Kuidas ravida hüpperaktiivsust? 11- 12 Kokkuvõte 13 Kasutatud kirjandus 14 2 SISSEJUHATUS Meie referaadi teemaks on aktiivsus- ja tähelepanuhäired. Referaadi teema valisime sellepärast selle, et oleme ka ise kokku puutunud hüpperaktiivsete lastega ja seda teemat pidasime endale kõige huvi pakkuvamaks. Termin hüperaktiivsus on kreeka-ladina päritolu. Kreeka hyper` on peal, üleval, teisel pool ` on seotud normi ületamisele osutavate sõnadega. Ladina activus tähendab tegutsemist, toimekust. Psühholoogiasõnastikutes on hüperaktiivsust kirjeldatud kui tähelepanematust, impulsiivsust, kõrgendatud liikumisaktiivsust.1 Aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomid tekivad alati lapseeas, tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul, püsivad enamasti kogu kooliea ja vahel isegi täiskasvanueas. Kõige sagedamini
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) sümptomitega lapse toetamine kodus, lasteaias ja koolis. Www. ATH.ee seal on infot Rahvusvaheline tähis on ADHD. Häire F90 Termin hüperaktiivsus on kreeka-ladina päritolu. Kreeka hyper` on peal, üleval, teisel pool ` on seotud normi ületamisele osutavate sõnadega. Ladina activus tähendab tegutsemist, toimekust. Psühholoogiasõnastikutes on hüperaktiivsust kirjeldatud kui tähelepanematust, impulsiivsust, kõrgendatud liikumisaktiivsust. MIS ON ATH? Lapsel kellel on raskusi keskendumisega ja tavapäraste käitumisreeglitele allumisega. See on
kasvatatavad. Nad segavad tundi, õpetajat ning kaasõpilasi. Nad ei pea lugu koolikultuurist ja nende õppeedukus võib olla alla keskmise. Tegelikkuses võib neil esineda lapse- ja noorukieas väga levinud tervisehäire- hüperaktiivsuse ja tähelepanuhäire. 1.Hüperaktiivsus. Mis see on? Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Aktiivsus- ja tähelepanuhäire tähendab eelkõige iseärasusi e. häireid aktiivsuses ja tähelepanuvõimes. (Susi 2003: 11). Hüperaktiivsus väljendub juba lapse varasel arenguperioodil (tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul). Selle põhitunnusteks on küllaldase püsivuse puudumine tunnetustegevuses, püüd minna üle ühelt tegevuselt teisele ühtegi neist lõpetamata, desoraniseeritud ja halvasti juhitud tegevus, ülemäärane aktiivsus. Aktiivsus- ja
eeldavad mängud. Kui poiss kogeb mängudes ebaedu, võib ta ägestuda ja loopida mänguasju ja muid esemeid hoolimata tagajärgedest. PROBLEEMSITUATSIOONI ARUTLUS Antud probleemi kirjelduses leidub viiteid aktiivsus-ja tähelepanuhäiretele. Probleemsituatsioonis leiduvateks sümptomiteks on madal enesehinnang, häirunud sotsiaalsed suhted, keskendumisraskused, raskused paigal püsimisega, tahab palju liikuda, ägestumine ning hoolimatus tagajärgedest. Aktiivsus-ja tähelepanuhäire jaguneb kolmeks: 1. Domineerivalt tähelepanematus 2. Domineerivalt hüperaktiivsus 3. Kombineeritud Kui lapsel on ülekaalus üliaktiivsus ja impulsiivsus, siis ta: · On rahutu, kärsitu, nihelev, püsimatu; · Lahkub oma kohalt, ei suuda paigal püsida; · Ei suuda vaikselt mängida, räägib ja lärmad pidevalt ja häälekalt ning ei suuda mängudes oodata oma korda;
tüdrukutel vähem. ATH tüdrukutel on erinev kui poistel. Tüdrukutel esineb valdavalt tähelepanu puudulikkus, mis omakorda põhjustab koolis raskusi. Tüdrukud ei ole nii mässumeelsed, kui poised ja on võimalus, et ATH häire võib pikalt jääda märkamata. Tüdrukute puhul võib esineda lakkamatut jutuvada, raskusi luua sõprussuhteid, lohakust ja segadust oma asjades, ei lõpetata pooleli olevaid töid ja liigne emotsionaalne tundlikkus. Eesti Lastefond alustas aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) temaatikaga aastal 2001, kui korraldas esimese ATH-alase konverentsi Tallinnas. Konverentsil esines Londoni lastepsühhiaater Alison Munden, osalejaid oli üle paarisaja inimese. Sealt said alguse esimesed tugirühmad, kes käivad siiani koos erinevates linnades. Tugirühmas käimine on tasuta. 3 ATH-ga seonduvad materjalid on kindlasti kasulikud kõigile lastevanemate tutvumiseks ja rakendamiseks igapäevases elus.
käitumishäirete põhjused kahte suurde rühma: orgaanilised kahjustused(nt. Kaasnevad vaimupuudega) ja või sotsiaalsed tegurid (ebaadekvaatne kasvatus). Tavaelus on sagedasemad juhud, kus on tegemist kahe põhjuse koosmõjuga. Laiemalt jagatakse käitumisprobleemid: 1.Väljaspoole suunatud käitumine, mida iseloomustab püsimatus, ülemäärane aktiivsus, teiste pidev segamine, agressiivsus, õpetaja eiramine jne. Sellistest häiretest levinuim on aktiivsus- ja tähelepanuhäire, millele on iseloomulik algus varases lapseeas, halvasti juhitav käitumine kombineerub tähelepanuhäiretega ning selline käitumisviis on püsiv ning situatsioonist sõltumatu. 2. Sissepoole suunatud käitumine. Lapsed suhtlevad vähe eakaaslastega, eemalduvad tihti oma maailma, on põhjuseta kartlikud, kaebavad tihti tervise üle, on depressiivsed. Taolise käitumise taga võib olla ka muu probleem, näiteks häbeneb laps või ei suuda kasutada oma
haridusvõimaluste loomise ja pakkumise osas. Muutunud on võimalused, kättesaadavus, suhtumine ja meetodid. Varajane märkamine ja sekkumine on aluseks edasisele arengupotensiaalile. 3 1 ATH- MIS SEE ON? Aktiivsus- ja tähelepanuhäiritust on kirjeldatud mitme nimetuse all hüperkineetiline sündroom, kerge aju düsfunktsioon, minimaalne ajuhäire, tähelepanupuudulikkuse sündroom, lapsepõlve tähelepanu defitsiidi häire, aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) jt. (Mehilane, 1997:64) Tähelepanu puuduse ja üliaktiivsus häire ei ole kõigil juhtudel avaldumisvormide poolest ühesugune. Mõned neist lastest on peamiselt üliaktiivsed ja impulsiivsed. Teistel on ülekaalus tähelepanuhäired. Mõned on segu nendest kahest vormist- nad on püsimatud ja üliaktiivsed ning samal ajal tähelepanumatud. Paljudel ATH-ga lastel võib seisund ühe päeva jooksul muutuda. (Mehilane, 1997: 64)
sümptomite endaga. Kuigi paljud selle häirega inimesed tulevad elus hästi toime, mõned siiski piinlevad enesesüüdistuste käes ja kannatavad suur impusiivsuse, unustamise, suhtlemisraskuste ja lüüasaamishirmude all (Neuhaus 2001). Hüperkineetilised häired 3 Viimastel aastatel on aktsepteeritud ka diagnostilise nimetuse tähelepanupuudulikkuse sündroom kasutamine kuna lapse käitumise aspektist on tähelepanuhäire seisundi üheks põhitunnuseks. Hüperkineetilised häired tekivad alati lapseeas, tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul, püsivad enamasti kogu kooliea ja vahel isegi täiskasvanueas. Kõige sagedamini diagnoositakse seda 8. 10. eluaastal, siis kui koolis tekivad õppimise ja käitumisega seotud probleemid. Seda esineb poistel 5-10 korda sagedamini kui tüdrukutel, kõige olulisemateks tunnusteks on üliaktiivsus ja puudulik tähelepanuvõime, mis avalduvad:
Igas koolis, peaaegu igas klassis on lapsi, kes esmapilgul tunduvad raskesti kasvatatavad. Nad segavad tundi, õpetajat ning kaasõpilasi. Nad ei pea lugu kooli kultuurist ja nende õppeedukus võib olla alla keskmise. Võib tunduda, et et need lapsed teevad lausa nimelt igasuguseid pahandusi, sehkendavad, ajavad juttu ega pane tähele. Tegelikkuses võib neil esineda lapse- ja noorukieas väga levinud tervishehäire- hüperaktiivusus. Mida siis tähendab hüperaktiivsus? Mis on selle põhjusteks, kuidas see esineb erinevatel eaperioodidel, kuidas see avaldub ja millised on sellega kaasnevad probleemid ning kuidas käituda hüperaktiivse lapsega kodus? Nendele küsimustele püüangi vastata oma käesolevas töös. 1. Hüperaktiivsus- mis see on ja mis seda põhjustab? Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret. Eestis
Mis on ATH ja mida peaks sellest teadma? ATH on aktiivsus ja tähelepanuhäire, levinum nimetus on hüperaktiivsus. Kasutatakse veel termineid üliaktiivsus või hüperkineetilisus. Inglise keeles on lühend ADHD. See on psüühikahäire, mis esineb lapse ja noorukieas ning põhjustab lapse erinevates tegevusvaldkondades toimetulekuraskusi (õppimine, suhltemine täiskasvanute ja eakaaslastega, huvialategevus). Tunnuseks on tähelepanu puudulikkus, motoorne üliaktiivsus ja impulsiivsus. Poisse on 210 korda hüperaktiivsete seas rohkem, kui tüdrukuid.
Tallinna Ülikool Kasvatusteaduste Instituut Eelkoolipedagoogika osakond Referaat Hüperaktiivsus Koostaja: Triinu Puhm EAL-2kõ Juhendaja: K. Kööp Tallinn 2010 1 Sisukord Sissejuhatus............................................................................................................................3 Mis on hüperaktiivsus?..........................................................................................................4 Hüperaktiivsusega kaasnevad probleemid.............................................................................5 1.Õpiraskused....................................................................................................................5 2. Kõne ja keele areng.......................................................................................................5 3
jooksul vajalikud. Selgitada ka lisavahendid (Näiteks näidata täiendavaid lehekülgi õpikutest) (http://www.addresources.org/article_strategies_classroom.php). 5 1.2. Tunni läbiviimine Pedagoogid peavad meeles pidada, et üleminek ühelt tunnilt teisele või ühelt kursuselt teisele on väga rasked ATHga õpilasele. Õpetajate kõige tähtsam ülesanne on saavutada õpilase, kellel on aktiivsus ja tähelepanuhäire, tähelepanu keskendumise õppimise eesmärgil ja säilitada tema tähelepanu õppimise jooksul (Sousa 2001: 57). · Otstarbekas oleks tundi alustada huvitavast küsimusest või probleemist (samas: 57). · Oluline on toetada õpilase osavõttu tunnis. · Kasutada audiovisuaalseid materjale. Näiteks projektorit. Taolised lapsed suudavad sellisel juhul oma tähelepanu rohkem koondada. (http://www.addresources.org/article_strategies_classroom.php)
MIS ON TÄHELEPANU? Tähelepanu on psüühilise aktiivsuse seisund, mis väljendab teadvuse keskenduvat suundust mingile reaalsele objektile, millel on isiksuse jaoks püsiv või situatiivne tähendus. Tähelepanu mõistetakse kui ajutist sisemist seisundit, mida nimetatakse vaimseks häälestuseks või lihtsalt häälestuseks. TÄHELEPANU LIIGID Tahtmatu tähelepanu passiivne Tahtlik tähelepanu aktiivne TAHTMATU TÄHELEPANU Tahtmatu tähelepanu rakendatakse tööle esilepääseva, silmatorkava või väljapaistva välisstiimuli poolt. Seega on selline tähelepanuprotsess stiimuli poolt käivitatud ning
Me kõik oleme kuulnud erivajadusega lastest.Me teame ,et neil on vaja erikoole,kuna tavakoolis on neil raskusi. Kes siis on erivajadusega laps? Erivajadusega laps on sama lai mõiste nagu tavalaps. Erivajadus ei ole vaid lonkav jalg või kogelev kõne, sageli on probleemid peidus just väliselt igati normatiivse lapse sees. Ja probleemid, konkreetsed raskused, puudused, võimetused on need, mis tekitavad sellele lapsele erilise vajaduse teistsuguse lähenemise järele.(Tamm 2006). Hüperaktiivsus kuulub samuti erivajaduse alla,sest ka hüperaktiivsed lapsed on erivajadusega ning vajavad oma erilise vajaduse tõttu teistsugust,proffessionaalselt lähenemist. Tihtipeale enamik teab hüperaktiivsete laste olemasolust,kuid ei ole nendega kokku puutunud.Inimesed kardavad asju ,millest pole neil õrna aimu või millega nad pole kokku puutunud. Milles siis seisneb hüperaktiivsus? Tänapäeval peetakse haiguse keskseks sümptomiks keskendumisvõime ja tähelepanu nõrkust
Õpetajad on omandanud teadmisi, kuidas nende lastega käituda, kuid nad tunnistavad, et ka nemad tunnevad ebakindlust. Õpetaja ülesandeks on kindlasti aidata lapsel leida oma võimed ja võtta end sellisena nagu ta on. Õpetamise meetodid peavad olema kohandatud lapse võimetele, sinna kuulub ka füüsiline tegevus. Raskusi tekitavad kindlasti erinevad väljasõidud ja matkad, sest epilepsiaga laps peab olema sealgi turvatud. Epilepsiaga laps peaks saama tunda end teistega võrdselt, sest tavaliselt on neil oma haiguse tõttu madal enesehinnang. Vihahood ja hüsteeria on olukorrad, kus täiskasvanu peab säilitama rahu ja ootama kuni laps on rahunenud, samas tekkivad afektiivsed krambihood võivad hirmutavad olla ka kaaslastele. Epilepsiaga võivad kaasneda kaasnähud, milleks võivad olla motoorsed häired. Motoorsed oskused ja vilumused on tähtsaks üldises arengus. Motoorika areng on tihedat seotud sotsiaalsete oskustega
Agressiivse lapse puhul on vaja seada reeglid, kinnistada positiivset käitumist. Vajalik on harjutada eristuvõimet teha selgeks, millal ja miks mingi käitumine on ühes olukorras hea, kuid teises ei ole. Lapsele on vaja ise hea eeskuju olla, et näidata kuidas käituda, reageerida. Agressiivsel lapsel tuleb harjutada sotsiaalseid oskusi ja õpetada hirmudest üle saamist. Agressiivne laps otsib meeleheitlikult tunnustust ja armastust. 16. Hüperaktiivsus ja õpetaja võimalused lapse toetamisel Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Seisund, mille puhul lapsel on raskusi keskendumisega ja tavapärastele käitumisreeglitele allumisega. ATH on üks olulisemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas. See põhjustab märkimisväärseid toimetulekuraskuseid lapse erinevates tegevusvaldkondades, nagu õppimine, suhtlemine täiskasvanute ja eakaaslastega, huvialategevus. ATH kuulub
sest oma loomupärase tormaka käitumisega kutsub laps esile täiskasvanu negatiivse suhtlusstiili: karistamine, keelamise, pahandamise, kuid see võimendab omakorda probleemi. Saksa meedikud on leidnud, et hüpeaktiivsust pole võimalik välja ravida, küll aga leevendada. Kuigi tänapäeval mitmed spetsialistid tegelevad selle probleemiga, arvavad siiski paljud lapsevanemad ja pedagoogid, et see on käitumuslik probleem. Hüperaktiivsus on meditsiiniline diagnoos, mille määravad ainult spetsialistid. On tähendatud, et sünniaegse hapnikuvaevuse või südametegevuse puudulikkuse all kannatanud laste hulgas on hüpeaktiivsus sage ja seda esineb rohkem poistel, kui tüdrukutel. Neid sümptomneid märkame rohkem poistel, kuna nemad on liikuvamad, aktiivsemad, uudishimulikud. Tüdrukutel võib esineda rohkem tähelepanematust , mis jääb ikkagi täiskasvanul märkamata, sest tüdrukud on rahulikumad.
(Hüperaktiivsuse sündroom, http://inimene.ee/h/, 2013) Hüperaktiivsusega samaaegselt võivad lapsel/noorukil esineda ka käitumishäired (valetamine, hulkumine), ärevus ja depressioon, unehäired, kõne ja keele arenguhäired, liigutuste kohmakus ning agressiivsus. (Eesti Lastefond, ,,Mis see on?", http://www.ath.ee/est/ , 2003) Keskmiselt 7-12% lastest on hüperaktiivsed (sh hüperaktiivsuse sümptomitega). Poisse on hüperaktiivsete hulgas 2-10 korda rohkem kui tüdrukuid. Hüperaktiivsus ei kao elu jooksul kuhugi vaid väiksel osal hüperaktiivseks diagnoositud noorukitest on need tunnusjooned taandunud. Ka täiskasvanueas on hüperaktiivsetel probleeme tähelepanu koondamise, enesekontrolli, töö organiseerimise ja ülemäärase aktiivsusega. (Eesti Lastefond, ,,Mis see on?", http://www.ath.ee/est/ , 2003) Võimalikud tekkepõhjused: 1) Neuroloogilised põhjused- tegurid (nt. hapnikupuudus, verevarustuse häired, läbipõetud
Lähte 2015 SISUKORD 1.1.MIS ON HÜPERAKTIIVSUS?................................................................................ 3 1.1. Hüperaktiivsuse põhjused............................................................................... 3 1.2. Hüperaktiivsuse esinemissagedus................................................................4 2. TÄHELEPANU-, KÄITUMISHÄIRE JA KOMBINEERITUD TÜÜP..................................5 2.1. Tähelepanuhäire........................................................................................... 5 2.2.Käitumishäire................................................................................................ 5 2.3 Kombineeritud tüüp....................................................................................... 6 3. ELU HÜPERAKTIIVSE LAPSEGA............................................................................ 7 3.1. Ravi....................................................
leevendada või hoopis võimendada. Esimesed käitumisprobleemide alged saavad alguse juba lasteaias, kuid enamasti ei pöörata sellele suuremat tähelepanu, välja arvatud eriti ekstreemsetel juhtudel. Arvatakse, et väikesed lapsed on impulsiivsemad ja kuna tavaliselt ilmnevad käitumisprobleemid poistel, siis üldlevinud arvamuse kohaselt ongi poisid ju ühed parajad marakratid. Kuid kui sellise lapse üliaktiivsus, tunderabedus ja oskamatus teistega suhelda ei leia õpetaja tähelepanu ja suunamist juba eelkoolieas, siis koolis jääb ta varem või hiljem hätta. Ülekoormatud pedagoogidel pole aega tegeleda lastega, kes oma probleemse käitumise tõttu niikuinii neile väsitavad ja ebasümpaatsed võivad olla ning koolis on tundekasvatusest tähtsamal kohal akadeemiliste normide täitmine ja tasemetööde tegemine. Õpetajatepoolne negatiivne tagasiside langetab niigi habrast
Hüperaktiivsus on eelkõige psühholoogiliste, meditsiiniliste ja pedagoogiliste probleemide koosesinemine. Lapsevanem peaks mõtlema oma lapse tugevatele 2 külgedele. Abi saab kindlasti tugirühmadest ja koolitustelt. Oluline on koostöö lastepsühhiaatriga. Rühmas on oluline meeskonnatöö ja lapsele individuaalne lähenemine. Kui lapse probleemi teadvustada ja sellega tegeleda, siis võib hüperaktiivse lapse tähelepanuhäire õigeid meetodeid kasutades kontrolli alla saada. Steveni vanemad peaks läbima koolituse ning nõustamise, saama abi kasvamisel ning pedagoogilist toetust vajadusel eripedagoogidelt. Abiks oleks kindlasti ka psühhoteraapia. Tuleks uurida, kas Steven vajab ka ravimeid. Ema peaks lapsega välja töötama kodused käitumisreeglid ja päevakava ning ka sellest kinni pidama. Kui tuleb muutusi
suhtlemisraskustega laps, sagedaste tervisehäiretega laps, andekas laps, erineva keelelise ja kultuurilise taustaga laps. [2] Erivajadusse peaks suhtuma nii, et esmalt on inimene ja seejärel erivajadus. Erivajadus ei ole haigus vaid seisund. Lapse jaoks on kõige tähtsam õppida elama sellisena, nagu ta on, seega me peame õpetama last tema erivajadusega kohanema, olgu see siis vaimu-, keha- või kõnepuue, aktiivsus- või tähelepanuhäire, eriline anne vm. [5] Psüühiliste või käitumuslike häiretega laps. Käitumisprobleemidega isikute grupp on piisavalt lai ja seda saab vaadelda omakorda eraldi alagruppidena või ühtse sotsiaal- käitumuslike arengu erisustega inimeste grupina. Selles alagrupis nii psüühilistest haigustest tingitud kohanemis- ja käitumisprobleemidega inimesi kui 3 ebasoodsates sotsiaalsetes oludes liiga pikka aega kasvanud lapsed
Tihti avaldub sisemine pinge kehaliste kaebustena. Ülemäärane kurbus ja ärevus on seotud ümbritsevate inimeste rahulolematusega lapse käitumisega, kuid samas võib esineda ka suurem pärilik soodumus. 7. Suhtlemine: probleemid on iseloomulikud, kuid alati ei tulene need ainult h.akt-sele omastest iseärasustest. HÜPERAKTIIVSUSE AVALDUMINE Eakaaslastest eristab h.aktiivset last 3põhilist joont: ülemäärane aktiivsus tegutsemisel, vähene tähelepanuhäire ja impulsiivne käitumine. Ülemäärane aktiivsus - Ei suuda rahulikult paigal püsida - Pidev liikumine: jookseb, ronib, hüppab - Paigalpüsimatu, ei suuda paigal seista, istuda- niheleb Impulsiivne käitumine - Käitub mõtlematult- asub tegutsema enne kui korraldus lõpuni kuulatud - Räägib vahetpidamata, segab teiste jutule vahele - Sekkub teiste tegevustesse luba küsimata, sageli kohatult
Samuti on määratletud, mil viisil andekust kooliõpilaste puhul välja selgitada. Vähem konkreetne on aga andekatele suunatud tegevuste pool, kuivõrd seaduse järgi otsustab kool individuaalse õppekava vm tegevuste rakendamise vajalikkuse. Seega seadusega reglementeeritud konkreetsed meetmed andekate arendamiseks puuduvad. Üldse pole andekust puudutatud koolieelse lasteasutuse seaduses. Andekate võimed hakkavad ennast tihti ilmutama aga just koolieelses eas, mistõttu on oluline, et andekate toetamine saaks alguse juba lasteaiast alates. Sama on tõdenud ka Sepp (2014) Eesti Ekspressile antud intervjuus, viidates õpetajate koolituse vajadusele: ,,Andekuse-alast koolitust peaks saama eriti just lasteaia- ja nooremate klasside õpetajad, sest nende teadlikkusest sõltub, kas leiame üles varjatud anded." Kokkuvõtvalt, arenguruum andekuse kui erivajadusega tegelemisel Eestis on suur, aga
Lapse sotsiaalsete oskuste areng? Lapse sotsiaalsuse areng toimub õppimise kaudu. Laps õpib iseseisvalt ümbritsevat keskkonda uurides, suheldes erinevate inimestega ja eakaaslastega ning täiskasvanutelt juhiseid ja toetust saades. Kolmandaks eluaastaks kujuneb lapsel minapilt ning ta on valmis suhtes teistega õppima. Enamik 3-aastaseid lapsi oskab öelda: • mis ta nimi on • kelle laps ta on • mis talle meeldib • mis talle ei meeldi • mida ta oskab hästi • mida ta ei oska hästi Koos lapse personaalse, sotsiaalse ja emotsionaalse arenguga kujuneb ka lapse valmisolek õppimiseks üldse. Sotsiaalse arengu eesmärgiks on soodustada lapse kasvamist aktiivseks vastus-, otsustus- ja valikuvõimeliseks, oma otsusele ning tunnustatud käitumisnormidele
TARTU ÜLIKOOLI NARVA KOLLEDZ EESTI KEELE LEKTORAAT Marina Buinitskaja ERIVAJADUSTEGA LAPSED TAVALASTEAIAS artikkel Juhendaja Elena Nõmm Narva 2015 I Sissejuhatus Eesti Vabariigi põhiseadus ja haridusseadused on kehtestanud kõikidele lastele võrdse õiguse saada võimetele vastavat haridust. Samas kõik inimesed erinevad mõningal määral üksteistest, nii ka lapsed. Erivajadustega lastele lasteaias käimise võimaldamiseks on kasutusel kaks viisi: kas kohandada tavalasteaedasi neile sobivamaks, samas säilitades sobivuse ka teistele lastele või siis saata erivajadustega lapsed neile juba sobivasse lasteaiakeskkonda, erirühmadesse ja erilasteaedadesse. Erivajadustega laste(ga) hakkama saamine ja arenguvõimalused tavalasteaedades on aktuaalne teema paljudele peredele ja lasteaia õpetajatele. Erirühmades on pikad järjekorrad ja samuti nende arv on ebapi
Attention deficit disorder on täiskasvanu isiksuse ja käitumishäire. Seda diagnoositakse vaid 18-ndast eluaastast peale ning on Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis tähistatud tähe ja numbriga F61. Attention hyperactivity disorder - aktiivsuse tähelepanu häire, mis on psühhiaatriline diagnoos. Diagnoosi annab psühiaater. See on tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeelu häirete jätkuks. Hüpergeneetilised häired, mille alla kuulub aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Tunnused: halvasti juhitav käitumine, püüd minna ühelt tegevuselt teisele, ülemäärane aktiivsus, hoolimatus ja impulsiivsus. Conduct disorder - käitumishäire. Tavaliselt lapseeas alanud käitumis-ja tundeelu häired. Tunnused: korduv ja püsiv düssotsiaalsus. Üks alaliikidest on tõrges-trotslik käitumine. Behavior problems/difficulties - probleemne käitumine on igasugune käitumine, mis tekitab
kontrollitav, ja neid lapsi, kelle käitumist ei ole võimalik kontrollida Käitumisprobleemid võivad ilmneda agressiivsusena, reeglite rikkumisena, tähelepanuprobleemidena või endassetõmbumisena eksternaliseeriv käitumisprobleem Eksternaliseerunud käitumisprobleem ehk väljapoole suunatud käitumisprobleem hõlmab agressiivse ja väljakutsuva käitumise füüsiline ja verbaalne vägivald teiste suhtes, kiusamine, hüperaktiivsus jms. Esineb peamiselt poistel. internaliseeriv käitumisprobleem Internaliseerunud ehk sissepoole suunatud käitumisprobleem tähendab sageli eemaletõmbumist, soovimatust suhelda, sotsiaalsete kontaktide vältimist, rahutust, pelglikkust. Esineb põhiliselt tüdrukutel. Lastel, kellel esineb EKR, on iseloomulikud mõnevõrra teistsugused käitumismustrid Pidev hõikumine ja vahele rääkimine Sage nihelemine, kui õpetaja annab juhiseid või loeb ette
poolest." See on mõtteviis, töövahend, uskumine, mis aitab sotsiaalpedagoogil oma tööd hästi teha!!! Kas sotsiaalpedagoogilise mõtlemise alguse võib paigutada antiikaega? + poliitika, pedagoogika, eetika kokkukuuluvus + kasvatuse ja ühiskonna vahelised seosed - Sotsiaalseid probleeme ei lahendatud pedagoogiliste vahenditega! (näljasele ära anna kala, vaid õng) - Viletsusele/vaesusele ei pööratud tähelepanu - Haridus oli priviligeeritutele - Hoolimatus laste suhtes Keskaeg, uusaeg. Esimesed katsed abivajajate toetamiseks pedagoogilises mõttes pärinevad kesk- ja uusaja vahetusest. Oma saatuse kujundamine? Töökasvatus sotsiaalprobleemide leevendajana. J. L. Vives (Hispaania humanistlik filosoof): nõudis rahvakoolituse laiendamist riigi toel. Rõhutas valiku võimu vastutust sotsiaalsete probleemide likvideerimise eest. Arendas töökasvatuskeskse pedagoogilise programmi orbude ja vaeste
Psühhopatoloogia, arenguline psühhopatoloogia ja kes on probleemne laps · Inimesed erinevad võimete ja isiksuse omaduste poolest, mida mõjutavad ka keskkonna tegurid (kasvatus, õpetus või selle puudumine) · Iga omaduse osas igas vanuses: keskmine ja sellest kõrvalekalded · Probleemi määratlemist mõjutavad: · Kui palju lapse käitumine erineb keskkonna normidest · Normid eri keskkondades erinevad, traditsiooniline- alternatiivne haridus, mida loetakse normiks · Kui palju lapse käitumine erineb vanuselistest normidest · Mis ühes vanuses lubatud, see teises mitte · >Õpetajad on probleemi eest kaasvastutavad Vajadused ja erivajadused · Õpetamisel-kasvatamisel vaja arvestada laste erinevuste (individuaalsusega), siis õpetus efektiivsem · St: kõigil õpilastel on erinevad võimed, oskused, huvi, motiivid, vajadused · Mõnedele õpilastele ei sobi traditsioonilised, enamlevinud
meeldiva lapsega suhelda, sest lapsed jälgivad ja õpivad õpetaja käitumisest. Lapsed vajavad, et neile näidataks, kuidas raskemate kaaslastega positiivselt suhelda. Lapsed kelle sotsiaalne käitumine ei ole kohane, kogevad suurema tõenäosusega suhetes kaaslastega raskusi, näiteks tõrjutust. Varajane tõrjutus seostub ennekõike hilisemate akadeemiliste raskustega. Sellistes olukordades vajab laps täiendavat sotsiaalsete oskuste õpetamist, et oskaks toime tulla suhtlemisel teistega, saaks positiivseid kogemusi ja suudaks välja rabeleda raskustest. Lastegruppides võib esineda tihti vaenusuhteid ja kiusamist. Lapsed, kes on lasteaias agressiivsemad, kalduvad seda olema ka koolis. Agressiivne käitumine seostub 5-8 aastastel lastel raskustega suhetes ning olles kaaslaste poolt tõrjutud. Väga oluline on märgata lastel erinevaid puudujääke sotsiaalsetes oskustes ja käitumises ning võimalikult vara sekkuda. Sotsiaalseid oskusi väljendav käitumine on õpitav
Noortele õpetajatele valmistab raskusi see, et pannakse liiga suurt vastutust õpetajale. Vanemad ootavad kõiki murede lahendusi õpetajalt. Arvatakse, et kuna õpetaja on seda ülikoolis õppinud, siis on see põhiliselt tema kohustus ja sest ta saab palka, on ta selleks kohustatud. Koolil on raske vägivallaga võidelda, kui seda reklaamitakse lastele ühiskonnas igal moel. Vägivallale peaks reageerima iga kodanik, mitte ainult haridus töötajad. Kuid ei pöörata piisavalt tähelepanu õpetaja toetamisele ja probleemsete kodudele. Õpetajal on väga suur ülekoormus ja see ei võimalda panna tähele kõikide õpilaste probleeme ja veel tegeleda nende kodudega. Õpetajal on kohustusi väga palju : klassijuhatamine, õpetamine väga paljudes klassides, tundide ettevalmistamine, päevikute täitmine, tööde parandamine, arenguvestlused, nõustamised, koosolekud, klassi ühised tegevused ja palju erinevaid asju veel
Tallinna Ülikool Sotsiaaltöö Instituut Kristine Niit HEV KOORDINAATORI ROLL Referaat Tallinn 2014 1 Sissejuhatus Igas koolis ja klassis on väga erinevaid lapsi mõni on nutikam ja teine vähem, mõni on kiirem ja teine aeglasem, mõne lapse pere toetab õppimist ja teise lapse pere pigem takistab. Lähtuvalt kaasava hariduse ideoloogiast ei ole tänapäeval kvaliteetse haridus andmist enam võimalik ette kujutada tugiteenuseid rakendamata. 2010. aasta septembrist kehtima hakanud põhikooli ja gümnaasiumiseadusega on koolides kohustuslikus korras määratud inimene, kelle ülesandeks on koordineerida hariduslike erivajadustega õpilaste õpet - HEV koordinaator. Põhjus, miks sellise nimetusega ülesannete täitja peaks eksisteerima peitub ilmselt selles, et üha sagedamini ilmneb õpilastel erinevaid hariduslikke erivajadusi ning on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
