Ettekanne: Kas foobia pärsib elukvaliteeti? (0)

Kas foobia pärsib elukvaliteeti?
Foobia ehk  haiguslik kartus on ärevustunne, mis tekib mingi kindla nähtuse või elusolendi ees, mida tajutakse tegelikust ohtlikumana. Selliseid objekte või situatsioone hakatakse vältima või talutakse neid väga suure ebamugavustundega. Sind haarab kõikehõlmav hirm mingi objekti, looma, situatsiooni või sündmuse ees.
Elukvaliteet on inimese subjektiivne hinnang oma positsioonile elus, inimese väärtussüsteemi ja kultuurikeskkonna kontekstis, kus hinnangud on seotud inimese eesmärkide, ootuste, elustandardite ja tajutud probleemidega. Elukvaliteedi mudel koosneb kümnetest näitajatest, mis  koonduvad selliste valdkondade alla nagu tervis, töökeskkond, rahanduslik seisund, haridus , perekond, osavõtt ühiskonnaelust, elamistingimused, ümbritsev keskkond, transport, turvalisus ja kindlustunne, vaba aja sisustamine jne.
Enamik paanikahäireid kirjeldavaid termineid pärineb juba Antiik- Kreekast . Sõna „foobia“ ongi tuletatud kreekakeelsest sõnast phobus, mis tähendab paanilist kartust. Usuti, et Vana-Kreeka jumal Phoebus suutis tekitada Kreeka vaenlastes orjalikku hirmutunnet, et neid oleks lahingus kergem võita.  Selline halvav hirm valdab foobia all kannatavat inimest, kui ta seisab vastamisi hirmu stimulaatoriga, mõnikord piisab reaktsiooni tekitamiseks ainult mõttest või eelaimusest taolisele situatsioonile .
Foobses situatsioonis tuntakse kõrgenenud ärevust, mis väljendub kehaliste sümptomitena-südamekloppimine, hingeldamine või hingetuse tunne, higistamine , külma- või kuumahood, jalgade, käte ja/või keha värisemine, tasakaalutuse ja/või nõrkustunne, iiveldus , pearinglus, kohisemine kõrvades, värvilised täpid silme ees või muud nägemishäired, suukuivus, tung urineerida jne. Tavaliselt märgatakse ainult osasid neist sümptomitest. Sümptomite subjektiivne tugevus võib varieeruda kergest ebamugavustundest väljakannatamatu paanikahooni.
Kõnekeeles ei tähista foobia mitte ainult paanilist hirmu, vaid ka lihtsalt vastumeelsust millegi suhtes. See võib intensiivsuse poolest varieeruda väga laial skaalal, mille ühes otsas on igati mõistetav inimlik ebamugavustunne ja teises juba foobia kliinilise diagnoosi alla minev ülemäärane hirm. Piir normaalse ja ebanormaalse vahel on habras . Kui inimesel on võimalik kerge vaevaga kardetud asjaoludest hoiduda, siis ei pruugi foobia olemasolu üldiselt toimetulekut oluliselt segada. Haigusliku foobia puhul on ärevus nii tugev ja enesetunne kardetud olukorras ebameeldiv sellisel määral, et kokkupuudet selle situatsiooniga välditakse iga hinna eest. Vältimine aga omakorda võimendab hirmu.  

Foobia on kõige sagedamini esinev psüühiline haigus igas vanuses naistel ja sageduselt teine üle 25-aastaste meeste seas. Osade uuringute kohaselt kannatab kümme kuni kolmteist protsenti elanikkonnast mingil ajal haiglase hirmutunde all. Mõned uuringud väidavad koguni, et ligikaudu 60%.  Enamus foobiatest, v.a. sotsiaalfoobia esineb sagedamini naistel. Mõningad foobiad on päritavad.

Foobiate tunnused.

Hirm ei sõltu alati mingi rahvuse või üksikisiku kultuuritasemest ega arenguastmest. Varieeruvad üksnes hirmu objektid – see, mis kelleski hirmu vallandab. Foobiatele on iseloomulik vältimiskäitumine, foobne ärevus ei ole eristatav teistest ärevuse tüüpidest ( subjektiivselt , füsioloogiliselt ega käitumuslikult) ning selle tugevus võib varieeruda - ebamugavustundest kuni paanilise hirmuni. Haiglane hirm lülitub sisse automaatselt, kui puututakse kokku asja või olukorraga, mis on inimesele tülgastav või ebameeldiv. Osa inimesi kardab ainult ühte kindlat asja või olukorda, teistel võib hirmu tekitamiseks olla mitu stimulaatorit. Ärevust ei vähenda ka teadmine, et teised inimesed ei pea seda situatsiooni ohtlikuks ega hirmutavaks; samas selle hirmu peale mõtlemine või kujutlus foobsesse situatsiooni sattumisest põhjustab tavaliselt ärevuse tõusu. Foobses situatsioonis tekkinud paanikahoogu käsitletakse foobia raskuse avaldusena ja mitte paanikahäirena. Hirm on nii tugev, et see kutsub esile hirmule iseloomulikke tunnuseid, nagu higistamine, värinad, minestamine , peapööritustunne, iiveldus, südame pekslemine, hingeldamine ja paanikahood.

Foobiate liigid.
Lihtfoobia: See on häirete grupp, kus ärevus on põhjustatud ainult või peaasjalikult kindlate (isiku suhtes väliste) situatsioonide või objektide poolt, mis tegelikult ei ole ohtlikud. Seetõttu välditakse tavaliselt selliseid situatsioone või objekte või talutakse neid ülemäärase hirmuga. Foobne ärevus pole subjektiivselt, füsioloogiliselt ega käitumuslikult eristatav teistest ärevuse tüüpidest. Selle tugevus võib varieeruda ebamugavustundest kuni paanilise hirmuni. Isiku tähelepanu ja mure võib keskenduda mõnele üksikule sümptomile, nagu südamekloppimine või nõrkustunne, millele lisandub surmahirm , hirm kaotada enesekontrolli või minna hulluks.
Kõige levinumaks foobia vormiks loetakse agorafoobiat, mis hõlmab hirmu avalike kohtade , aga ka selliste kohtade ees, kust põgenemine turvalisse kohta on raskendatud - väljakud, kaubanduskeskused, peojärjekorrad, lennukid, bussid , rongid jne.
Lihtfoobiatest, st. foobiatest, mis on seotud ühe kindla nähtusega, loetakse sagedasemaiks akrofoobiat (hirm kõrguse ees), arahnofoobiat (hirm ämblike ees), klaustrofoobiat (hirm suletud kitsaste kohtade ees), ahluofoobia (hirm pimeduse ees) ja Aviatofoobia (hirm lendamise ees).
Kartust foobiate vastu nimetatakse fobofoobiaks.
 
Mis laste hirme põhjustab?
Üheks sagedasemaks lapseea psühhogeense, s.o. psüühika traumeerimise teel tekkiva haigestumise põhjuseks on hirm. Selle aluseks võib olla äge psühhotrauma, mida last ümbritsevad täiskasvanud tavaliselt teavad. Sagedamini on selleks põhjuseks aga kestev psüühikat traumeeriv situatsioon last ümbritsevas keskkonnas, mida täiskasvanud tema ümber ei tarvitsegi teada või ei oska sellele tähelepanu pöörata ja millele laps ise lahendust ei leia. Tasapisi kujuneb algul normaalsuse piires olnud hirmutunne lapse hingeelu ja selle kaudu kogu organismi harmooniat häirivaks teguriks. Eriti nooremate laste vaimse arengu ja kehaliste häirete põhjuseks on sageli hirmud .
Suured on laste individuaalsed erinevused -- mis ühte hirmutab, sellest möödub teine rahulikult ja tihti on mõlemal õigus. Julgele ei juhtunud midagi ja hirmunule oli ebaõnnestumine juba ette teada. Sel moel toimivad hoiakud. Enam esineb hirme tundlikel, ebakindlatel ja alanenud enesehinnaguga lastel.
Hirm, eriti ähmane ja kauakestev hirm viib selleni , et inimene satub nurjumise, selle järel nurjumise hirmu ja seda kindlamini uue nurjumise nõiaringi ning võib seetõttu ka kehaliselt haigestuda.
Laste hirmude avaldumine
Laste püsivad hirmuseisundid võivad avalduda mitmesugustes sümptomites ja häiretes, millega arstid sageli kokku puutuvad. Lastel võib esineda närvilisust, agressiivsust, depressiivseid meeleolusid, keskendumishäireid ja õpiraskusi. Sagedased on unehäired, võib esineda kõnehäireid, mitmeid sundnähte. Suur osa patsientidest on mitmesuguste valude all kannatavad lapsed, kellel on kas seedetraktivaevused, pea- või seljavalu , südame- ja vereringehäired kuni väljakujunenud psühhosomaatiliste haigusteni nagu bronhiaalastma, haavandtõbi jt.
Kuidas vältida hirmude tekkimist ja kuidas saada üle juba tekkinud hirmust?
Ükski hirm ei ole ületamatu. Psühhoterapeudid väidavad, et igasugused foobiad alluvad ravile üldiselt hästi. Küll on aga oluline, et leiduks motivatsioon ning soov asjaga tegeleda. Vanemad saavad aidata vältida laste hirme, sisendades neisse usaldust ja normaalset ettevaatlikkust, olemata seejuures ülikaitsvad ja saades jagu ka omaenese ebarealistlikest hirmudest . Täiskasvanud saavad palju teha lapsi arvestades ja austades, julgustades neid rääkima oma muredest ja mitte oodates , et hirmud lihtsalt kaovad. Nad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Nad peaksid vältima naeruvääristamist ("Ära ole selline tita!"), sundimist ("Muki on armas kutsu, ta ei tee sulle haiget") ja loogilist veenmist ("Lähim karu on 20 km eemal, loomaaias puuris"), ignoreerides lapse hirmu või lubades lapsel kardetud objekti või sündmuse vältimist jätkata. Ükski neist lähenemistest ei näi aitavat.
Lapsed saavad hirmudest kõige paremini võitu tegevuse (joonistamine, rollimängud jm.) kaudu, leides praktilisi meetodeid neid hirmutavaga toime tulemiseks ja järk-järgult kogedes neid situatsioone, mida nad kardavad. Ravis kasutatakse nn. süstemaatilist desensibiliseerimist, kus koos lapsega luuakse ja pannakse kirja astmeline rida kardetud objektist või sündmusest, mida seejärel lapsele lõõgastunud olekus ja terapeudi juuresolekul eksponeeritakse eesmärgiga ületada hirm. Kasulik on ka nn. modelleerimine e. mudelõpe- s.o. kartmatuse jälgimine teiste juures.
Laste paranemisel psühhoteraapilise ravi tulemusena on väga oluline osa lapsevanematel. Lapsevanema aktiivse abita ei ole peaaegu võimalikki last ravida. Lapsed vajavad lihtsalt piisavalt häid ja turvalisi vanemaid, et õppida hirmudega toime tulema ja neid ületama.
Üldiselt on tulemuslikuks peetud Kognitiiv-Käitumuslikku Teraapiameetodit (kasutatakse ka lühendit KKT). Selle teraapiameetodi puhul kasutatakse erinevaid käitumuslikke ja kognitiivseid (e. arutlemisega seotud) võtteid foobiast üle saamiseks. Antidepressantide kasutamine pole kindlasti
mitte kohustuslik samm foobiaravis. Seda kasutatakse juhul, kui patsiendil on kaasuvaks häireks depressioon, see võib olla psühholoogi või psühhiaatri soovitus, kuid kedagi ravimit võtma nad sundida ei saa. Tasu ravi eest oleneb sellest, kas pöördud riiklikusse raviasutusse (näit. Põhja-Tallinna Regionaalhaigla) või erapraksisesse. Mõnedes riiklikes nõustamiskeskustes on ravi tasuta, osades tahetakse visiiditasu (paarkümmend krooni). Erapraksises on hinnad erinevad, kuid ühes eraasutuses maksab 30 minutiline seanss 50 krooni ja tunnine seanss 100 krooni. Tegelikult on mõningal määral võimalik ka iseseisvalt foobiast jagu saada, kuid see oleneb kindlasti foobia liigist ja tugevusest.
Milliseid psühhoteraapiameetodeid siis valida?
Pole olemas teraapiameetodit, mis oleks efektiivne kõigi psüühika- ja käitumishäirete ravis. Meetod on efektiivne siis, kui tema efektiivsus on tõestatud konkreetse psüühika- ja käitumishäire ravis.
On antud välja raamat: Ärevushäirete ja foobiate käsiraamat, Edmund J. Bourne
Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon moodustas 1993. aastal töögrupi (The Task Force on Promotion and Dissemination of Psychological Procedures, edaspidi töögrupp), mille ülesandeks sai teaduslikult tõestatud efektiivsusega teraapiameetodite defineerimine ning selle teadmise levitamine. Töögruppi kuulusid erinevate psühhoteraapiakoolkondade esindajad. Juba 1995. aastal avaldas töögrupp esmakordselt ka kriteeriumid, millele peavad vastama uuringud teraapiameetodi efektiivsuse hindamisel. Kriteeriumid võeti üle Toidu ja Ravimite Administratsioonilt (Food and DrugAdministration).
Samal aastal defineeriti ka esimesed teaduslikult tõestatud efektiivsusega psühhoteraapiameetodid. Hetkel on teaduslikult tõestatud või tõenäoliselt efektiivseid psühhoteraapiameetodid olemas kõigi sagedasemate psüühika- ja käitumishäirete raviks.
Psüühika- ja käitumishäirete raviga tegelevad Eestis:
Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinik
Lääne-Tallinna Keskhaigla Psühhiaatriakeskus
Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik
Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskuse SENSUS Tallinna ning Pärnu keskus
SA Tallinna Lastehaigla Psühhiaatriateenistus
Lääne-Tallinna Keskhaigla Psühhiaatriakeskus
Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik
EGU Erapraksis
Tartu Noorte Nõustamiskeskus
Kliiniline psühholoog Inge Asi Rakveres
Foobia pärsib elukvaliteeti, sest inimene ei saa teatud asju elus teha, hirmu tõttu peab ta elus teatud asjadest loobuma . Inimesed õpivad sellega elama. See, kui palju foobia pärsib elukvaliteeti, sõltub foobia liigist. Kui inimesel on näiteks kõrguse kartus, siis ta väldib kõrgeid kohti, mis igapäevast elu tegelikult ei sega. Kui inimene kardab aga paaniliselt rahvarohkeid kohti, siis ei saa ta suures linnas elada, suures firmas töötada, reisida , külastada kontserte, etendusi ja muid rahvarikkaid üritusi, käia suures kaubanduskeskuses jne. On olemas ka selline paanikahäire, mille korral ei suudeta olla hetkegi üksi. Selle foobia all kannataja on koormaks inimestele, kellega ta koos elab, sest keegi ei suuda olla 24 tundi ööpäevas täiskasvanud inimesele lapsehoidjaks. Selliste tõsiste foobiate all kannatavad inimesed peaksid kindlasti pöörduma abi saamiseks arsti poole, kuna elu, mida nad elavad, ei ole normaalne ega täisväärtuslik. Teadlased on tõestanud, et foobiad on siiski ravitavad või vähemalt on neid spetsiaalse raviga võimalik leevendada.
Kasutatud kirjandus:
http://buduaar.ee/Article/article/1797
http://www.nimh.nih.gov/health/publications/the-numbers-count-mental-disorders-in-america/index.shtml
Riemann, F. 1999.  Hirmu põhivormid. Johannes.   Esto Ühing.
Waters , R. 2005.  Tuntud ja tundmatud foobiad.  Koolibri
Liivamägi, U. (tõlkija) 2002. Haiguslikud hirmud. Ersen
http://www.aenigma.ee/saurus/foobia/foobia-txt.ht m
http://my.tele2.ee/dr/medlink/hai/kl.ht m
http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/Programm/ravi/ph/40Foobiad.ht m
http://tnk.tartu.ee/0laste.html
http://www.inimene.ee/pages.php3/1604,312
http://www.am.ee/5041
 Axline, V. M. (1969). Play Therapy . New York : Ballantine Books
Bootzin, R. R. & Acocella, J. R. (1988). Abnormal Psychology: Current Perspectives. McGraw- Hill , Inc.
Faw, T. & Belkin , G. S. (1989). Child Psychology. New York: McGraw-Hill Publishing Company
Papalia, D. E. & Olds, S. W. (1990). A Child's World: Infancy Through Adolescence. McGraw- Hill, Inc.
Campell , R. (1991). Tingimusteta armastus. Eesti Kristlik Kirjastus.
Eberlein, G. (1987). Tervete laste hirmud. Tallinn, "Valgus".
Mehilane , L., Liivamägi, J. (1988). Lapse psühhopatoloogia. Tartu Ülikool.
Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon RHK-10. Tartu Ülikool, 1995.