Hirm (1)

Saku Gümnaasium
Referaat
Hirmud
Meta Karasevitš & Carmen Rooväli
Saku 2008
Sissejuhatus
Kartus ja hirm ehk foobia on ängistustunne, mida iseloomustab kõikehaarav hirm mingi kindla objekti, looma, sündmuse või situatsiooni ees. Selline hirm võib elu tõsiselt häirida ja piinata ning raskema vormi puhul tuua häda ja kannatust. Sõna „foobia” on tuletatud kreekakeelsest sõnast phobus, mis tähendab paanilist kartust. Usuti ,et Vana-Kreeka jumal Phoebus suutis tekitada Kreeka vaenlastes orjalikku hirmutunnet, et neid oleks lahingus kergem võita.
Just selline halvav hirm valdab foobia all kannatavat inimest , kui ta seisab vastamisi hirmu stimulaatoriga, mõnikord piisab reaktsiooni tekitamiseks ainult mõttest või eelaimaimusest taolisele situatsioonile . Hirm on nii tugev , et see kutsub esile hirmule iseloomulikke tunnuseid, nagu higistamine , värinad, minestamistunne, peapööritus, iiveldus , südame pekslemine, hingeldamine ja paanikahood.
Hirmutunde all kannatava inimese kartus on mõistuse ja loogikaga mitteseletatav ning ei vasta mingil määral ohule, mida stimulaator endast tegelikult kujutab ja see põhjustab inimeses omakorda sügavat piinlikkustunnet. Inimene püüab igati varjata oma foobiat ning paljudel juhtudel jääb selline tervisehäire teistele märkamatuks. Varjamise põhjuseks on ka asjaolu, et isegi arenenud riikides kohtab veel tänapäevalgi suhtumist ,nagu oleks iga vaimne häire häbiasi.
Praegune olukord
Hiljutised uuringud näitavad , et hirme , eriti spetsiifilisi, on sagedasti diagnoositud, nagu oleks tegemist vaimsete häiretega. Uuringute kohaselt kannatab kümme kuni kolmteist protsenti elanikkonnast mingil ajal hirmutunde all, mis on diagnoosimata jäänud, ning see arv võib olla isegi suurem. Hirmude all kannatavad mõlemast soost lapsed ja täiskasvanud ning ravimata laps võib oma hirmud täisikka kaasa võtta. Osa inimese kardab ainult ühte kindlat asja või olukorda, teistel võib olla hirmu tekitamiseks mitutekitajat . Mõni foobia võib sõltuda inimese vanusest ja soost, esinedes sagedamini teatud ea või sooga inimeste juures.
Haiglane ja mõttetu , harvemine ka halvav hirm lülitub inimeses sisse automaatselt kui puututakse kokku asja või olukorraga, mis on inimesele ebameeldiv. Kui sellised reageeringud arvesse võtta, siis peab suurem osa inimestest arvatavasti tunnistama, et nad on kas või ainult korragi kogenud taolist foobia tunnet. Uuringud näitavad , et kuuskümmend protsenti inimestest on kannatanud mingil eluperioodil hirmutunde all ning peaagu kõik küsitletud tunnistavad, et tunnevad vähemalt ühte inimest, kellel on foobia tunnused.
Hirm läbi ajaloo
Hirmu esineb iga rassi ja kultuuri juures, kuigi teatud tüüpi foobiad on olnud teatud aegadel ülekaalus. Neid on mainitud juba varastes Kreeka ja Rooma ajalooallikates. Neile vihjatakse ka Euroopa kirjatükkides, välja arvatud keskajal mil hirme seostati sageli saatana tegevusega . Kuid mõned hirmud on alati olemas olnud, näiteks loomakartus, kõrgusekartus ning need , mis on seotud teatud kindlate haigustega nagu katk, süüfilis ja marutaud, olid varasematel aegadel tavalised . Minevikus olid need haigused sagedasti surma põhjustajad , mis põhjendab inimeste karuse nende ees.
Kaheksateistkümnendal ja üheksateistkümnendal sajandil, kui vaimsed häired kuulusid taas meditsiini ja teaduse valdkonda, hakati uurima ja lahtimõtestama ka hirme, nende kujunemist ja neid hakati ravima. Sel ajal sündis ka palju väärarvamusi, kui kaheksteistkümnenda sajandi, eriti viimaste aegade jätkuvad sügavuti uuringud on heitnud sellele huvipakkuvale ja laildasele tervisehaigusele uut valgust ning tulemuseks on paljude foobiate edukas ravi.
Hirmu liigid

Lagedakarus

Suhtlemiskartus

Spetsiifilised hirmud, mis jagunevad viide alagruppi.
Nimetus „spetsifiiline” asendat vatasemat nimetust „tavaline hirm”, millest loobuti, kuna see vihjas , et olukord pole tõsine.
Lagedakartus
Otse tõlkes tähendab sõna „ agorafoobia ” hirmu turuplatsi ees. Laiemas mõistes kardab selle foobia all kannataja avatud , avalikke või rahvarohkeid kohti, eriti sellised, kust pole kerget taganemis teed. Paljud kardavad ka , et hirm või paanika muudab nad sellistes olukordades vaimselt ja/või füüsiliselt jõuetuks, eriti aga , et nad kaotavad võõraste inimeste juuresolekul kontrolli enese üle või jäävad abitusse seiusundisse.
Kardetud olukorra iseloom on kannatajatel erinev, mõned kardavad rohkem lagedaid kohti, kus vähe inimesi , teised tulevad paremini toime pimedas või siis , kui neil on kaasas usaldusväärne inimene. Ka hirmu suurus on erinev: paljud elavad üle paanikahooge või paanikaga sarnanevaid tunnuseid, teised mitte.
Nii või teisti- kergemad juhtumid välja arvatud – lagedakaruse all kannatava inimese normaalne elu on häiritud, kuna ta väldib kardetud olukordi . Sellised toimingud nagu poes käimine , reisimine või ühistranspordi kasutamine, kinoskäik, jalgpallimatši või ükskõik millised avalikud üritused, arsti juures , lapse koolis või pangas käimine võivad muutuda agorafoobia all kannatavale inimesele võimatuks. Kõige halvematel juhtudel saab temast täielik kodusistuja.
Lagedakartus on suhteliselt tavaline tervisehäire, mille all kannatab umbes neli protsenti naistest ja kaks protsenti meestest. Enamikel juhtudel avaldub see esimest korda pärast kahekümnendat eluaastat. Lagedakartuse esmajuhte täheldatakse harva pärast neljakümnendat eluaastat. Paljud asjatundjad eraldavad kahte haigusvormi:
Lagedakartus ilma paanikahoogudeta ja lagedakartus, millega kaasnevad paanikahood (paaniline vorm). Ameerika pshühhiaatrid nimetavad viimast paaniliseks lagedakartuseks.
Lagedakaruse diagnoosile viitavad tunnused on võetud kokku järgnevalt:

• Tugev erutus avalikus kohas või olukorras, kust pole kerge eemalduda või mõttest sellele. Nendel puhkudel tunneb inimene äriitust, mille tugevus võib varieeruda;
  
• Selliseid kohti või olukordi välditakse, ollakse seal kas väga suurte raskustega või usaldusväärse inimese saatel.
  
• Mõlemat ülalmainitut ei tohi segi ajada mõne teise vaimse häire, psüühilise haiguse või uimastite või alkoholi mõjuga.
  

Tunnused, mille järgi võib arst kahlustada paanikahoogudega lagedakarust , on samad ,mis ülalkirjeldatud , kuid sellele lisanduved veel järgnevad:

• Lagedakaruse all kannatav inimene on kogenud vastavas olukorras ühte või enamat paanikahoogu ja pidevat hirmu, et see võib juhtuda;
  
• Hirm võimaliku hoo tagajärgede ees, nagu oma tervisehäire väljanäitamine või vaimse ja füüsilise kontrolli kaotamine;
  
• Paanikahoogudest tulenev muutunud käitumine.
  

Uuringud näitavad ,et paanikahoogudeta lagedakartust esineb rohkem, kui esialgselt arvati, ning see on tavalisem kui lagedakartus, millega kaasnevad paanikahood. Mõned uurijad usuvad, et tegelik pilt on varjatud, kuna paanikahoogudega kaasnevate häirete puhul otsivad inimesed sagedamini arsti abi. Teised „tavalised” lagedakartjad jäävad tihti diagnoosimata.
Kuigi lagedakartusega kaasnevad paanikahood või hirmutunne pole sugugi harvad nähtused, aitab neid ära tunda tunnuste kirjeldamine.
Paanikahood ja hirmutunne
Paanikahoogu iseloomustab nelja või enama järgneva vaimse või füüsilise tunnuse ilmnemine, mis viitavad selgelt ängistavale hirmutundele. Need on :

pulsi kiirenemine või südamepekslemine.

õhupuudus või lambumistunne.

raskus ja valu rindkeres .

värinad ja tõmblused.

külma- või kuumahood või nende vaheldumine .

võbinad või higistamine , kahvatus.

pigistus kõris.

peapööritus, minestamistunne.

iiveldus või seedehäired.

jäsemete kihelus või tuimaks muutumine.

hirm kaotada kontroll oma keha üle( näiteks põie või soolestiku üle)

hirm peatse vaimse kokkuvarisemise, kontrolli kaotamise või „hulluks minemise” ees.

hirm üksijäämise ja teadvuse kaotamise ees ning hirm surma ees.
Need sümpomid jõuavad haripunkti kümne minutiga ja kaovad sama kiiresti kui tekkisid. Vaatamata sellele , et paanikahoog võib olla äärmiselt kurnav, pole selles eriti ohtu, kuigi kannataja ise sageli usub seda olevat. Paanikahood on üsna tavalised umbes kolmandikku inimeste juures, kellel need esinevad kord aastas.
Suhtlemiskartus
Suhtlemiskartus avaldub ängistuses, mille all kannatavad mehed ja naised enam-vähem võrdeselt. Kõigi sagedamini avaldub see viieteistkümne kuni kahekümnenda eluaasta vahel . Seda võib määratleda kui kliiniliselt ja irratsionaalset( mõistusega, loogiliselt mitteseletatav ) hirmutunnet, mida tekitab rida ühiskondlikke situatsioone( nagu näiteks see, kui inimesel on vaja teiste ees esineda). Tihti viib selline paaniline hirm ühiseluliste olukordade vältimiseni. See võib lõppeda üksinduse, eraldatuse ja piinlemisega, eriti siis ,kui isik on teadlik oma kaotusest ja soovib teiste inimestega normaalselt suhelda.
Suhtlemiskartuse põhitunnuseks on hirm sattuda piinlikku olukorda ja tunda ennast alandatuna, kui inimese käitumine ei vasta tema enese poolt ettekirjutatud normidele. Suhlemiskartuse all kannataja kardab, et ta kas käitub ebaadekvaatselt või liialdatult või kombel ,mis kutsub teiste inimeste kriitikat või hukkamõistu. Tavaliselt kardab ta, et tema ängistus on teistele nähtav: näiteks punastamine, värisemine- eriti kätte-,värisev hääl või kokutamine, võimetus teistele silma vaadata, kidakeelsus, iiveldus, oksendamine ja tugev vajadus urineerimisele.
Spetsiifilised hirmud
Spetsiifilisi hirme võib õldjoontes kirjeldada nagu ekstreemset ja kohatut hirmu, mida tekitab mingi eriline objekt või olukord. Ärevuse tekitajate hulk,mis võib sellist hirmu tekitada, on äärmiselt lai ja mitmekesine . Hirmul on kliinilised tunnused ja see on sageli piisavalt kurnav, et sundida inimest vältima selle tekitajat. Normaalse elu ja tegevuse häirimise aste sõltub hirmutekitajast ja sellest,kui kerge on seda vältida. Mõnede olukordade ja objektidega puututakse arvatavasti harvemini kokku kui teistega ning seetõtu on on ka probleemid väiksemad. Sellest hoolimata on spetsiifilise hirmu tekitatud häda ja mure väga reaalne ning võib suuresti normaalset elu häirida.
Ameerika Psühhiaatrie Liit on koostanud spetsiifilise hirmu määratlemise kriteeriumide nimistu , mis on selline:

• äärmiselt liialdatud hirmutunne, mida tekitab mingi kindel objekt või olukord. Hirmuseisundi võivad esile kutsuda kas stimulaatorile mõtlemine või selle ette aimamine ja see võib toimuda juba kaua aega enne stimulaatoriga kokku puutumist;
  
• hirm tekib kohe hirmutekitajaga kokku puutudes ning võib lõppeda paanikahoogudega;
  
• isik ise on teadlik, et tema hirm on liialdatud, kuid väikeste laste puhul ei pruugi see nii olla;
  
• hirmu tekitajat talutakse ainult äärmiselt suure ängistuse või ahastusega või välditakse seda hoopis.
  
• foobia põhjustab kimbatust või ahastust või mõjub hävitavalt normaalsele elutegevusele;
  
• alla kaheksateistkümne aasta vanuste laste juures võib hirm kesta vähemalt kuus kuud. On täheldatud, et laps väljendab oma hirmu lapse kombel, nagu nutu ja karjumisega, millegi külge klammerdumise, magamaminekust keeldumisega jne;
  
• Hirmu ja foobia vältimist ei või panna lagedakaruse, suhlemiskartuse või mõne teise hirmuseisundi, nagu sundmõtted ja traumajärgne stress või üksinduskartus, ega ka koolikartuse arvele.
  

Siinkohal on hirmud, mida võiks nimetada „normaalseks lapsepõlve hirmudeks”, nende kriteeriumide nimistus äratuntav. Lapsed tunnevad sageli hirmu ,mis võib olla tugev ja masendav . Tavaliselt vaibuvad need lapse suuremaks ja taegemaks saades , ega põhjusta erilist ängistust, mis kaasneb foobiaga.
Lisaks ülalpool kirjeldatud määratlusele on Ameerika Psühhiaatrie Liit jaotanud spetsiifilised hirmud viide alagruppi:

loomahirmud- mida tekitab kokkupuutumine mingi kindla loomaliigiga, nagu ämblikud maod, kasid, koerad , mõnikord ka mitu erinevat liiki, näiteks lendavad putukad.

loodusliku keskkonna hirm- mida tekitavad näiteks torm , vesi (jõgi,meri, kosk ), mäed, metsad.

vere-trauma-süstikartus- mida tekitab vere nägemine, avariid,kõik süstaldega seostuv näiteks vereproovi andmine, kaitsesüsti tegemine, või teised kirurgilised tegevused.

situatsioonikartus- mida tekitavad näiteks suletud kohad, nagu liftid või tunnelid , lennukid või teised transpordi vahendid, sildade ületamine. Kuigi need mõnel määral kattuvad, on „situatsioonid” rohkem inimkätega loodud kui looduslikud keskkonnad.

teised hirmud- mida tekitavad väga mitmesugused stimulaatorid( = ärevust tekitav ) ja mis ei kuulu ülalmainitud alggruppide alla. Näiteks: hirmud, mis on seotud mingi teatud haiguse või seisundiga , nagu AIDS, lämbumine, oksendamine; esemed, nagu klaas, peeglid , skulptuurid; teatud tüüpi inimesed, näiteks klounid või nende kostüümid. Inimesi kes usuvad vääralt igasuguste tõestuste kiuste, et nad põevad mingit haigust, on Euroopa psühhiaatrid nimetanud kashüpohondrikuteks või luulumõttete all kannatajateks.
Spetsiifiliste hirmude kategooria on kolmest hirmude kategooriast kõige arvukam ja kõige levinum- nende all kanntab umbes seitse protsenti naistest ja umbes neli protsenti meestest, kusjuures perioodid on juhuslikud. Umbes viis protsenti lastest kannatab mingi spetsiifilise hirmutunde all, millega võivad kaasneda teised hirmuhäired, nagu hirm üksilduse ees. Tüdrukute juures esineb seda pisut rohkem kui poiste juures.
Kannatajate tegelik arv võib olla isegi suurem, sest paljud oskavad vältida kokkupuutumist hirmutekitajaga, ei otsi arstiabi , ega tunnista oma hirmu olemasolu. Spetsiifilise hirmu puhul on vältimine kõige tavalisem turvameede.
Foobiad
Foobiad on kõige sagedamini esinev phüühiline haigus igas vanuses naistel ja sageduselt teine üle kahekümneviie aastaste meeste seas. See võib tekkida millal tahes ,ükskõik kus ja võib juhtuda igaühega meist, keegi pole selle vasu immuunne. Hirm on igivana fenomen ( haruldane , ebatavaline nähtus), terve mõistuse mõõdupuu ja ainult mõnikord kasvab karusest irratsionaalne jõud. Ehkki ärevushäiretega võitlemiseks saab meditsiin aidata ravimite ja füsioteraapiaga( ravi füüsikaliste vahenditega, näiteks valguse, soojuse, vee, õhu, elektri jm) , ei suudeta enamasti siiski selgitada foobia põhjust. Jah, teatav salapära püsib- vaatamata sellele, et inimene suudab saata kosmosesonde päikesesüsteemi erinevatesse piirkondadesse, ei suuda teadlased veel täielikult aru saada omaenda mõistuse salasoppidest.
Mõned foobiad võivad olla pärilikud, näiteks verekartus. Mõned foobiad kaovad aja möödudes , näiteks hirm pimeduse ees,mis esineb sageli lapseeas . Mõned aga säilivad ilma mingi mõistlike põhjenduseta: näiteks inimene, kes julgeb ilma suure jututa lennukist langevarjuga alla hüputa, ei suuda näiteks liftiga neljandale korrusele sõita.
Toon loetelu erinevates foobiatest ja selle põhjustajatest:
Atomosofoobia- pommid ja kiiritushaigused- spetsiifiline hirm
Gamofoogia- abielu- spetsiifiline hirm
Kronofoobia- aeg, aja kulg- spetsiifiline hirm
Molüsomofoobia- AIDS - spetsiifiline hirm
Grafofoobia - ajalehed- spetsiifiline hirm
Meningifoobia- ajuhaigused, hirm saada ravimatut või progresseeruvat ajuhaigust, ajukahjustusega inimesed - spetsiifiline hirm
Nudofoobia- alasti olemine - spetsiifiline hirm
Metüfoobia- alkohol , hirm alkohoolsete jookide ees - spetsiifiline hirm
Agorafoobia- avalikkuse ees olemine- lagedakarus
Skriptofoobia- avalikkuse ees kirjutamine- suhtlemiskartus
Fonofoobia- avalik esinemine- suhtlemiskarus spetsiifiline hirm
Mikrofoobia- bakterid , mikroobid , viirused, haigust põhjustavad patogeenid - spetsiifiline hirm
Testofoobia- eksamid ja testid - spetsiifiline hirm
Elektrofoobia- elekter - spetsiifiline hirm
Metatesiofoobia- elumuutused- spetsiifiline hirm
Nosokomefoobia- haiglad- spetsiifiline hirm
Plasofoobia - hauad ja hauakivid- spetsiifiline hirm
Akustikofoobia- helid- spetsiifiline hirm
Sinofoobia- hiinlased ja hiina kultuur- spetsiifiline hirm
Musofoobia- hiired- spetsiifiline hirm
Homofoobia- homoseksuaalid- spetsiifiline hirm
Venustrafoobia- ilusad naised- spetsiifiline hirm
Japanofoobia- jaapanlased ja nende kultuur- spetsiifiline hirm
Judeofoobia- juudid, nende kombed ja usk- spetsiifiline hirm
Hubofoobia- kerjused ja hulgused, hirm korratuse ja tavalistest erinevate inimeste ees- spetsiifiline hirm
Eklesiofoobia- kirikud- spetsiifiline hirm
Skolionofoobia- kool,koolis käimine- spetsiifiline hirm
Rütifoobia- kortsud- spetsiifiline hirm
Astrofoobia- kosmos- spetsiifiline hirm
Hellonofoobia- kreekakeelsed sõnad ja teaduslikud terminid- spetsiifiline hirm
Altofoobia- kõrged kohad ja redelid- spetsiifiline hirm
Frigofoobia- külm, lumi, jää, härmatis- spetsiifiline hirm
Aviafoobia- lendamine- spetsiifiline hirm
Blennofoobia- lima- spetsiifiline hirm
Metrofoobia-luule- spetsiifiline hirm
Androfoobia- mehed- spetsiifiline hirm
Mehhanofoobia- masinad - spetsiifiline hirm
Pediofoobia- nukud - spetsiifiline hirm
Küprinofoobia- prostituudid - spetsiifiline hirm
Demonofoobia- saatanad ja deemonid- spetsiifiline hirm
Politikofoobia- poliitikud - spetsiifiline hirm
Hierofoobia- preestrid - spetsiifiline hirm
Paraskavedekatriafoobia- reede, 13. kuupäev- spetsiifiline hirm
Tantofoobia- surm, surnukehad- spetsiifiline hirm
Sümbolofoobia- sümbolid ja märgid- spetsiifiline hirm
Ksokolatofoobia- šokolaad- spetsiifiline hirm
Teatrofoobia- teatrid - spetsiifiline hirm
Tehnofoobia- tehnoloogia - spetsiifiline hirm
Hirmude ravi
Eristatakse kahte erinevat protsessi – kustutamine ja harjutamine , mida mõlemat viiakse läbi käitumispsühholoogide poolt. Need protsessid võivad olla ravi tulemus, kuid võivad toimuda ka iseenesest. Kustutamine on ohutud kokkupuuted või kogemused hirmutekitajaga, mille tulemusena tingitud hirmureaktsioon nõrgeneb ja lõpuks kaob. Harjutamine tähendab millegi harjutamist. Psühholoogias mõistetakse selle all hirmu taandumist, mis saavutatakse korduvates kokkupuudetes hirmutekitajaga. Lõpuks võib hirmutunne täiesti kaduda.
Süstemaatiline ülitundlikkuse vähendamine- see on käitumisteraapia vorm, millega on eriti edukalt ravitud foobia all kannatavaid lapsi. Selle puhul töötatakse iga lapsega välja „hirmude hierarhia” kõige vähem kardetust kuni kõige enam kardetud olukorrani. Patsiendile õpetatakse lõõgastumist. Edukalt omandatud ja harjutatud lõõgastumisoskus on patsiendile suureks abiks hirmu vastu võitlemisel.
Alternatiivsed ravimeetotid, mis ei mahu tavameditsiini ühise nimetaja alla, võivad pakkuda abi foobia all kannatavatele inimestele. See tuleneb sellest, et suurem osa neist pakuvad lõõgastumistehnikat, mis vabastab stressist ja ängistusest ning see omakorda on kasuks foobia all kannatavatele inimestele. Paljudel juhtudel polegin ravi peasihiks foobiline hirm, vaid pigem inimese üldise ängistuse ja stressi ravimine. Alternatiivne ravi on suunatud hea enesetunde ja lõõgastumise saavutamisele , ning kui foobiline inimene on võimeline tundma ennast rahulikumalt ja vähem hirmunult, suurendab see tema eneseaustust ja on hea tervisele üldiselt ning inimene tuleb paremini toime oma hirmudega.
Akupunktuur on iidne Hiina ravimeetod , kus torgatakse nõelad naha sisse spetsiifilistesse, kehameridiaanidel asetsevatesse punktidesse. Meridiaanid on energia kulgemise kanalid, mida usutakse olevat seotud keha siseorganitega. Nõelraviga saab vähendada valu, kuid ka stressi ja hirmu. Sellest on kasu foobiate puhul.
Punktravi on idamaade vana ravimismeetod, mis sisaldab akupuntuuri ja massaaži elemente. Selles mõjutatakse samu punkte, mida akupunktuuris, et tasakaalustada tervendava energia voogu kehas, kuid seda tehakse nõelte asemel sõrmedega punkte masseerides. See aitab vähendada stressi, hirmu ja depressiooni ning tuleb seega kasuks ka foobia all kannatavale inimesele.
Kunstiteraapia on suunatud inimese emotsionaalsetele ja psühholoogilistele probleemidele, eriti inimestele, kellel on raske verbaalselt( sõnaliselt, suuliselt ) suhelda. Et aidata inimesel väljendada oma sisemisi mõtteid ja hirmusid, võetakse abiks loov kunst ja käsitöö.
Bachi rohud on kolmekümne kahest rohust koosnev seeria , kus allikaveele on lisatud mingeid kindlaid õisi, mida on lastud seista päikese käes. Iga rohi vastab kindlale vaimsele või emotsionaalsele seisundile. Rohud on eneseabivahendid ja mõte seisneb selles, et patsient hindab ausalt oma vaimset seisukorda ja valib rohud,mis sellele kõige enam vastavad. Psühhiaatrid usuvad, et foobiliste patsientide puhul on eneseuurimisel ja eneseabistamisel suur väärtus.
Värviteraapia – tavameditsiin nõustub, et värvidel on inimestele teatud mõju, eriti mõtlemisele ja psüühilisele enesetundele. On teada, et inimesed reageerivad värvilise valguse erinevatele lainepikkustele, ka pimedad . Ravi seisneb keha valgustamises värvilise valgusega , sobivad värvid määrab terapeut . Ravi eesmärgiks on vigase aura loomuliku tasakaalu taastamine. See on mahe ravi, mis võib aidata ka foobia all kannatavaid inimesi, eriti neid, kelle hirmutekitajaks on värvid( kromofoobia).
Kasutatud kirjandus:

• „Haiguslikud hirmud” Urve Liivamägi 2000
  
• „Tuntud ja tundmatud foobiad” Richard Waters 2004
  

13