EBAPÄRLIKARP Ebapärlikarbil on ebatavaline omadus, mida paljudel teistel karpidel pole. See on võime moodustada pärleid. Muidugi ei tee ta seda enda ehtimise eesmärgil. Pärl tekib ainult juhul, kui karpi satub mingi võõrkeha. Tavaliselt on selleks liivatera. Karbielanik kaitseb ennast liivatera eest nii, et hakkab selle peale sadestama pärlmutrikihti. Seesama pärlmutrikiht asub ka karbipoolmete siseküljel. Tasapisi sadestub pärlmutrit juurde ning pärli mõõtmed kasvavad. Kuid see sadestumine on üliaeglane. Niisama aeglane kui pärlite kasv on ka karpide endi kasv. Esimese eluaasta lõpuks
jalga. Teadaolevalt suurim karp oli 15 cm pikk. Ebapärlikarbi tugeva paksuseinalise kojaga karpi võib meie veekogudes segi ajada ainult paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) suuremate isenditega. Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on saanud oma nime ebapärlite järgi, mida ta siseõõnest võib leida. 1 Eestis on loendatud pärlikarbi kojas 132 aasta juurdekasvukihti, Põhja-Rootsist on leitud koguni 280 aasta vanuse karbi koda, nii võib teda pidada üheks pikaealiseimaks loomaks Eestis. 2 Meeltest on karbil arenenumateks kompimis- ja maitsmismeel, silmad puuduvad. Põlvnemine ja alaliigid Ebapärlikarbid kuuluvad süstemaatiliselt loomariiki, selgrootute rühma limuste
Hariliku ebapärlikarbi elu ja ohustatus Eestis Referaat Tartu 2010 Sissejuhatus Ebapärlikarplaste (Margaritiferidae) sugukonda kuulub ainus perekond - ebapärlikarp (Margaritifera), kelle liigid elavad Põhja-Ameerikas, Euroopas ning Ida-Aasia põhjaosas. Eesti territooriumil elab harilik ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera). Ebapärlikarbi eestikeelne nimetus tuleneb sellest, et nende sisekojal võib olla moodustunud ebapärleid. Kuigi veel sadakond aastat tagasi oli ebapärlikarp Euroopas tuntud kui tavaline isend, siis viimaste aastakümnete jooksul on tema arvukus röövpüügi ning elupaikade hävinemise tulemusena drastiliselt kahanenud. Paljudes maades on liik välja surnud või kahanenud kriitlise piirini
Kõik kommentaarid