FOOBIAD (0)

Kallavere Keskkool
FOOBIAD JA HIRMUD
Psühholoogia referaat

SISUKORD

1. SISSEJUHATUS – e.

• Mida me kardame ......................................................................................3
  

2. MIS ON FOOBIA ..............................................................................................................4
3. FOOBIATE LIIGID...........................................................................................................5
4. PÕHJUSED JA KÄITUMINE...........................................................................................6
5. KUIDAS FOOBIAID RAVIDA.........................................................................................7
6. ENAMLEVINUD FOOBIAD............................................................................................8

SISSEJUHATUS

• MIDA ME KARDAME
  

Igal inimesel on midagi, mida ta oma sisemuses kardab . See ei pruugi teistele teada ja nähtav olema, pigem just, inimene üritab varjata oma nõrkused ja jätta need enda teada. Paljud inimlikud hirmud on ka seletatavad, sest tegemisk võibki olla tegeliku riskiga . Mõni võib karta öösiti valgustamata tänavatel ringi hulkuda, mõni aga väldib tee ületamist vales kohas, sest kardab liiklusõnnetusse sattuda. Need kartused on täiesti normaalsed ja õigustatud, sest teades kas või minimaalsel määral kuriteode/liiklusõnnetuste statistikat, peab taolistel juhtudel inimesel ärkama kuskil ajus peitev alalhoiuinstinkt, et säilitada ennast tervena ja jõuda vigastamata koju.
Aga kas te kujutate endale ette olukorda, kus te kardate nööpe, higi, endast paremal pool asuvaid asju, tööd, rikkaks saamist, pesemist, riietumist, ilusaid naisi, magamist, juukseid, värvi, raha, puust asju, number kaheksat või istumist?

MIS ON FOOBIA

Foobia on haiguslik kartus , mida iseloomustab emotsioonina kõikehaarav hirm mingi kindla objekti, looma, sündmuse või situatsiooni ees. Kõnekeeles ei tähista foobia mitte ainult paanilist hirmu, vaid ka lihtsalt vastumeelsust. See võib intensiivsuse poolest varieeruda väga laialt – olles ühest otsast igati mõistetav inimlik ebamugavustunne ja teisest juba foobia kliinilise diagnoosi alla minev ülemäärane hirm. Piir normaalse ja ebanormaalse hirmutunne vahel on habras. Kui inimesel on võimalik kerge vaevaga kardetud asjaoludest hoiduda, siis ei pruugigi foobia olemasolu inimese igapäevaelu oluliselt segada. Haigusliku foobia puhul on ärevus aga nii tugev ja enesetunne kardetud olukorras ebameeldiv sellisel määral, et kokkupuudet selle situatsiooniga välditakse iga hinna eest. Vältimine aga omakorda võimendab hirmu ja mõnel korral võib viia ka letaalse lõpuni, nagu näiteks enesetapp või enesevigastamine. Enamik paanikahäireid kirjeldavaid termineid pärineb juba Antiik- Kreekast . Sõna „foobia“ ongi tuletatud kreeka keelsest sõnast phobos, mis tähendab paanilist kartust. Usuti, et Vana-Kreeka jumal Phobos suutis tekitada Kreeka vaenlastes orjalikku hirmutunnet, et neid oleks lahingus kergem võita. Foobiate korral on ärevus põhjustatud tavaliselt kindlate situatsioonide või objektide poolt, mis tegelikult ei ole nii ohtlikud, nagu foobiast kannatule tundub. See omakorda põhjustab inimeses sügavat piinlikkustunnet ning mõtet, et keegi temast aru ei saa. Paljudel juhtudel jääbki selline tervisehäire teistele märkamatuks, kuid on ka selliseid olukordi , kus seistes vastamisi oma hullema luupainajaga, tunneb inimene nii tugevat emotsionaalset piina ja survet, et kartliku käitumist on võimatu kontrollida ja peatada. Foobia võib esineda sageli koos depressiooniga.

FOOBIATE LIIGID

Foobiad on psühholoogilises plaanis väga huvitavad ja neid on laias laastus kolme sorti. Esimene on lihtfoobia: hirm mõne konkreetse asja, näiteks ämblike ees. Teine on sotsiaalfoobia: ohver kardab, mida teda ümbritsevad inimesed temast ühel või teisel puhul arvavad. Kolmas on aga agorafoobia : hirm paikade ees, kust pagemine on raskendatud või võimatu – olgu need rahvarohked suurpoed või lennukid .
Kõige kergem on ära tunda lihtfoobiat, hirmu mõne konkreetse asja või situatsiooni ees. Neid saab omakorda jagada olukorrast lähtuvateks hirmudeks (nt klaustrofoobia), ümbritsevast lähtuvateks ( akrofoobia ehk kõrgusekartus), loomariigist lähtuvateks (ämblikukartus) või siis võimalikest vigastustest tõukuvaiks (näiteks hirm süstimise ees).
Sotsiaalfoobiaid iseloomustab kartus selle ees, kuidas inimesed sinusse suhtuvad. Hirm olla teiste ees kritiseeritud on inimloomuse üks tugevamaid jõude, suur osa sellest, kuidas me ennast ise hindame, tuleneb ju otseselt meie kaaslaste hinnangutest. Küsimus ongi selles, kui suure kaalu me neile hinnangutele oma peas anname. Tavaliselt seotud madala enesehinnanguga ja kriitikakartusega. Kus juures, selline foobiavorm saab alguse tavaliselt noorukieas ja adekvaatse abi puudumisel võib muutuda krooniliseks.
Agorafoobia on kartus nii avatud ruumi ees kui ka sellega seotuga nagu olukorrad, kust on raske kiiresti ja takistusteta ohutusse kohta (tavaliselt koju) põgeneda. Siia alla kuulub ka avatud ruumi kartusega otseselt mitte seoses olevaid situatsioone nagu poodiminek, rahvahulgad, avalikud kohad, üksinda liikumine ja ka rongi, bussi või lennukiga sõitmine. Paljusid võib agorafoobia korral hirmutada mõte, et nad võiksid minestada või muul viisil teiste inimeste ees abitusse (piinlikkust tekitavasse) olukorda sattuda. Agorafoobia on üks kõige enam inimese sotsiaalseid funktsioone kahjustavaid foobiaid selle raskusastme ning suure esinemissageduse tõttu.
On olukordi, kus foobiat on raske viia ühe konkreetse kategooria alla ja muidugi võib inimesel olla ka selline foobia, mis ei sobigi ühtegi ülalkirjeldatud kategooriasse.

PÕHJUSED JA KÄITUMINE
Kuidas me sellised hirmud endale külge saame? Üks selgitus on, et foobiad on tingimuslikud: sa koged midagi halba, mis lähtub ühest konkreetsest allikast, ning edaspidi seostadki seda allikat halva tundega, seejärel hakkadki oma hirmu esmaallikat kartma . Inimene, kes on elanud üle näiteks lennuki kukkumist, võib olla ei julgegi enam kunagi elus lennukiga lennata , ja väldib igal võimalusel kõike lennuga seostuvat. Või olles kord koeralt hammustada saanud, jookseb inimene iga juhusliku koera eest minema, ja ei tahagi endale selgeks teha seda, et võib olla see koer ei olnud üldse nii halb nagu too esimene.
Peale selle õpivad inimesed vaatluste kaudu, näiteks nähes lapsena oma ema paaniliselt herilaste eest põgenemas. On võimalik, et tulevikus kardetakse ka ise herilasi. Kui me saame piisava hulga infot, olgugi see vahel ka väärinfo, siis võime ka ise selle teabe põhjal järeldusi teha ja midagi „omast tarkusest” kartma hakata. Mõned õudusfilmid esitavad igapäevaseid asju, näiteks suuri linnuparvi või hetkelist täieliku vaikust kartmisväärsetena ja tagajärgeterohketena. Aga kusjuures mõningad foobiad on ka päritavad ja nendest üle saamine võib olla väga raske.
Foobiaga silmitsi olles on inimeste käitumine väga erinev. Nii nagu ühed võivad ämblikut nähes nutta, võivad teised sama pärast naerda, kuigi sisemuses tunda surmavat hirmu. Suureldi sõltub see ka teistest aspektidest, mis kujundavad inimese psühhilisenormaalsuse taseme. Tihti esinevad inimestel paanikahood, nagu karjumine, nutmine, värisemine ja teistega silmakontakti vältimine. Sotsiaal- või agorafoobiatega inimesed, tundes end liiga suures gruppis, või liiga suures ja inimrohkes ruumis võivad üritada teha end võimalikult väikseks ja nähtamatuks ehk näiteks kükitada või kuskile nurka peitu pugeda. Peaaegu kõigil juhtudel esineb hingamisraskusi ja puupillide suurenemine, mis on suurele hirmule tihti omane. On ka neid, kes vastupidi, olles foobiaga silmitsi ei tee midagi. Nad ei suuda liigutada ennast ja jäävad tardunuks ühe koha peale, oodates kuni oht möödub või kuni keegi juhib nende tähelepanu mõnele muule objektile ja viib kardetavast eemale.

KUIDAS FOOBIAID RAVIDA

Psühhoterapeudid väidavad, et igasugused foobiad alluvad ravile üldiselt hästi ja et ükski hirm ei ole üetamatu. Oluline on ainult motivatsioon ning soov asjaga tegeleda. Vanemad saavad aidata vältida laste hirme, sisendades neisse usaldust toetades neid vaimselt, olemata seejuures ülikaitsvad. Täiskasvanud saavad palju teha lapsi arvestades ja austades, julgustades neid rääkima oma muredest ja mitte oodates, et hirmud lihtsalt kaovad. Nad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades. Nad peaksid vältima naeruvääristamist, sundimist ja loogilist veenmist, sest ükski neist lähenemistest ei näi aitavat. Last ei tohi kindlasti karistada tema kartuste pärast.
Lapsed saavad hirmudest kõige paremini võitu tegevuse kaudu – nii näiteks joonistades või rollimänge mängides . Kui laps, kes kardab koeri, joonistab üht ilusat koera, mis ei tunne temale hirmuäratavana, võib see olla päris suureks sammuks foobiast üle saamiseks. Ravis koos lapsega luuakse ja pannakse kirja astmeline rida kardetud objektist või sündmusest, mida seejärel lapsele lõõgastunud olekus ja terapeudi juuresolekul eksponeeritakse eesmärgiga ületada hirm. Kasulik on ka situatrioonide läbimängimine, et laps oleks rohkem valmis hirmuga uuesti kohtuma, ja sellega ise hakkama saada. Laps ise, tajub seda mänguna ja kogub rohkem himu ja posotiivseid emotsioone, et ravi jatkata.
Raskem on vast ravida eas inimesi, kes juba oma probleemina on piisavalt kaua elanud, et see tundub neile tavalisena, ja nad ei arvagi, et saavad sellest kuidagi lahti. Pidev psühholoogi või psühhoterapeudi külastamine võiks aga nende hirmud esialgu kasvõi vähemaks muuta ja hiljem ka neid unustada. Paljud täiskasvanud arvavad, et arstid, kes raviga tegelevad, ise ei tea asjast midagi ja ainult üritavad foobiaga inimesi välja naerda. Tegelikult aga täiskasvanutel endil on tihti peale vähem motivatsiooni kui lastel, sest nende hirm on kestnud rohkem ja aina kasvanud, koos sellega kasvas ka pettumus ja aina vähenes usk endasse. Laps on ka rohkem mänguhimuline, mis aitab tal kiiremini teiste lastega ja ka arstidega ühele keelele saada, mis teeb ravi palju lihtsamaks.

ENAMLEVINUD FOOBIAD

Foobiaid on nii palju, et igale tähele tähestikus, oleks neid vast üle 10 üle lugeda. Millised on aga 5 kõige levinumat hirmu, mida üks või teine inimene võib tunda?

Arahnofoobiat e. hirmu ämblike ees peetakse kõige tihtiesinevaks foobiaks maailmas. Arvatakse, et selle all kannatavad ligi pooled naistest ning neljandik meestest USA-s

Arkofoobia e. kõrgusekartus on samuti väga levinud ja on ka põhjuseks mõneks agorafoobiaks (nt. lennata lennukis akrofoobia pärast)Ebanormaalse kõrgusekartusega inimeste hulk elanikkonnas jääb kahe ja viie protsendi vahele, nende seas on naisi poole rohkem kui mehi. Seda ravitakse vähehaaval, lastes inimesel erinevate kõrgustega harjuda, neid tunnetada, ja mitte karta. Levinumaks raviks on virtuaalreaalsus, kus inimesele pole tegelikult mingit ohtu kukkuda vms.

Kalustrofoobia e. haiguslik hirm kinniste väikeste ruumide ees. Klaustrofoobiat võivad esile kutsuda erinevad paigad ja olukorrad, näiteks ülerahvastatud liftid, maa-alused tunnelid, akendeta ruumid ja isegi liiga kitsad rõivad.

Nekrofoobia e. hirm surnute või surevate elusolendite ees. Paljud sellest kannatavad isikud, kardavad isegi rääkida surmast. Nad kardavad mitte ainult surnud inimesi, vaid ka loomi. Piisab ka pildist või filmist , et paanikahoosse sattuda.

Nüktofoobia e. hirm pimeduse ja öö ees. Kõige levinuim foobia lastel, mis tavaliselt kaob suureks kasvades. Mõnedel aga jääb see ka vanemas eas, mis võib igapäevaelu suureldi segada. Ehkki nad teavad ja võivad aru saada pimeduse kahjutusest, ei suuda nad pimeduse korral olla normaalsed ja kontrollida oma tegevusi.