Essee romaani "Balti tragöödia" põhjal (4)

Marie Udam
Identiteediproblemaatika Siegfried von Vegesacki teoses „Balti tragöödia“
Baltisaksa kirjandus eesti kirjandusloo taustal (FLKU.05.076)
Tartu
2011
„Võõras rahvas sinu üle, võõras rahvas sinu all – sa oled sakslane , sa oled üksi.“ Nii tundis peategelane Aurel Siegfried von Vegesacki romaanis „Balti tragöödia“. Aurel teadis, et ta on sakslane, kuid ei suutnud end 19. sajandi lõpu ja 20. alguse Liivimaal siiski leida. Korraga puhusid tuuled nii idast kui ka läänest. Määravaks sai aga see, mida arvasid Baltikumi tulevikust paikkonna põliselanikud – „Balti tragöödia“ kontekstis eestlased ja lätlased. Milline oli baltisakslase roll ja identiteet ülemöödunud sajandi Baltikumis? Kes olid baltisakslased ?
Identiteedi leidmine ja eneseteadvustamine algavad kodust. 20. sajandi alguseks olid täis tiksinud need kuulsusrikkad 700 aastat, mil võõrvalitsejad, nende seas kauaaegseimad asunikud baltisakslased, olid end Liivi- ja Eestimaa aladel justkui kodus tundnud . Nad olid siia tulnud erinevatel põhjustel: tooma ristiusku, edendama kaubandust, laiendama oma valdusi. Pärast neid käisid meie esivanemate maadest ehk sakslaste vallutatud aladest üle veel mitmed võõrvalitsejad, nende hulgas rootslased , poolakad, venelased . Teatava kindlustunde andis sakslastele Balti erikord, mille hiilgeaeg oli küll juba 18. sajandil ära olnud. „Balti tragöödia“ sündmustiku ajaks oli sakslaste võim Balti aladel otsakorrale jõudmas. Need alad, mille olid baltisakslaste esivanemad oma järeltulijate hüvanguks vallutanud, hakkasid käest libisema. Kodu, kodumaa ja identiteedi tunnetus ei olnud enam kuigi selge.
„Balti tragöödia“ peategelasel Aurelil oli kodu, see oli Lobergi mõis praegustel Läti aladel mõnekümne kilomeetri kaugusel Eesti piirist . Samas tundis ta aga pidevalt, nagu oleks midagi puudu. Ta tundis end sellel maal võõrkehana. Autor püüab näidata, et baltisakslane oli kindel oma rahvuses, tal oli olemas kodu, kuid tal ei olnud kodumaad.
Aureli dilemmad said alguse juba lapsepõlves. Tema identiteediotsingutel oli mitu dimensiooni . Ta teadis tugevalt, et on sakslane ja oli selle üle uhke. Siiski ei saanud ta päris täpselt oma baltisaksa rollist aru, eriti kui ta kõrvutas end oma vendadega, kellel kõigil paistis eluülesanne justkui olemas olevat. Lätlastest mõisa alamate ja enda vahel tundis ta olevat klaasseina. Tsaari ja venelasi ei sallinud ta juba eos. „Balti tragöödia“ jaguneb kolmeks osaks, mis loovad pildi Aureli lapsepõlves ja noorusaja eneseotsingutest. Esimene osa pealkirjaga „Lobergi mõis“ kujutab peategelase lapsepõlve, mil ta hakkas juba varakult tundma, et tema ja mõisateenijad, kellega poiss kõige rohkem suhtles, pole päris võrdsed. Osa pealkirjaga „Väeta isandad “ kujutab Aureli kooliaega venestusperioodil Riias, kus ta tundis, et tema peamine eesmärk on venelastega võitlemine. Kolmandas osas nimega „Surmatants Liivimaal“ on kujutatud Aureli varast noorusaega, kus ta peab selgusele jõudma endas kui baltisakslases.
Aureli ja läti lihtrahva vahel oleks olnud justkui klaassein. Poisi varane lapsepõlv oli küll õnnelik ja turvaline, kuid siiski tundis ta, et ei ole mõisateenijatega, kes selle talle ometi tagasid, päris üks. Klaasseina sümboliline tähendus materialiseerub akna kujul, kui mõisas toimub pulmapidu ja talurahvas seda, näod vastu klaasi, teiselt poolt jälgib. Siinkohal tekib seos Friedebert Tuglase romaaniga „Väike Illimar “, kus Illimari-nimeline poiss on tegelane teiselt poolt klaasseina, aidaülema perest. Tedagi huvitab mõisaelu. Uudishimulikult ootab ta parunipere saabumist, samuti peab ta tähtsaks mõisahärra matustel viibimist, seda küll salaja , just nimelt klaasseina tagant. Aurelil aga oli juba varakult olemas see tugev teadmine, et ta ei kuulu sinna „jämedakoelisse loomulikku ellu“. Amm Mila ja mõisateenija Karlomeke on talle küll emotsionaalselt lähedased ja märgiliselt tähtsad, kuid juba siin tuleb välja osa tragöödiast, võib öelda, et Balti mõisnike tragöödiast. Juba sünnipäraselt on ette määratud, et ta ei kuulu teisest rahvusest ja alamast kihist teenijatega ühte.
Vahetult pärast isa surma läks Aurel Riiga kooli. Ta võttis missiooniks võidelda venelaste vastu. Aurel alustas sellest, et ta ei kavatsenud vene keelt õppida. Baltlaste üldine venevastasus avaldub teoses seetõttu, et 19. sajandi lõpul toimus ulatuslikum venestamine ja seega baltisakslaste õiguste piiramine. Eriti isiklikult mõjus Aurelile aga see, et Vene tsaar oli tema isa vabastanud sillakohtuniku (ordungsrichter) ametist, mis seostus väikesele poisile sakslaste seas kõrgelt hinnatud rüütlikultuuri esindaja ordurüütliga (ordensritter). Koolis üritati kõigist rahvustest õpilastesse venemeelsust sisendada. Õpetaja Rutski käskis vene keele tunnis õpilastel vihikusse kirjutada lause „ma olen venelane “, millele Aurel tõsimeeli vastu oli ja millele järgnes pahandus. Kui Aurel 1914. aastal Saksamaale läks, siis peeti teda venelaseks või äärmisel juhul vene-sakslaseks. Noormees oli sellisele sildistamisele vastu, kuna ta pidas ennast sakslaseks, täpsemalt baltisakslaseks ehk baltlaseks. Siin avaldub järgmine baltlaste tragöödia. Venemaal olid nad sakslased : maa põlisrahvale orjastavad isandad, vene valitsusele tüütud lääne mõisnikud; Saksamaal aga ka mitte omad vaid venelased või vene-sakslased.
Eesti lugeja jaoks jäävad küll baltisakslased ilmselt ajaloolises kauguses häguseks rahvusvähemuseks, kuid nii baltisakslaste, lätlaste kui ka eestlaste üldine suhtumine venelastesse kui rahvusesse oli tol ajal sarnane ja paralleele võib tõmmata tänapäevagagi. Teoses oli venelane kui ühine vaenlane, kellel pole siia maile asja ning kes üritab ka oma võimu kehtestada. Samas aga üksikud venelastest tegelased olid teoses sümpaatsed, näiteks lahke õunavenelane ja õpetajahärra Belinski . Samuti oli ebameeldivaid venelasi, näiteks Riia kooli õpetajad, kes sümboliseerisid venestamise pealesurumist. Seega ei saa väita, et venelane kui inimene oleks ebasümpaatne olnud, vaid pigem see suhtumine, need võõrad ideed, mille osad neist kaasa tõid. Ka tänapäeva Eestis on rahvusvähemused kaasa toonud võõraid ideid, sellest ka eelarvamuslik suhtumine.
Enne kui Aurel leiab oma tee ehk lõpliku pöördumise Saksamaale („… siis tundus Aurelile, nagu oleks ta pärast aastasadu kestnud eksirännakuid taas koju pöördunud, nagu süleleksid teda kindlalt ja tugevalt emakäed.“), peab ta maha võitluse baltisaksa õiguste ja ennekõike enda leidmise nimel. Kuna baltisakslased seisid tol ajastul mitme tule vahel, siis on arusaadav ka seisukohtade paljusus . Vegesack on vaadete mitmekesisust edastanud peamiselt Aureli paljude onude kaudu, kellel on baltisaksa küsimuses üsna erinevad arvamused ja kes kõik on väikesele poisile mingil määral eeskujuks. Näiteks oli Aurelil radikaalselt venevastane onu Leopold, kelle meelest tuli tappa kõik „elajad“ ehk kärbsed ja venelased. Onu Oschal oli aga tavaks öelda, et ta tahab elada „kuni viimane venelane on teisel pool Kamtšatkat merre uppunud“. Neile vastanus venemeelne „maailmakodanik“ on Jegor , kes väitis enda olevat kodus nii Pariisis kui Peterburis ning kellel olid kuraatoriga head suhted, mis päästis Aureli gümnaasiumist välja viskamise eest, kui ta oli klassis kõva häälega teatanud: „Jumal tänatud: jälle lendas üks Vene laev õhku!“ Veel oli Aurelil onu Rembert, kes elas rüütlimajas ja meenutas oma olemuselt ja hoiakutelt rüütlit. Tema meelest tuli võidelda mitte millegi muu, kui vaid õiguse eest olla sakslane. Sellises seisukohtade virvarris möödus Aureli lapsepõlv ja noorus. Ta pidi leidma oma ja kõige õigema.
Oma baltisaksa identiteeti otsisid ka Aureli vennad, kes kandsid endas kolme baltisakslase stereotüüpi: Balthasar kui pärushärra, Reinhard kui põlluharja ning Christoph kui sõdur. Nende rollid aga olid selles võitluses selgemad kui Aureli oma. Ka nende saatused olid baltisaksa rollidele ja ajastule vastavalt traagilised. Balthasari, kelle ideaaliks olid nii saksa soost talupojad kui ka valitsejad , vangistasid Vene väed ning hukkasid Riia vanglas . Reinhard, kes oli kogu oma mõistuse ja jõu pannud sookultuuri arendamisele ja põllupidamisele, pidi leppima varasemate suurte maavalduste asemel väikse valitsejamaja ja mõne põllulapiga. Christoph aga ohverdab end Saksamaale, langedes Esimeses maailmasõjas. Aurel ise aga leidis, et tal on neist kõigist natuke midagi, kuid samas pole ta kellegagi jäägitult sarnane. Esimeses maailmasõjas ei saanud ta mensuuril vigastatud silma tõttu osaleda. Seepärast tundis noormees, et temast ei ole kasu, et ta ei ole eriti oluline. Autor pani Aureli end tundma „tühise balti kõrvaltegelasena“. Üldistatuna sümboliseerib see baltisakslaste igatsust tõelise kodumaa järele, kus nad ei oleks vaid kõrvaltegelased. Suurim tragöödia avaldub baltisaksa üksinduses Liivi- ja Eestimaal.
Teosest kumab läbi autori objektiivsus . Ta ei ole valinud poolt, esindatud on kõik ajastule iseloomulikud, eelkõige baltisaksa seisukohad. Oma rahvusele on ta aga inimloomusele omaselt truuks jäänud. Kriitikana võiks nimetada seda, et maa põlisomanike, eestlaste ja lätlaste seisukohti on kujutatud suhteliselt vähe. Humanistlikud veendumused kajastuvad teoses peamiselt Aureli ema kaudu. Ta uskus, et kõik rahvad , nii sakslased, venelased, lätlased kui ka eestlased, on võrdsed. Kuigi ka teda tabas valus baltisaksa saatus ning ta jäi kogu varandusest ilma ja oli ka ise vanaduses oma endiste teenijatega võrdne, siis tajus ta oma headuse tõttu suurt poolehoidu. Nii äärmuslikku ja sõgedaks peetud humanismi aga ei kajastu, kui esineb Jaan Krossi „Keisri hullu “ peategelase Timotheus von Bocki vaadetes.
Aurelil küll tekib emotsionaalne side nii mõnegi lätlasest mõisatöötajaga, kuid üldiselt ei suhtu ta läti talupoegadesse kui maa õigusjärgsetesse omanikesse. Ta näeb neid pigem alkoholilembelise massina. Suhtumine eestlastesse leiab küll vähe kajastust , kuid eestlasest paadimees, kelle abil Aurel üle Koiva saab, on sünge ja ei räägi sõnagi. Samuti on ebausaldusväärne eesti talumees, kes peaks Aureli ja tema kaaslased üle jää Saksa sõjajõudude juurde aitama . Jääb selgusetuks, kas eestlane tahtis mehi meelega eksiteele viia. Selline võis olla tüüpiline baltisaksa nägemus eestlastest ja lätlastest. Autor aga teadvustab, et baltisakslased ei ole sellel maal üksi. Tähenduslik on Aureli lapsepõlvestseen isaga Koiva jõe ääres, kus poiss taipab, et kõik valdused ei kuulugi isale . Veelgi enam, jõgi uhub nendepoolset kallast madalamaks ja eestlastepoolset kõrgemaks. Sümboliline ring saab täis, kui baltisakslaste Landeswehr, kuhu ka Aurel kuulus, langeb 1919. aastal Koiva juures. Maa läheb lõplikult eestlastele ja lätlastele.
Allaandja Aurel igatahes ei ole. Ilmselt usub autor seda ka baltisakslastest üldiselt. Aurel peab liitudes Landeswehr’iga võitluse baltisaksa identiteedi nimel võidutu lõpuni. Sellele järgneb pöördumine Saksamaale.
Sigfried von Vegesacki „Balti tragöödia“ kujutab baltisakslaste saatust realistlikult ja veenvalt . Kuigi autor paistab silma objektiivsuse ja empaatiavõimega, siis on selge, et sündmused ja ideed on esitatud baltisakslaste lähtepunktist. Kujutatud on baltlaste kui rahvarühma hääbumist, kadumist. Seega on mõistetav, et teose läbivaks elemendiks on tragöödia, mis kajastub nii suhetes lihtrahva, venelaste kui riigisakslastega. Aureli identiteediotsingud leiavad alles siis lõpu, kui ta on lahkunud kodust, et jõuda kodumaale . „Balti tragöödia“ kontekstis võiks vastus küsimusele, kes oli baltisakslane, olla: 20. sajandil Eesti- ja Liivimaa aladelt lahkunud, lõpu leidnud rahvas.