Referaat: Juhan Viiding (0)

Kaugõppegümnaasium
Referaat
Juhan Viiding
(pseudonimi Jüri Üdi)
Koostaja :
Juhendaja :
2010

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Elulugu 4
Looming 5
Tunnustused 7
Luuletused 8
Ma ei kirjuta vastikuid ridu 8
Väljas lõõmab juuli 8
Hirmul on suured silmad 9
Nüüd on mul selge 10
Kokkuvõte 12
Kasutatud kirjandus 13

Sissejuhatus

Juhan Viiding (pseudonüüm Jüri Üdi; 1. juuni 1948 – 21. veebruar 1995) oli eesti poeet , näitleja ja lavastaja . Juhan Viidingu loomingut peaks käsitlema koos elulooga, sest looming on väga tihedalt põimunud tema lapsepõlve ja noorusajaga. Juhan Viiding oli rahutu hing. Hasso Krull on arvanud näiteks, et Üdi oli nii populaarne , et hulk tema tekste saigi tollase popkultuuriosaks, sellal kui kriitikat jahmatas Üdi piiramatu mängulisus, ootamatud vastandused ja ümberpööramised. Elo Viiding, plaadikogumiku „Juhan Viiding“ saatesõna – Juhan Viidingu sõnamõjus selles kontekstis harjumatult otsekohase hinnanguga elule ja inimestele; see puudutas, ärritas ja pani muigama; raputas või lohutas, kuid ei jätnud iialgi kedagi külmaks.

Elulugu

Juhan Viiding sündis 1.juunil 1948 Tallinnas. Ta oli kirjaniku, kriitiku ja tõlkija Paul Viidingu ning Eesti vanima hõimuliikuja, tõlkija ja literaadi Linda Viidingu poeg. Juhani peres oli neli last. Tema oli noorim ja ainuke poisslaps . Ta oli inellektuaalselt varaküps ja rahutu nooruk. Õppis kuues üldhariduslikus koolis. Alates 1965. aastast kuulus Viiding Kirjanike Liitu. Keskhariduse omandas Tallinna 6. Töölisnoorte Keskkoolis . Oma õpinguid jätkas ta 1968.aastal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal, mille lõpetas 1972.aastal. Samal aastal asus Draamateatrisse tööle näitlejana. Ta on öelnud, et tundis lapsest saati vajadust esineda ning aegajalt on see soov teda pannud ebameeldivatesse olukordadesse. J.Viidingu tütar Elo Viiding (pseudonüümiga Elo Vee) tegeleb isa jälgedes luuletamisega. 21. veebruaril 1995. aastal ei suutnud Viiding enam elada ning sooritas enesetapu. Tema surmale reageerisid mitmed luuletajad , näiteks Välis-Eesti Poetess Urve Karuks. Ta on maetud Tallinnasse Metsakalmistule.

Looming

Juhan Viiding hakkas luuletama 1965. aastal. Tema loomingule saavad tähenduslikuks teatri ja kirjanduse seosed. Luule oli mitmekülgne ja tihti muutuv. Ta võis keskenduda nii ühiskonna probleemidele kui ka kergelt mängelda või õrritada. Viidingu luule on avaldanud mõju paljudele üle mitme aastakümne.
Juhan Viidingu luule jaguneb kahte perioodi. Esimesel neist oli ta pseudonüümiks Jüri Üdi. Juhan Viiding valis meelega sellise nime, mis üldsust ärritaks. Ta on ise öelnud, et „Igal juhul on nimi Üdi mitte ainult kõlaliselt vaid ka mõisteliselt mind teistest eristava märgina vajalik (üdini märg, üdini poeet). Seda sisemist inimest, keda endas ajuti tunnen , nimetangi Jüri Üdiks.“ Teise perioodi alguseks peetakse tinglikult 1977. aastat, kui luuletaja esimest korda oma pärisnime all luuletusi avaldas. Siis tekkis palju tema stiili järgijaid, nende luule paigutati mõiste alla „üdilikkus“. On leitud, et Juhan Viidingut ennastki võib pärast Üdi nimest loobumist pidada üheks oma järgijatest, ehkki ta seejuures ületas kõiki teisi. Viiding oli 70.-80. aastate iseloomulikumaid, andekamaid ja viljakamaid luuletajaid .
Esimesed luuletused avaldas 1968. aastal ajakirjas "Looming". Ühiskogu "Närvitrükk" (koos Johnny B. Isotamme, Joel Sanga ja Toomas Liiviga) ilmus Loomingu Raamatukogus 1971 . aastal. Järgnesid luuletuskogud „Detsember“ (1971), „Käekäik“ (1973), „ Selges eesti keeles“ ja „ Armastuskirjad “ (1975). Esikkogu oli humoristlik. Luulekogu „Selges eesti keeles“ peetakse parimaks koguks, mis Jüri Üdi nime all on välja antud. Aastal 1978 ilmunud kogu "Ma olin Jüri Üdi" oli esimene, mille ta avaldas Juhan Viidingu nime all. Aastal 1980 ilmus "Elulootus" . Samas oli seal säilmeid Jüri Üdi kirjandusstiilist, mida paljud lugejad tähele panid. Järgnesid “Tänan ja palun" (1983) ning "Osa" (1991).
Nimemuutusega tuli luulesse:

• õpetlikkus
  
• olemishirm
  
• püsimistarve
  
• luule muutus hamletlikuks
  
• hakkas esinema vabavärssi,segavorme, proosaluulet, aforisme.
  

Viiding muutub sügavamalt mõtlevamaks, luuleread lähevad pikemaks, järjest rohkem on kasutatud kirjavahemärke. Ka esimesed viited enesetapule on juba ilmunud. 1975. Aastal kirjutas Juhan Viiding nii: „ Aeglast enesetappu ei anna ma iial endale andeks.“ See, mis ma ütlesin, olgu mu elu truuduse vandeks.
Paljud Viidingu luuletused on viisistatud, mitmeid tema sõnastatud laule on laulnud näiteks rokkansambel „Ruja“ ja Tõnu Tepandi .
J.Viiding on kirjutanud ning lavastanud näidendi "Olevused" (1980). Kirjutas ka filmi „ Nipernaadi “ filmistsenaariumi. Osales paroodilises ansamblis „Amor trio“ ning esitas klaveri saatel ( klaveril Tõnis Rätsep) ka oma tekste. Teatris mängis ta väljapaistvaid rolle – Hamlet , Peer Gynt . Tema oskus hingeliselt luulet väljendada tegi temast legendi laval. Ta tegutses ka lavastajana, esitas luule- ja lavakavu, neist „Öötöö“ (1987) oli kabareeprogramm.
Aastal 1980 avaldas Jüri Lina Stockholmis heliplaadil Üdi filosoofilisematest värssidest koostatud luulelavastuse "Katarsis tardumuskrampides" (koostaja Jaak Lõhmus). Plaat on tehtud mitu aastat varem Eestis keelustatud raadiolavastuse põhjal. Tegu on ilmselt ühe omapärasema tõlgendusega Juhan Viidingu luulest .
Aastal 1998 ilmus mahukas kogumik "Kogutud Luuletused". Aastal 2004 ilmus 5 CD kogumik ("Juhan Viiding") tema luule ja lauludega.
5 CD kogumik „Juhan Viiding“:
I plaat – kopeerib 1975. aasta vinüülplaadile loetud luulet („Valik luuletusi. Eesti noort luulet“).
II plaat – 3. detsembril 1984 Juhan Viidingu luuleõhtust („3. 12. 1984“).
III plaat – 1989. aasta „Öötöö“ materjal koos Tõnis Rätsepaga. 
IV plaat – „Amor Trio“ (Tõnis Rätsep, Lembit  Ulfsak , Juhan Viiding).
V plaat „Avatud laul“ – valik Eesti Raadio arhiivis säilinud Juhan Viidingu tekstid autoriesituses ( koostanud Riina Viiding).
Viidingu õepojad Indrek Tarand, Kaarel Tarand, Jaagup Kreem ja Juhan Kreem (klaveril Tõnis Rätsep ja Olav   Ehala ) on kuueteistkümnest tema luuletusest/laulust pannud kokku toreda kogumiku . Kogumiku nimeks on „No tere, Juhan!”

Tunnustused

• 1977 ja 1978- A. Lauteri nimelise näitlejapreemia
  
• 1980- teenelise kunstniku aunimetus.
  
• 1983- J.Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia (1983)
  
• 1983- J.Liivi luuleauhinna
  
• 1990 - Eesti Teatriliidu aasta eripreemia.
  

Luuletused

Ma ei kirjuta vastikuid ridu

Ma ei kirjuta vastikuid ridu
ma ei kirjuta nastikuid ridu
ma kirjutan rästikuid ridu
suuri rästikuid ridu

Väljas lõõmab juuli

Väljas lõõmab juuli
õhus lendab vikat
suures südalinnas
elab Rubanovitsch
oma lapsepõlves
Ajasin ma ringi
varajasel ajal
kohviveski vänta
see fajansist asi
köögiseina küljes
aga meie hoovis
rippus õudne kuu

Hirmul on suured silmad

Hirmul on suured silmad
ja kokkusurutud suu
kes kardab sellele juhtub
üks tulebki nahk ja luu
ja kus veel Vapramäe metsas
just säält kus on seenekoht
kus kasvab kuuskede rahu
säält komberdab hädaoht
ta tuleb ta tõstab sõrme
ja sihib su silma kae
on järjest õnnetum õhtu
välk langetab taevalae
ja äkki jälle on hommik
mis sest et märg on veel maa
su unes nutetud nutust
küll maa jõuab kuivada

Nüüd on mul selge

Nüüd on mul selge
miks ta minust loobus
mu naerus oli
nuttu üleliia
pää õlgadel kui
pimedate gloobus
mis tuleks pooleks-
saagimiseks viia
Sai selgeks seegi
mida vaevalt usud
et ühte imet
usun nimetut
et templid sama
kaunid on kui rusud
et igas tule-
kus on minekut
et igas surmas
sama palju sünde
kui meres vett
ja taevas saladust
et noores elus
sama vähe sunde
kui elus mõtet
kivis armastust
ta loobus siis kui
kõik jäi tema kanda
sest mul ei ole
mida anda-võtta
ja kus ei ole
sinna ei saa anda
ja kes ei sõdi
see ei lähe sõtta
hää küll ma lähen
olen nagu udu
ja laskun vihma-
lume-rahena
ei tule armas-
tusest iial puudu
sest kes on üks
on üks ka kahena

Kokkuvõte

Juhan Viidingu valikkogu (kirjastus Tuum) koostaja Hasso Krull kõneleb raamatust ja Juhan Viidingu tähendusest.
Oma nägemust Üdi ja Viidingu luulest ei kätkenud ma seega valikusse, vaid raamatu järelsõnasse. Olen arvamisel, et Jüri Üdi tulek põhjustas seitsmekümnendatel aastatel eesti luulekeeles omamoodi revolutsiooni. See oli nagu teine luuleuuendus, mis tuli kohe kuuekümnendate luule uuenduse peale. Terve põlvkond uusi luuletajaid alustas sellest, et püüti Üdi (hiljem Viidingut) kuidagi järele teha, tabada mõnd ta luule iseärasust. See oli suuresti ebateadlik tegevus, ehkki ka teadlikku jäljendamist oli tavatult palju. Vahest ainult Juhan Liivi on eesti luules rohkem jäljendada püütud.
Mari Tarand “Ajapildi sees.
Lapsepõlv Juhaniga”
lmamaa, 2008. 272 lk.
Juhan Viiding oli üks väheseid geeniusi, keda olen elus kohanud. Nende kõikide saatus oli traagiline. Mõtlen vahel, kas selles olid süüdi inimese geenid , mis andsid talle erakordsed anded, kuid jätsid suuresti ilma kohanemisvõimest. Mõlemat antakse meile haruharva. Või on süüdi meie provintslus, meie oskamatus erakordseid inimesi nii hinnata ja hoida, nagu nad seda väärt on. Ma ei tea. Aga oleks oluline teada. Sest kui Eestis ei saa elada ja töötada sellised inimesed nagu Juhan, ei ole Eestil tulevikku.

Kasutatud kirjandus

• http://research.cyber.ee/~lipmaa/luule/arhiiv/ViidingJ.php
  
• http://www.htg.tartu.ee/~d6trints/Looming.html
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Viiding
  
• http://luulemaailm.pbworks.com/w/page/19671744/Juhan-Viiding
  
• „Eelmise sajandi Eesti kirjandus,“ kirjastus „Künnimees,“ 2002, lk 259-264
  
• „Eesti kirjandus 12.klassile,“ kirjastus „Koolibri“ Tallinn, 1996, lk 68
  
• http://paber.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/1998/23/areen/art_02.html
  
• http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/geeniuse-lapsepolve-lugu.d?id=27682245
  

13