loomaliigil, on kahe poolmega pruunikasmust neerja (noorelt elliptilise) kujuga koda. Jõepõhjal liikumiseks kasutab ta lihaselist jalga. Teadaolevalt suurim karp oli 15 cm pikk. Ebapärlikarbi tugeva paksuseinalise kojaga karpi võib meie veekogudes segi ajada ainult paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) suuremate isenditega. Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on saanud oma nime ebapärlite järgi, mida ta siseõõnest võib leida. 1 Eestis on loendatud pärlikarbi kojas 132 aasta juurdekasvukihti, Põhja-Rootsist on leitud koguni 280 aasta vanuse karbi koda, nii võib teda pidada üheks
EBAPÄRLIKARP Ehitus Karpidel on võime moodustada pärleid. Pärl tekib ainult juhul, kui karpi satub mingi võõrkeha. Tavaliselt on selleks liivatera. Karbielanik kaitseb ennast liivatera eest nii, et hakkab selle peale sadestama pärlmutrikihti. Täiskasvanud ebapärlikarbi kojapoolmed on paksud ja neerjakujulised. Nad võivad kasvada kuni 15 cm pikkuseks. Nad kuuluvad limuste hulka. Tumerohelisel või pruunikal taustal võib eristada aastarõngaid nagu puulgi. Mõnikord on neid 70 või 80. Liitrite kaupa endast külma vett läbi pumbates puhastavad nad hästi vett
Riik Loomad Alamriik Pärishulkraksed Hõimkond Ainuõõssed Ainuõõssed on näiteks pärishüdrad (Hydra), meriroosid (Actiniaria) ja korallid. Meririst on Eesti rannikumeres arvukas. Meriseent võib leida Soome lahe kesk ja lääneosast. Ainuõõsseid esineb Eestis meres ja magevees kokku 10 liiki, millele võiks lisanduda veel neli liiki. Ohustatuks on tunnistatud üks liik. 10. Ebapärlikarbi leidumine Eestis, kaitse, vähesuse põhjused. Riik: Loomad Hõimkond: Limused Klass: Karbid Alamklass: Erihambalised Selts: Jõekarbilised Sugukond: Ebapärlikarplased Perekond: Ebapärlikarp Liik: Ebapärlikarp Eestis oli näiteks 1950ndatel teada mitu ebapärlikarbi leiukohta. Praegu on elujõuline asurkond vaid Pärlijões, teiste andmete järgi leidub teda üksnes Pudisoo jões. Samas on mõlema asurkonna elupaik saastunud ja inimese poolt muudetud, mistõttu karbid edasi ei paljune. Võib väita, et nende populatsioonide puhul on tegemist väljasuremisvõlaga.
TALLINNA TEENINDUSKOOL 011K Mereannid Referaat Juhendaja: Milvi Kasemäe Tallinn 2007 Sisukord 1) Sisukord lk. 2 2) Austrid lk. 3 3) Seepia lk. 4 4) Kaheksajalg lk. 5 5) Vähid lk. 6 6) Teod lk. 7 7) Karbid lk. 8 8) Krabid lk. 10 2 Austrid Austrid on üks populaarsemaid töönduslike karpide perekondi ja kokku on neid pea 60 liiki. Arvatakse, et inimene tarvitas austreid toiduks juba kiviajal seda tõestavad ka vastavad leiud. Kunstlikult hakati neid kasvatama juba 150 aastat eKr, austrikasvandused olid nii Vana- Hiina kui ka Vana-Rooma kultuuris. Austrid elavad paras- ja troopikavöötme meredes 50-70 m sügavuses, moodustades seal kaljudel suuri kolooniaid, nn austripanku. Samas võivad nad kinnituda liiva- ja kivisegusele merepõhjale
LOOMABIOLOOGIA KONTROLLTÖÖ NR.2 KÜSIMUSED VM, LK, LV, ER Täida lüngad või märgi õige vastus kastikeses ristiga. Õigeid vastuseid võib olla rohkem kui 1. 1. Limuste hõimkonda kuuluvad järgmised klassid: 1) Cl. Gastropoda Teod (Kõhtjalgsed) 2) Cl. Bivalvia Karbid 3) Cl. Cephalopoda Peajalgsed 2. Kõik veeteod hingavad lõpustega - vale . 3. Teod on lahksugulised ja hermafrodiitsed . 4. Limuste hõimkonna kõikidel klassidel ja seltsidel esinevad järgmised tunnused: pehme, lülistumata keha; neelus riivitaoline hõõrel toidu peenestamiseks, a,b,c,d 5. Viinamäeteol on hingamiseks 1 kops 6. Eesti suurim kojaga tigu viinamäe tigu e. Helix pomatia on looduskaitse all. 7
taime,-seene- ja loomaliiki. - Tänapäeval on kaitsealused liigid Eestis jagatud kolme kategooriasse. I kategooria - Siia kuuluvad vähenenud arvukusega ning kriitilise piirini rikutud elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav. - Samuti kuuluvad I kategooriasse ka liigid, mis on säilinud vaid ühe väikese asurkonnana, näiteks pildil toodud lääne-sõrmkäpp (nt ka ebapärlikarp ja pisilina) ning peamiselt vanu metsi austavad liigid, mida ohustab üha laienev raietegevus. - Samuti ka poollooduslike koosluste hääbumise tõttu ohtu sattunud liigid: näiteks pildil toodud rohe-kärnkonn (nt ka tutkas ja niidurüdi) II kategooria - II kategooriasse kuuluvad väga piiratud alal või vähestes elupaikades esinevad liigid, kelle arvukus langeb ning levila aheneb. - II kategooriasse on arvatud 262 liiki.
ja kalamaimud. 3. Järvede loomastik. Loomhõljum e zooplankton, põhjaloomastik. Käsnad – (järvekäsn ja tavaline jõekäsn) Ainuraksed – viburloom Ainuõõsed- hüdraloomad Lameussid – kindlaks tehtud vähemalt 17liiki (paeluss ja lameuss) Ümarloomad- keriloomad Kärssussid- elavad valdavalt meres Rõngussid- pisikaan Limused – punntigu Karbid – rändkarp Lülijalgsed – kirpvähiline, putukad Kalad- ahven, haug, särg, luts, latikas Kahepaiksed- veekonn, tiigikonn, järvekonn Roomajad- nastik Eesti järvede lindude liigiline koosseis Naerukajakas Sinikael-part Mustkael pütt Imetajate liigiline koosseis Kobras Ondatra saarmas VIII. Jõed 1. Jõgi kui elukeskkond. Eesti jõed. Jõe osad Lähe- jõe algus Ülemjooks- kiire vool, Keskjooks- vool rahulikum
maksasamblad, nt ujuv võsusammal, rabamüülia – „samblakõrb“ – madalsoosamblad nt. täht- kuldsammal, tavasirbik, teravtipp, viltulmik, rabapeenardel ka metsakäharik ja laanik. -siis kaduma rabade tohttaimed ja puhmad – lausaliselt alpi-jänesvilla – madalsoode taimi, umbrohtusid, isegi lubjarikaste madalsoode taimi: soo-neiuvaip, kärbesõis. Laugastes ja älvestes – skorpionsammal, mändvetikad, ujuv penikeel. -laukasse elama järveselgrootud, sh teod ja karbid. NIIDUD Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed. Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on tegu puisniiduga. See on üleminekuastmeks niidu ja metsa vahel. Rohumaa – see hõlmab lisaks niitudele ka heina- ja karjamaid. Inimmõju alusel võib niidud jaotada: -pool-looduslikeks -kultuurniitudeks Kasvutingimuste alusel jaotatakse niidud 4 suurde rühma: -aruniidud -lamminiidud -rannikuniidud -soostunud niidud
Hüpo- ja mesohallinsetes järvedes on köige arvukamad ränivetikad. Kõige soolataluvam liik on ülemaailmse levikuga Dunaliella parva. Talub 20-350 g/l. Paljudes hüperhaliinsetes järvedes ainus fotosünteesiv organism. Makrovetikatest on tavalised mändvetiktaimed (kuni mööduka soolsuseni <50 g/l - Chara, Tolypella). 7 Loomarühmad, mis soolajärvedes pea puuduvad, kuid magevees tavalised: Käsnad, Sammalloomad, Kärssussid, Kaanid, Karbid. Spetsiaalseid soolajärvede kalaliike on vähe, ajutistes soolajärvedes kalu enamasti pole (pole kohastunud kuiva aega üle elama). Põhimehhanismid soolases vees veekao ja soolade sissetungi vastu võitlemiseks: Põhimehhanismid selleks on: Isolatsioon (loomade katete soola- ja veekindlus) Osmokonformism (Sisekeskkonna soolsuse tõstmine välisega võrdseks osmolüütide abil, halobakteritel anorgaanilised ioonid, peam. K).
Pindala 72 510 ha (sellest 35% on meri). laukhani, kalakotkas, väikepistrik, rabapistrik. Loodud 1971. aastal esimese rahvuspargina kogu toonases Nõukogude Liidus. Kaitsealused I kategooria liigid: ebapärlikarp, must-toonekurg, merikotkas, limatünnik. M atsalu rahvuspark on Lääne- L Eesti looduse esindusala, kus
looduskaitse all. Arvukust vähendavaks faktoriks on loodusmaastike vähenemine seoses inimtegevusega. Nastiku arvukust piirab loodusmaastike vähenemine. [11] Rästik kuulub Eestis kaitstavate liikide 3.kategooriasse. Rästikute ohustatus on suur, sest nende arvukust vähendab inimtegevusest tingitud kultuurmaastiku pealetung, sest sellega seoses väheneb rästikule sobivate elupaikade pindala. [14]Soomes on rästik looduskaitse all. Hariliku rästiku looduslikeks vaenlasteks peetakse mäkrasid, rebaseid, tuhkruid, siile, mõningaid linde(näiteks madukotkad ja rätsud).Elupaikadena eelistab harilik rästik välude ja hea rohukasvuga segametsi, metsaservi, raiesmikke ja kinnikasvanud põlendikke. Tihti elutseb ta soodes ning järvede ja jõgede kallastel. Palju rästikuid elab kultuurmaastikel, näiteks juurviljaaedades. Harvemini kohtab harilikku rästikut kuivades männikutes, niitudel ja samblakuusikutes
Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, zoobentoses (põhja- loomastikus) domineerivad krenobiondid (külmades allikates elavad selgrootud veeorganismid, nt ainuraksed, vähid, putukavastsed, kaanid, teod jm.); tüüpilised kalad on jõeforell ja harjus. Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad. Kaladest nt. karpkala. Üliharuldane "Punase raamatu" liik ebapärlikarp on säilinud vaid ühes-kahes puhta mineraalainetevaese veega jões. Aeglase vooluga jõgesid asustavad harva harilik keraskarp ja tanukarp. Narva jões ja Emajões, Elva ja Pärnu jõe alamjooksul esineb rändkarp. Jõevähk, vesihark ja perekonna vesivaksik liigid. Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (nt haug, võldas, lepamaim ja trulling. Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes (alla 13°'C) siiski harvemad kui soojades vetes
jätkusuutliku mereökosüsteemi vahel. Meri ja merevarud annavad Elis suure panuse uute töökohtade loomisse ja majanduskasvu. Nad varustavad söögi ja energiaga ning Eli kaubalaevastik kasutab mereteena maailma kõiki ookeane. Rannikualadel edendatakse kalastusturismi, mis on samuti oluline majandusvaldkond. Vesiviljelus Vesiviljelus on kalade, karpide, vähkide ja veetaimede (nt vetikad) kasvatus, kasutades tehnoloogiaid, mis on mõeldud nende toodangu saamiseks suuremas mahus, kui seda võimaldaksid looduslikud keskkonnatingimused. See on üks kiiremini kasvavaid toidusektoreid maailmas, mis juba annab meie planeedil poole kogu tarbitavast kalast. Vesiviljelus Euroopas Euroopas saadakse vesiviljeluse teel ligikaudu 20% kalatoodangust. Selles sektoris töötab umbes 65 000 inimest
Jõe langus Absoluutseks languseks nim. jõe lähte ja suudme kõrguste vahet. Jõestik- on peajõgi koos lisajõgede ja harujõgedega. Lisajõgi- Mingi jõe lisajõgi on sellesse jõkke suubuv jõgi. Harujõgi- on peajõe kesk- või alamjooksul, tavaliselt suure settimisega alal (tavaliselt deltas) eraldunud haru. Harujõgi võib pärast lahknemist peajõega uuesti ühineda või suubub eraldi. Veelahe- on piir või piirivöönd valglate, vesikondade või jõgikondade vahel. Jõgikond- ehk jõe valgala on ala, kust jõgi saab oma vee. Jõetaimestik. Iseärasused:mitmed ökoloogilised vormid,välispind kaetud limaga kaitsekohastumus. Taimed jõe kaldal(päideroog,luigelill,hundinui), kaldalähedases ribas(rooghein, jõgiputk,murkputk) ja vees(ujuv penikael,räni-kardhein) Mürgiputk kuidas tunda: iseloomulik kasvukoht: niisked porimülkad, järve- ja kraavikaldad, kinnikasvavate veekogud. Kuivas ei kasva! Veidi kaardunud varrega. Parim määramistunnus
Tartu Ülikool Loodus- ja tehnoloogiateaduskond Ökoloogia ja Maateaduste instituut Geograafia osakond Referaat aines Keskkonnaseire ja kaitse normatiivid Jõevähk 2000-2009 Heidi Silvet Juhendaja: Jane Frey Tartu 2010 Sisukord Sisukord...................................................................................................................................... 2 1. Sissejuhatus.............................................................................................................................3 2. Lühiülevaade jõevähi bioloogiast, varude seisundist ja seda mõjutavates teguritest.............3 2.1 Jõevähi arvukuse vähenemise põhjused............................................................................4 3. Metoodika.......................................................................................
Enamiku sellest moodustavad Peipsi, Võrtsjärv ja Narva veehoidla. Järvedest on looduslikke umbes tuhande ringis ning nad asetsevad Eesti territooriumil võrdlemisi ebaühtlaselt. Morfomeetria ja hüdroloogia. Eesti järved on väikesed. Pooled neist on pisemad kui kolm hektarit. Eesti järved on madalad, vaid 46 on neist sügavamad kui 15 meetrit. Sügavaim on Rõuge Suurjärv - 38 meetrit. Järvede väikesele pindalale vastavalt on väiksed ka valgalad ning veevahetus. Valgala ulatus on enamasti 1-25 km 2, kuid erandjuhtudel kuni 100-500 km2. Vesi vahetub enamasti 2-4 korda aastas. Umbjärvedes ja allikalistes lähtejärvedes võib veevahetuseks aga kuluda isegi 3-5 aastat. Ranna- ja orujärvedes vahetub vesi tunduvalt kiiremini, kuni paarkümmend korda aastas. Kõige kiirem veevahetus on registreeritud Porijärves, kus vesi vahetub 170 korda aastas. Temperatuurireziim ja stratifikatsioon. Kliimavöötmele vastavalt on Eesti järved dimiktilised st. täielik
ökonoomsem kütusetarbimine on aidanud kaasa heitgaaside ja raskemetallide vähenemisele. Mahepõllumajandus kogub hoogu. Viimasel kümnendil kasvanud metsauuendustööde maht (istutamine). Üks suuremaid probleeme on vee reostumine, kuid selle ohtu on vähendanud saastemaksude kõrge hind ja kanalisatsioonitorustike ning reoveepuhastite rekonstrueerimine. Vee seisundit halvendavad peamiselt eutrofeerumine ja maaparandus, paisude ehitamine ja veevoolu tõkestamine. Sisevete kalapüük on enamasti stabiilne. Maavarade kaevandamisega kaasnevad keskkonnale müra, tolm, veerežiimi muutused. Suurenenud jäätmete taaskasutus. Suurimad välisõhu saasteallikad on põlevkivi, järgmine on transport. Looduslikele ökosüsteemide elupaikade vähenemine. Rohealade suurendamine linnades. Joogivee kvaliteet ja suplusvee kvaliteet hea ja väga hea. Eesti jaoks on kõige olulisem otsida võimalusi
Limused on ka sellepärast huvitav hõimkond, et nende põlvnemises on veel palju ebaselget ja see nõuab veel palju täpsustamist. Mina võtsin töös aluseks põhiliselt klassikaliste vana süsteemi. 1 ÜLDISELOOMUSTUS Limused ehk molluskid moodustavad selgesti piiritletud loomarühma. Limuste hõimkonda kuuluvad järgmised klassid: teod ehk kõhtjalgsed, soomuslimused, vagellimused, torbiklimused, karbid ehk liistaklõusesed, lasnjalgsed ja peajalgsed. Limustel on hulk ainult neile iseloomulikke tunnuseid. Nende keha koosneb peast, kotikujulisest segmenteerumata kerest ja jalast. Jalg kujutab endast kere paksenenud ja laienenud kõhtmist seina. Limustele on väga iseloomulik tugev mineraalainetest koda, mis katab sageli kogu looma keha. Seestpoolt naaldub kojale mantel nahakurd, mis ripub keha seljapoolelt külgedele vabalt alla. Kere seinte ja mantli vahele
surnud. Ökosüsteemide mitmekesisus - Raske on uurida ja mõõta organismide elukeskkonna ja ökosüsteemide mitmekesisust maakeral. Mõnikord määratakse ökosüsteemide mitmekesisust liigirikkuse alusel. Liigikaitse I kategooriasse kuuluvad enamasti vähenenud arvukuse ning kriitilise piirini rikutud elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav. Näiteks: nõtke näkirohi , läänesõrmkäpp, ebapärlikarp. Must-toonekurg ja lendorav on peamiselt vanu metsi asustavad liigid, kes on meil vähearvukad ning kelle elupaiku ohustab üha laienev raietegevus. I kaitsekategooria liikide puhul tuleb taotleda: · luba loomade häälte salvestamiseks · sigimis- ja pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks Täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites on keelatud. I kaitsekategooriasse arvatud kotkaliikide, must-toonekure ja lendorava pesapuu
TALLINNA TEENINDUSKOOL MEREANNID Referaat Annili Pill 021K Juhendaja: Milvi Kasemäe Tallinn 2010 Sisukord Molluskid..............................................................................................................................3 Karbid................................................................................................................................3 Jõekarp...............................................................................................................................3 Järvekarbid........................................................................................................................ 4 Merekarbid.............................................................................
1 HARILIK KUUSK Joonis 1. Kuusk Keila-Paldiski raudtee lähedal1 Harilik kuusk (Picea abies) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu (vt Joonis 1). Harilik kuuse levila on üsna suur. Ta kasvab Euroopa põhja-, kesk- ja idaosas. Levila ulatub põhjas igikeltsa piirini, lõunas Põhja-Kreekani ning läänes Keskmassiivini Prantsusmaal. Idapiiri on raske määratleda, kuna harilik kuusk annab hübriide siberi kuusega. Siberi kuuske peavad paljud botaanikud aga hariliku kuuse alamliigiks. Harilik kuusk on Eesti ainus looduslik kuuseliik ning leviku järgi männi ja kase järel kolmas puuliik meie metsades. Kuusk talub varju ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub ta välja teisi puuliike. Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400500 aasta vanuseks. 1.1 Botaanilised tunnused 1.1.1Suurus Kuusk kasvab tavaliselt kuni 30, soodsates tingimustes 5060 m kõrguseks. Suurimad
Isastel on silmapaistev pulmarüü - kõrge hari seljal ja sabal. Emane koeb 150...200 muna, mis kinnitatakse ühe või 2...3 kaupa veetaimede lehtede või okste alumisele küljele. Munad on piklikud, 4...4,5 mm pikkused ja 2...2,5 mm laiused. · Areng Embrüonaalne areng kestab 13...18 päeva ning see sõltub veetemperatuurist - 25 °C juures on areng kuus korda kiirem kui 10 °C juures. Kooruv vastne on 9...10 mm pikkune. Areng on moondega ning moone lõpeb kui isend on 40...60 mm pikkune. Vastseiga kestab kokku 90 päeva. Harivesilik saab suguküpseks 3 eluaastal, sigimises osaleb keskmiselt 2,5 aastat. Maksimaalseks elueaks on 14 aastat. · Koht ökosüsteemis Süües suurel hulgal sääsevastseid hoiavad vaos sääskede arvukust, kuid konnakullestest toitudes võivad vähendada haruldaste konnade arvukust. Vaenlasteks võivad olla nastikud, toonekured, erinevad röövlinnud. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L.
alamvesikonnad: ) Viru;2) Peipsi;3) Võrtsjärve;4) Harju;5) Matsalu;6) Pärnu;7) Läänesaarte;8) Pandivere põhjavee. Nimetage Eesti pikemaid jõgesid - Võhandu jõgi - 162 km, Pärnu jõgi - 144 km,Põltsamaa jõgi - 135 km,Pedja jõgi - 122 km,Keila jõgi - 116 km,Kasari jõgi - 112 km,Piusa jõgi - 109 km, Pirita jõgi 105,Emajõgi - 100 km,Navesti jõgi - 100 km Millised jõed Eestis on suurima valgalaga? - Suurima valgalaga jõed on Narva ja Emajõgi. Narva jõe valgala on 56 200 km2 (Eesti territooriumil 17 190 km2); Emajõgi 9 740 km2 Voolukiiruse ja põhja koostise vaheline seos - > 1 m/s kivine; 0,5-1 m/s kivine-kruusane; 0,25- 0,5 m/s kruusane-liivane; 0,1-0,25 m/s peenliivane; < 0,1 m/s mudane või savine Milliseed füüsikalised tegurid mõjutavad vooluvete elustikku? vee ühesuunaline liikumine, veetaseme muutumine, põhja iseloom, valgustingimused, temperatuuri reziim Millised bioloogilised tegurid mõjutavad vooluvete elustikku
Hõimkond Orthonectida Elavad mitmesugustes mere selgrootutes. Hõimkond Rhombozoa, kahe klassiga (Dicyemida ja Heterocyemida). Elavad ainult peajalgsete limuste erituselundeis. Placozoa: plaatloomad; Koht süsteemis: kuulub pärishulkraksete alamriiki, põhikonda Phagocytellozoa, hõimkonda Placozoa (naast- e plaatloomad). Esindatud vaid ühe liigiga: Trichoplax adhaerens. Iseloomustus: ainus sümmeetria on ülemine ja alumine pool; kaks erinevat epiteelikihti; eristunud isend, kes aktiivselt liigub. 17. Kiirloomade (Radiata) ja kahekülgsete (Bilateria) ehituse võrdlus; kummagi näiteid. Kahekülgsed: kahekülgne sümmeetria (esimene ja tagumine pool, kõhtmine ja selgmine pool jne.); paaris elundid; kolm lootelehte: lisaks ekto- ja endotermile ka mesoderm. Kiirloomad: hõimkond ainuõõssed: Kiireline sümmeetria: pikitelg, (kere) ja kombitsad (kiired). Kehasein kahekihiline + rakkudeta mesoglöa. Ainus kehaõõs.
raba kaljude paljandite Veetaimkonda kuuluvad: meretaimkond mageveetaimkond Metsatüpoloogia areng Eestis: Eesti kliima- ja mullatingimustes on kliimakskoosluseks (see, milleks peaks arenema, kui keegi vahele ei segaks) boreo-nemoraalsed okasmetsad, milles domineerib harilik kuusk koos arukase, hariliku haava ja hariliku männiga. Metsad võtavad enda alla üle 47% Eesti territooriumist (1999 aasta andmed). Kõige rohkem on mustika (15,1%), angervaksa (12,2%) ja jänesekapsa kasvukohatüüpe. Kõige rohkem on metsa Pärnumaal, Harjumaal ja Ida - Virumaal, kõige vähem metsa on Hiiumaal, aga seal on kõige suurem metsasus, see on suur ka Ida Virumaa ja Valgamaa. Kõige rohkem on mändi (38%), kaske (30%), kuuske (24%), hallleppa (4%) ja haaba (2%) ja teised (2%)
KESKKONNAKAITSE ÜLDKURSUS Kokkuvõte eksamiks Loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused: Traditsiooniline ehk klassikaline looduskaitse – alustati 20. saj alguses, võeti kaitse alla peamiselt loodusobjekte: haruldased puud, salud, rändrahnud, taime-ja loomaliigid, unikaalsed ja kaunid maastikuvormid Looduskaitse eesmärk on säilitada inimese elukeskkond maakeral tootvana, tervena ja rikkana. Keskkonnakaitse- tegevus, mille abil püütakse hoida ja kaitsta keskkonda inimtegevuse negatiivsete mõjude eest Looduskaitse on looduskaitsealade, taimede ja loomade kaitse. Looduse kaitsmise põhjus võib olla puutumata looduse kaitse tema enda pärast või soov säilitada see tulevastele põlvedele. Keskkonnakaitse (laiemas mõttes) on riiklike ja ühiskondlike meetmete kogum, mis peab tagama: 1) looduskaitse; 2) maastikukaitse ja hoolduse; 3) loodusvarade säästliku kasutamise; 4) keskkonnakaitse (kitsamas
Esindajad: suur mudatigu Lymnaea stagnalis, väike sootigu Galba truncatula , harilik sarvtigu Coretus corneus, väike labatigu Planorbis planorbis, jõe napptigu Ancylus fluviatilis. Selts: Tippsilmalised Stylommatophora Elavad maismaal. Silmad asuvad teise kombitsapaari tipus. Esindajad: viinamäetigu Helix pomatia, suur merevaiktigu Succinea putris, põllunälkjas Agrolimax agrestis, tavaline kiritigu Arianta arbustorum, salu vööttigu Cepaea nemoralis. Klass: Karbid Bivalvia(Lamellibranchia) Keha asub enamasti kahepoolse mineraalainest koja sees. Pea puudub. Elavad ainult vees. Filtreerivad loomad, hõõrel puudub. Vesi liigub mantliõõnde sissevoolusifooni kaudu ja välja väljavoolusifooni kaudu tuues mantliõõnde toitu ja hapnikku. Lahksugulised, esineb ujuv vastne veliger või ujumisvõimetu pihtvastne e glohhiid. Alamklass: Liistaklõpusesed Lamellibranchia Enamik liike kuulub sellesse alamklassi. Neile on iseloomulikud hästiarenenud lõpused
männi seemet) Valdavalt on mändide perekonna liigid kõrged puud, kuid ka põõsad on esindatud, nagu näiteks mägimänd (P. mugo ja selle sordid) ning kääbus-sedermänd (P. pumila ja selle sordid). Vahetegemine nende vahel on lihtne: mägimänd kuulub 2-okkaliste mändide hulka ning kääbus-seedermänd 5-okkaliste hulka. Rohkem põõsakujulisi mände Eestis aga ei esine. Mõistagi ei tohi põõsaste hulka lugeda arvukaid hariliku männi kääbuskasvulisi sorte ja vorme! Omapärane on mändide tolmlemise ning käbide ja seemnete valmimise tsükkel. Nimelt ei arene emaskäbid välja tolmlemisaastal, vaid alles sellele järgneval aastal. Tähelepanelikul vaatlemisel võib pärast tolmlemist pikkvõrse tipust leida umbes sentimeetripikkuseid käbialgeid, mille areng algab alles järgmisel aastal, mil valmib ka seeme. Rõhutamist väärib ka mändide dekoratiivsus tolmlemisperioodil, tavaliselt juunis.
JÕEFORELL Referaat Juhendaja: Tartu 2012 SISUKORD: Sissejuhatus 1.Bioloogia 1.1.Süstemaatiline kuuluvus 1.2.Välimus 1.3.Levik looduses 1.4.Sigimine 1.5.Toitumine 1.6.Mõõtmed 2.Kasvatus 2.1.Kasvatamise eesmärk 2.2.Jõeforelli kasvatamine maailmas ja Eestis 2.3.Jõeforelli kasvatamine ning toodang 2.4.Nõuded kasvatamise tingimustele 2.5.Kasvatamise tehnoloogia Kasutatud kirjandus SISSEJUHATUS Antud referaadi eesmärk on tutvustada jõeforelli bioloogiat ja tema kasvatamist. Sinna kuulub jõeforelli süstemaatiline kuuluvus, välimuse kirjeldus, levik looduses, sigimine, toitumine, tema kasvatamise essmärk. Teema valisin, sest mulle tundub antud kalaliik huvitav. Ja samas tema keerukas eristamine liigikaaslasest meriforellile. Jõeforell on mageveekala ja teda leidub ka paljudes Eesti jõgedes ja ojad
pähklike, mis sügiseti võib tuule abil lennata päris kaugele. Karvane piiphein:Karvane piiphein on meie piipheintest kõige tavalisem. Miks on tema nimeks hein, sellest saab ilmselt igaüks aru, kes teda näeb. Ta on esmapilgul täiesti heintaime välimusega. Tema lehed on samasugused kitsad ja pikad nagu heinakõrtel. Õisik on piipheintel siiski teistsugune ja vili on hoopis kupar. Nii on piipheinad sugulased hoopis lugadega. Kui teile meenub, kuidas näeb välja hariliku loa õisik, siis karvase piipheina oma on enam- vähem samasugune. Ta on ainult palju hõredam. Karvase piipheina õisikus asuvad väikesed läikivad kastanpruunid õied tavaliselt ühekaupa Lamba-aruhein: Lamba aruheina võib ära tunda väikeste, kuid väga tihedate puhmaste järgi. Teiseks tuleb vaadata tema lehti. Lamba-aruheina lehed on kitsamad kui ühelgi teisel aruheinal. Võiks lausa öelda, et need on juuspeenikesed. Tegelikult need siiski petavad meid veidi
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
· Noored käbid on tumepunased (violetsed) või helerohelised, valminud käbid on kas punakas- või helepruunid, rippuvad (5) 8...13 (16) cm pikad, läbimõõt 3...4 cm. Seemnesoomused on rombjad või äraspidimunajad, (nähtav) väljaulatuv osa on pika kitsa tipuga, kolmnurkne või kaarjas, lainja või täkilise, mõnikord ka sileda servaga või pügaldunud tipuga. · Hariliku kuuse puit on valkjas, harvem kollaka varjundiga, nõrgalt läikiv ja kerge ning pehme. Seemned sisaldavad kuni 30% õli, mida kasutati varem lakkide tootmisel. Koorest ja kändudest toodeti vaiku ja tõrva. Oksavabast kuusepuidust valmistatakse veenõusid. Puitu kasutatakse laialdaselt ehitusmaterjalina, sellest valmistatakse tselluloosi, saematerjali, vineeri, mööblit, vaate, poste, voodrilaudu, uksi ja aknaid, põrandaid jms
isepuhastusvõimet, mis kõik kokku halvendavad oluliselt jõevähi elutingimusi. Jõevähi kui ühe olulise ökosüsteemi lüli väljalangemine kiirendab veeökosüsteemi allakäiku veelgi. Veel 1998. aastal registreeriti jõevähi olemasolu 414 veekogus, kuid 2003. aastaks oli see arv kahanenud 303-le (Jaanus Tuusti avaldamata andmed). Praeguseks on vähivarud veelgi kahanenud 2002. ja 2003. aasta põua tõttu, mis avaldas mõju eelkõige väiksematel veekogudel, mille valgala oli suures ulatuses kraavitatud. Tegelikult on võimalik hüdrotehniliste tööde abil koos veekogu eriilmelisuse suurendamise ja varjevõimaluste loomisega muuta vähile elamiskõlblikuks isegi kuivendussüsteemide 7 1 2 4 9 2 1 0 0 7 5 3 1 0 9 1 . d o c ( M i h k e l T i b a r 2 0 0 7 ) peakraavid ja kanalid. Vee-elustiku vajadusi tuleks edaspidi arvestada
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
