Tõnu Õnnepalu (0)

Lõik failist

Sarnased õppematerjalid

3

doc

Tõnu õnnepalu

Tõnu Õnnepalu Tõnu Õnnepalu, kirjanikunimega Emil Tode ja Anton Nigov sündis 13. septembril 1962 Tallinnas Nõmmel agronoomi ja raamatupidaja pojana. Ta on väga looduslembeline, ning meeldib tegeleda ka fotograafiaga. Ta elab Järva maakonnas. Õnnepalu tunneb huvi poliitika vastu. Nagu ta ise ühes Eesti Ekspressile antud intervjuus ütleb: ,,Poliitika on seotud inimeste, nende hoiakutega. Toimuvat on eemalt huvitav vaadata kui inimlikku komöödiat, püüda näha, mis seal taga on." Ta kirjutab raamatuid selleks, et ühiskonda ja inimesi mõjutada ning luua juurde vabadust. Kuid Riigikogusse ta kandideerida ei kavatse, kuna eelistab olla sõltumatu. Õnnepalu on ka öelnud, et ta eelistab Tallinnale Tartut, kuna esimene on destruktiivne, teine aga armsam, kuna tal on selge struktuur ja olemasolu põhjendus. Siit tulenebki põhjus, miks tema romaanide peategelased on seotud peamiselt Tartug

Kirjandus

102

docx

Eesti kirjandus II kevad

Eesti kirjandus II kevad I loeng Kuuekümnendad – sula EELNEVALT: Kirjanduse seisukohalt olid põhukoordinaadid: eeltsensuur, stalinistlikud repressioonid 40ndatel ja 50ndatel ja see, et on mingi esteetiline ja poliitikaga kooskõlas olev kaanon. Eriti halb oli olukord proosas.  1956 20. Kongress ja Nikita Hruštšovi kõne – kritiseeris Stalini isikukultust. Ta jõuab aste astmelt võimule, ta on partei eesotsas ja hakkab riiki juhtima. See kõne annab selge suunise, et ühiskond peab kuidagi teises suunas liikuma (ei loobutud kommunistlikest ideaalidest). Positiivsed arengud hakkasid silma juba aasta paar varem, aga suuri järeldusi neidt aastal 54-55 teha ei saanud – viiekümnendate kaskpaigas hakkasid ka Siberist inimesed tagasi tulema. Enne parteikongressi näeme, kuidas tsensuuri töö hakkab 55nda aasta paiku muutuma – keelatud autorite nimekiri hakkas lühenema (kui keegi elav autor nimekirjast välja

Eesti kirjanduse ajalugu

82

doc

KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017

PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps

Kirjandus

Meedia

Kommentaarid (0)