb vee järk s.t väheneb entroopia. Amfifiilne molekul sisaldab nii hüdrofiilseid kui hüdrofoobseid rühmi ning mida tõmbab samaaegselt nii polaarse kui apolaarsesse keskkonda. Vesikeskkonas organiseerub molekul nii, et hüdrofiilsed osad orienteeruksid mitselli pinnale ja interakteeruvad polaarsete vee molekulidega; hüdrofoobsed osad orienteeruvad tsentrisse ja neile toimivad hüdrofoobsed vastasmõjud. Negatiivse pinnalaengu tõttu mitsellid tõukuvad üksteisest ning tulemusek on suhteliselt stabiilne lahus. pH vesinikeksponent, negatiivne logarithm lahuse vesinikioonide kontsentratsioonist. Osmoos aine liikumine läbi poolläbilaskva membraani, mis eraldab kaht erineva kontsentratsiooniga lahust.
Kooslus (biotsönoos) kõik elusorganismid, kes elavad koos mingil piiritletud territooriumil või liigid, mis esinevad koos ja interakteeruvad. Populatsioon on rühm üht liiki isendeid, kes elavad koos samal ajal samas paigas, mõnedel juhtudel lisandub tingimus, et populatsiooni isendid ristuvad omavahel. Ökosüsteem süsteem, mis haarab endasse koosluse ja tema poolt oluliselt muudetud keskkonna (abiootilise ja biootilise keskkonna ühendus). Biosfäär Biosfäär on see osa Maast, kus organismid elada saavad (s.t. bioloogiliselt sobiv muld, õhk, vesi)
!Ükski populatsioon ei saa kasvada piiramatult! 31. Kliimakskooslus on väga aeglase arenguga kooslus, mille muutused on ühe inimpõlvkonna kestel märkamatud. Kooslused, millel esinevad sagedased häiretegurid (metsaraie, mullaharimine, tormid, põlengud), ei jõua kunagi kliimakoosluseni. 32. Kooslus ehk biotsönoos on kõik elusorganismid, kes elavad koos mingil piiritletud territooriumil või liigid, mis esinevad koos ja interakteeruvad. 33. Kõigusoojased on otseselt väliskeskkonna temperatuurist sõltuvad elusorganismid (selgrootud, kalad, kahepaiksed, roomajad). 34. Liigi areaal ehk levila on geograafiline piir, milles mingi liigi populatsioon elab. Levilad on: 34.1. Kosmopoliitsed; 34.2. Tsirkumkontinentaalsed ja tsirkumokeaansed; 34.3. Endeemsed; 34.4. Katkelised. 35
· metalli-ioonid (Na ja K NA /K pumba puhul; Ca lipaasi, Cl amülaasi puhul). Aktiveeriv toime võib avalduda allosteeriliselt, koensüümi ja ensüümi valkosa sidujatena, substraadi ja ensüümi seostajatena. · Anorgaanilised ja orgaanilised ühendid: Hcl pepsinogeeni, cAMP proteiini kinaaside, sapphapped lipaaside puhul. Nad toimivad allosteerilise regulaatoritena. 2. Ensüümide inhibitsioon · Pöördumatu kovalentselt interakteeruvad ensüümidega. Inhibiitorit ei ole võimalik molekulist eemaldada. Molekul sureb koos inhibiitoriga. Kasutatakse sõjaväes, fosfororgaanilised ühendid. Meditsiinis vähe kasutusel. Nt. angiotensiini inhibiitor. ·Pöörduv ensüümi inhibiitor mingil viisil vabaneb,
edelikkromatograafia · Tehnilise teostuse järgi: kolonn-kromatograafia ja planaarkromatograafia · Vastasmõju järgi Kromatograafilise analüüsi põhimõte · Proov sisestatakse kolonni ühes üh otsas · Liikuv faas kannab proovi läbi kolonni · Osakesed jaotuvad palju kordi liikuva ja kolonnis oleva statsionaarse faasi vahel · Need proovi komponendid, mis interakteeruvad statsionaarse faasiga tugevamini väljuvad kolonnist hiljem kui need, mis interakteeruvad nõrgemini n · Teatud aja möödumisel kõik ik proovi komponendid on üksteisest lahutunud ja jõuavad erinevatel ajamomentidel kolonni teise otsa, kus nad detekteeritakse eeritakse · Saadud detektori signaali funktsioonina analüüsiks kulunud ajast nimetatakse kromatogrammiks
mikroobide koloniseerimise ja rakku tungimise eest 280. T-rakkude retseptorid: vastutavad MHC-molekuliga seotd antigeenide äratundmise eest, neil on vaid 1 antigeeniga seondumise ala, ankrduvad T-rakkude pinnale oma konstantsete piirkondadega , ül on ära tunda võõraid valke teiste rakkude pinnal, ei suuda märgata lahustunud antigeeni molekule või tervet viiruspartiklit 281. Koesobivusgeenid: eristavad võõraid kuudesid enda kudedest, 1. Klass I HMC-valk: 1- ja 2-domeenid interakteeruvad ja moodustavad peptiidse antigeeni seostumissaidi, 2. Klass II HMC-valk: 1- ja 1-domeenid interakteeruvad ja moodustavad peptiidse antigeeni seostumissaidi. 282. Mälurakd: pärst esmakordset kokkpuudet antigeeniga differentseeruvad need rakud kaheks- mälurakkudeks ja aktiveeritud B- või T-rakkudeks, pikaealised, võivad püsida organismis kuni aastaid, tagavad organismi kiire immuunvastuse 283
· kaitse immunoglobuliinid -heeliks pöörde kohta 3,6 jääki, ühe jääki tõus 1,5 Å, heeliksin suur dipoolmoment, stabiliseeritud lähestikku asuvate aminohappejääkide peptiidsideme amiidrühma vesiniku ja karbonüülrühma hapniku vaheliste vesiniksidemetega -leht paralleelne ehk samasuunaline (tõus 3,47 Å jäägi kohta) või antiparalleelne ehk vastassuunaline (tõus 3,25 Å jäägi kohta) Globulaarsed valgud polaarsed jäägid on suunatud väljaspoole ja nad interakteeruvad vesikeskkonnaga, hüdrofoobsed jäägid on suunatud sisemusse ja nad interakteeruvad omavahel, jäägid täidavad 72-77% ruumist, valkude struktuur ei ole staatiline ning domeenid võivad omavahel liikuda jagunevad antiparalleelsete -heeliksite struktuuriga valgud, paralleelse või segatüüpi .leht struktuuriga valgud, antiparalleerlse -leht struktuuriga valgud ja metalli ja disulfiidi-rikkad valgud Kiudvalgud
rakutüüpides. Metafaasi kromosoomides kaob A/B kompartmentitesse segregatsioon ja puuduvad TADid. • HiC põhiste uuringute põhjal tuletatud uued genoomi struktuuri üksused: (i) A & B kompartmendid, seos vastava genoomse piirkonna üldomadustega; (ii) topologically associated domains (TADs); (iii) ‘fraktaalne gloobul’ (FC) I. A/B kompartmendid – vahelduvad piki kromosoomi. A kompartmendid interakteeruvad eelistatult teiste A kompartmentidega genoomis. B kompartmendid interakteeruvad teiste B kompartmentidega. A kompartmentid on suuresti eukromaatilised, transkriptsiooniliselt aktiivsed. A ja B kompartmendid moodustavad kromosoomidel aktiivse ja inaktiivse kromatiini mustereid. A ja B kompartmendid on koespetsiifilised. A ja B kompartmendid vastavad fraktaalsetele gloobulitele polümeeri sulami mudelis.
TFIIH, in vivo ka TFIIA ja TFIID. RNA Pol II preinitsiatsioonikompleksid moodustamine. See pannakse kokku valkhaaval. Kõigepealt istub TBP TATAbox promootorile, seejärel seondub TFIIB, sellele järgneb TFIIF ja RNA Pol II sidumine, viimase tulemusena seondub RNA Pol II startsaidile, lõpuks seonduvad veel TFIIE ja TFIIH. 18. Mis on TBP funktsioon initisiatsiooni kompleksi tekkes? Painutab DNA ahelat, et järgmine faktor saaks seonduda. 19. Kas transkriptsioonifaktorid (aktivaatorid) interakteeruvad otse(vahetult) TBPga? Mitte kõik. 20. Missugused TAFid on TBPga vahetus interaktsioonis? TFIIB, võib-olla ka TFIIF. 21. Missugune TFII kompleksi alaühik hüdrolüüsib ATPd ja mis protsessiga on tegu? TFIIH, selle energia abil keerataksegi startsaidi piirkonnas DNA kaksikahel lahti. 22. Transkriptsiooni repressioni ja aktivatsiooni molekulaarsed mehanismid in vivo. Heterokromatiinse vaigistamise mehanismid telomeeridel, tsentromeeri-alades ja muudes kromosoomi piirkondades
mitoosis ja meioosis. Tsentrosoom on mikrotuubulite orientatsiooni koordineeriv organell. 19. Tsentrosoom – ehitus, tsentrioolide areng, ülesanded rakus. Tsentrosoom- rakuorganell, mis etendab olulist osa mikrotuubulitest koosneva tsütoskeleti organiseerimisel ning rakutsükli reguleerimisel. Ainult loomarakul. Rakutsükli interfaasis on tsentrosoomid kinnitunud tuuma membraanile. Mitoosis tuuma membraan laguneb ning tsentrosoomist alguse saanud mikrotuubulid interakteeruvad kromosoomidega, moodustades kääviniidid, mis kromosoomid üksteisest eemaldavad. Tsentrosoom paljuneb ainult korra rakutsüklis, kusjuures iga tütarrakk saab ühe vanemaraku tsentriooli. Tsentrosoom replitseerub rakutsükli S-faasis. 20. Tuuma koostisosad — tuumamembraan, karüoplasma, kromatiin, tuumake, nende ülesanded rakus, tuumapoori kompleks Tuumamembraan- tuumaümbris (NE) koosneb kahest membraanist — välis- ja
· Sünökoloogia (community ecology) enamasti kasutatakse koosluste ökoloogia nimetusena. Uurib populatsioonide omavahelisis suhteid ning koosluste ja keskkonnatingimuste suhteid (energiavood, toiduahelad, produktiivsus, suktsessioonid, koosluste struktuur ja dünaamika). Termin: Schröter, Kircher 1902, Gams 1918 · Kooslus (biotsönoos) kõik elusorganismid, kes elavad koos mingil piiritletud territooriumil või liigid, mis esinevad koos ja interakteeruvad. · Geoökoloogia e. Maastikuökoloogia (landscape ecology) - ökoloogia ja maastikuteaduse piiriteadus, mis uurib maastikuüksuste ökosüsteemide siseseid ja vahelisi suhteid ning maastiku aineringet ja energiavoolu, lähtudes organismide ja nende koosluste kohta tehtud uuringuist. G. annab aluse maastikuhoolduse ja keskkonnakaitse korraldamisele. · Käitumisökoloogia (behavioral ecology) · Globaalökoloogia e
ennast (vaimu pole vaja ravida), ja seetõttu on seda ka tugevasti kritiseeritud. Samas annab selline vaade legitiimsuse paljudele usulistele väidetele ja tavateadmistele ning püüab selgitada ka nt taolisi kogemusi, kus kogetakse end väljaspool keha asuvat (nt kui kogetakse äärmisi kannatusi tänu haigusele või piinamisele, aga ka nt teatud meditatiivsetes seisundites). Kriitika: Ka Descartes ise ei suutnud seletada, kuidas sellise vaate korral ihu ja vaim üksteisega suhtestuvad (interakteeruvad). Kuidas saab kehatu vaim mõjutada füüsilist keha? Kui eelmise kahe vaate puhul on võimalik empiiriliselt näidata mentaalsete protsesside seost ajuprotsessidega, siis antud vaate seletamine jääb müstitsismi tasandile. Kui vaim saab elada ilma ihuta, siis kuidas seletada nt tõsiste ajukahjustuste või -haiguste (nt dementsus) selget mõju mentaalsetele protsessidele? Nii ei suuda see vaade selgitada ihu ja vaimu omavahelist suhet ning see on selle oluliseks puuduseks. 4
kerib roo-faktor lahti DNA-RNA hübriidi ning RNA vabaneb. 2. Transkriptsioon eukarüootides. Eukarüootides on DNA keritud ümber histoonide, moodustades nukleosoome ja need kromatiine. Nukleosoomid takistavad geeni ekspressiooni. RNA polümeraasid I, II ja III transkribeerivad vastavalt rRNA, mRNA ja tRNA geene. Transkriptisooni faktorid. Polümeraasid I, II ja III interakteeruvad oma promootoritega transkriptsioonifaktorite vahendusel. Transkriptsioonifaktorid on DNA-le seonduvad valgud, mis tunnevad ära ja initseerivad transkriptsiooni spetsiifiliste promootorjärjestuste juures. 3. Transkriptsiooni regulatsioon prokarüootides. Ühe metaboolse raja geenid kromosoomis on grupeeritud klastriteks, mida nim operonideks. See võimaldab koordineritud ekspressiooni. Operaatoriks nim regulatoorset järjestust, mis eelneb klastrile ning
· Sünökoloogia (community ecology) enamasti kasutatakse koosluste ökoloogia nimetusena. Uurib populatsioonide omavahelisis suhteid ning koosluste ja keskkonnatingimuste suhteid (energiavood, toiduahelad, produktiivsus, suktsessioonid, koosluste struktuur ja dünaamika). Termin: Schröter, Kircher 1902, Gams 1918 · Kooslus (biotsönoos) kõik elusorganismid, kes elavad koos mingil piiritletud territooriumil või liigid, mis esinevad koos ja interakteeruvad. · Geoökoloogia e. Maastikuökoloogia (landscape ecology) - ökoloogia ja maastikuteaduse piiriteadus, mis uurib maastikuüksuste ökosüsteemide siseseid ja vahelisi suhteid ning maastiku aineringet ja energiavoolu, lähtudes organismide ja nende koosluste kohta tehtud uuringuist. G. annab aluse maastikuhoolduse ja keskkonnakaitse korraldamisele. · Käitumisökoloogia (behavioral ecology) · Globaalökoloogia e
• Sünökoloogia (community ecology) – enamasti kasutatakse koosluste ökoloogia nimetusena. Uurib populatsioonide omavahelisis suhteid ning koosluste ja keskkonnatingimuste suhteid (energiavood, toiduahelad, produktiivsus, suktsessioonid, koosluste struktuur ja dünaamika). Termin: Schröter, Kircher 1902, Gams 1918 • Kooslus (biotsönoos) – kõik elusorganismid, kes elavad koos mingil piiritletud territooriumil või liigid, mis esinevad koos ja interakteeruvad. • Geoökoloogia e. Maastikuökoloogia (landscape ecology) - ökoloogia ja maastikuteaduse piiriteadus, mis uurib maastikuüksuste ökosüsteemide siseseid ja vahelisi suhteid ning maastiku aineringet ja energiavoolu, lähtudes organismide ja nende koosluste kohta tehtud uuringuist. G. annab aluse maastikuhoolduse ja keskkonnakaitse korraldamisele. • Käitumisökoloogia (behavioral ecology) • Globaalökoloogia e
retseptoried CD4 ja CD8. Signaalid kantakse üle eel-T retseptorite raku proliferatsiooniks ja CD4/CD8 ekspressiooniks (DP double positive). Aktiivset proliferatsiooni aitavad stimuleerida mitte lümfoidsed tüümuserakud, mis sekreteerivad tsütokiini. ja ahelate geenide ümberkorraldused, on vajalik RAG-1 j a RAG-2 valkude aktiivsust. Pärast proliferatsiooni, pääsevad rakud edasi tüümuse korteksisse. Seal interakteeruvad nad tüümuse struuma rakkudega, k.a. epiteelrakud, makrofaagid ja dendriitrakud ekspresseerivad MHC I ja MHC II molekule oma rakkude pinnal, aitavad läbi viia selektsiooni. Selles punktis arenev tümotsüüt ekspresseerib nii CD8 kui ka CD4 retseptorit, kui ka alfa, beeta t raku retseptorit. Kui retseptor tunneb tüümuse raku pinnal ära MHCI molekuli, siis ta saab omale ellujäämise ja sobivus signaali. Rakud lõpetavad CD4 ekspresseerimise ja jäävad ekspresseerima CD8
heeliksi. Omavahel liituvad ka D-õlg ja antikoodon-õlg ja nii tekib teine heeliks. Antikoodon- ja aktseptorõlg jäävad molekuli vastaspooltele. Erinevate tRNA molekulide ruumiline struktuur peab olema sarnane, kuna nad kõik peavad seonduma ribosoomil samasse piirkonda. tRNA sekundaarstruktuuris leiduvad üheahelalised regioonid saavad paarduda D-õla aluspaaridega, tekitades seeläbi kolmikahelalisi fragmente. Lisaks heeliksite paardumisele interakteeruvad tRNA üheahelalised regioonid ruumilises struktuuris ka omavahel. D- ja T-ling satuvad voltumise tulemusena lähestikku, mistõttu saavad tekkida interaktsioonid selle nn DT-regiooni üheahelaliste piirkondade vahel. Pole lõplikult selge, kuidas toimub tRNA voltumine tertsiaarsesse L-kujulisse struktuuri, kuid oluliseks abikomponendiks on magneesium. D-õlas ja antikoodon-lingus paikneb 4 magneesiumiooni seondumissaiti. Mg2+ seondub vesiniksidemete abil mitte-helikaalsete
diferentseerumise ekspresseerides ko-retseptoreid CD4 ja CD8. Signaalid kantakse üle eel-T retseptorite raku proliferatsiooniks ja CD4/CD8 ekspressiooniks (DP)) Aktiivset proliferatsiooni aitavad stimuleerida mitte lümfoidsed tüümuserakud, mis sekreteerivad tsütokiini. ja ahelate geenide ümberkorraldused, on vajalik RAG-1 ja RAG-2 valkude aktiivsust. Pärast proliferatsiooni, pääsevad rakud edasi tüümuse korteksisse. Seal interakteeruvad nad tüümuse struuma rakkudega, makrofaagid ja dendriitrakud ekspresseerivad MHC I ja MHC II molekule oma rakkude pinnal, aitavad läbi viia selektsiooni. Selles punktis arenev tümotsüüt ekspresseerib nii CD8 kui ka CD4 retseptorit, kui ka alfa, beeta TCR. Kui retseptor tunneb tüümuse raku pinnal ära MHCI molekuli, siis ta saab omale ellujäämise ja sobivus signaali. Rakud lõpetavad CD4 ekspresseerimise ja jäävad ekspresseerima CD8. Tümotsüüdid, mis omavad
- - Ravimite sihtmärgid adrenergilises sünapsis. - - - Presünaptiline kontroll adrenergilises sünapsis. - Põhineb neurotransmitteri kontsentratsioonil, kus retseptori aktiveerimine toob kaasa edasise noradrenaliini närvirakust vabastamise pärssimise. - Adrenoretseptorite signaalmolekulid. - Adrenaliin, noradrenaliin - katehhoolamiinid. - Retseptoriga interakteerumiseks tähtsad funktsionaalsed rühmad. - Ser-dega TM5 interakteeruvad katehhoolrühma hüdroksüülrühmade vesinikud kui vesiniksidedoonorid, andes vesiniksidemeid seriini hapnikega. Aromaatne tuum annab VDW interaktsiooni fenüülalaniini TM6- ga ning positiivselt laetud alküülamiin annab ioonse sideme TM3 asparagiini karboksüülrühmaga. - Katehhoolamiinide biosüntees. - - Katehhoolamiinide metabolism. - - β-adrenoretseptoritel on rohkem ruumi amiini küljes olevate asendajate
sõltuvaid ensüüme. Seeläbi tekib metaboolne vastus. Kinaaside kaskaad ja autofosforüülimine (pm insuliini rada) · Insuliin, EGF (epidermal growth factor), PDGF (platelet-derived growth factor), FGF (fibroblast growth factor); NGF (nerve growth factor), IGF, STH, PRL, EPO) Insuliini retseptor on tetrameer, kus on 2 alfa-SU ja beeta-SU. Alfa-SU on see, kus on insuliini sidumiskoht, kus nad interakteeruvad. Beeta-SU sisaldab palju türosiini. Türosiinijäägi (OH-rühm) tuleb fosforhappe juurde ning toimub fosforüülimine. Tekib aktiivne vorm. Seejärel on 2 teed. 1. aktiivne fosforüülitud türokinaaskompleks aktiveerib insuliin- retseptor-substraadi selle fosforüülimise läbi. aktiivne IRS-1 võib avaldada mõju läbi proteiinkinaaside. 2. võib genoomi mõjutada (DNA transktriptsiooni ja translatsiooni läbi). Neurohormonaalse regulatsiooni häirete põhjusi
Reaktsiooni kiirust mõjutavad pH ja temperatuur ning inhibiitorid. Temperatuuri tõstmine kiirendab reaktsiooni, kuid kui temp tõuseb üle 50, siis reaktsiooni kiirus langeb, sest toimub valkude denatureerimine, ehk nõrkade sidemete lagunemine. Igal ensüümil on kindel pH vahemik, kus ta on aktiivne. Ensüümide inhibiitor on negatiivne katalüsaator, mis pidurdab reaktsiooni. Inhibiitorid jagunevad: 1. Pöördumatud- seonduvad kovalentsete sidemetega 2. Pöörduvad- interakteeruvad ensüümiga nõrkade sidemete kaudu Pöördumatud inhibiitorid Seondumine ensüümiga on väga tugev ning dissotsiatsioon aeglane. Moodustavad sageli kovalentseid sidemeid. 5. Bisubstraatsete ensüümireaktsioonide põhiskeemid. Bisubstraatne reaktsioon on reaktsioon, kus osaleb kaks või enam substraati ja produkte on ka rohkem kui üks. Need ensüümireaktsioonid jagunevad: 1. Järjestikune ehk ühekordse ümberasetusega reaktsioon mõlemad substraadid
põlvkonnast põlvkonda. Geenide ülekande mehhanism põhineb alleelipaari lahknemisel ehk segregatsioonil erinevatesse gameetidesse ning wrinevate alleelipaaride sõltumatul jaotumisel sugurakkudesse. Mendelismi printsiibid ja seaduspärasused on universaalsed kõikide suguliselt paljunevate organismide korral. Mendeli seaduspärasused on oma loomult statistilised. Paljud fenotüübilised tunnused on määratud enam kui ühe lookuse poolt. Geenid ja nende produktid interakteeruvad genoomiga ja modifitseerivad nii fenotüüpe kui Mendeli seaduspärasustest tulenevaid suhteid. Rakk elusa looduse väikseim ühik, millel on kõik elule iseloomulikud omadused: Liikumine, Elektrijuhtivus , Ainevahetus , Sekretsioon, Ekskretsioon, Hingamine, Paljunemine. Eukarüootse raku tsükkel: raku kasv, mitoos ja interfaas. G1: Rakk valmistub kromosoomide replikatsiooniks. S: DNA kahekordistub ja moodustuvad uued kromosoomid (sõsarkromatiidid). G2: Rakk valmistub jagunema. M: Mitoos
1 TTÜ | MIHKEL HEINMAA | SÜGIS MMIX 01/09/10 Rakkudes on tRNA'd mis on aminoatsüleeritud ehk mille küljes on aminohappejäägid ja rRNA'd ja mRNA'd. Kuna mRNA on pikk ja seal on palju koodoneid, siis pmst võime kujutleda sellist situatsiooni kus mRNA koodonitega interakteeruvad mitu tRNA antikoodonit. Kuna koodonid on erinevad, siis järelikult on ka erinevad tRNA'd ja nende küljes ka erinevad aminohappejäägid. Tekib olukord, kus meil on samaaegselt mRNA'ga seotud kaks tRNA'd, mõlema küljes on aminohappejäägid. Kui need tRNA'd on füüsiliselt lähedal selles kompleksis (koodonid asetsevad kõrvuti), siis ka need aminohappejäägid paiknevad üksteisele küllaltki lähedal. Tänu sellele on võimalik nende vahele tekitada keemiline side peptiid side
Tiitrimine viiakse läbi selliselt, et oleks võimalik kindlaks teha, millal kogu määratav aine on titrandiga ära reageerinud • Sellist hetke nimetatakse stöhhiomeetriapunktiks e. ekvivalentpunktiks • Teades kulunud titrandi hulka leitakse määratava 98. Kromatograafia. Kromatograafia on sisuliselt meetodite grupp segudes ainete eraldamiseks üksteisest (proovi komponendid lahutatakse kolonnis üksteisest kuna nad interakteeruvad erineval määral liikuva ja liikumatu faasiga)Ained eraldatakse nende adsorptsiooni- või jaotusomaduste erinevuste järgi
diabeet. Polügeenseid haigusi ja defekte on 4-10% inimestel, seejuures mõni neist haigustest on populatsioonis nii laialdaselt levinud, et seda ei peetagi haiguseks ja jäetakse seetõttu arvestustest välja (lühinägelikkus, allergiad jt). 84. Multifaktoriaalsed haigused, mõned näited haigustest Multifaktoriaalsed ehk kompleks-geneetilised haigused on haigused, mis on tekkinud geneetiliste ja keskkonna mõjude toimel. Seda mõjutavad paljud interakteeruvad haiguse riski variandid. Samuti mõjutab seda alleelide erinev arv (doosi efekt). Kõiki neid efekte mõjutavad ka arengu, elustiili ja keskkonna faktorid. Näiteks maolukuti stenoos ja II tüüpi diabeet, vähk, astma, viljatus ja rasvtõbi. Südame haigused, depressioon on mõjutatud nii geneetika kui ka keskkonna poolt Bronhiit, pärasoole vähk- keskkond Hüpertensioon, diabeet, Alzheimer, Parkinson, eesnäärme vähk- geneetika 85. Rakumembraani ehituslikud komponendid.
2) VÄÄRTUSRATSIONAALNE toimimine - teadlik usk toimimise iseväärtusse, olenemata selle tagajärgedest; 3) AFEKTIIVNE toimimine - juhindub emotsioonidest; 4) TRADITSIONAALNE toimimine - juhindub harjumustest. Tegeliku sotsiaalse toimimise uurimisel tuleb seda võrrelda puhaste tüüpidega, igas toimimises võib sisalduda mitmete tüüpide jooni. SOTSIAALSE VAHETUSE TEOORIA - lähtub bihevioristlikust psühholoogiast ja utilitaristlikust majandusteadusest. Interakteeruvad inimesed mõjutavad üksteist lähtudes oma varasema suhtlemiskogemuse analüüsist ja võimalike hüvituste või karistuste ootusest. Iga inimene püüab tasakaalustada enda poolt tehtavad kulutused ja oodatava tasu (või keelatud hüved ja oodatava karistuse). Mõned printsiibid: 1) Mida enam teatava käitumise eest hüvitatakse, seda sagedamini see käitumine esineb (kalamees - kala; noormees - neiu). 2) Kui käitumise eest hüvituse saamine on seotud lisatingimustega, siis inimesed
Sellist hetke nimetatakse stöhhiomeetriapunktiks e. ekvivalentpunktiks Teades kulunud titrandi hulka leitakse määratava aine kogus tiitrimisreaktsiooni võrrandi järgi 98. Võrrelge omavahel titrimeetrilist ja gravimeetrilist analüüsi. 99. Kromatograafia põhimõte. Kromatograafia on sisuliselt meetodite grupp segudes ainete eraldamiseks üksteisest (proovi komponendid lahutatakse kolonnis üksteisest kuna nad interakteeruvad erineval määral liikuva ja liikumatu faasiga) Ained eraldatakse nende adsorptsiooni- või jaotusomaduste erinevuste järgi Moodsad seadmed lisaks eraldamisele ka detekteerivad eraldatud ained ja mõõdavad nende sisalduse proovis, seega on tegemist mitte lihtsalt eraldmise vaid täieliku määramise meetodiga Kromatograafia on enam-vähem kõige võimsam segude analüüsimise vahend, mis olemas on 100
hingamiselundkond. · Ürgsool (ees-, kesk- ja tagasool; oraalplaat, Rathke tasku) Inimese näitel: esmalt tekib ürgsool, mis seejärel spetsialiseerub ees-, kesk- ja tagasoole piirkonnaks. Kesksool on ühenduses rebukotiga. Eessoole eesmine osa on blokeeritud ektodermaalse plaadiga oraalplaadiga ehk stomodeumiga (suuava tekkeks see lõheneb) Oraalplaadi ektoderm on otseses kontaktis neutraalse ektodermiga (aju ektoderm) ning need kaks ektodermi interakteeruvad, moodustades Rathe tasku areneb hüpofüüsi näärmeline osa (selle neutraalne osa areneb vaheajust) · Neel (neelutaskud ja mis neist areneb) Neel järgneb suuõõnele. See kujuneb ekto-, meso- ja endodermist, moodustades neelukaared ja taskud. Neelutaskud neelu endodermaalne osa, imetajatel on 4 paari neelutaskuid. Neist areneb: 1. paar keskkõrva kuulmekanalid/ õõnsused, kuulmetõri 2
- RNA maailm – DNA puudub või esineb elutsüklis - Pöördtranskriptsioon – retroviirused, HIV 53.Inimese RNA viirused Retroviirused - Viirus mille geneetiline info säilitatkse RNAs ja mis replitseerub kasutades pöördtranskriptsiooni, et sünteesida RNA genoomilt DNA koopia - HIV - AIDS HIV elutsükkel - Viirusvalk gp120 ja raku CD4 retseptorvalk interakteeruvad ja viirus saab tungida rakku - Pöördtranskriptsioonil sünteesitakse viiruse dsDNA mis integreerub raku DNAga - Viiruse dsdNAlt sünteesitakse viiruse dsDNA mis integreerub raku DNAga - Viiruse dsDNAlt sünteesitakse viiruse ssRNA mis liigub peremeesraku tsütoplasmasse kus teda transleeritakse ja kasutatakse uute viirusoskaeste assambleerimisel - Viirusosakesed väljutatakse rakust ja kaetakse rakumembraaniga
Proov (sample) on osa analüüsiobjektist, mida kasutatakse analüüsil. 60. Analüüt ja maatriks. Analüüt (analyte) on aine, mille sisaldust me analüüsiobjektis määrata soovime. Maatriks (matrix) on proovi see osa, mis ei ole analüüt. Proov = Maatriks + analüüt 61. Kromatograafia põhimõte. Kromatograafia on sisuliselt meetodite grupp segudes ainete eraldamiseks üksteisest (proovi komponendid lahutatakse kolonnis üksteisest kuna nad interakteeruvad erineval määral liikuva ja liikumatu faasiga). · Ained eraldatakse nende adsorptsiooni- või jaotusomaduste erinevuste järgi · Moodsad seadmed lisaks eraldamisele ka detekteerivad eraldatud ained ja mõõdavad nende sisalduse proovis, seega on tegemist mitte lihtsalt eraldmise vaid täieliku määramise meetodiga · Kromatograafia on enam-vähem kõige võimsam segude analüüsimise vahend, mis olemas on. 62. Ainete hulkade määramine kromatogrammilt.
keemia vahel: CaO(s) + 3C(s) CaC2(s) + CO(g) CaC2(s) + 2H2O(l) C2H2(g) + Ca(OH)2(aq) · Kustutamata lubi leiab laialdast kasutamist: rauasulatuses: CaO(s) + SiO2(s) CaSiO3(l) · Kustutatud lubi leiab laialdast kasutamist: põllumajanduses pinnase pH reguleerimiseks; Ca2+ ioonide sadestamiseks karedast veest: HCO3-(aq) + OH-(aq) CO32-(aq) + H2O(l) Ca2+ (aq) + CO32- (aq) CaCO3(s) · Ca2+ ioonid interakteeruvad oma naabritega reeglina väga tugevasti, mistõttu on kaltsiumiühenditele iseloomulik suur jäikus. Tsement: lihtsustatult segu kaltsiumoksiidist, -silikaadist ja -alumiiniumsilikaadist ning kipsist. Karploomade karbid: kaltsiumkarbonaadist. Luud: kaltsiumfosfaadist (inimkehas on ~1 kg Ca). Hambad: hüdroksüapatiidist Ca5(PO4)3OH. Ca5(PO4)3OH(s) + 4H3O+ (aq) 5Ca2+ (aq) + 3HPO4 2- (aq) + 5H2O(l) 19. Millest on põhjustatud vee karedus? Mis on katlakivi
annaabi.ee 
