päranduseks, see võitles oma võitlust iseenda ja oma järglaste eest edukamalt. Pragmatism Sellised ekslikud ulualused, mida on üha edasi pärandatud ja mis on lõppkokkuvõttes muutunud peaaegu et inimese liigi- või põhiomadusteks, on näiteks: et on põsivad asju, et on ühesuguseid asju, et on asju, aineid, osasid, et asi on see, mis ta näib olevat, et meie tahe on vaba, et see, mis on hea minule, on ka iseenesest hea. Tunnetusteooria Nietzschel on objektivismi kritiseerimiseks ka tunnetus-teoreetilisi põhjendusi. Selle taustaks on Nietzsche vaatepunkti õpetus, mille järgi iga tõde on tõde mingist vaatepunktist, ilma võimaluseta absoluutsusele Nietzsche kirjutab, et „kõige halvem, kauaaegsem ja ohtlikum eksitus on seniajani üks dogmaatiline eksitus, nimelt Plantoni puhas hing ja hüve iseeneses”. Rääkida hingest ja hüvest nii, nagu Planton neist rääkis, tähendab tõe keeramist pea
Eksistentsialistid elu absurd Maailmas valitseb minu jaoks üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: mis on enesetapp. Inimene otsustab, kas elada või mitte, vastab filosoofia põhiküsimusele. Kõik muu mitu mõõdet on maailmal, mitu kategooriat on vaimul tuleb teises järjekorras. See on nagu mäng, kus tuleb enne vastata. Näiteks kui on õigus Nietzschel, kes arvab, et lugupidamisväärne filosoof peab õpetama eeskuju kaudu, siis omandab see vastus mõistetava tähtsuse, sest ta käib otsustava teo eel. Kuidas eksistentsialistid tõlgendavad elu absurdi? Inimese olemise määravad tema olemasolu piirid elatakse sünnist surmani. Esimene aastakümme on justkui roosiline ja tundub paradiisina, kuid kui nähakse läbi eksistentsi absurd, siis sealt hakkab ,,tappev mäng" ning koheselt suureneb aja väärtustamine. Indiviide
Nietzsche on võitlev filosoof, isegi mõttetegevus on vägivallaga seotud võitlus, mille eesmärgiks on muutused. Filosoof ei kirjelda ega seleta, vaid loob, määrab ja otsustab, filosoof väänab reaalsust. Sellise metodoloogia tagajärjel on ülelöökidel ja liialdustel, äärmustel ja tundepaisutustel Nietzsche kirjanduslikus arsenalis oluline osa. 5 NIETZSCHE TUNNETUSTEOORIA Nietzschel on objektivismi kritiseerimiseks ka tunnetus-teoreetilisi põhjendusi. Selle taustaks on Nietzsche vaatepunkti õpetus, mille järgi iga tõde on tõde mingist vaatepunktist, ilma võimaluseta absoluutsusele. Selle idee piirjooned visandatakse teoses ,,Teispool head ja kurja" sissejuhatuses, kus Nietzsche kirjutab, et ,,kõige halvem, kauaaegsem ja ohtlikum eksitus on seniajani üks dogmaatiline eksitus, nimelt Plantoni puhas hing ja hüve iseeneses". Rääkida
ehk omaenese healoomulist labürintigi luua. Kas inimese maailmapilt on sidusam, kui ta on tihedamalt seotud mingi kindla koha kultuurimaterjaliga? Noh, kui kuulata praegu seda taustamuusikat [Dhafer Youssefi «Electric Sufi»]... Fusion jazz sulatab endasse väga erinevad elemendid. Joogi võib saada üheks ükskõik millega. Inimeste samastumis- ja empaatiavõime on muidugi erinev, mõnel on see väike, teistel näiteks Nietzschel jälle nii suur, et nad peavad hakkama seda maha suruma, et see neid ei hävitaks. Mingil hetkel tekib küsimus, miks peaks tingimata armastama kõige kaugemat, miks mitte armastada lähedast. «Loomise mõnu...» eesmärk oli lihtsalt intuitsiooni käivitamine, kaemuse avamine. Samas on esivanemate kultuur meile väga kauge... Aga kui sellega palju tegelda, hakkab huvitama, kas ta pigem sarnaneb teiste kultuuridega või erineb neist.
mõtlemine üldse on terviklik)? Probleem peitub selles, et Nietzsche on väitnud: "Ei leidu tõsiasju, vaid ainult interpretatsioonid", kuid samas ka: "Võimu tahe on olemise sisim olemus". Interpretatsiooni ja perspektivismi mõisteid rõhutades saame postmetafüüsilise, erinevust propageeriva Nietzsche, võimu tahte tähtsustamise korral aga metafüüsiku. Sellest otsustusest sõltuvalt saavad erineva varjundi ka teised mõisted, eelkõige üleinimene (Übermensch tähistab Nietzschel igal juhul inimese ületamist, seetõttu on eesti keeles käibiv üliinimene selge väärtõlge). 14 Teoses "Puuslikehämarus" nimetab Nietzsche ennast postuumseks inimeseks, väites: "Meid ei mõisteta kunagi ja siit ka meie autoriteet". Mõni tõlgitseja on väitnud, et Nietzsche eksitab lugejat meelega, põimides oma filosoofiasse vastandlikke seisukohti
Freudiga oli tal lahkuminekuid ideedes (seksuaalteooria, Oidipuse kompleksi käsitlus). Nende teooriate tõttu toimus Freudi ja Adleri vahel lõplik eraldumine. Psühhoanalüüsist võtab ta omaks ja seob oma teooriaga selle põhiidee, et varased lapsepõlvekogemused mõjutavad isiksuse arengut väga tugevalt. Veel pooldab ta unenägude tõlgendamist. 3. Nietcshe Temalt võtab ta palju üle, kuid nende teooriad vastanduvad. Nietzschel on näiteks üks põhimõiste "võimutahe" ja Adler kasutab mõistet "püüdlus üleolekule". Nietzsche on tugeva üksikisiku pooldaja, Adler aga rõhutab just ühiskondlikku koostööd ja ühtsust. 4. J.Smuts(lõun.aafrika)- hollistlik filosoofia (terviklikuse filosoofia). Terviklikud süsteemid omavad sageli selliseid omadusi, mis nende üksikutel komponendidel puuduvad. Adler arvab, et üksikisik püüdleb terviklikkuse täiuslikkuse poole.
Freudiga oli tal lahkuminekuid ideedes (seksuaalteooria, Oidipuse kompleksi käsitlus). Nende teooriate tõttu toimus Freudi ja Adleri vahel lõplik eraldumine. Psühhoanalüüsist võtab ta omaks ja seob oma teooriaga selle põhiidee, et varased lapsepõlvekogemused mõjutavad isiksuse arengut väga tugevalt. Veel pooldab ta unenägude analüüsi, tõlgendamist. Adler võtab üle veel mõned vähemolulised asjad. Nietzsche Temalt võtab ta palju üle. Nietzschel on näiteks üks põhimõiste "võimutahe" ja Adler kasutab mõistet "püüdlus üleolekule". Neid on peetud väga sarnasteks mõisteteks, kuid tegelikult sisuliselt Nietzsche on tugeva üksikisiku pooldaja, siis Adler rõhutab just ühiskondlikku koostööd ja ühtsust. Selles mõttes ei saa neid ühte patta panna. Siiski on Nietsche teda mõjutanud. Smuts Filosoof, kes oli ka tähtis riigimees ja poliitik. Tema filosoofiat nimetatakse holistlikuks (terviklikuks)
Kristluse silmakirjalikkus seisneb selles, et seda vägivalda nimetatakse pääsemiseks. Kui ollakse elus, ei saa elu eitus olla loomulik. Kristlus on Nietzsche arvates tunginud pea kõigisse eluvaldkondadesse, ka poliitikasse, kus teda nimetatakse demokraatiaks. Võrdsus on aga täiesti vastuolus loomuliku ebavõrdsusega ning kui poliitiline kord soosib nõrku, siis saavad need tegutseda lähtuvalt oma orjamoraalist. Ja see on halb... Ideaaliks on Nietzschel vaba inimene, kes ise valib endale, kuidas ta käitub ja mida teeb, ise kehtestab endale väärtushinnangud, mida järgida. Inimese elu ei pea olema väärtustatud ühiskonna poolt, märksa tähtsam sellest on see, et inimese elu oleks täisväärtuslik tema enda silmis. Ühiskondlik moraal kui selline on selgelt teisejärguline. Nietzsche ei propageerinud saksa äärmusparempoolseid rahvusliikumisi, pigem mõistis neid hukka, pidades neid orjamoraali väljendusteks
annaabi.ee 
