Hispaania kodusõda (9)

Kool
Hispaania kodusõda
Ajaloo referaat
Koostaja :
Juhendaja :
Klass:
Koht ja aasta
Sissejuhatus
Hispaania oli kõrvale jäänud Esimesest maailmasõjast ja hiljem ka Teisest, tema kodusõda (1936-1939) peetakse aga ka fašismi ja sotsialismi vaheliseks võitluseks, millest edu saavutas esimene nimetatuist ning uueks diktaatoriks sai Francisco Franco (1892 -1975). Kuid 1975. aastal, kui Franco suri, taastusid ka monarhia ja demokraatia. Vahepeal toimus aga nii maailmas kui ka Hispaanias palju muudatusi - lääneriikid boikoteerisid Hispaaniat ega võtnud teda NATO -sse, kuna võimul oli diktaator . Siiski oli riik erinavalt sotsialismimaadest avatud, mille tõttu paljud kohalikud ka lahkusid teistesse Lääne-Euroopa riikidesse, et leida paremaid teenimisvõimalusi, mida enamus ka saavutas.
Kodusõja eeldused
1931. aasta aprillis toimusid Hispaanias munitsipaalvalimised, millel olid edukad vabariiklased . Kuningas Alfinso XIII loobus troonist ja lahkus riigist- Hispaania kuulutati vabariigiks.
José Maria Gil Robles
Kiiresti hakkas kasvama kommunistliku partei mõju, milles oli aprillis 1931 800 liiget, kuid aasta hiljem juba 12 000. 1936. aasta veebruaris oli kommuniste juba 30 000 ja juuliks 100 000. 1934. aastal tekkis Sotsialistliku Töölispartei ja Kommunistliku partei vahel koostöö, mille tagajärjel hakkasid ühinema nende parteide mõjualused organisatsioonid : ametiühingud ja noorsooliidud.
1933. aasta veebruaris moodustati Hispaania Autonoomsete Parempoolsete Rühmituste Liit (CEDA), mida juhtis katoliiklasest advokaat José Maria Gil Robles. Uue koalitsiooni alustalaks oli Acción Popular , partei, mida toetasid kirik ja maaomanike oligarhia. 1934. aasta sügisel sai CEDA valitsuses kolm üliolulist kohta: justiits-, põllumajandus-, ja tööministri portfellid, mis tõi kaasa üldstreigi, mida toetasid kõik vasakpoolesed organisatsioonid, mis pelgasid, et fašism hakkab Hispaanias uuesti pead tõstma. Streigid suruti armee abil maha, mis põhjustas tööliste seas valitsuse vastu pahameelt.
Francisco Franco (1892-1975)
Pärast vasakpoolsete seas Oktoobrirevolutsiooniks tituleeritud ülestõusu mahasurumist arreteeriti valdav enamik ametiühinguliidritest ja vasakpoolsete organisatsioonide juhtidest. CEDA suutis oma esindajad valitsusse suruda ning hakkas avaldama survet vabariigi seadusandluse lõplikuks tühistamiseks.Gil Robles astus sõjaministrina uude valitsusse 1935. aasta mais ja teostas armee puhastamist vabariigile ustavatest ohvitseridest ning määras uueks kindraliks Francisco Franco.
CEDA ja radikaalne koalitsioon lõi 1935. aasta lõpu poole kõikuma. Alcala Zamora kuulutas välja uued vaimised, soovides vältida CEDA uut rünnakut vabariigile. 1936. aasta jaanuaris moodustati Rahvarinne , kuhu kuulusid lisaks kommunistidele ja sotsialistidele ka kolm kodanilikku vabariiklaste erakonda. Rahvarinne võitis veebruaris toimunud parlamendivalimised ja moodustas Rahvarinde valitsuse.
Rahvarinde-vastaseks põhijõuks sai sõjavägi, mille juhtkond kartis Hispaanias proletaristliku diktaktuuri kehtestamist. 17. juulil 1936 puhkes Marokos Hispaania koloniaalvägedes mäss, millega liitusid järgmisel päeval metropoli garnisonid. Mässajate juhiks sai kindral Francisco Franco, kes alguses ei suutnud otsustada, kas ühineda vandenõuga või mitte.
Kodusõda 1936.-1939. aastatel
Ülestõusnute kätte langenud piirkonnad peegeldasid selgelt häälte jaotumist 1936. aasta valimistel. Kesk- ja Loode-Hispaania ja osaliselt ka lõunapiirkonnad langesid mässajate kätte. Vabariigile jäi enamik põhjarannikust, kogu idapiirkond, osaliselt keskpiirkonna idaosa (ühes Madridiga) ja osa lõunarannikust. Vabariik elas sõjalise riigipöörde üle tänu juhuslikult relvastatud tööliste spontaansele vastuhakule, mille tõttu polnud kodusõja algus lihtne ka mässajatele, kellele tulid siiski appi fašistlik Itaalia ja natslik Saksamaa, kelle lennukitelt paisati Marokost metropoli uusi mehi ja relvastust. Kokku sõdis Hispaanias Franco poolel 150 000 Itaalia regulaarväelast ja Sakslaste „ Leegion Condoris“ 50 000 sõdalast.
Prantsusmaa ettepanekul hakkasid Euroopa riigid Hispaania kodusõja suhtes rakendama mittevahelesegamispoliitikat. Kokkuleppele, mis keelustas relvade veo Hispaaniasse, kirjutas alla 27 riiki.
Kuid kõik riigid ei täitnud seda lepet . 1936. aasta oktoobris jõudsid esimesed Nõukogude laevad relvalastiga Hispaaniasse koos sõjaliste nõuandjate ja instruktoritega. Tänu Nõukogude abile suutis vabariik vastu pidada 32 kuud. NSV Liit saatis appi 2000-3000 regulaarväelast, kuid appi tõttasid ka teised vabatahtlikud. Kokku 35 000 võitlejat 54 riigist. Neist ca 300 eestlast. Nõukogude abi lakkamisene 1938. aastal otsustas ka vabariigi saatuse .
1936. aasta hilissügisel ründasid frankistid Madridi , et vallutada see Oktoobrirevolutsiooni 19. aastapäevaks. Sündis väljend „viies kolonn “- kindral E. Mole , kes juhtis pealetungi, sõnas, et pealinna ründab viis kolonni, neli neljast suunast , viies seest.
Pürenee poolsaar muutus polügooniks, kus Saksa, Itaalia ja NSV Liit uus relvaliike ja sõjapidamisviise katsetasid- Hispaania kodusõjast sai Teise maailmasõja peaproov.
K Dokument, millega Franco kinnitab kodusõja lõppu
odusõda lõppes 30. märtsil 1939, kolm päeva pärast Madridi vallutamist mässuliste poolt. Sõjas hukkus üle miljoni inimese.
Hispaania pärast kodusõda ja diktatuur
( Sisepoliitika , välispoliitika ja majandus)
Uus natsionalistlik riik, mis tekkis vabariigi asemele Kodusõja lõpus, kuulutati välja juba kodusõja ajal 1937. aasta aprillis ning selle juhiks sai Franco, kelle võim toetus kolmele institutsioonile : kirikule, armeele ja Falangi parteile. Franco valitsus kujutas endast konservatiivset ja autoritaarset režiimi. Repressioonide, mille eesmärk oli vabastada Hispaania süsteemidest ja ideoloogiatest, õigustamiseks anti välja seadusi, mis polnud suunatud üksnes vabariigi toetajatele, vaid ka teatud seisuste ja piirkondade identiteedi vastu. Hispaania allakäigu alguseks loeti 18. sajandi valgustuspoliitikat ning peamisteks vaenlasteks olid kommunistid , juudid ja vabamüürlased. Nende elu, kes Franco režiimi ei toetanud, oli ahistav: puudus igasugune sõna- ja usuvabadus.
Majanduses hakkas Franco teistest riikidest eemalduma, iseloomulik oli importi asendama hakkava tööstuse loomine ja nõrga erakapitali toetamine . Majandust arendavaks jõuks sai jõhker sunnitööliste ekspluateerimine. Selline majanduslik suletus võttis eekujuks Euroopa fašismi ja peegeldas inetlust, mida Franco tundis Saksamaa ja Itaalia vastu. Kuid selline poliitika suri 1940-ndate lõpus, kui jõuti arusaamale, et autarkia oli läbi kukkunud.
Kuigi Franco pooldas Saksamaad väga palju suutis ta jääda Teises maailmasõjas siiski neutraalseks, kuigi tema õemees Ramón Serrano Suner üritas kõigest väest saavutada Hispaania liitumist sõtta fašistlikul poolel. Neutraliteedi saavutamisele aitas kaasa ka Hitleri ja Franco ebaõnnestunud kohtumine 1940. aastal.
1945. aasta detsembris kuulutas ÜRO Hispaaniale diplomaatilise boikoti, mille järgi jäi ta ka Marshalli plaanist kõrvale. Majanduslik olukord halvenes veelgi, inflatsioon suurenes pidevalt ja maksebilanss oli kroonilises defitsiidis . Dplomaatiline isolatsioon lõppes 1953. aastal, mil Vatikan sõlmis Hispaaniaga konkoraadi, ja USA, kes oli huvitatud külma sõja kaitsepiiri laiendamisest, kirjutas Franco režiimiga alla lepingu, mis andis loa rajada Hispaaniasse Ameerika sõjaväebaasid, pakkudes vastutasuks kuue aasta jooksul 625 miljoni dollari eest finantsabi. Kaks aastat hiljem võeti Hispaania ÜRO-sse tagasi.
Hoolimata liberaalsemast majanduspoliitika oli majandus 1950. aastate keskpaigas ikka veel halvas seisus - maksebilansi defitsiit kahekordistunud ja rekordiliselt kõrge inflatsioon vähendas palkade väärtust. See põhjustas aga streikide laine.
Falangi ja sõjaväe vahel tekkisid pinged , sest armees oli palju tuliseid monarhiste, kes olid kibedalt pettund, et Franco keeldus Alfonso XIII poega don Juani monarhiks kuulutamast. Franco oli sunnitud 1957. aastal vastu tahtmist tagandama suurema osa oma ministritest ja looma uue, järeleandlikuma falangistidest koosneva valitsuskabineti. 1959 . aastal oli Franco sunnitud vastu tahtmist heaks kiitma tehnokraatide stabiliseerimisplaani. 1970-ndate alguseks muutus Hispaania oskas industrialiseeritud ja linnastunud lääne tarbimisühiskonnast.
1973. aastal palusid piiskopid kiriku ja riigi lahutamist, Francole oli see „noahoop selga“.
1959. aastal loodi terroristlik organisatsioon ETA, mis võitles Franco režiimi vastu, ETA-st sai ka võitluse sümbol.
1966. aastal anti välja ajakirjanus seadus, mis piiras esmast tsensuuri.
1969. aastal kuulutas Franco oma troonipärijaks prints Juan Carlose.
20. novembril 1975 Franco suri ja režiim lagunes .
Reformid pärast diktaktuuri langust
22. novembril 1975 sai Hispaania kuningaks Juan Carlos I, kelle eesmärgiks sai Hispaania demokraatlikuks muutmine. 1976. aastal nimetas kuningas Carlos Arias Navarro asemel peaministriks Suarezi ja suutis veenda parlamenti uue poliitilise reformi vastuvõtmises, mis tõi Hispaaniasse üldise valimisõiguse ja demokraatia.
1978. aastal võttis Cortes vastu demokraatliku põhiseaduse, mis kuulutas Hispaania parlamentaarseks monarhiaks. Kirik lahutati riigist.
Probleemiks jäi endiselt tegutsevad baski terroristid.
1978. aastal suudeti ära hoida riigipöörde katse, mida üritas sõjavägi. 23. veebruaril 1981. aastal tungis Guardia Civil’I väerühm kolonel Tejero juhtimisel parlamenti. Ainult see, et kuningas armee kõrgeima juhina astus demokraatia eest välja, sundis teisi sõjaväelastest vandenõulasi riigipöördekatsest loobuma.
1982. aastal võeti Hispaania NATO-sse, 1986 Euroopa Liitu. Majandus hakkas kasvama ja inflatsioon vähenes 50%.
Kuid sellega polnud kõik veel läbi- Hispaaniat raputasid nüüd mitmed korruptsiooni skandaalid parlamendist.
Ka praegu on Hispaania lõhestatud, mida näitasid hiljutised valimised ja kardetakse , et kordub 1930. aastate traagika.
Valitsev Sotsialistlik Partei võitis üldvalimised, kuid ei saanud parlamendis absoluutset enamust, mis oleks aidanud neil kiiremini võidelda riigi majanduse aeglustamisega.
Kasutatud kirjandus

• Raymond Carr „Hispaania ajalugu“
  
• Kaido Jaanson „Üldajalugu“ 1992
  
• Kaido Jaanson „Üldajalugu“ 1994
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Hispaania_kodus%C3%B5da
  
• http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/hispaania_kodusoda_evelinviks.ht m