Presentatsioon EESTI ETÜMOLOOGIASÕNARAAMATUST ja HAJAMÄRKUSI KAUAOODATUD ETÜMOLOOGIATE PUHUL artiklite järgi (0)

EESTI ETÜMOLOOGIASÕNARAAMATUST
IRIS METSMÄGI, MEELI SEDRIK
HAJAMÄRKUSI  KAUAOODATUD  ETÜMOLOOGIATE 
PUHUL
MATI HINT,  RAIMO  ANTTILA
EESTI ETÜMOLOOGIASÕNARAAMATUST
Olemasolevatest eesti etümoloogiasõnaraamatutest
Eesti tüvede päritolu kohta on seni ilmunud kaks etümoloogiasõnaraamatut:  Julius  
Mägiste „ Estnisches etymologisches Wörterbuch” (1982–1983) ning Alo Rauna 
„Eesti keele etümoloogiline  teatmik ” (1982). 
Julius Mägiste „Estnisches etymologisches Wörterbuch”
Suurejoonelisena kavandatud teos jäigi autoril kahjuks lõpetamata: suurem osa 
käsikirjast kontrollimata ja lõpp puhtaks kirjutamata
Viimistlematuse tõttu on J. Mägiste väga põhjalik ja teaduslikult kõrgetasemeline 
teos paraku raskesti  loetav .
Sõnaartiklid ei ole liigendatud, mõni neist on poolik või lünklik, mõne märksõna 
käsitlus puudub hoopis. 
Paratamatult on J. Mägiste sõnaraamat kohati vananenud, sõnade päritolu kohta 
on keeleteadlased uurimistöös saanud uut infot.
Sõnaraamatu metakeeleks on saksa keel.
A. Rauna „Eesti keele etümoloogiline teatmik” 
Formaat : 222 väikeformaadis lehekülge mahutab 5800 märksõna.
A. Rauna teos on hõlpsasti loetav, kuid sisaldab klassikalise 
etümoloogiasõnaraamatu jaoks liiga nappi infot.
Oli vajadus uues sõnaraamatus: esiteks, nimetatude põhjuste pärast; rolli mängis ka 
see, et eelmised tüübisõnaraamatud on koostud enne 1990. aasta.
Eesti Keele Instituudis koostatavast eesti etümoloogiasõnaraamatust
Ettevalmistustöödest ja üldistest koostamispõhimõtetest
Sõnaraamatu ettevalmistustöid alustati tollases Keele ja Kirjanduse Instituudis 
1970. aastatel. 
Sellest aastast on koostatud eesti tüvede etümoloogiline kartoteek, mis koondaks 
kõik eesti sõnatüvede päritolu kohta seni avaldatu.  Praeguseks  sisaldab kartoteek 
umbes pool miljonit kaarti (materjal on ka arvutisse   sisestatud , kuid mitte 
andmebaasina).
Sõnaraamatu käsikirja koostamisele asuti Eesti Keele Instituudis 2003. aastal.
Otsustati, et esialgu koostatakse väiksemamahuline (üheköiteline), mittefiloloogist 
täiskasvanud kasutajale suunatud sõnaraamat.
Esimeseks tööks oligi märksõnastiku koostamine, s.t ühelt poolt kõigi tüvede 
registreerimine ja teisalt  võõrsõnade eemaldamine. 
Kuigi mõeldati, et on võimalik ära jätta kõik „Võõrsõnade leksikonis” käsitletud 
tüved,  ilmnes , et „Võõrsõnade leksikon ” sisaldab ka  sajandeid  tagasi laenatud, 
fonoloogiliselt täielikult kohanenud ning tavasõnavarasse juurdunud sõnu, mida ei 
ole võimalik võõrsõnadena kvalifitseerida ega etümoloogiasõnaraamatust välja 
jätta. 
Sellepärast otsustati välja jätta vaid need „Võõrsõnade leksikonis” esinevad tüved, 
mis F. J. Wiedemanni (1973) „Eesti-saksa sõnaraamatust” puuduvad või on seal 
uute sõnadena tärniga tähistatud. 
Nii tuleb etümoloogiasõnaraamatusse kokku ligikaudu 6000 märksõna, täpset arvu 
pole praegu võimalik esitada, sest töö käigus on tulnud märksõnade loendit 
korrigeerida .
Kuigi enne käsikirjaga alustamist oli sõnaartikli kava läbi mõeldud, tuli seda 
koostamistööga paralleelselt korduvalt muuta ja täiendada. Sõnaraamatu 
kontseptsiooni suunas oluliselt Lembit Vaba. 
Info valikul said määravaks kaks kriteeriumi: 
1) sõnaraamat peab arvestama sihtrühma (ja kavandatavat mahtu); 
2) sõnaraamat peab olema võimalikult eesti keele  keskne
Samuti otsustati, et sõnaraamat tuleb tingimata varustada lisaga, kust kasutaja 
leiaks vajalikku üldinfot. 
Lisa peaks sisaldama lühiülevaadet etümoloogiateadusest, eesti sõnavara 
ajaloost, eesti keele ajaloolisest fonoloogiast, laensõnade foneetilisest 
kohanemisest jms. Sõnaraamatu kasutamist hõlbustaks ka indeks.
Algul kavatseti sõnaraamat valmis saada 2008. aasta lõpuks, kuid peagi ilmnes, et 
tegelik töö maht on niivõrd ulatuslik, et ainult kolme koostajaga on selle ajaga  
võimalik valmis saada vaid esialgne käsikiri. 
Selle koostamisega jõuti lõpule 2009. aasta kevadel.
Instituudi praeguses tööplaanis on kavas etümoloogiasõnaraamat trükki anda 2011. 
aastal.
Sõnaartikli struktuur
Artiklis on esitatud mitme arutelu käigus, mis kestsid ka paralleelselt juba alanud 
sõnaartiklite kirjutamisega. (lk 433-435)
HAJAMÄRKUSI KAUAOODATUD ETÜMOLOOGIATE PUHUL
Esimene küsimus selle sõnaraamatu puhul on: kellele see on mõeldud, kes on 
adressaat?
Keeleteadlastel võib sõnaraamatule olla pretensioone, laiatarbesõnaraamatuna aga 
temast praktilisele inimesele kasu ei ole. 
sõnaseletused
Sõnaraamat tahab täita tänapäevase seletussõnaraamatu ülesandeid. See taotlus  
on enamasti ülearune ja kahjustab sõnaraamatu tõsiseltvõetavust. 
Näiteks: 
hing ’õhu kopsudesse tõmbamine ja sealt eemaldamine; kopsudest 
eemaldatav õhk; elu; eluvaim; elusolend, hrl inimene’. Kui minna väheke edasi, siis 
peaks kirjeldama ka seda, kuidas see õhu tõmbamine ja eemaldamine käib, mängu 
tuleks diafragma ja tõmbamise-eemaldamise sagedus. See viimane märkus ei olegi 
irooniline, sest ka hingama ja hingeldama oleks väärinud äratrükkimist, aga verbe 
pole; köhimisega on vastupidi
Ülekantud tähendused on huvitavad just siis, kui nad on levinud laiemalt, mitte 
ainult ühes keelemurdes. 
TULETISED, ETÜMOLOOGILISED KAUGSEOSED JA 
LÕUNAEESTI 
On otse paratamatu, et laenatud sõna hakkab sihtkeeles  kuuluma  uutesse 
seostesse. Näiteks number: nummerdama,  klamber  : klammerdama näitavad 
süsteemipärast laadivaheldust tuletussüsteemis ja nii seda tulebki käsitleda, 
kuigi number ja nummerdama pole keelde tulnud tuletusseoses olevate sõnade 
laadivaheldussuhtega (vt ka ETS: 321). 
Sissejuhatuses  käsitletakse lõunaeestitpõhjaeesti enam-vähem võrdväärse 
paralleelina, sõnaraamatus kahjuks mitte.
Ootaks, et lõunaeesti keelt ei koheldaks vähem iseseisva keelena kui isuri keelt. 
Sissejuhatuses tehakse põhjaeesti keeles vahet näiteks kirderannikumurde ja 
südaeesti keele vahel, lõunaeesti on kõik üks: seda esindab kord võru-, kord 
tartukeelne sõnakuju.
Mõnikord seostuks lõunaeesti sõnakuju etümoloogiliste paralleelidega paremini kui 
kirjakeele sõna:  kuusk ’ igihaljas tiheda koonusja võraga okaspuu  (Picea)’; sõna on 
sugulaskeeltes ilma klaadivahelduseta, aga lõunaeesti kuus : kuuse :kuust ETS-is 
puudub.
SÕNAARTIKLI ESITAMISTEHNIKA JA KIRJAVIIS
ETS­i  sõnaartikli  viited  sugulaskeeltele  on  üles  ehitatud  kõige 
vähem  mõttevaeva nõudval moel:
vadja   susi  ’hunt’
soome susi ’hunt’
või
vadja ilves ’ilves’
isuri susi ’hunt’
soome ilves ’ilves’
karjala  susi ’hunt’
isuri ilves ’ilves’
Selliseid näiteid on palju­palju.
 Miks mitte näiteks vadja, soome, isuri, 
karjala susi ’hunt’; kandma läänemeresoome keelte tähenduskirjetes 
kordub ’(üles tõstetuna) edasi  toimetama ’ kaheksa korda!
Kahjuks on põhimõtteks võetud, et sõnaraamatus kirjutatakse  märksõnad ja nende 
põhivormid kõige tavalisemas ortograafias, isegi õigekeelsussõnaraamatu 
täpsustavaid lisamärke III-välteliste silpide ja palatalisatsiooni märkimiseks pole 
vajalikuks peetud. See ei lähe kuidagi.
Sama põhimõtet kasutatakse murdenäidete puhul: need kirjutatakse 
kirjakeelepäraselt ja hääldust täpsustavaid lisamärke kasutamata (vt ka joonealust 
viidet sissejuhatuses lk 21). Sugulaskeelte sõnanäidetes on vähemalt 
palatalisatsiooni märgitud ja kaugemate etümoloogiate esitamisel on kasutatud ka 
täpsustavaid diakriitikuid.
Sõnamuutmise esitamisel ootaks, et etümoloogilisest sõnaraamatust selguks ka 
sõna vanem (nt astmevahelduslik) muutmisviis, vähemalt siis, kui see on 
normikohane praegugi; sulgema, hälbima, pürgima, sattuma ja lõppema puhul 
see on nii, aga näiteks küündima : küündida : küündin on ETS-is ainult 
astmevahelduseta.
ETS-i kommentaaride stiil on tihti jutustav, kirje muutub väikeseks huvitavaks 
lugemispalaks (nt tala,  seatina ,tarduma).
INDOEUROOPA  ETÜMOLOOGIAD
Indoeuroopa algkeele tüvede indeks (lk 750–751) koosneb peaaegu täielikult Jorma 
Koivulehto loomingust, nii nagu ka enamik eespool toodud täiendusi ja parandusi. 
Sõnaraamat ei nimeta etümoloogiate autoreid ,  ehkki teose algul (lk 34–37) on 
esitatud kasutatud kirjanduse loend . Sellest pole kuigi palju kasu. Meiegi oleme 
hoidunud nimedest, aga Koivulehto väärib esiletõstmist, sest ta on üksipäini viinud 
uurali etümoloogiauuringud uuele kursile.
Üldtendentsina puuduvad laensõnade puhul ristviited, aga onomatopoeetiliste ja 
deskriptiivsõnade puhul tuuakse neid rohkesti. Ja tõesti, selliste sõnade poolest on 
eesti keel rikas, ehkki etümoloogial on nendega vähe peale hakata.
Kokkuvõte
Teadusliku etümoloogiasõnaraamatu standarditele ETS siiski päriselt ei vasta.
Sõnaraamatuga on ära tehtud väga suur töö, mille edasine parandamine ei peaks 
olema ülemäära raske: tuleks lihtsustada ülepingutatud tähendusseletusi ja raskesti 
defineeritavate põhimõistete puhul nendest   loobuda , on vaja teha vahet primaarsete 
ja  sekundaarsete (metafooriliste) tähenduste vahel, ökonomiseerida sugulaskeelte 
vastete esitamist , kindlasti tuleb märksõnad esitada nende väljalugemist 
võimaldaval viisil, seda ka lõunaeesti vastetes.

Document Outline

• Slide 1
• Olemasolevatest eesti etümoloogiasõnaraamatutest
• Julius Mägiste „Estnisches etymologisches Wörterbuch”
• A. Rauna „Eesti keele etümoloogiline teatmik” 
• Slide 5
• Slide 6
• Slide 7
• Slide 8
• Slide 9
• Slide 10
• Sõnaartikli struktuur
• HAJAMÄRKUSI KAUAOODATUD ETÜMOLOOGIATE PUHUL
• sõnaseletused
• TULETISED, ETÜMOLOOGILISED KAUGSEOSED JA LÕUNAEESTI 
• Slide 15
• SÕNAARTIKLI ESITAMISTEHNIKA JA KIRJAVIIS
• Slide 17
• Slide 18
• INDOEUROOPA ETÜMOLOOGIAD
• Kokkuvõte