Foobia (3)

Haiguslik kartus ehk foobia on ängistustunne, mida iseloomustab kõikehaarav hirm mingi kindla objekti, looma, sündmuse või situatsiooni ees. Kõnekeeles ei tähista foobia mitte ainult paanilist hirmu, vaid ka lihtsalt vastumeelsust. See võib intensiivsuse poolest varieeruda väga laial skaalal, mille ühes otsas on igati mõistetav inimlik ebamugavustunne ja teises juba foobia kliinilise diagnoosi alla minev ülemäärane hirm. Piir normaalse ja ebanormaalse vahel on habras . Kui inimesel on võimalik kerge vaevaga kardetud asjaoludest hoiduda, siis ei pruugi foobia olemasolu üldiselt toimetulekut oluliselt segada. Haigusliku foobia puhul on ärevus nii tugev ja enesetunne kardetud olukorras ebameeldiv sellisel määral, et kokkupuudet selle situatsiooniga välditakse iga hinna eest. Vältimine aga omakorda võimendab hirmu. Enamik paanikahäireid kirjeldavaid termineid pärineb juba Antiik-Kreekast. Sõna „foobia“ ongi tuletatud kreeka keelsest sõnast phobus, mis tähendab paanilist kartust. Usuti , et Vana-Kreeka jumal Phoebus suutis tekitada Kreeka vaenlastes orjalikku hirmutunnet, et neid oleks lahingus kergem võita. Selline halvav hirm valdab foobia all kannatavat inimest, kui ta seisab vastamisi hirmu stimulaatoriga, mõnikord piisab reaktsiooni tekitamiseks ainult mõttest või eelaimusest taolisele situatsioonile . Foobiate korral on ärevus põhjustatud ainult või peaasjalikult kindlate selgelt määratavate (subjekti suhtes väliste) situatsioonide või objektide poolt, mis tegelikult ei ole ohtlikud, ja see põhjustab inimeses omakorda sügavat piinlikkustunnet. Paljudel juhtudel jääb selline tervisehäire teistele märkamatuks.
Esinemissagedus
Vaimse tervise uurimiskeskuse andmetel kannatab 5,1 kuni 12,5% ameeriklastest foobiate all. Foobia on kõige sagedamini esinev psüühiline haigus igas vanuses naistel ja sageduselt teine üle 25- aastaste meeste seas. Teiste uuringute kohaselt kannatab kümme kuni kolmteist protsenti elanikkonnast mingil ajal haiglase hirmutunde all. Kolmandad uuringud väidavad koguni, et ligikaudu 60%. Enamus foobiatest, v.a. sotsiaalfoobia esineb sagedamini naistel. Mõningad foobiad on päritavad.
Foobiate tunnused
Hirm ei sõltu alati mingi rahvuse või üksikisiku kultuuritasemest ega arenguastmest. Varieeruvad üksnes hirmu objektid – see, mis kelleski hirmu vallandab. Foobiatele on iseloomulik vältimiskäitumine, foobne ärevus ei ole eristatav teistest ärevuse tüüpidest ( subjektiivselt , füsioloogiliselt ega käitumuslikult) ning selle tugevus võib varieeruda - ebamugavustundest kuni paanilise hirmuni. Haiglane hirm lülitub sisse automaatselt, kui puututakse kokku asja või olukorraga, mis on inimesele tülgastav või ebameeldiv. Osa inimesi kardab ainult ühte kindlat asja või olukorda, teistel võib hirmu tekitamiseks olla mitu stimulaatorit. Hirmu ärevust ei vähenda ka teadmine, et teised inimesed ei pea seda situatsiooni ohtlikuks ega hirmutavaks; samas selle hirmu peale mõtlemine või kujutlus foobsesse situatsiooni sattumisest põhjustab tavaliselt ärevuse tõusu. Foobses situatsioonis tekkinud paanikahoogu käsitletakse foobia raskuse avaldusena ja mitte paanikahäirena. Hirm on nii tugev, et see kutsub esile hirmule iseloomulikke tunnuseid, nagu higistamine , värinad, minestamine , peapööritustunne, iiveldus, südame pekslemine, hingeldamine ja paanikahood.
Foobia tekkele aitavad kaasa puudulik kustumine, sünnipärane valmisolek, õppimine mudelilt ja vältiva käitumise kinnitamine.
Puudulik kustumine. Enamusel inimestest esinevad mõnel eluperioodil hirmud ja rituaalid , kuid tavaliselt ei kujune sellest halvavat häiret. Marks : ärevushäired pole mitte vale õppimise vaid puuduliku kustumise tagajärg. Häired tekivad inimestel, kes kalduvad kergesti vältima.
Oluline faktor foobiate tekkimisel on valmisolek (preparedness). On olemas sünnipärane hirmuvalmidus mõne stiimuli suhtes: kõrgus, tugev müra, kiire liikumine maapinna läheduses, võõras territoorium .
Mudelõppimine. Eelsoodumus mõneks hirmuks võib olla õpitud lapseeas , oluliste pereliikmete käitumisest.
Kulg: algus lapse- või varajases täiskasvanueas. Mõnikord kasvavad foobiad välja spetsiifilistest sündmustest (ähvardav koer, läbitehtud või nähtud autoõnnetus), kuid sagedamini saavad need alguse lapse sisemisest ebakindlusest ja ärevusest ning ravita jäädes võib kesta aastakümneid. Lihtfoobiad on sagedased, kuid nende tõttu abi saama pöördutakse harva. Kuigi sundnähud võivad algselt tekkida kindlalt piiritletud situatsioonides , kalduvad nad generaliseeruma mingis mõttes sarnastele stiimulitele. Objektide sarnasus võib olla kujus, suuruses, värvis jne. Eriti tavaline sundhäirete korral on generaliseerumine sümboolse tähenduse alusel. Sotsiaalne toimetulek oleneb sellest, kuivõrd inimesel õnnestub oma tegevust kahjustamata foobseid situatsioone vältida.
Kindla diagnoosi korral peavad olema täidetud järgmised tingimused:
(a) psüühilised ja vegetatiivsed sümptomid peavad olema ärevuse primaarsed ilmingud ja mitte sekundaarsed teistele sümptomitele, nagu luul või obsessiivsed mõtted;
(b) ärevus peab olema piiritletud kindla objekti või situatsiooniga;
(c) foobset situatsiooni välditakse niipalju kui võimalik.
Sõltumata foobia algpõhjusest, näib hirm olevat seotud rea ebaõigete negatiivsete uskumustega , mis on omavahel seotud. Need on:
Veendumused, mis puudutavad looma ennast ja kahju, mida ta võib inimesele tekitada, kas ründamise või haiguste ja mustuse levitamisega.
Veendumused tagajärgedest, mida loomaga kokkupuutumine kaasa toob, nagu see, et inimene võib kaotada füüsilise või vaimse kontrolli enda üle, muutuda abituks, sattuda paanikasse või minestada..
Veendumus , et loomaga kokku puutudes satub ta lõksu ega ole võimeline põgenema – kas siis oma füüsilise võimetuse või abituse või tegutsemisvõimetuse tõttu.
Kuidas vältida hirmude tekkimist ja kuidas saada üle juba tekkinud hirmust?
Ükski hirm ei ole ületamatu. Psühhoterapeudid väidavad, et igasugused foobiad alluvad ravile üldiselt hästi. Küll on aga oluline, et leiduks motivatsioon ning soov asjaga tegeleda. Vanemad saavad aidata vältida laste hirme , sisendades neisse usaldust ja normaalset ettevaatlikkust, olemata seejuures ülikaitsvad ja saades jagu ka omaenese ebarealistlikest hirmudest . Täiskasvanud saavad palju teha lapsi arvestades ja austades, julgustades neid rääkima oma muredest ja mitte oodates , et hirmud lihtsalt kaovad. Nad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Nad peaksid vältima naeruvääristamist ("Ära ole selline tita!"), sundimist ("Muki on armas kutsu, ta ei tee sulle haiget") ja loogilist veenmist ("Lähim karu on 20 km eemal, loomaaias puuris"), ignoreerides lapse hirmu või lubades lapsel kardetud objekti või sündmuse vältimist jätkata. Ükski neist lähenemistest ei näi aitavat.
Lapsed saavad hirmudest kõige paremini võitu tegevuse (joonistamine, rollimängud jm.) kaudu - leides praktilisi meetodeid neid hirmutavaga toime tulemiseks ja järk-järgult kogedes neid situatsioone, mida nad kardavad. Ravis kasutatakse nn. süstemaatilist desensibiliseerimist, kus koos lapsega luuakse ja pannakse kirja astmeline rida kardetud objektist või sündmusest, mida seejärel lapsele lõõgastunud olekus ja terapeudi juuresolekul eksponeeritakse eesmärgiga ületada hirm. Kasulik on ka nn. modelleerimine e. mudelõpe- s.o. kartmatuse jälgimine teiste juures.
Laste paranemisel psühhoteraapilise ravi tulemusena on väga oluline osa lapsevanematel. Lapsevanema aktiivse abita ei ole peaaegu võimalikki last ravida. Lapsed vajavad lihtsalt piisavalt häid ja turvalisi vanemaid, et õppida hirmudega toime tulema ja neid ületama.
Foobses situatsioonis tekkinud paanikahoogu käsitletakse foobia raskuse avaldusena ja mitte paanikahäirena.
Foobiate korral on ärevus põhjustatud ainult või peaasjalikult kindlate selgelt määratavate (subjekti suhtes väliste) situatsioonide või objektide poolt, mis tegelikult ei ole ohtlikud.

• Foobiatele on iseloomulik:
  
• vältimiskäitumine;
  
• foobne ärevus ei ole eristatav teistest ärevuse tüüpidest
  (subjektiivselt, füsioloogiliselt ega käitumuslikult);
  
• ärevuse tugevus võib varieeruda - ebamugavustundest kuni paanilise hirmuni;
  
• tähelepanu ja muretsemine võib keskenduda mõnele üksikule sümptomile (nt. käte värisemine, punastamine);
  
• ärevust ei vähenda ka teadmine, et teised inimesed ei pea seda situatsiooni ohtlikuks ega hirmutavaks;
  
• mõte, kujutlus foobsesse situatsiooni sattumisest põhjustab tavaliselt ärevuse tõusu.
  
• Foobiate alla ei kuulu enamus haigustega ("nosofoobia") või välimuse muutusega
  ("düsmorfofoobia") seotud hirme, mis leiavad käsitlemist hüpohondria all (F45.2).
  Foobia võib esineda sageli koos depressiooniga.
  
• Depressiivne meeleolu liitub sageli mõnedele foobiatele, eriti agorafoobiale.
  Primaarne foobne ärevus muutub alati tugevamaks depressiooniepisoodi ajal.
  
• Depressiooniepisoodi ajal võib ajutiselt kaasuvana esineda foobset ärevust.
  Juhul, kui seisund vastab depressiooni kriteeriumidele enne, kui ilmnesid foobia sümptomid, käsitletakse foobiat depressiooni avaldusena.
  
• Foobses situatsioonis tekkinud paanikahoogu käsitletakse foobia raskuse avaldusena ja mitte paanikahäirena.
  
• Paanikahäiret saab diagnoosida kui ärevus kindlalt ei ole seotud väliste objektide või situatsioonidega
  
• Obsessiivsete häirete korral ei sõltu sundmõtted ja kujutlused oluliselt sellest, millises situatsioonis inimene viibib.
  
• Enamus foobiatest, v.a. sotsiaalfoobia esineb sagedamini naistel.
  

Mis on foobiad?
Enamus lapseea hirmudest on normaalsed ja isegi terved . Need võivad olla mööduvad hirmud, mis on iseloomulikud arengustaadiumile, nagu eespool nägime, või nad võivad olla enesekaitseks reaalsete ohtude hindamisel nagu k iired autod, võõrad koerad või küüti pakkuvad võõrad inimesed. Mõnedel lastel arenevad siiski foobiad -- irratsionaalsed, tahtmatud hirmud, mis ei vasta olukorrale ja häirivad lapse normaalset tegev ust. Mõnikord kasvavad foobiad välja spetsiifilistest sündmustest (ähvardav koer, läbitehtud või nähtud autoõnnetus), kuid sagedamini saavad need alguse lapse sisemisest ebakindlusest ja ärevusest.
Üheks foobiatest on koolifoobia -- s.o. ebareaalne hirm, mis hoiab last koolist eemal. Sageli võib see olla lahutamiskartuse vorm. Laps ei taha kooli minna mitte niivõrd sellepärast, et midagi väga hirmutavat oleks kool is eneses, vaid ta kardab oma vanemast lahkuda. Kui aga probleem on koolis, on see siis sarkastiline õpetaja, türannist koolikaaslane või ületamatult raske õppetöö, siis võivad lapse hirmud olla realistlikud . Keskkond on see, mis siis muutmist vajab, mitte laps.
Koolihirmu arvatakse esinevat kümnel lapsel tuhandest. Koolihirmuga lapsed ei ole popitegijad, nende vanemad tavaliselt teavad kui nad puuduvad. Neil on tavaliselt keskmine või üle keskmise intellekt ja õppeedukus. Nende vanus jao tub ühtlaselt 7-15 aasta vanuste peale, poisse ja tüdrukuid on ligikaudu võrdselt. On uuritud, et nende laste vanemad on kontrollgrupiga võrreldes sagedamini depressiivsed või kannatavad ärevushäirete all ja enam e sineb düsfunktsionaalseid peresid. Selliseid lapsi hirmutavad koolimaja, õpetajad või muud kooliga seotud objektid ning vältimaks kooli minekut arendavad nad välja terve variatsiooni käitumisi. Nad võivad jääda haigeks või mõelda välja mitmesuguseid lugusid . Kõige tähtsam koolifoobiaga laste ravis on nende võimalikult kiire tagasipöördumine kooli, sest mida kauem nad puuduvad, seda rohkem hirmuring süve neb. Laps jääb õppetöös maha, mistõttu olukord raskeneb veelgi. Seejärel võib spetsialisti abi vajada laps, vanemad või võimalusel kogu pere.
Ma tahaksin siin tuua näiteks ühe 8-aastase poisi loo, kes haiglasse sattus selletõttu, et igal hommikul , kui ta kooli pidi minema, oli tal väga halb olla – ta oli kahvatu, iiveldas, vahel oksendas, kaebas nõrkust ja kõ huvalu . Probleem oli kestnud ligemale aasta, kuid paari viimase nädala jooksul niivõrd süvenenud, et laps ei suutnudki enam kooli minna.
Selle lapse lugu on järgmine. Ta elab kahekesi koos emaga. Kui laps sai aastaseks ja ema pidi tööle minema, viidi laps vanavanemate juurde. Juba siis ilmnesid tal mitmesugused psühhosomaatilised häired isutuse, kõhuvalude j a pükste määrimisena. Kooliminekuni kasvas ta vanavanemate peres, rahulikus maakohas. Tema kooliks ettevalmistamisega keegi oluliselt ei tegelnud. Kui laps kooli läks, oli ta teistest suhteliselt aeglasem , samas põhjalik ja hool as, mistõttu ei suutnud ülesannetega õigeaegselt valmis saada. Tema akadeemilised oskused – lugemise, kirjutamise ja arvutamise oskus ei olnud temaealiste tasemel. Lapse kaebused hakkasid süvenema seoses sellega, kui ema haigestus südamelihase põletikku, hakkas oma südamevalusid kurtma ja lapse juuresolekul rinnust kinni haarama . Hirm ema tervise pärast tekitas lahutamiskartuse temast ning ebaedu koolis vastumeelsuse koolimineku ees, mille tulemusena tekkisidk i lapsel kehalised häired.
FOOBIA TÄHENDAB kreeka keeles "hirmu kartus". Foobia on seisund, milles inimene kardab teatud eset, tegevust, käitumist või situatsiooni. Tavaliselt foobia piiritleb ühe kindla objektiga, mida kardetakse . Ei tohi segi ajada tavalist loomulikku hirmu foobiatega. Näiteks, kui kardate koeri ei saa seda nimetada foobiaks, kuna foobiad on hirmud suhteliselt ohutute asjade või situatsioonide vastu. Foobiad = foobsed ärevushäired.