Foobiad - referaat (1)

Mis on foobia ?
Foobia on sundmõtteil rajanev haiglane ja põhjendamatu hirmuseisund või ärevustunne kindla olukorra, nähtuse või olendi ees, mida tajutakse tegelikust ohtlikumana.
Kuidas foobiad tekivad?
Foobia areneb tavaliselt eelsoodumusega isikuil psüühilise trauma tagajärjel. Usutakse, et pärilikkus, geenid ja ajukeemia segunevad elukogemustega ja mängivad suurt rolli foobiate arengus.
See tähendab, et foobiad võivad olla ka päritavad. Lapsed jälgivad oma vanemate foobseid situatsioone ning see mõjutab neid samamoodi reageerima.
Foobia võib põhjustada sümboolset kaitse- või tõrjetegevust s.t. kardetud objekte või situatsioone hakatakse vältima või tajutakse neid väga suure ebamugavustundega.
Kõnekeeles kasutatakse sõna "foobia" ka tähistamaks vastumeelsust millegi suhtes.
Foobia on ravitav, kuid võib korduda.
Mis on foobne situatsioon ja mis on selle sümptomid?
Foobses situatsioonis tuntakse suurt ärevust. See võib väljenduda järgmiste kehaliste sümptomitena: südamekloppimine, hingeldamine, hingetuse tunne, higistamine , külma- või kuumahood, jalgade, käte või kogu keha värisemine, tasakaalutuse tunne, nõrkustunne, iiveldus , pearinglus, kohisemine kõrvades, tugev soov situatsioonist lahkuda, värvilised täpid silme ees või muud nägemishäired, suukuivus, urineerimistung ja nii edasi.
Paljud nendest sümptomitest võivad jääda märkamatuks.
Sümptomite subjektiivne tegevus võib tekitada lihtsalt ebamugavustunnet ja samuti võib tekkida väljakannatamatu paanikahoog.
Martin Seligman on teinud kuulsa katse. Ta katsetas klassikaliste meetoditega, et tuvastada ning võrrelda reaktsioone madude ja lillede peale. Tulemuseks oli see, et kui inimesed nägid pilti maost, ehmatasid nad selle peale palju rohkem, kui lille pildi peale. Siit saab järeldada seda, et mõned objektid põhjustavad meis geneetilist hirmu ning see on loomulik.
Millal pöörduda arsti juurde?
Ebamugavustunne ja ebakindlustunne teatud objekti või situatsiooni suhtes võib olla normaalne ja tavaline. Kui hirm ei sega elu elamist, siis ei pruugi olla tegemist foobiaga ning ei vajata arsti ravi. Kui aga hirm muutub elutegevuse juures segavaks, häirivaks ja eelkõige kontrollimatuks, võib tegemist olla foobilise häirega ja vajatakse arsti ravi.
Diagnoos
Kõigepealt uurib arst patsiendilt sümptomite kohta, kui tihti foobsed situatsioonid aset leiavad ja mis on võimalik põhjustaja. Kui füüsiliste häirete korral esineb ka rahutushäireid, hakatakse patsiendi terviseseisundit uurima.
Mõnikord võib foobiaid seostada depressiooniga, alkoholi või mõne muu aine tarvitamisega või toitumishäiretega.
Komplikatsioonid

• Sotsiaalne isolatsioon . Sel puhul püütakse vältida avalikke kohti.
  
• Depressioon. Hakatakse vältima tegevusi, mida teised inimesed naudivad, oma isiklikus ja profesionaalses elus. See viibki depressioonini.
  
• Ainete tarvitamine. Mõni inimene püüab foobiast tekitatud stressi maandada alkoholi või narkootikumide tarvitamisega. See halb valik võib viia sõltuvuseni.
  

Paljud psühholoogid ja psühhiaatrid jaotavad foobiad kolme kategooriasse:

• Sotsiaalne foobia – ehk sotsiaalne rahutushäire. Näiteks hirm publiku ees esineda või avalikult süüa. Sotsiaalset foobiat saab jaotada omakorda kahte ossa : üldine sotsiaalne foobia ja spetsiifiline sotsiaalne foobia.
  
• Spetsiifiline foobia – hirm teatud esemete, olendite või tegevuse ees. Näiteks ämblikud, maod , liftid, lendamine jne.
  
• Agorafoobia – hirm „ebaturvaliste” avalike kohtade ees.
  

Kõige levinumaks foobia vormiks loetakse agorafoobiat. See on hirm kõiksuguste avalike kohtade ees. Samuti ka selliste kohtade ees, kust põgenemine n.ö. turvalisse kohta on suhteliselt raske – nagu näiteks väljakud, kaubanduskeskused, poejärjekorrad, liiklusvahendid (lennukid, bussid , rongid) jne. Agorafoobiaga kaasneb peaaegu alati paanikahoog.
Spetsiifiline foobia ehk lihtfoobia on foobia, mis on seotud ühe kindla nähtuse või olendiga.
Lihtfoobiatest sagedaseimateks loetakse:

• akrofoobiat (hirm kõrguste ees)
  
• arhanofoobiat (hirm ämblikute ees)
  
• klaustrofoobiat (hirm suletud kitsaste ruumide või kohtade ees)
  
• ahluofoobiat (hirm pimeduse ees)
  
• aviatofoobiat (hirm lendamise ees)
  

Veel tuntumaid foobiaid:

• Agliofoobia (hirm valu ees)
  
• Akvafoobia (veekartus)
  
• Arsonofoobia (hirm tule ees)
  
• Anuptafoobia (hirm üksi jääda)
  
• Astrafoobia e. brontofoobia (hirm äikese ja müristamise ees)
  
• Düstühhifoobia (hirm õnnetuste ees)
  
• Iatrofoobia (hirm arstide ees)
  
• Insektofoobia (hirm putukate ees)
  

Kooliealistel lastel võib esineda sellist foobiat nagu didaskaleinofoobia. See on hirm kooli mineku ees.
Erinevaid foobiaid on väga väga palju. Mõni neist võib tunduda isegi naljaka ja kummalisena. Näiteks:

• Arahhibutürofoobia (hirm pähklivõi suulakke kleepumise ees)
  
• Hipopotomonstroseskvipedaliofoobia (hirm pikkade sõnade ees)
  
• Fobofoobia (hirm foobiate ees)
  
• Barofoobia (hirm gravitatsiooni ees)
  
• Eufoobia (hirm kuulda häid uudiseid)
  
• Tasofoobia (hirm istuda)
  
• Nomatofoobia (hirm nimede ees)
  

Rahvusvaheline Vaimse Tervise Instituut Ameerikas korraldas uurimuse meestel ja naistel esinevate foobiate kohta. Selgus, et foobiaid esineb sagedamini erineva vanusega naistel. Samuti meestel, kes on vanemad kui 25 aastat. Seega võib järeldada, et foobiad kimbutavad rohkem naisi kui mehi.
Foobiate ravi
Üldjuhul omal käel foobiatest vabaneda ei ole võimalik. Tuleb paluda abi arstilt.
Mõned terapeudid kasutavad virtuaalset reaalsust või kujutletavat ülesannet, et hirmu tundetuks muuta.
Tunnetuslik käitumisteraapia võib kasulik olla. See teraapia laseb patsiendil mõista negatiivsete mõttemustrite ringkäiku ja viise, kuidas neid mõtteid muuta. Inimene õpib pika aja jooksul oma hirme kontrollima ja neid muutma. See teraapia on tavaliselt edukas.
Samuti kasutatakse hüpnoositeraapiat, mis püüab foobia reaktsiooni tekitajat inimese mõtetes ära kaotada.
Foobiate ravimisel võidakse kasutada ka ravimeid. Näiteks

• Beetablokker. Need ravimid blokeerivad adrenaliini simuleerivaid efekte ja mõningaid sümptomeid nagu ärevus, südamekloppimine, värisemine vms. Võib olla olla efektiivne inimesele, kes on parasjagu hirmuseisundis.
  
• Antitepressandid. Need rahustavad ärevuse puhul. Need ravimid toimivad keemilise seratoniini mõjul s.t. need mõjutavad seda aju osa, mis kontrollib tuju.
  
• Rahusti . Need ravimid aitavad ärevuse puhul lõdvestuda. Neid tuleb tarvitada ettevaatlikult, sest võivad tekitada sõltuvust. Samuti tuleb rahusti tarvitamist vältida, kui tarbijal on minevikus probleeme olnud alkoholi või narkootikumidega.
  

Tavaliselt soovitavad terapeudid proovida mitut ravivõimalust.
Kuidas foobiatega juba varajases eas toime tulla?
See on tavaline, et väikesed lapsed kardavad midagi. Näiteks pimedust , koletisi või üksi jäämist. Tavaliselt kasvatakse sellest välja. Kui aga hirm jääb püsima, võib tegemist olla foobiaga.
On võimalik, et mõnest foobiast kasvatakse samuti välja. Kui aga probleemiga ei tegeleta, võib olukord muutuda halvemaks.
Et aidata last oma hirmudega toime tulla, tuleb näiteks:

• Lapsega tema hirmudest rääkida. Ei tohi probleemi rõhutada ega halvustada, vaid lapsele selgitada, et teda kuulatakse ja aidatakse meeleldi.
  
• Mitte foobiaid sisendada. Pigem tuleb ära kasutada võimalusi, et laps oma hirmudest üle saaks. Näiteks kui lapsel on hirm koerte ees, ei tohi koeraga kokku puutumist vältida, vaid proovida hoopis oma hirmust üle olla ja selle loomaga lähemalt tutvuda. Viimaks leiab ka laps, et karta ei ole midagi.
  
• Püüda asjale positiivselt läheneda. Tuleb õpetada last sügavalt hingama ja sisestada talle mõtet, et ta saab sellega hakkama, kui oma hirmuga silmitsi seisab.
  

Kasutatud kirjandus:
http://www.hot.ee/didibau/001.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Foobiate_loend
http://et.wikipedia.org/wiki/Foobia
http://en.wikipedia.org/wiki/Phobia
http://www.nlm.nih.gov/medlineplus/phobias.html
http://www.mayoclinic.com/print/phobias/DS00272/DSECTION=all&METHOD=print
http://h.whyville.net/smmk/whytimes/article?id=5554
http://digitalagency.typepad.com/digitalagency/images/joel_phobia.gif
Eesti Nõukogude Entsüklopeedia Tallinn 1970
7