plussiga (+). Morfi määratlusse on lisaks tähendusele kaasatud ka grammatilise funktsiooni mõiste, sest tihti on morfide tähendust väga raske kirjeldada. Morfianalüüsi käigus tekib sageli tõlgendusprobleeme (Mitu morfi on näiteks eesti keele sõnavormis järjestamistelegi?). (võib öelda, et sõnad järg, järjestama ja järjestamine on tänapäeva eesti keeles leksikaliseerunud iseseisvateks lekseemideks. Nende sisemised morfipiirid on struktuuriliselt (ortograafiliselt ja fonoloogiliselt) küll olemas ja neid saab etümoloogilisest perspektiivist segmentida, kuid kõik seda liiki sõnade tähendused ei ole tänapäeva eesti keeles reeglipäraselt osade põhitähendustest tuletatavad). Morfipiirid võivad seega olla rohkem või vähem läbipaistvad. Täiesti läbipaistev morfipiir vastab nii struktuuriliselt kui ka semantiliselt selgetele üldreeglitele. Vastavad morfid esinevad üldiselt teisteski sõnavormides samas tähenduses ja enam-vähem samal kujul
eesti talu+de+sse+gi. Iga morf esineb selles sõnavormis oma põhitähenduses ja fonoloogilisel normaalkujul. Sellist morfoloogilist protsessi nimetatakse aglutinatsiooniks. Morfianalüüs on keerukam, kui kaks (või rohkem) tähendusüksust ehk semeemi esinevad üksteisesse sulandunult nii, et nende vorme ei saa foneemide või grafeemide reas loomulikult üksteisest eraldada. Eesti keele tüvemitmuse vormid nt sõpru, kasse, pilvi ongi näited fusioonist. Fonoloogiliselt tingitud morfofonoloogiline varieerumine Fonoloogiliselt tingitud variatsioon morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised tegurid. Seda nähtust nimetatakse ka automaatseks varieerumiseks. Nt saksa keeles Hund (hääldame hunt) ja Hunde (hääldame hunde). Kuna käsitletava näite puhul on tegemist puhtalt fonoloogilise nähtusega, opositsiooni kadumisega, siis on võimalik võtta morfeemi representatsioonis kasutusele arhifoneemi mõiste. Arhifoneem /T/
sõnamuutmist. Sõna muutevormide moodustamine tüvele afikseid liites nii, et tüve ja afiksi piirid jäävad selgeks ning igal afiksil on üks kindel tähendus Flekteeriv e fusiivne - (slaavi ja germaani keeled, vene, eesti) kasutatakse süntaktiliste seoste väljendamiseks sõnamuutmist. (Toimuvad muutused sõna sees: buy--bought) Kasutatakse morfoloogilise tehnikana fusiooni - uute tüvede ja sõna muutevormide moodustamine tüvesid fonoloogiliselt teisendades. Polüsünteetiline- (Põhja-Ameerika indiaani keeled) sõna sees on palju morfeeme, kogu süntaks on sõna sees (ei tee vahet sõna ja lause vahel) Keele päritolu: “bow-wow” teooria: oletab, et keel algas häälte/helide imiteerimisest “pooh-pooh” teooria: esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused (häälelised reaktsioonid hirmule, valule, üllatumisele) “yo-he-ho” teooria: esimesed sõnad koordineerivad hüüatused
kõnetempo, hääliku asukoht sõnas. 49. Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust (kestus, põhitoon)? Kestus: järgsilbi vokaali kestus on esisilbi vokaali kestusega pöördvõrdelises seoses. Põhitooni liikumine: 1 v: vokaali tõus esimeses kolmandikus, 2 v: 2/3 ulatuses, 3 v : tõus esimeses kolmandikus ja siis järsk langus 50. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt (hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)? Eesti keeles on kolm väldet, välde iseloomustab sõna pearõhulist silpi. Häälikuvälteteooria: välde on seotud häälikukestusega, s.t et igal häälikul on 3 väldet. Silbivälteteooria: rõhulise silbi kestuslikud erinevused on piisavad, et eristada välteid omavahel. Taktivälteteooria: välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus
2) põhitooni liikumine: I välte puhul on vokaali esimesel kolmandikul toonikontuuris järsk tõus, järgneb langus ülejäänud sõna jooksul; II välte puhul on tõus 2/3 sõna ulatuses, järgneb langus ülejäänud sõna jooksul; III välte puhul tõuseb põhitoon esimesel kolmandikul, siis langeb järsult. 3) intensiivsuskulg III välde erineb II-st pingsuse poolest. 47. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt (hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)? Välde on tähtis sõnade tähenduse ja sõnavormide eristamises. Välde iseloomustab sõna pearõhulist silpi. 1) Häälikuvälteteooria välde on seotud häälikukestusega, st igal häälikul on 3 väldet: sada saada saada. Probleem: diftongid, konsonantühendid ja välde. 2) Silbivälteteooria jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge rõhuga või raske rõhuga silpideks
Häälelaine jõuab ja kõneleja enda kõrvu, mis teeb võimalikuks tähtsa kõnesignaali kvaliteeti kirjeldava tagasiside. VIIENDAS etapis sõnum tõlgendatakse ehk dekodeeritakse. Seda kujutatakse sageli kaheosalisena. Kõne tuvastamise all mõeldakse sõnumi häälikulise ehituse peamiste tunnuste identifitseerimist. Sellest hoitakse lahus sõnumi tegelik mõistmine, mille puhul on tegemist foneetilis-fonoloogiliselt tuvastatud signaali tegeliku tõlgendamisega ehk sellele tähenduse andmisega. Esimene ja teine etapp on sageli kattuvad kõneleja kavandab enda poolt öeldavat, aga samal ajal juba räägib. Sõnumi mõistmine on pigem aktiivne loomis- ja rekonstrueerimisprotsess, mis põhineb kõneleja ja vastuvõtja suhtlused ning koostööl. Sõnum ei sisalda tegelikku sisu, vaid osutab sellele, mida kõneleja on mõelnud
asuvatesse õõntesse. Glotis e häälepilu - häälepilu kokkusurumisega moodustatakse kõrisulghäälik e larüngaalklusiil Põhitooni kõrval on veel ülemtoonid (põhisageduse kordsed) Formandid - võimendunud ülemtoonid Dekodeerimist e tõlgendaist kujutatakse tavaliselt kaheosalisena. Kõne tuvastamine - sõnumi häälikulise ehituse peamiste tunnusjoonte identifitseerimine. Mõistmine - foneetilis-fonoloogiliselt tuvastatud signaali tegelik tõlgendamine e sellele tähenduse andmine. Sõnumi vastuvõtjas toimuvate mentaalsete protsesside ül on: -identifitseerida sõnade struktuur ja tähendused; -lahendada võimalikult hästi mitmetähenduslikud juhtumid; -otsustada, missugustele referentidele viitavad iseseisva tähenduseta pronoomenid; -otsustada, mis on uus info; integreerida uus info sobivalt selle ehtke mentaalsesse teadmusse;
aastal. Otsustati, et esialgu koostatakse väiksemamahuline (üheköiteline), mittefiloloogist täiskasvanud kasutajale suunatud sõnaraamat. Esimeseks tööks oligi märksõnastiku koostamine, s.t ühelt poolt kõigi tüvede registreerimine ja teisalt võõrsõnade eemaldamine. Kuigi mõeldati, et on võimalik ära jätta kõik ,,Võõrsõnade leksikonis" käsitletud tüved, ilmnes, et ,,Võõrsõnade leksikon" sisaldab ka sajandeid tagasi laenatud, fonoloogiliselt täielikult kohanenud ning tavasõnavarasse juurdunud sõnu, mida ei ole võimalik võõrsõnadena kvalifitseerida ega etümoloogiasõnaraamatust välja jätta. Sellepärast otsustati välja jätta vaid need ,,Võõrsõnade leksikonis" esinevad tüved, mis F. J. Wiedemanni (1973) ,,Eesti-saksa sõnaraamatust" puuduvad või on seal uute sõnadena tärniga tähistatud. Nii tuleb etümoloogiasõnaraamatusse kokku ligikaudu 6000 märksõna, täpset arvu
täsihääliku esimesel kolmandikul toonikontuuris järsk tõus, millele järgneb langus kogu ülejäänud sõna jooksul; II välte puhul on tõus 2/3 sõna ulatuses ning sellele järgneb langus ülejäänud sõna jooksul III välte puhul tõuseb põhitoon esimesel kolmandikul ja langeb siis järsult. 3) intensiivsuskulg kolmas välde erineb teisest pingsuselt. 48. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt (hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)? Välde on eesti keeles tähtis sõnade tähenduse ja sõnavormide eristamise seisukohalt. Välde iseloomustab sõna pearõhulist silpi. On kolm välteteooriat: 1) häälikuvälteteooria välde on seotud häälikukestusega, st, et igal häälikul on 3 väldet: sada saada saada. Probleemiks on diftongid, konsonatühendid ja välde 2) silbivälteteooria jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja
3 võimalikku varianti: 1) Lühikesed, pikad ja ülipikad vokaalfoneemid e. kokku 27 vokaalfoneemi (Mihkel Veske). 2) Lühikesed ja pikad vokaalfoneemid e. kokku 18. Pikad foneemid kuuluvad erineva rõhuga (kerge või raske) hääldatud silpi (Tiit-Rein Viitso). 3) Pikad monoftongid on kahe samasuguse vfoneemi ühendid e. kokku 9 vfoneemi (Mati Hint, Arvo Eek, Ilse Lehiste). Lõppseisukoht: foneetiliselt pikad ja ülipikad monoftongid loetakse fonoloogiliselt kahe foneemi järjenditeks. Fonoloogiline põhjendus: pikad monoftongid on funktsioonilt paralleelsed diftongidega (saame-saime). Sarnaselt ka laadivahelduse tulemusel tekkivates monoftongides / diftongides kõrgete vokaalide madaldumine (süsi-söe, lugu-loo). 22. Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele? · Konsonantide hääldamisel moodustatakse kõnetrakti mingisse kohta kitsus (sulg või ahtus).
MURDED Kohamurded on samas maakohas elavate inimeste ühine keel, mis erineb rammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest kohamurretest. Kohamurre oli kunagi ainus keel, mida eesti inimene valdas, varieerus sotsiaalselt ja situatiivselt. Murdevorm ehk murdesõna on selles murdes esinev vorm/sõna, mis erineb normikeele sõnast või vormist (nt. -nd on murdevõrm, -nud normikeelne). Keelegeograafia ehk dialektoloogia on meetodite võrk murrete erinevuste uurimiseks, tekkis 19.sajandil. Sündis, et
variandid. Transkriptsioon on suulise kõne võimalikult täpne ülesmärkimise süsteem · Foneetilises transkriptsioonis kasutatakse erinevaid märke, millega saab tähistada nt rõhku, häälikupikkust, helilisust, väldet, palatalisatsiooni, sõnade kokkuhääldust lauses jne · Transkribeeritud sõnad pannakse nurksulgudesse [ ] Erinevad transkriptsioonisüsteemid: Ortograafiline transkriptsioon õigekiri Fonoloogiline transkriptsioon kõne fonoloogiliselt täpse ülesmärkimise süsteem Foneetiline transkriptsioon kõne foneetiliselt täpse ülesmärkimise süsteem · IPA International Phonetic Alphabet rahvusvaheline foneetiline tähestik · SUT soome-ugri transkriptsioon · SAMPA Speech Assessment Methods Phonetic Alphabet - arvutile kohandatud lihtsustatud foneemne transkriptsioon 20. Mis on kõnetakt? Nimeta kolme liiki kõnetakte (näited).
Artikulatoorses fonoloogias peetakse häälduse algüksusteks terviklikke hääldusliigutusi. Konsonante liigitatakse kahel alusel: moodustuskoha järgi ja moodustusviisi järgi. Külghäälikuid ehk lateraale iseloomustab õhu väljavool üle keelekülgede. Eesti häälikutest kuulub nende hulka l. Seoses vähese häälduspingega leidub eesti konsonantide hulgas üksainus hõõrdhäälik ehk frikatiiv, milleks on s. Poolvokaale eristab vokaalidest see, et fonoloogiliselt esinevad nad konsonandi funktsioonis. Lähedaste tunnustega häälikud on eri foneemid, kui nende suhet iseloomustab fonoloogiline opositsioon ehk võimalus muuta tähendusi, kui neid omavahel asendada. Helilisusopositsioon on nähtus, kus lähedasi foneeme eristab helilisuse olemasolu või puudumine: näiteks foneemid /.../ /.../. Leidub keeli, nagu nt eesti keel, kus see fonoloogiline opositsioonitüüp ei leia kasutamist.
1. hääliku kestus sõltub tema enda laadist (kõrged häälikud on kestuselt lühemad) 2. naaberhäälikute mõju (täishäälikud on sulghääliku eest lühemad kui nasaali ees) 3. kestus oleneb silbist (rõhulise silbi häälikud on tavaliselt pikemad) 4. sõna pikkusest (mida pikem sõna, seda lühem esimese silbi vokaal) 5. aeglases kõnes on häälikud pikemad kui kiiremas kõnes 51. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt? Eesti häälikute kestus sõltub palju sellest, missuguses silbis ja missuguses silbi osas häälik esineb. Eesti keeles on kolme tüüpi rõhulisi silpe: ülipikad (III välde), pikad (IIvälde), lühikesed (I välde). Rõhulisele silbile järgneva rõhutu silbi vokaali kestus sõltub eelnevast rõhulisest silbist, mida pikem on esimene silp, seda lühem on teise silbi vokaal ja vastupidi, taktid hääldatakse alati enamvähem ühepikkustena. 52
põhitooni liikumine: I välte puhul on täishääliku esimesel kolmandikul toonikontuuris järsk tõus, millele järgneb langus kogu ülejäänud sõna jooksul II välte puhul on tõus 2/3 ulatuses ning sellele järgneb langus ülejäänud sõna jooksul III välte puhul tõuseb põhitoon esimesel kolmandikul ja langeb siis järsult intensiivsuskulg kolmas välde erineb teisest pingsuselt 48. Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt (hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)? Välde väljendab eelkõige seda, kuidas vastavat keelt emakeelena rääkiv inimene kvantiteeti tajub. Eesti keeles on välde eriti tähtis sõnade tähenduse ja sõnavormide eristamise seisukohalt. Traditsiooniliselt räägitakse eesti keeles kolmest vältest (rahvusvahelised lühendid Q1, Q2, Q3). Välde iseloomustab sõna pearõhulist silpi On kolm erinevat välteteooriat: häälikuvälteteooria - Välde on seotud häälikukestusega, s
küsitlus vanematele. Koostati kuni 30-kuuste laste suhtluskäitumise hindamiseks. Kvalitatiivse meetodi järgi jagatakse keele varane areng nelja faasi: Keele-eelne ja keeleline arengufaas - hetk, mil laps omandab esimese tähendusega sõna. Esimese eluaasta järel teevad lapsed sõnasarnaseid häälitsusi, seetõttu on seda hetke raske kindlaks teha. Ühe sõna faas – laps ütleb üksikuid fonoloogiliselt lihtsaid ja ebastabiilseid sõnu. Esineb sõnavara spurt. Enamus lastest läbib selle faasi. Kombineerimine – lausungitel puuduvad mitmed grammatilised morfeemid ja funktsioonsõnad. Kombineeritud sõnadele järgneb sööst grammatilises arengus, tekivad esimesed laused. Alanud morfosüntaktiline areng toimub hämmastaval kiirusel. Eksperimentaalne vs loomulik – loomulik meetod saab lapselt teabe võimalikult vähese
Kohamurded ja dialektoloogia. Kohamurded samas maakonnas elavate inimeste ühine keel. Erinev leksikaalselt, grammatiliselt, fonoloogiliselt teistest kohamurretest. Inimesed teadvustavad end rühmana ja murret rühmasisese keelena, mis neid teistest eristab. Selle põhjuseks on, et lähestikku elavad inimesed suhtlevad rohkem kui teised ning peredes elab mitme põlvkonna inimesi, mis loob ajalise püsivuse. Dialektoloogia ehk keelegeograafia meetodite võrk murrete erinevuste uurimiseks, mis tekkis 19. saj kui lingvistikas valitses võrdlev-ajalooline meetod, mis väitis, et keel muutub rangelt häälikumuutuste reeglite alusel
3 võimalikku varianti: 1) lühikesed, pikad ja ülipikad vokaalfoneemid e. kokku 27 vokaalfoneemi (Mihkel Veske); 2) lühikesed ja pikad vokaalfoneemid e. kokku 18. Pikad vfoneemid kuuluvad erineva rõhuga (kerge või raske) hääldatud silpi (Tiit-Rein Viitso); 3) Pikad monftongid on kahe samasuguse vfoneemi ühendid e. kokku 9 vfoneemi (Mati Hint, Arvo Eek, Ilse Lehiste). Lõppseisukoht: foneetiliselt pikad ja ülipikad monoftongid loetakse fonoloogiliselt kahe foneemi järjenditeks. Fonoloogiline põhjendus: pikad monoftongid on funktsioonilt paralleelsed diftongidega (saame-saime). Sarnaselt ka laadivahelduse tulemusel tekkivates monoftongides / diftongides kõrgete vokaalide madaldumine (süsi-söe, lugu-loo). Konsonandid häälikud, mis ei vasta vokaalide definitsiooni tingimustele; õhuvoolule tekib keele (suu) keskele takistus sulg või ahtus. Konsonantide hääldamise seisukohalt on olulised kolm tegurit: 1) moodustusviis
Kestus- ehk vältussuhetest kõneldes kasutatakse üldmõistet kvantiteet (lühend Q). Paljudes keeltes on kvantiteedil ka tähendusi eristav, fonoloogiline roll selgekujuliseks näiteks on keeled nagu tsehhi või ungari (nende kirjas märgib akuut pikka vokaali, tavaline täht lühikest) või siis läti, kus pikkusmärgina kasutusel makron (rõhtjoon tähe kohal, vrd klassikaline ladina). Põhimõtteliselt on oluline eristada häälikukvantiteeti (vokaal on fonoloogiliselt pikk või lühike, konsonant võib esineda geminaadina ehk topelt) ja silbikvantiteeti. Nt ladina või araabia keele rõhureeglid rajanevad nimelt silbi, mitte ainult hääliku pikkusel). Eesti välted on kvantiteedifonoloogia ilmekas näide. Siin sünnib just silbivälte kahesugustest võimalustest esimene fonoloogiline eristus nimelt I ja II-III välte vahel (vrd lühi- ja pikksilpe; kaldsulgudest näeme, et lähedaste Q2- ja Q3-sõnade segmentkoostis kattub):
Vene formalism ehk vene vormikoolkond oli suund vene kirjandusteaduses, mis kujunes 1910ndail ja 1920ndail aastail. Vene formalism vaatleb kirjandusteost kui vormivõtete süsteemi sõltumatult teose tekstivälistest seostest. Teoreetiliselt toetus suund strukturalistliku keeleteaduse (Jan Niecislaw Baudouin de Courtenay, Ferdinand de Saussure) ja avangardistide ideestikule. d. Praha lingvistikaring lähenes keelele eelkõige fonoloogiliselt. Roman Jakobson (18961982) kommunikatsiooniakti mudel - suur roll strukturalismi arengus, tähendab ka seda, et tema keele- kommunikatsiooniteaduslikud tööd mõjutavad kirjandusteadust ja on kirjandusteaduslikult kirjutatud; tema liikumine ülikoolides mõjutab ka strukturalismi arengut ja levikut (nt 1940 aastatel Claude Levi-Straussi käsitluse suur mõjutaja). jne 37. Strukturalismi klassikalisi avaldusi 20
Selliseid nähtuseid leiab maailma keeltest palju, kuid ainult tsirkumfiksid on piisavalt levinud, et neile nimetus anda; • kliitik - ehk liidik on morfeem, mis käitub grammatiliselt nagu sõna, kuid ei kanna sõnarõhku, vaid liitub häälduses mõne sõnaga ega kanna ise sõnarõhku; Eesti keeles on kliitik näiteks -gi, -ki; Kliitik võib mõnikord grammatiliselt liituda fraasiga niiviisi, et ta ei ole grammatiliselt otseselt seotud sõnaga, millega ta fonoloogiliselt liitub; 8. Grammatilised kategooriad, nende väljendamine (analüütiline ja sünteetiline väljendus). Arv, klass, kääne, määratus, võrdlus, aeg, isik, kõneviis, tegumood, aspekt, eitus. Grammatiline kategooria: • hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused; • morfoloogilised väljendusviisid: o sünteetiline väljendusviis – morfeem tüvega koos; morfeemide liitmine
See asi ununes mul täielikult; e. tegevussubjekti infiniittarindeis, nt Luba tal ükskord ometi kõik südamelt ära rääkida. Peale selle kasutatakse alalütlevat käänet väljendamaks: f. vahendit, nt Mari mängib klaveril juba päris keerulisi lugusid; g. viisi, nt Mari kuulas kikkis kõrvul. Kirjapildis on alalütleva käände tunnuseks alati l. Kui tunnus liitub lühikesest silbist koosnevale tüvele, võib l lauserõhulises positsioonis fonoloogiliselt pikeneda, ehkki see kirjapildis ei kajastu. Niisugused vormid esinevad seitsme asesõna käänamisel, nt ma : `mu/l, sa : `su/l, ta : `ta/l, see : `se/l, too : `to/l, kes : `ke/l, mis : `mi/l. Alaltütlev kääne Alaltütlev kääne on väliskohakäänete seas lähtekääne, mille abil väljendatakse: a. lähtekohta, nt Mari saabus üleeile välismaalt; b. teate või asja allikat, nt Mari kuulis seda Jürilt. Laenasin sõbralt raamatu. Samuti vormistab alaltütlev:
alltähendustes kombineeruvad tähendusosad erinevalt. Leksikaalseid suhteid appi võttes on polüseemia liikidena esitatud ka järgmisi: autohüponüümia (nt kana tähendab nii linnuliiki kui ka emast isendit) ja automeronüümia (nt käsi tähendab nii labakätt kui ka labakätt koos käsi-ja õlavarrega). Selle nähtusega paralleelselt tuleb vaadelda homonüümiat, st olukorda, kus on kaks fonoloogiliselt koostiselt sama, kuid siiski eraldi lekseemi. Homonüümiaga, st eri lekseemidega, on tegemist siis, kui fonoloogiliselt kujult samasugused, samasse sõnaliiki kuuluvad sõnad erinevad morfosüntaktilise käitumiselt ja tähenduselt. Verbid laskma (tulistama) ja laskma (lubama). 17. Homonüümia liigid Sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõnu nimetatakse homofoonideks (meiereis ja
· jätkata üldist keelehoolet: tasuta avalikku keelenõuannet mitmes kanalis (telefonitsi, meili või kirja teel, veebis), keelehooldekursusi, avalikke esinemisi ja kirjutisi; tõhustada keeleabi saamise võimaluste tutvustamist · tagada keelekorraldusalane välja- ja täiendusõpe kõrgkoolides 19.Murrete uurimine: põhimõisted ja uurimissuunad. Dialekt - Keelevariant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest, olles seotud geograafilise koha ja/või teatud sotsiaalse rühmaga. Dialektid jagunevad sotsiolektideks (sotsiaalmurded) ja regionaalseteks dialektideks (kohamurded) · Mingi keele allkeele sünonüüm. · Kohamurde sünonüüm. · Kirjakeeleta pisikeeled. · Keelenormist kõrvale kalduvad keelevormid. · Sama keelkonna keelte ajaloolised variandid
See asi ununes mul täielikult; e) tegevussubjekti infiniittarindeis, nt Luba tal ükskord ometi kõik südamelt ära rääkida. Peale selle kasutatakse alalütlevat käänet väljendamaks: f) vahendit, nt Mari mängib klaveril juba päris keerulisi lugusid; g) viisi, nt Mari kuulas kikkis kõrvul. Kirjapildis on alalütleva käände tunnuseks alati l. Kui tunnus liitub lühikesest silbist koosnevale tüvele, võib l lauserõhulises positsioonis fonoloogiliselt pikeneda, ehkki see kirjapildis ei kajastu. Niisugused vormid esinevad seitsme asesõna käänamisel, nt ma : `mu/l, sa : `su/l, ta : `ta/l, see : `se/l, too : `to/l, kes : `ke/l, mis : `mi/l. Alaltütlev kääne Alaltütlev kääne on väliskohakäänete seas lähtekääne, mille abil väljendatakse: a) lähtekohta, nt Mari saabus üleeile välismaalt; b) teate või asja allikat, nt Mari kuulis seda Jürilt. Laenasin sõbralt raamatu. Samuti vormistab alaltütlev:
.. Kokku-lahku Suulise kõne korpusest: *vaata sis=ku 'Kark tuleb, tule' ise kah Keeletüpoloogia. analüütiline-, sünteetiline-, polüsunteetiline keel. Kuidas neid elemente liidetakse-sünteetiline väljendusviis. Keele grammatika on reeglite süsteem, mis määrab*kuidas sõnu ühendatakse*kuidas fraase ühendatakse*kuidas osalauseid ühendatakse [on vanem ja aegunud süsteem] Grammatika ja leksika suhe keeles. Leksikaalne üksus on tervik. Grammatilised sõnad mis fonoloogiliselt on iseseisvad kuuluvad vormiliselt leksikale aga sisult grammatilisse. Sõnaliigid: · Nimisõna ehk substantiiv · Tegusõna ehk verb · Omadussõna e adjektiiv · Määrsõna-adverb · Arvsõna e numeraal · Asesõna e pronoomen · Määrsõna e kvantor Substantiiv ehk sõnaliik millesse kuuluvad sõnadega väljendame entiteete nt esemeid olendeid kohti,-viitab entiteedile Verb-teod ja sündmused; PREDITSEERIB entiteedi tegevuse
Sellest lähtudes saame jagada keelevariandid kahte rühma: kasutajakesksed ehk murded / dialektid (dialect) ja kasutusekesksed ehk situatiivsed variandid (register / style). Me kasutame siinjuures üldmõistena sõna allkeel, mis on samane inglsikeelse terminoloogia sõnaga variant (variety). Mõistet allkeel (sublanguage) inglise keeles eriti ei kasutata (Trudgill 1992: 48, 77). Ingliskeelses terminoloogias on dialekt keele variant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest ning on seotud geograafilise koha ja/või kindla sotsiaalse klassi või staatusgrupiga (Trudgill 1992: 2324). Dialekti kandja on rühm, mis tegutseb ühiskonnas regulaarselt kui funktsionaalne tervik (füüsilise paiknemise, abielusuhete, töösuhete vms alusel). Selline rühm kaldub välja arendama oma keelesüsteemi ja keelekasutuse markerite süsteemi, mis teda teistest gruppidest eristab (Ferguson 1994: 19)
Alus · Suhtlus toimib · Keel on suhtlusvahend Nt · Kõnekeel · Släng · Teadliku korralduse eelne aeg +/- · Tulemuse saab kohe · Mõistmisraskused? · Ühiskonna killustumine? · Korra häving 11 19. Murrete uurimine: põhimõisted ja uurimissuunad. Dialekt keelevariant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest, olles seotud geograafilise koha ja /või teatud sotsiaalse rühmaga. Kohamurde sünonüüm. Kirjakeeleta pisikeeled. Keel ei ole lingvistiline mõiste, mingit keelt peetakse keeleks poliitiliste, geograafiliste, ajalooliste, sotisoloogiliste ja kultuuriliste põhjuste tõttu. Geograafiline murdeala ahel, kus üleminekud toimuvad järk-järgult, mitte järsult. Küladevahelised erinevused. Mingi
Praegune juhtiv nimekorralduse spetsialist on Peeter Päll. ,,Nimekorralduse analüüs" 2002. Keeleõppekorraldus-see hõlmab nii emakeele kui võõrkeele õpet. Selle probleeme uuritakse seoses keelekontaktidega ja mitte-eestlastele eesti keele õpetamisega. Martin Ehala. Silvi Vare ,,Eesti keel vene koolis" 2004. 19. Keelekorralduse probleemid, strateegiad, meetodid. 20. Murrete uurimine: põhimõisted ja uurimissuunad. Dialekt- keelevariant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest, olles seotud geograafilise koha ja/või sotsiaalse rühmaga. Mida suurem geograafiline kaugus, seda suuremad on erinevused. Dialektid jagunevad sotsiodialekt ja regionaalne dialekt e kohamurre. Murrete uurimisel on põhimeetodiks fonoloogiline ja morfoloogiline analüüs. Materjali kogumisel kasutatakse murdepäevikuid, salvestisi, lindistusi, küsimustikke. Materjali säilitatakse murdesõnastikes, murdekorpustes.
SV puhul kehtib õige ja vale, NSV puhul seda kehtestada ei saa. · Mõlemad omavad sõnavara ja grammatikat, mis võib osalt kattuda · SV erineb muudest variantidest selle poolest, et ta on normitud, st välja on valitud teatud keelendid, mis on kuulutatud normingulisteks. Teised variandid/dialektid norminguid ei oma. Teine: Dialektid ehk murded kohamurded ja sotsiolektid (nt släng). · Dialekt on keele variant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest sama keele variantidest · Dialekt on seotud geograafilise koha ja/või kindla sotsiaalse klassi või staatusgrupiga (Trudgill 1992). · Kohamurre = regional (local, territorial, geographical) dialect, regiolect, topolect · Sotsiaalmurre = sociolect, social (class) dialect Kohamurre on samas maakohas elavate inimeste ühine allkeel. Selle kujunemise mõjurid on: · lähestikku elavad inimesed suhtlevad üksteisega enam kui kaugemal elavad
[1] Teoreetiliselt toetus suund strukturalistliku keeleteaduse (Jan Niecislaw Baudouin de Courtenay, Ferdinand de Saussure) ja avangardistide ideestikule. Suuna liikmete hulka kuulusid Viktor Sklovski, Juri Tõnjanov, Boris Eichenbaum, Roman Jakobson jt. Vene formalismil oli tugev mõju Mihhail Bahtini ja Juri Lotmani vaadetele ning kirjandussemiootika ja Tartu-Moskva semiootikakoolkonna arengule. (3) Praha lingvistikaring lähenes keelele eelkõige fonoloogiliselt. Roman Jakobson (18961982) kommunikatsiooniakti mudel - suur roll strukturalismi arengus, tähendab ka seda, et tema keele- kommunikatsiooniteaduslikud tööd mõjutavad kirjandusteadust ja on kirjandusteaduslikult kirjutatud; tema liikumine ülikoolides mõjutab ka strukturalismi arengut ja levikut (nt 1940 aastatel Claude Levi-Straussi käsitluse suur mõjutaja). Nikolai Trubetzkoy fonoloogia rajaja (foneem eristab tähendust);Jan Mukaovsk
sõltumatult teose tekstivälistest seostest, teoreetiliselt toetus suund strukturalistliku keeleteaduse (Jan Niecislaw Baudouin de Courtenay, Ferdinand de Saussure) ja avangardistide ideestikule, suuna liikmete hulka kuulusid Viktor Sklovski, Juri Tõnjanov, Boris Eichenbaum, Roman Jakobson jt, vene formalismil oli tugev mõju Mihhail Bahtini ja Juri Lotmani vaadetele ning kirjandussemiootika ja Tartu-Moskva semiootikakoolkonna arengule. Praha lingvistikaring - lähenes keelele eelkõige fonoloogiliselt, Roman Jakobson (18961982) kommunikatsiooniakti mudel - suur roll strukturalismi arengus, tähendab ka seda, et tema keele- kommunikatsiooniteaduslikud tööd mõjutavad kirjandusteadust ja on kirjandusteaduslikult kirjutatud; tema liikumine ülikoolides mõjutab ka strukturalismi arengut ja levikut (nt 1940 aastatel Claude Levi-Straussi käsitluse suur mõjutaja), Nikolai Trubetzkoy fonoloogia rajaja
Teisalt ühendab morfeemide tiheduste ja funktsioonide uurimine morfoloogiat tihedalt ka süntaksi ja semantikaga. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: sõnamuutmiseks ja sõnamoodustuseks. Morfoloogiline loomulikkus - keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt, lihtsamat sisu lihtsamalt. 32. Morfeemianalüüs a) Kaks morfi on omavahel opositsioonis ja seega eri morfeemide allomorfid (variandid/teisendid), kui nad on fonoloogiliselt (või grafeemiliselt) erineva ehitusega ja neil on erinev tähendus talu: talu-s auto: auto-s -s: auto-s -st: auto-st b) Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid, kui nende ehitus on osaliselt sarnane, nad on täiendava jaotumise vahekorras ja sama tähendusega (morfofonoloogiline varieerumine) kapp kapi-s veski veske-i-s
põhjaeesti keelt loetakse eesti keele murreteks. Probleemiks on see, mille poolest keel ja murre erinevad. Keele saatuseks on tihti ainult normikeel, mida peetakse tõeliseks keeleks. Keele ja kohamurde erinevus ei ole seega üldjuhul seotud mitte keeleliste erinevustega, vaid ajalooliste, sotsiaalsete, kultuuriliste ja poliitiliste piiridega. Dialekt- tähistab keele varianti, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest ning on seotud geograafilise koha ja/või kindla sotsiaalse grupiga. Enamasti on nii, et peame üht dialekti ,,õigeks". Keeled maailmas- kõige rohkem erinevaid keeli esineb Aafrika keskosas ja Kaukaasia piirkonnas ka väga palju erinevaid keeli. Aasias on lingua frankaks vene keel. Lingua franca- rahvastevaheline keel, mida kasutavad omavahel rahvad, kes ei räägi tavalises elus üht ja sama keelt
annaabi.ee 
