Fotograafia ajalugu (0)

SISSEJUHATUS
Fotograafia    on    pildistamine ,sel   viisil   saadakse   esemete   tõepäraseid   kujutisi    filmile    ja   sealt
omakorda paberile.1 Julgen väita, et tänapäeval on peaaegu igas majapidamises mingi seade mille
abil saab teha  fotosid . Fotograafia on pugenud lisaks tüüpilisele fotoaparaadile isegi telefonidesse ja
sülearvutitesse. Fotograafia võib olla täiesti igapäevane asi ja  õppinud  inimeste käes tekib sellest
kunst . Paljud inimesed ei tunne kuigi palju huvi selle vastu, kuidas fotograafia alguse sai ja kuidas
ta toimib. Aga seda oleks tore teada.
 Pole olemas midagi nii kirjeldamatut kui fotograafia. On lihtsalt  imeline , kuidas küll inimesed said
tulla sellise asja peale, et jäädvustada hetked, meeleolud, tunded jms  fotodel . Selleni jõudmiseks on
paljud targad inimesed näinud palju vaeva ja see on väga imeline avastus. 
Ajast mil  leiutati  esimene foto on fotograafia läbinud väga suure  arengutee . Järgnevas loovtöös
otsin  vastuseid küsimustele, kuidas jõuti fotograafiani nagu me  tunneme  seda tänapäeval. Tahan
uurida   fotograafiaajaloo   tähtsamaid   ja   olulisemaid   sündmusi   ajalises   järjestuses.   Lisaks   püüan
selgitada fotograafia ja inimeste ajaloo omavahelist seotust oma pere näitel.
1
Võõrsõnastik. Tln,2005. Lk 243. - 14.03.2014
1. MIS ON FOTOGRAAFIA?
Fotograafia   on   kogum   protsesse   ,   mille   abil   jäädvustatakse   valgustundliku   materjali   või
valgustundliku elektroonilise seadme abil reaalsest objektist tõepäraseid ja detailseid  kujutisi.
Seadet , mida kasutatakse kujutise jäädvustamiseks, nimetatakse fotokaameraks ehk fotoaparaadiks.
Saadud tõepärast kujutist nimetatakse fotoks  ning kujutise salvestamist fotoaparaadiga nimetatakse
fotografeerimiseks ehk pildistamiseks.2
Fotograafia   nimetus   pärineb   kreekakeelesetest   sõnadest   phōs   (valgus)   ja   gráphein   (kirjutama).
Fotograafia aluseks on mitmed erinevatest aegadest pärinevad  leiutised  ja avastused. Fotoaparaadi
tööpõhimõttest oldi iseenesest teadlikud juba tuhandeid aastaid tagasi, ent alles 19. sajandil jõuti
vajalike teadmisteni  keemiast , et  salvestada  esimene foto. Enam kui saja aasta jooksul tehti nii
fotomaterjalile kui ka kaamerale olulisi täiendusi, ent nüüdseks on emulsioonil põhinevad fotod
suurel määral asendunud digitaalfotograafiaga.3
2
http://et.wikipedia.org/wiki/Fotograafia - 9.11.2013
3
http://et.wikipedia.org/wiki/Fotograafia_ajalugu - 9.11.2013
2. FOTOGRAAFIA ALGUS
2.1. Fotograafia eellugu
Esimese pildini jõudmine polnud üldsegi lihtne. Kogu areng algas tegelikult juba 5. saj e.Kr. Vana-
Hiinas, kui kirjeldati kujutiste peegeldumist läbi väikeste aukude. Nimelt läbi avause paistev valgus
tekitas vastasseinale väljaspool ruumi oleva kujutise. Seda seadet nimetati  Camera   obscura . Antud
seadet saab juba vabalt kutsuda fotoaparaadiks. Hiljem täiendati seda lisaks objektiividega, mis
muutis   pildi   selgemaks.   Pildi   teravussügavuse   parandamiseks   lisati    diafragma  ning   pilt   keerati
otseks peeglite abil. 4 ,5
2.2. Fotograafia sünd
Fotograafia ajaloo algust ei saa eriti täpselt määratleda. 17. sajandil tehti fotograafia leiutamist
soodustavaid avastusi juba ridamisi. Sellel ajal olid väga  populaarsed  mitmesugused keemilised 
katsed, eeskätt muidugi püüti valmistada odavatest ainetest kulda ja kalliskive. Taoliste katsete
käigus   uuriti   aga   ka   paljude   keemiliste   ühendite   omadusi   ja   nii   avastatigi    muuhulgas
hõbedaühendite valgustundlikkus.6
Camera obscura abil said paljud teadlased juba 17. ja 18. sajandil tulemuseks fotokujutisi, kuid
enamik neist katsetest lõppes siiski fiaskoga, sest saadud negatiivkujutist ei osatud muuta säilivaks.
18. sajandil tehti tähtsaid avastusi  optika  valdkonnast, kasutusele võeti erilised klaasisegud ja nii
suudeti   juba   19.   sajandi   algusaastatel    konstrueerida    ja   valmistada   mitmest   läätsest    koosnevaid
valgusjõulisi ja väheste moonutustega objektiive.
Esimese tänaseni säilinud  valgusega  joonistatud kujutise7 sai  prantslane  Joseph Niecephore  Niepce
aastal  1826 . Niepce kasutas valgustundliku elemendina vask- või tinaplaate, mis olid kaetud  asfaldi ,
lavendliõli ja petrooleumi  seguga. Selline plaat  asetati  objektiiviga varustatud camera obscuras
kujutise   tekkimise   tasapinnale   ja   fotoaparaadi   eelkäija   oligi   sündinud!   Kasutatavate   " filmide "
tundlikkus oli  aga nii  madal,  et  kujutise  saamiseks vajalik   valgustusaeg  pidi  olema  4–8 tundi.
Esimene  kes foto  salvestamisega  hakkama  sai  oli   Nicephore  Niepce,  kellelt  pärineb  varaseim
säilinud foto ("Vaade  aknast  Le Gras's" 1826). 8 
4
http://metshein.com/index.php/graafika/digifotograafia/384-02-fotograafia-ajalugu - 22.11.2013
5
LISA 1 -13.02.2014
6
http://metshein.com/index.php/graafika/digifotograafia/384-02-fotograafia-ajalugu - 1.12.2013
7
LISA 2 -14.03.2014
8
http://et.wikipedia.org/wiki/Fotograafia_ajalugu - 1.12.2013
3. FOTOGRAAFIA ARENG
3.1. Fotoaparaadid
Esimesed fotoaparaadid kujutasid endast lihtsat puukasti,9 mille esiosas paiknes  objektiiv , kujutise
tekkimise    tasapinnal    aga   mattklaas,   mis   võimaldas   tulemust   enne   pildistamist   kontrollida.   Kui
kasutusele   võeti   valgusjõulised   objektiivid   ja   klaasnegatiivid,   siis    lisandusid    konstruktsioonile
teravustamist võimaldav jooksupõhi ja kassetid.
Aparaadid olid suhteliselt lihtsa konstruktsiooniga ja tavaliselt valmistasid neid peentislerid, vaid
metallosad   ja   objektiivid   telliti   mõnest   tehasest.   Tõsi,   ega   pilditegemine   lihtne   polnud,
pildistamiseks oli vajalik tugev  statiiv , pildimotiivi kontrollimiseks pidi  fotograaf  sukelduma musta
riide  alla. Peale pildi kadreerimist ja teravustamist tuli teha rida tööoperatsioone: sulgeda objektiiv
vastava  kattega , asetada mattklaasi asemele filmikassett ning alles peale filmikasseti valguskindla
siibri    eemaldamist   oli   võimalik    asuda    pildistama.   Eriti   keeruline   oli   portreede   pildistamine,
pildistatav pidi dagerrotüüpia-ajastul istuma täiesti liikumatult 30–40 sekundit. Nii kasutati tehnilisi
abivahendeid, peatugesid ja rihmasid, millega pildistatav fikseeriti  liikumatuks . 10 
Pöördelise muutuse fotograafiasse tõi kunstnik ja fotograaf  Frederic   Scott   Archer  (1813–1857), kes
võttis   1851.   aastal    patendi    menetlusele,   kuidas    katta    klaasplaate   valgustundlikuks   tehtud
kolloodiumiga.   See   menetlus   lühendas    pildistamise    säriaja   mõne   sekundi    pikkuseks .   Edasine
fotograafia areng oli juba eelmainitud leiutiste arendus ja täiendustöö. Negatiivide alusmaterjaliks
võeti peagi klaasi asemel kasutusele tsellofaan (tänapäeval kasutatakse negatiivide alusmaterjalina
loomulikult sünteetilisi materjale). Archeri menetlus levis kahe-kolme aastaga üle kogu maailma.
Kui seni oli pildistamine vaid  rikaste  lõbu, siis uus  tehnoloogia  muutis fotograafeerimise lihtsaks ja
odavaks. 11
1889. aastal leiutati tselluloidil põhinev rullfilm ning seda hakkas edukalt ära kasutama  Eastman
Kodak Company. Nimelt paiskasid nad 1888.a. müüki fotoaparaadi "Kodak".
Selliste   kaamerate   turule   tulek   andis   hea   võimaluse   teha   pilti   ka   ilma   tehnoloogiat   mõistmata.
Tegemist oli lihtsalt karbiga, millel oli fikseeritud fookusega objektiiv. Ostes  kaamera , oli sellesse
juba   filmirull   paigutatud.   Kui   kasutaja   oli   pildid   ära   teinud,   pidi   ta   lihtsalt   kaamera   tagasi
ettevõttesse  saatma , kus tehti fotod ning varustati uue  filmirulliga . Eriti populaarseks said antud
põhimõttel töötavad Brownie  kaamerad, mida kasutati isegi veel 1960ndatel
9
LISA 3 -14.02.2014
10  http://archive.is/qvVL - 3.12.2013
11  http://www.slideshare.net/eerokangor/fotograafia-ajalugu-1-loeng-5230072 -3.12.2013
Esimesed loodud fotod olid must-valged. Värviliste  fotode  tegemisest räägiti juba 1861. aastal, kuid
esimese   tõsiselt   võetava   tehnikani   jõudsid   filmimehed   Auguste    ja   Louis   Lumiére   1907.   aastal.
Esimene värvifilm anti välja alles 1935. aastal (Kodachrome). 12 
Tänapäeval kasutatakse laialdaselt pisikesi ja odavaid kaameraid, teen väikse   ülevaate   milline
põhimõtteline   vahe   on     kompaktkaameral,peegelkaameral   ning   digikaameral.   Filmiajastul   tegid
kõik kaamerad pilte filmile ning valdavalt oli kasutusel 35 mm laiune filmirull kaadrisuurusega 36 x
24 mm. Tollastel kompaktkaameratel oli kadreerimiseks eraldiasuv optiline pildiotsija, objektiiv oli
kujutise tekitamiseks filmile. Peegelkaamerate puhul aga nägi fotograaf pildiotsijasse vaadates läbi
objektiivi – seda võimaldas  peegel  kaamera korpuses. Pildistamise hetkel liikus see peegel üles ja
siis tekkis kujutis filmile. Nii oli võimalik eelnevalt näha täpselt sama kujutist, mis filmile tekkis.
Teise erinevusena sai peegelkaameratel objektiive vahetada,  kusjuures  igal firmal on kasutusel oma
kinnitusstandard.   Digiajastu   saabudes   asendus   peegelkaamerate    film    lihtsalt   digisensoriga,    kere
ehitus jäi suuresti samaks. Kompaktkaameratele andis digiaeg hoopis uue hingamise – kuna filmi
enam vaja polnud, sai sensori teha filmikaadrist palju väiksema ning see omakorda andis võimaluse
kasutada palju väiksemat optikat. Ka enamiku digipeeglite  sensorid  on väiksemad kui filmikaader
ning   olenevalt   tootjast   on   need   pindalalt   1,5-2   korda   väiksemad.   Väiksemal   sensoril   on   aga
miinuseid. Kuna  pikslid  on tihedalt kokku surutud, on  pildis  vähem detailsust ja rohkem  müra  – see
on nähtav pea kogu tundlikkuse ulatuses, kuid avaldub eriti selgelt (värvilise) lumena suurematel
tundlikkustel. Müra vähendamiseks on kasutusel erinevaid  meetodeid , kuid need vähendavad ka
pildi detailsust. Kõik on muidugi suhteline  – tänased parimad  kompaktkaamerad  teevad  vabalt
sellise kvaliteediga pildi, mis aastaid tagasi oli võimalik vaid profikaameraga – kui  sedagi . 13
3.2. Fotoateljeed
 Siiski suudeti juba 19. sajandi teisel poolele valmistada nii tundlikke fotomaterjale, et poseerimise
aeg lühenes vaid sekundini murdosani. Samuti langesid seadmete ja materjalide hinnad sellisele
tasemele , et ka lihtrahvas võis enda jäädvustamisele mõelda. „Eesti  Postimees “ avaldas 1867. aastal
artikli fotograafia olukorrast ja populaarsest fotograafist C. Schultzist: "Päevapildid ei ole meie
päevil mitte tundmatud asjad, nagu nüüd nii mitu asja enam tundmata ei ole, millest meie vanemad
poolsada aastat tagasi veel uneski ei  teadnud . Tahtis end vanemal ajal keegi maalida lasta ja oma
kuju järeltulejatele mälestuseks jätta, siis pidi  temal  hea rahakukkur olema, muidu ei võinud ta selle
12 ht
  tp:// metshein .com/index.php/ graafika /digifotograafia/384-02-fotograafia-ajalugu  - 3.12.2013
13  http://www.tehnikamaailm.ee/vaikesed-digipeeglid/- 20.02.2014
peale mõtelda. /.../ vaesemad ja alamad inimesed võisid oma nägu veeämbris näha seniks kuni ise
seal ees  seisid . Kuid nüüd on lugu sellega koguni teine, päike teeb pildi valmis ja seda silmapilkselt,
mis su enda nägu on, kui Jumal Sind loonud. Maalija käsi teeb ka, aga mitte iialgi nii selgesti, kui
loomus ise ja sel viisil võib inimene 2-3  rubla  eest terve tosina pilte saada, tahab ta  suuremaid , siis
maksab muidugi natuke enam ja sedasama võib niihästi ühe kui mitme inimesega korraga teha. /.../
Siin Tartus näeme väga sagedasti pilditegija Karl Schultzi juures maalt inimesi olevat, kes ennast
nõnda odava hinna eest maalida lasevad. Schultz elab Schrammi  majas , mis Rüütli ja Küütri uulitsa
nurga peal seisab Staabimaja nurga vastas, kus iga talve nekruteid vastu võetakse. Pildid tehakse
seal ilusasti ja odavalt."
Esimesed fotoateljeed töötasid loomuliku valgusega, selleks ehitati nad eluhoonete päiksepoolsesse
külge   klaaskatuse   ja   klaaskülgedega   verandale.   Pildistamine   toimus   loomulikult   vaid   siis,   kui
valgust    jätkus ,   paar   tundi   enne   ja   pärast   keskpäeva.   Fotomaterjalide   tundlikkuse    suurendamine
võimaldas aga juba 19. sajandi teisel poolel hakata kasutama kunstvalgust, eelkõige mitmesuguseid
gaasilampe.  14  Kui ilmusid esimesed elektrivoolu abil töötavad kaarlamp-valgustid, võeti  needki
kohe kasutusele fotoateljeedes.  15  Paljud käsitöölised loobusid  senisest  elukutsest ja avasid oma
fotoateljee.   Tekkis   rohkesti   rändfotograafe,   kes   rändasid   oma   varustusega   ringi   ning   peatusid
laatadel  või sõjaväelaagrites 16
Fotostuudiod on arenenud koos fotograafiaga, kuna nad on tihedalt omavahel seotud. Kaua aega
tagasi  võis vaid  unistada  fotoateljeest,  mis  tundub  meile  hetkel  nii  tavalisena  .Tänapäeva  võib
fotoateljee avada igaüks ja kus iganes soovib. Kõik mida vaja läheb on  fotoaparaat  ja pildistamis
tingimused.   Fotoateljeed   pole   väga   kallid   ja   on   kättesaadavad   kõigile.   Inimesed   saavad    tellida
piltniku omale isegi koju. Enne ateljeesse minekut saab internetis vaadata erinevaid firmasid ja
nende näidispilte.  Kuigi tänapäeval saab igaüks teha endast ka ise pilti, on ka neid, kes  hindavad
professionaalset tulemust ja kauneid fotosid. 17
3.3. Levimine massidesse
Inglane  Richard  Leach  Maddox  asendas 1871. aastal valgustundliku kolloodiumi želatiiniga, mille
emulsioon    sidus   end   hästi    jood -   või   broomhõbedaga.   Nii   õnnestus   valmistada   uuetüübilisi
14  http://et.wikipedia.org/wiki/Fotograafia_ajalugu - 6.12.2013
15  http://www.slideshare.net/eerokangor/fotograafia-ajalugu-1-loeng-5230072 - 9.12.2013
16  http://metshein.com/index.php/graafika/digifotograafia/384-02-fotograafia-ajalugu  - 4.12.2013
17    http://www.olev.ee/fotograafi_hinnakiri.html- 4.03.2014
kuivplaate, mille tundlikkus oli juba nii suur, et tekkis vajadus katikuga varustatud fotoaparaatide
järele. Uute seadmete abil oli võimalik pildistada ka liikuvaid objekte ja tehnoloogilisi protsesse.
Ilmselt üks tähtsam, tänaseni kasutatav  leiutis  pärineb aastast 1988, mil Georg Eastman leiutab koos
Henry    Reisenbach'iga   läbipaistva   tselluloidfilmi,   mille   kasutamiseks   valmistati   täiesti   uue
tehnoloogiaga "Kodak" nime   kandev  rahvakaamera. Siit  edasi läks kõik oma  loomulikku  rada,
fotograafia jõudis juba 19 sajandi viimasel kümnendil laiadesse massidesse, pildistama hakkasid
kooliõpetajate ja apteekrite järel ka pereisad ning pereemadki. Nagu ülaltoodust  nähtub , leiutati
enamik   fotograafias   tänini   kasutatavast   tehnoloogiast   ja   seadmetest   19.   sajandil.   Põhjus,   miks
paljusid neist  õnnestus ellu  viia  alles 20. sajandil  seisneb eelkõige tolle  aja madalas  tehnilises
tasemes.   Peenmehaanika-   ja   optikatehastes   puudusid   vajalikud   tööpingid   ning   samuti   oli   vähe
oskustöölisi, kes oleksid olnud võimelised realiseerima  teadlaste  lennukaid mõtteid. Fotograafia oli
muutunud   sajandivahetuseks   igapäevaselt   kasutatavaks,   ajalehed   ja    ajakirjad    olid    illustreeritud
reportaažfotodega, pildistamine oli igapäevane toiming rääkimata  pidulike  ja kurbade sündmuste 
jäädvustamisest. 18
Mitte kunagi varem pole tehtud nii palju pilte kui tänapäeval tehakse. Iga päev laetakse erinevatesse
sotsiaalmeedia  kanalitesse sadu  miljoneid  jäädvustusi. Näiteks viimaste andmete kohaselt laetakse
Facebooki päevas üles 350 miljonit pilti. Veel 10 aastat tagasi oleks sellest võinud järeldada, et
järelikult   on   fotoaparaatide   tootjatel   head   ajad,   sest   tolleaegsete   telefonide   abil   tehtud   piltide
kvaliteet ei olnud piisavalt hea. Samas tuleb märkida, et just 2003 oli see aasta, kus üle maailma
müüdi   rohkem   kaameratelefone   kui   digitaalkaameraid.   Igatahes   on   tegelikkuses   piltide
plahvatusliku kasvu taga justnimelt  nutitelefonid  oma üha kvaliteetsemate kaameratega, mis teevad
silmad ette isegi mõnele peegelkaamerale.
Kompaktkaamerate  müügi langus ei tohiks  selle taustal  tulla  üllatusena. Kui inimesele antakse
valida, kas lisaks nutitelefonile kanda kaasas veel ka nii-öelda seebikarpi, või on nutitelefonisse
sarnase   või   veel   parema   pildikvaliteediga   seebikarp   sisse   ehitatud,   ei   tohiks   olla   kahtlustki,   et
eelistatakse   klõps   teha    nagunii    igal   pool   kaasasoleva   seadmega.   Seda   enam,   et   ühe
nupulevajutusega saab fotod saata interneti avarustesse „like’e“ koguma.19
18  http://metshein.com/index.php/graafika/digifotograafia/384-02-fotograafia-ajalugu  - 4.12.2013
19  https://fp.lhv.ee/news/4736065?locale=et 20.02.2014
4. FOTOGRAAFIA JA MINU SUGUVÕSA AJALUGU
Lisaks   sellele,et    tegin    töö   üldisest   fotograafia   ajaloost   otsustasin   selle   põimida   oma   suguvõsa
piltidega läbi aegade. Pildid on tehtud minu vanaisa poolt, kes on juba 67 aastane. Ta alustas piltide
tegemist juba varases koolieas. Sel ajal oli piltide tegemine hoopis teistmoodi ja palju keerulisem.
Kõigepealt  tuli jäädvustada pilt filmile, siis tuli pesta, kinnitada, uuesti pesta ja lõpuks kuivatada.
Eelneva   protsessi   käigus   tekkis   alles    filmilindile    negatiiv.   Edasi   pandi   negatiiv   suurendus
masinasse, reguleeriti pilt teravaks ja sobivasse suurusesse. Pildi paber asetati raami, et see ilusti
sirge oleks. Negatiivil lasti paista pildi paberile umbes minut olenevalt selle tumedusest. Pilt asetati
ilmutisse, loputati, kinnitati ja seejärel kuivatati. Kui läks midagi untsu tuli kogu protsessi uuesti
korrata . Sobivad pildid kuivatati  metall  plaadil, pildi pool all pool. Selleks oli vastav radiaator.
Korralikud pildid lõigati vastavalt vajadusele kas siis sikk-sakiliseks või jäeti  sirgeks . 
Vanaisa on oma elu jooksul teinud väga palju pilte, tal on olnud palju fotoaparaate ja isegi oma
fotolabor, mida nimetati pimikuks. Pimikuks nimetati seda, kuna kogu pildi tegemise aja pidi toas
olema pime, muidu läheks pilt untsu. 
Meie pere üks pildi tegemise koht on maja ees  kase  all. Tavaliselt tehti seal 1.septembril pilti kooli
minevatest pere lastest. See koht on olnud ideaalne, kuna kase alla paistab varajane hommikupäike.
On ka räägitud, et pilt tehakse just kase all kuna meie peres on kask tarkuse  puu. Need lapsed, kes ei
viitsinud õppida said kaseurva  plaastrit. See parandas kohe olukorda. 
Piltide pealt on aru saada   nii ajastu muutumine, kui ka kase kasvamine. Muidugi on näha ka
erinevus tänapäeval tehtud   ja varem tehtud piltide vahel. Esimene pilt on tehtud siis, kui minu
vanim tädi läks esimesse klassi. See oli aastal 1980.20  Teine pilt on tehtud kaks aastat hiljem.21
Kolmas pilt on tehtud 1987.aastal, minu ema läheb seal 0 klassi.22 Neljandal pildil on juba kõik neli
õde koolieas. Siis oli aasta 1990. 23   Viiendal pildil läheb minu ema üheksandasse klassi, aasta oli
1993. 24 Kuues pilt on tehtud minu sünniaastal ehk 1997.aastal.25  Seitsmendal pildil olen juba mina
ka peal, aasta oli 2001.26  Viimane piltidest on tehtud aastal 2008.27   Viimased  kaks pilti on lastud
teha juba professionaalses fotoateljees, teised aga koduses pimikus.
20 LISA 4 -3.04.2014
21 LISA 5 -3.04.2014
22 LISA 6 -3.04.2014
23 LISA 7 -3.04.2014
24 LISA 8 -3.04.2014
25 LISA 9 -3.04.2014
26 LISA 10 -3.04.2014
27 LISA 11 -3.04.2014
KOKKUVÕTE
Fotograafia ajalugu oli üks rada, mida mööda ma käisin päris pikka aega, et aru saada, mis see
täpselt on.  Ent minu jaoks põneva  teemaga  töötamisel  möödus  aeg kiirelt ning harivalt. Materjali
kogusin päris palju, aga ma ei tahtnud laskuda detailidesse, vaid keskendusin tähtsamatele ning
olulisematele seikadele. Ma omandasin endale palju uusi teadmisi ja võin uhkusega ütelda et see on
hea tunne. Olen  koguaeg  olnud fotograafiast natukene teisel arvamusel ja paljud asjad suutsid mind
jälle ja jälle üllatada. Kõige huvitavam oli kuulata vanaisa  jutte  , kuidas kunagi pildi tegemine käis.
Just ise kirjutatud tekstid olid suhteliselt vigased aga  juhendaja  õnneks aitas mul neid märgata. Töö
tegemisel sain ka oskuse arvutil tööd  vormistada .
  Töö oli juba peaaegu valmis oli vaja ainult lisada pildid ja teha muid viimistlusi aga ei leidnud
kohe kuidagi aega selle jaoks. Seega jäin isegi veidi oma tööga ajahätta aga valmis ta sai ning tunne
on hea , nagu oleks  koorem  õlgadelt langenud.
LISAD
LISA 1.
LISA 2.
LISA 3.
LISA 4.
LISA 5.
LISA 6.
LISA 7.
LISA 8.
LISA 9.
LISA 10.
LISA 11.