Hispaania kodusõda (2)

Hispaania kodusõda Euroopa poliitiline ajalugu 20. sajandil
Hispaania kodusõda 1936-1939. (slaid 1)
Hispaania (slaid 2)

• Hispaania on kuningriik Lääne-Euroopas, Pürenee poolsaarel.
  
• 1930. aastal elas Hispaanias umbes 23,5 miljonit inimest. Praegu on see arv ligikaudu 45 miljonit. Rahvastikust enamuse moodustavad hispaanlased ehk kastiillased, umbes kuuendiku katalaanid, väikse osa moodustavad veel galeegid, baskid ja mustlased .
  
• 20. sajandi alguses ei olnud majandus kõrgelt arenenud. Heas seisus olid eelkõige linnapiirkonnad, kus tegeleti tekstiilitootmisega. Rauasulatustehaseid oli vähe, ka I MS ei toonud valutöökodade kasvu olulist suurenemist. Põllumajanduse saagikus võrreldes teist Lääne-Euroopa riikidega oli väike. Tänaseks on olukord muutunud. Hispaania kuulub tänapäeva maailma suurimate tööstusriikide hulka (7. koht 2003. aasta maailmamajandusedetabelis).
  

Sõja põhjused (s3)
1936.-1939. aastal peetud kodusõja põhjuseid võib otsida sõjale eelnenud ligikaudu 130 aasta pikkusest perioodist. Varasemaks teguriks võib pidada Euroopas valitsenud natsionalismi ja kommunismi vastaseisu, hilisemaks 19. sajandi keerulisi sündmusi Hispaania ajaloos.
1789. aastal puhkenud Prantsuse revolutsioon pani ka hispaanlased ja tema kolooniates elavad inimesed mõtlema vabadusest. 19. sajandi alguses sõditi prantslastega, sellele sõjale järgnes kolooniate iseseisvussõda. Sajandi keskpaika ja teist poolt iseloomustavad katkematud sisevõitlused ja kodanlikud revolutsioonid, mille käigus kaotati inkvisitsioon ja senjööride eesõigused, suleti kloostreid, võõrandati kiriku maad, kuulutati välja vabariik ja kohe jällegi kuningriik. Lisaks sellele alustasid oma rahvuslikku liikumist baskid ja katalaanid, kes siiani kohati väga radikaalsete meetmetega omavalitsust nõudsid. Mainitud sündmused jagasid Hispaania rahva mitmesse leeri, kes ei kartnud arusaamatuste klaarimiseks relva appi võtta.
Sõja algus (s4)
1931 . aastal toimus riigipööre, mille käigus kõrvaldati võimult kuningas Alfonso XIII. Kuulutati välja Hispaania II vabariik. Valimised võitsid vasakpoolsed vabariiklased , kes viisid läbi hulga demokraatlike reforme. 1933. aasta valimistel said võimule tsentristlikud parteid, kes püüdsid kärpida demokraatlikke õigusi. 1936. aasta valimised võitis vasakpoolne Rahvarinne , kes jätkas demokraatlike muudatuste sisseviimist. Ühiskonnas levisid kuuldused, et kohe kehtestab vaskpoolne valitsus Hispaanias töölisrahva diktatuuri. Selle kuulduse ajandil puhkes Marokos 1936. aasta juulis Hispaania koloniaalvägedes ülestõus, mis levis kiirelt üle Hispaania. Ülestõus kujunes veriseks konfliktiks, mida nimetati Hispaania kodusõjaks.
(s5)
Vastamisi olid natsionalistid, keda juhtis kindral Francisco Franco ja vabariiklased. Natsionaliste nimetatakse osades allikates ka mässulisteks ja falangistideks. Neid toetasid suurmaaomanikud ja inimesed, kes soovisid tsentraliseeritud võimu.
Vabariiklaste hulka kuulusid mitmed erinevad rühmitused nagu näiteks kommunistid , naiste brigaadid, anarhistid ja tsentristid. Nende toetajateks olid just linlased, tööstuspiirkondade elanikud. Vabariiklaste poolepeal võttis sõjast osa ka palju naisi. Mõnedes allikates nimetati neid ka lojalistideks.
Prantsusmaa tegi ettepaneku rakendada Hispaania suhtes mittevahelesegamispoliitikat. 27 riiki sõlmisid omavahelise lepingu, kus nad keelustasid relvade sisseveo Hispaaniasse. Euroopa diktatuurid lepet ei tunnistanud ja asusid toetama erinevaid pooli. Natsistlik Saksamaa ja fašistlik Itaalia asusid toetama Francot. NSV Liit hakkas varustama vabariiklasi.
Sõda ja tähtsamad lahingud (s6)
Alguses tundus nagu 1936. aasta juulis alustatud mäss oleks läbi kukkunud. Kõige ustavamad mässulised asusid Marokos. Kuna sõjalaevastik oli võimulolevale valitsusele lojaalne, siis mässulistel ei olnud võimalik Gibraltari väina ületada ja Euroopasse tungida . Franco palus abi Saksamaalt ja Itaalialt, et need toimetaksid väed lennukitega Hispaaniasse. Kümne päeva jooksul toimetati 10 000 natsionalisti Sevillasse. Ülejäänud vägi tuli meritsi , dessanti toetas Itaalia õhuvägi. Mässulised võtsid suuna Madriidile.
(s7)
Oktoobris 1936 ähvardas Madriidi natsionalistide sissetung. Lõunast tuli Aafrika armee ja põhjapoolt kindral Emilio Mola poolt juhitud natsionalistlikud väed. Vabariiklastele tulid appi vabatahtlike väed. Mässuliste pealetung jõudis juba Madriidi eeslinnadesse, valitsus põgenes. Linna pommitati nii maast kui õhust aga vabariiklaste kaitseliin pidas vastu. Madriid jäi piiramisrõngasse kuni sõja lõpuni.
(s8)
Märtsi alguses 1937. võitlesid vabariiklaste väed edukalt Franco vastu ja pealetung Madriidi lähedal jäi toppama . Itaallased otsustasid appi tulla ja rünnata Guadaljara linna, mis asus Madriidist 85 km kirdes . Linna äravõtmine oleks andnud hea positsiooni Madriidi ründamiseks. Itaallased olid alguses edukad ja nad murdsid oma kergtankidega vabariiklaste kaitsest läbi. Takistuseks sai aga lumi ja jää, tänu millele Itaalia tankide edasitung jäi toppama. Franco jäi oma rindelõigul passiivseks ja vabariiklased tõid sealt osa vägesid Itaalaste vastu võitlema. Märtsi keskel alustasid vabariiklased pealetungi, nende käsutuses olid oluliselt tõhusamad NSVL tankid, millele Itaalia omad alla jäid. Fašistid löödi korratult taganema.
(s9)
Aprillis 1937 otsustasid mässulised rünnata Põhja-Hispaanias olevat Baaskimaad. Baskid toetasid vabariiklasi, sest nad lubasid neile omavalitsust. Rünnak leidis aset aprilli lõpus. Baskid võitlesid vapralt, aga lõpuks olid sunnitud taganema Guernica linna. Linn oli baskidele väga suure tähtsusega. Saksalased toetasid lahinguid õhuväega. Öeldi küll, et pommitatakse sõjalisi sihtmärke, aga tegelikult hävitati 2/3 tervest linnast. Hukkus üle 300 tsiviilelaniku. Talveks 1937 oli Baskimaa vallutatud natsionalistide poolt.
(s10)
Mässuliste saavutatud edu Baskimaal pani nad mõtlema Madriidisuunalisele pealetungile. Vabariiklased nägid plaani läbi ja otsustasid rünnata Terueli linna Ida-Hispaanias. Mässuliste jaoks oli see tõeline üllatus ja linn langes kiiresti 1938 aasta esimestel päevadel lojalistide kätte. Lahinguid raskendas ka üks Hispaania kõigi aegade külmim talv. Mõlemal poolel külmus palju sõdureid surnuks . Franco saatis rindele lisajõude ja vabariiklasi ähvardas ümberpiiramine. Seepeale tekkisid nende leeris poliitilised arusaamatused ja nad asusid taganema. Olukorra muutis raskeks pidev pommitamine nii maalt kui õhust, tunda andis ka natsionalistide varustuslik ja arvuline ülekaal.
(s11)
Suvel ja sügisel 1938 olid lojalistid juba enamvähem kindlad oma lüüasaamises. Vaatamata sellele võeti ette pealetung Ida-Hispaanias Ebro jõe juures. Selle sammuga lootsid näidata head võitlusvõimet ja et ülejäänud demokraatlik maailm tuleb neile appi. Suve keskel ületatati Ebro ja tungiti edasi umbes 40 kilomeetrit. Gandesa juurde olid natsionalistid rajanud aga tugevad kaitsepositsioonid ja pealetung takerdus. Lojalistid alustasid otserünnakuid kaevikutele. Mõlemad pooled kannatasid suuri kaotusi. Natsionaliste toetasid sakslased õhurünnakutega. Vabariiklaste armee löödi novembriks algpositsioonidele tagasi.
(s12)
Edaspidi langesid vabariiklaste alad järk järgult mässuliste kätte. 1. aprillil 1939 kuulutas Franco sõja lõppenuks. Sõja võitsid mässulised, kehtestati Franco diktatuur, mis lõppes aastal 1975.
Franco (s13)
Täisnimega Francisco Franco Bahamonde sündis 4. detsembril 1892 Hispaanias. Tema isa oli kuuendat põlve mereväe ohvitser. Francost pidi saama isale sobiv järglane, aga Hispaania-Ameerika sõjas kaotasid hispaanlased suure osa laevastikust ja ohvitsere polnud enam vaja. 1907 astus ta Hispaania armeesse ja 1910. aastal omistati talle leitnandi auaste . Sõdis Hispaania armee koosseisus marokolaste vastu. Selle käigus paistis silma lahingutegevuses ja teda ülendati korduvalt. 1926. aastal sai temast Hispaania ajaloo noorim kindral.
(s14)
1936. aastal algatas ta mässu koos teiste Hispaania armee ohvitseridega, tõustes nende juhiks. Mäss arenes edasi kodusõjaks. Franco juhtis sõja ajal natsionalistide vägesid ja kuulutas 1939. aastal kodusõja lõppenuks. Temast sai Hispaania diktaator . II maailmasõja ajal oli ta küll natsistliku Saksamaa liitlane , aga sõtta ametlikult ei astunud . 1950. aastate lõpul leidsid Hispaanias aset meeleavaldused tema diktatuuri vastu. Franco tsustas taastada monarhia . Ükski endise kuningakoja liikmetest temaga koostööd teha ei tahtnud. Seepeale määras ta enda järglaseks 1931. aastal võimult kõrvaldatud Alfonso XIII lapselapse Juan Carlose. Pärast surma saigi just tema võimule ja taastas monarhia. Franco suri 20. novembril 1975, olles 82 aastane.
Sõda numbrites (s15)
Konflikt kestis 2 aastat ja 8 kuud. Hukkunute arvu ei osata täpselt öelda. Lisaks lahingtegevusele viidi mõlemal pool ka läbi massimõrvu. Ohvrite arvu kajastatakse allikates erinevalt. Väidetavalt hukkus 300 000 inimest, räägitakse ka 600 000-st ja kohati koguni 1 000 000-st hukkunust.
Vabariiklaste käsutuses oli 450 000 sõjaväelast, 350 lennukit ja 200 patareid .
Natsionalistidel seevastu 600 000 sõjaväelast, 600 lennukit ja 290 patareid.
Riikide toetused (s16)
Kõige suuremad toetajad olid Saksamaa, Itaalia ja NSVL. Lisaks veel väiksemaid toetajaid nagu Iirimaa, Mehhiko , Portugal ja USA. Vabatahtlikke tuli ka muudest riikidest. Saksamaa ja Itaalia toetasid natsionaliste. Mõlemad kaasasid sõtta nii sõjaväelasi kui ka sõjatehnikat. Saksamaa ja Itaalia pakkusid tanke, lennukeid, suurtükke, nõustamist, aitasid kaasa Aafrika armee dessandile.
Lisaks sellele toetas Franco vägesid ka Portugal, kes andis abi vabatahtlike näol ja korraldas varustamist.
Mässulistele andsid abi ka USA erinevad firmad nagu Texaco, General Motors, Ford , müües neile kütust ja masinaid.
(s17)
Vabariiklasi toetas suuresti NSVL. Elavjõudu nii palju ei rakendatud kui Saksamaa ja Itaalia puhul. Müüdi tanke, lennukeid ja suurtükke. Lisaks saabus ka sõjalisi nõuandjaid. NSV Liidule maksti Hispaania kullavarudega, millest 2/3 kulus varustuse eest tasumisele. Lisaks sellele saabus vabatahtlikke 53 erinevast riigist. Kokku oli neid umbes 30 000. Neid nimetati internatsionaalseteks brigaadideks. Üheks suuremaks vabariiklaste toetajaks oli ka Mehhiko , kes saatis lojalistidele 20 000 püssi, üle 28 miljoni padruni ja pakkus ka varjupaika põgenikele ning orvuks jäänud lastele.
NSV Liidu, Saksamaa ja Itaalia aitamismotiivi ei ole raske mõista. Kuna kõik nad käitusid juba enne konflikti agressiivselt ja plaanis olid suuremad ettevõtmised oma maa-alade laiendamiseks, siis oli see suurepärane võimalus katsetada relvi ja muud lahingutehnikat. Loomulikult oli abistajatele teretulnud ka nö oma mõttekaaslaste võimulolek.
Eestlased Hispaania kodusõjas (s18)
20. veebruar 1937 andis president Päts välja Hispaania kodusõjast osavõtmise keelu seaduse. See tähendas seda, et Eesti vabariigi kodanikud ei tohtinud mitte mingil juhul sõjategevusse sekkuda. Lisaks sellel ei tohtinud Eestist värvata vabatahtlikke ega teha muud kihutustööd. Selle nõude vastu eksinuid karistati vangistusega „mitte üle kolme aasta“.
Vaatamata keelule läks salaja Eestist ikkagi mehi Hispaaniasse sõdima. Peaasjalikult mindi vabariiklaste poolele. Andmed mässuliste poolel sõdinud eestalstest on lünklikud. Kogu sõja vältel sõdis vabariiklaste poolel üle paarisaja eestlase. Sõtta oli võimalik minna ka seaduslikul teel. Prantsusmaa poolt juhitud sõjale mittevahelesegamise komitees said teenida eesti ohvitserid. Nende ülesandeks oli kaubalaevade kontrollimine Prantsumaa- Hispaania piiril .
Enamus eestlasi sõdis rahvusvahelises 12. Garibaldi nimelises brigaadis. Oli ka neid, kes 1936. aasta sügisel osales 11. interbrigaadi kooseisus Madriidi kaitsmisel. Üks nimekamaim eestlane, kes sõjas osales oli kurperjanovlasest aseohvitser Udo Aleksander Einsild, hüüdnimega Habe. Langenutena on veel märgitud Konstantin Allast (Tallinnast), Richard Buschi, Alfred Kaubit ( Saaremaalt ), Boris Konstantjuki (Tartu Ülikooli üliõpilane), August Päärsonit (Pärnust), Karl Reetat, Vladimir Sanderit, Neeme Jõed (kolm viimast kõik Sindist).
Sõtta minemise põhjused ei olnud tihti ühesed. Kindasti oli neid, kes soovisid kommunistide või fašistide vastu võidelda, aga oli ka seikluseotsijaid, kes soovisid uusi maid näha ja karjääri teha. Tihtipeale polnudki nende jaoks oluline, kummal poolel nad sõdivad. Pärast sõda oli osa eestlasi langenud ka vangi. Näiteks Leopold-Rudolf Bette, kes osales 11. Interbrigaadi tegemistes, jõudis Eesti NSVsse tagasi alles 1956. aastal. Tal õnnestus mahalaskmisest pääseda, kuna ta väitis veenvalt, et on madrus , kes jäi laevast maha.
Pärast sõda (s19)
Hispaania kodusõda lõppes 1. aprillil 1939. Saanud nii enda, kui ka mõttekaaslaste armee võidust innustust, ründas sama aasta 1. septembril natsistlik Saksamaa Poolat ja vallandas sellega II maailmasõja. Loomulikult ei olnud Hispaania kodusõda üks II maailasõja peapõhjustest aga selle sammuga muutus Hispaania kodusõda üheks verstapostiks oluliste sündmuste jadas, mis eelnevad II maailmasõjale. Sõjas jäi Hispaania Saksamaa ja Itaalia liitlaseks, aga suurelt sõtta ei sekku. Franco saatis vabatahtlikke Saksa armeese, kes sõdisid idarindel.
Kasutatud kirjandus (s20)

• http://en.wikipedia.org/wiki/Francisco_Franco
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Economic_history_of_Spain
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Spanish_Civil_War
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Hispaania_kodus%C3%B5da
  
• http://www.postimees.ee/170706/esileht/olulised_teemad/torino_2006/ajalugu/209582.php
  
• http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Europe_map_spain.png?uselang=et
  
• http://www.britannica.com/EBchecked/media/10786/Francisco-Franco-1954
  
• http://airminded.org/wp-content/img/aircraft/sm-81-c1936.jpg
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/BT_tank
  
• “Sõjad ajalugu kaartidel ” Eesti entsüklopeediakirjastus. Lk 192. Tallinn 2005
  
• “Maailma ajalugu” Dorling Kindersley. Lk 324. Varrak 1998
  
• “Lähiajalugu gümnaasiumile I ” Mart Laar, Lauri Vahtre. Lk 119-120. Avita 2007
  
• “Lähiajalugu õpik 9. klassile” Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Einar Värä . lk 97. Avita 2004
  
• “ Eesti Entsüklopeedia 15 Maailma maad” lk 194-199. Eesti Entsüklopeediakirjastus Tallinn 2007
  
• “Maailma ajalugu esiajast tänapäevani” Herman Kinder , Werner Heilgeman lk 438-439. Avita 2001
  

6