teadusfilosoofia ajalugu huvitav ja õpetlik, kuid minu teadusfilosoofia kursus keskendub teadusfilosoofia probleemidele. Kumb lähenemine valitakse, sõltub enamasti valija taustast ja tema seisukohtadest filosoofia olemuse kohta. Osad peavad filosoofia ajalugu oluliseks, teised mitte. Küsimus on paljuski selles, kas usutakse filosoofilise progressi ja arengu olemasolusse; kas usutakse, et Platoni filosoofia on sama hea kui mõne meie kaasaegse oma; kas usutakse, et kaasaegsetel filosoofidel on midagi varasematele filosoofidele lisada või ei. Nii kummaline kui see ka ei tundu, leidub neid, kes ei usu arengu olemasolusse. Mina isiklikult usun. Ja seetõttu, kui meid huvitavad tõesti vastused teadusfilosoofia küsimustele, siis tuleb pöörduda kaasaja filosoofide tekstide juurde ja mitte filosoofia ajaloo suurkujude tekstide juurde. Teine põhjendus probleemi keskse õpetamise kasuks on see, et sellisel moel õpetatakse teisi aineid; ei ole olemas
kaudu. Kui teda poleks kaugeneks inimene ja jumal ehk taevas ja maa teineteisest. 6) Tark ei püüa targaks saada kuna on juba seda, püüdlus targaks saada on üht liiki armastus ning nagu armastuse puhulgi ei ihaldata seda, millest puudust ei ole. Inimesed, kes võiksid millegi poole püüelda, kuid ei tee seda on nõmedad ning nende viletsuseks ongi see, et nad arvavad endil kõik olemas olevat. Filosoofidel, kes asuvad tarkade ja nõmedate keskel on pidev iha tarkuse vastu ning selle iha rahuldamise tõttu ongi filosoof targem jumalast, kes oma loomu poolest filosoofiaga ei tegele. Platon räägib ilu ideest ja selle mitmekesisusest, liigitades ilu keha, hinge ja teadmiste iluks. Ainult neid kõiki korraga nähes tunnetatakse tõelist ilu, mis eksisteerib igavesti ja on oma olemuselt puhas, võrreldamatu kulla või kaunite rõivastega ning sellisest ilust sündinud ideed on surematud.
09.2011 Milleks meile filosoofia? Filosoofia on selgus mõtlemise ja loogika vormidest ning arusaadav eneseväljendus nii suuliselt kui ka kirjalikult. Filosoofiat võib pidada ka mõttetarkuseks ja see tähendab selgust mõtlemises. Tuleb välja, et paljudel kultuuri- ja eluvaldkondadel on suur kokkupuude filosoofiaga. Ma arvan, et üheks selliseks eluvaldkonnaks on ka meditsiin. Mäletan juba varasemast, et paljudel Vana-Kreeka filosoofidel oli mingi seos meditsiiniga. Näiteks arstidel, kes on selle valdkonnaga tihedalt seotud, läheb vaja tarkust ja samas ka loogilist mõtlemist, et mida millises järjekorras teha ja miks. Arstid peavad jõudma oma mõtetes selgusele ja langetama õige otsuse. Pealtnäha paistab see lihtsana, kuid tegelikult see nii ei ole. Märgatav seos filosoofiaga on ka poliitikal. Poliitikud tegelevad mingis mõttes praktiliselt iga päev filosoofiaga
Seega valgustuse ideoloogia rajajateks võib pidada filosoofe. Prantsuse mõtteteadlase Rene Descartes'i põhiteos ,,Arutlus meetodist'' väidab, et teadmiste ainsaks allikaks on inimese mõistus. Descartes kutsus kahtlema kõiges, sest just nii jõutakse tõsikindlate teadmisteni. Sellest tulenevalt sündis filosoofi põhiprintsiip cogito, ergo sum (ma mõtlen, järelikult olen olemas). Kuna mõttelend valgustusajastul oli kõrge mitmetel filosoofidel, siis leidub ka vaateid, mis eristuvad üksteisest. Seda võib täheldada arusaamadest ideaalsete poliitiliste vormide ja ühiskonna korralduse teemal. Voltaire lähtus poliitilise ideoloogia väljatöötamisel loodusõiguse teooriast, mille kohaselt peaks inimkond lähtuma loodusseadustest. Tema poliitiliseks ideaaliks oli valgustatud absolutism, mis seisneb valitseja praktiliselt piiramatu võimuga tingimusel, et ta kaasab oma valitsemisse filosoofide nõuanded.
vaevadest. Filosoofid on need, kelle töö on teiste eest hoolitseda ja rahvas kooskõlla viia. Parimateks polise valitsejateks sobiksid filosoofid seetõttu, et on saanud täielikuma hariduse, mis võimaldab neil vangidest kordi paremini pimedust mõista ja igat varju ära tunda. Teiseks, filosoofid ei soovi olla valitsejad ja ei ihalda võimu, sellest tulenevalt on võim jagatud ühtlaselt ja sellist polist juhitakse kõige vähemate mässudega. Kolmandaks, filosoofidel puuduvad polise juhtimisel isiklikud hüved kuna nad on juba oma tarkuse poolest tõeliselt rikkad. Viimaks sobivad filosoofid kõige paremini polist valitsema kuna nad teavad, kuidas seda kõige paremini juhtida, kaitstes ja hoolitsedes teiste eest.
andmine ja mitte allumist teisele, vaid vähem targa allumine talle. Platoni küsimused: 1. Sellest, et isa/ema on kellelegi isa/ema ja vend kellelegi vend, järeldub,et armastuse tekkimiseks on vajalik armastaja ja armastuse objekt ning et armastus tekib inimestevahelistest suhetest ning on eelkõige armastus kellegi vastu. 6. See, kes on tark ( jumal ) ei püüa targaks saada, kuna ta on juba tark, seega ta ei ihalda tarkust. Filosoofidel on põhjust endaga rahul olla rohkem kui jumalatel, sest nemad armastavad tarkust. Tarkus seisnebki selles, et inimene teab, et ta ei tea mitte midagi. Nõmedad, kes on endaga täiesti rahul ja arvavad,et neil ei puudu mitte midagi, ei ihalda tarkust, sest nad arvavad ekslikult,et nad juba on targad. Kellel tema enese arvates midagi ei puudu, ei ihaldagi seda, millest tal puudust on. Aristotelese küsimused: 1. Meelte kaudu same ümbritsevast maailmast infot ehk teadmisi, seega annab inimese
kohtupidamine. Ent H. Grotius leidis, et sõdimine oli samuti valdkond, kus puuduvad õigusnormid ja kohtunikud, kes mõistaksid õigust, st tegemist oli kohaga, kus saab rakendada lex talionis't. Tema jaoks oli sõda viis kaitsmaks neid, kel on õigus ja karistamaks neid, kes eksivad e teisisõnu võis sõda kutsuda ka "vajalikuks kurjuseks" ja üheks kohtuliku menetluse meetodiks. Tema väited baseerusid ka tuntud filosoofidel, nagu Cicero'l: "Kui meie elu on ohus, siis on omakaitse õigustatud" ja Ulpianus'el: "Jõule tuleb jõuga vastata", samuti Titus Livius'el: "Rahvusõigus on loonud nii, et relvastatud jõule tuleb vastu pakkuda ka relvastatud jõudu".1 Niisiis võibki järeldada, et lahinguväljal võis H. Grotiuse ja nimetatud filosoofide hinnangul mõista ka õigust. Ent ajalugu on õpetanud, et riigid keskenduvad just enda huvidele, jättes lausa elementaarse sõjaeetika - nt
Jumal teab kõike ja ta on juba tark, seega ta ei ihalda tarkust. Filosoofid kui tarkuse armastajad püüavad alati targaks saada. Nad peavad ennast mitte tarkadeks ja püüdlevad alati selle poole. Tarkus seisnebki selles, et alati püütakse veelgi targemaks saada ega olda endaga rahul. Inimesed, kes võiksid millegi poole püüelda, kuid ei tee seda, on nõmedad ning nende viletsuseks ongi see, et nad arvavad endil kõik olemas olevat. Filosoofidel, kes asuvad tarkade ja nõmedate keskel on pidev iha tarkuse vastu ning selle iha rahuldamise tõttu ongi filosoof targem jumalast, kes oma loomu poolest filosoofiaga ei tegele. Kellel tema enese arvates midagi ei puudu, ei ihaldagi seda, millest tal puudust on. Siit teeksin ka järelduse, et ka jumalal on puudused. Jumal kui eeskuju inimestele, ei näita inimestele sellist eeskuju, et tuleks püüelda tarkuse poole
1. Targad (jumalad) ei ürita targaks saada, kuna nad juba on targad ning seega ei vaja seda. Samuti arvavad nii ignorantsed filosoofiaga mittetegelevad inimesed, kes ei mõista, et nad tarkust vajavad. Neil tekib sageli tunne, et ilu, headus ja arukus on kättesaamatud, midagi, mis on lubatud ainult jumalatele. Need, kes aga püüdlevad tarkuse poole, peavad tõdema, et ei ole targad (mis ei ole iseenesest halb, erinevalt paljudest teistest nad teavad, mille poole püüdlevad). Filosoofidel on rohkem põhjust endaga rahulolemiseks kui tarkadel ja inimestel, kuna neil on aimu asjadest, mida tavainimene ei hooma ning on teadlikud sellest, mida nad ei tea ja saavad seetõttu pühenduda sellele, mille olemust nad teavad.
endale ,,uue" hinge, sest maailma sünnib hingestatut rohkem sellest, mis ära surevad. Kuna Sokrates sai samal päeval surma siis võis ta enda arutlusega ka ennast julgustada ja seepärast teisi võimalusi mitte läbi kaaluda. Sokratesel oli hea mõelda, et läbi surma pääseb hing teda aheldavast köidikutset. Sellises olukorras oli kindlati kergem mõelda sellele, et surm ei olegi midagi kardetavat. Samuti on Sokratese meelest filosoofidel kerge surra, sest nende hing nagu pääseks kehast ehk raskest koormast. Kui keha on aga allunud naudingutele, siis saaks hing karistada ja peaks ringi rändama ja tagasi sündides olema kellegi sellise kehas, kes tema eelmise elu viisi sümboliseeriks, näiteks raisakotkaks. Kui hing sünnib tagasi loomana, siis loomad ei saa aru, et neil on hing ja keha vastasseisus. Nii ei saa nad elada ka sellist elu mis võimaldaks nende hingedel tagasi sündida näiteks inimesena. Loomadel ei ole võimet
Anaximenese arvates oli maailma algaineks õhk või udu. Ta väitis, et vesi on tihenenud õhk, muld on tihenenud vesi ja tuli on hõrenenud õhk, õhk täidab maailma. Anaximenes kujutab oma algainet elavana, nagu õhk oleks maailma hing, nagu väidetakse, et inimesel on hing. Maailma hing on Anaximenese järgi elustav ja säilitav. Anaximenes erineb eelnevalt esile toodud Mileetose koolkonna filosoofidest, sellepärast, et tema algaine on elav, hing, aga teistel filosoofidel on algaine surnud, lihtsalt aine. Herakleitos Herakleitos oli pärit Efesosest, ta sündis ligikaudu aastal 554 e.Kr. ja suri 483 e.Kr. Herakleitos sai endale kaks hüüdnime: Tume ja Nuttev. Hüüdnime Tume sai ta sellepärast, et tema kirjapandut oli raske mõista. Nutvaks kutsuti teda sellepärast, et kui ta oma kodust väljus olevat ta näinud palju rumalalt elavaid inimesi ja selle tagajärjel nuttis ta haletsusest. Herakleitos oli pärit aristokraatlikust perest
kampaaniaga, ehkki tuleb tõdeda, et vähemalt rassipoliitilise ja feministliku probleemiasetusega liitub ka selliseid toone. Tervikuna on praktiline eetika siiski osa moraalifilosoofiast ja mitte sotsiaalpoliitikast või sotsioloogiast. Olemuselt on see ameerika suund, kuigi sellist uurimistööd harrastatakse Inglismaalgi, kontaktid Inglismaa ja USA vahel on ju traditsiooniliselt lähedased. Võib arvata, et just Ameerikas, kus filosoofide ringkond on ulatuslik ja organiseerunud ning kus filosoofidel tuleb võidelda oma üha ahenevate rahaliste ressursside ja tööhõive eest, leiab püüdlus õigustada filosoofilist teoretiseerimist selle rakendamisega eriti soodsa kõlapinna. Praktilise eetika eesmärgiks on minu arvates näidata, et arvamus filosoofide võõrdumusest ja elevandiluust torni tõmbumisest on ekslik. Kui moraalifilosoofia suudab vastata üldinimlike ja ühiskondlike probleemide väljakutsetele, siis on tal elamisõigus ka üha suuremasse kitsikusse sattuvas
.. "kõik mida me võime alustuseks ütelda, on see et Millega tegeleb filosoofia? Võimalik vastus: eksisteerivad teatud probleemid, mis teatud inimesi huvitavad ja mis vähemasti praegu ei kuulu ühelegi eriteadusele." ,,Erinevatel filosoofidel saavad olema Bertrand Russell (1951) erinevad kontseptsioonid filosoofiast Näited kuulsatest filosoofia ning sellest, mis probleemidega see põhiprobleemidest? peaks lähitulevikus tegelema. Pole ,,õiget vastust" küsimusele (millega Mis on tõde?
Otsustus on mõttevorm, mis seob loogilist subjekti loogilise predikaadiga. Predikaat on see, mida väidetatakse millegi kohta. Subjekt on see, mille kohta midagi väidetakse näiteks: munad on mädad. Vormiliselt eristatakse üld- ja osaotsustusi, sisuliselt seletavaid ja avardavaid otsustusi. Platon Filosoof erineb Jumalatest/tarkadest selle poolest, et Jumalad on juba targad ning nad ei pea enam selle poole püüdlema. Filosoofidel aga see omadus täies mahus puudub ning seega nad püüdlevad selle poole. Filosoof erineb lihtinimesest/võhikust aga selle poolest, et ta püüdleb tarkuse poole, võhik aga isegi ei püüdle, sest ta arvab, et teab elust juba kõike , kuigi tegelikult ei tea. Mina mõistan seda nii, et filosoof on alati keegi, kes on jumala ja lihtinimese vahepeal. Seda seetõttu kuna jumalad on juba targad ja nad ei püüdle enam tarkuse poole. Lihtinimese arvates
filosoofia kasutust, siis taibates tähti vaadeldes tulevast oliivisaaki ja käsutades väikest rahasummat, maksis ta aasta alguses käsiraha, et rentida kõik Mileetose ja Chiose õlipressid; ning kõrgema pakkumise puudumisel õnnestus tal saada need odavalt. Kui hooaeg tuli ning oli tarvis äkki ja üheaegselt palju presse, siis ta üüris oma presse hinnaga, mis ta ise määras; ja kogudes suure varanduse, õnnestus tal näidata, et filosoofidel on lihtne rikkaks saada, kui nad tahavad, kuigi nad ei ole tegelikult selle asja peal väljas. (6) Räägitakse, et nii tõestas Thales oma tarkuse. Kuid ka üldse, nagu me ütlesime, on varandusekogumise mõttes kasulik, kui keegi oskab haarata endale mingi monopoli. Sellepärast kasutavad ka mõned riigid, kes on finantskitsikuses, niisuguse tulu saamist nad kehtestavad ühe või teise kauba monopoli." Need anekdoodid võivad olla hilisemad väljamõeldised, mida kergesti omistatakse
Seadusi, reegleid, programme järgiv (kuid piirid). Küsimus MIKS? (1,2,3,4) Mõistuse tähtsaim printsiip on eesmärk (lõppeesmärk ei ole vahend). 3. Antiikfilosoofia lühiiseloomustus. 7.saj e.m.a. 6.saj. Perioodid: 1) Sokratese- eelsed 6-5.saj e.m.a tinglik nimetus filosoofidel, kes tegutsesid ajalooliselt enne Sokratest või Sokratese-ealised (Sokrates ei mõjutanud). Herakleitos, Pythagoros, atomistid Leukippus ja Demokritos, sofistid 2) Klassikaline antiikfilosoofia 3) Hellenistlik filosoofia 4) Rooma filosoofia Kokkuvõte: 1) Kaemus = mõtlemise olemise vaheline seos 2) Vana-Kreeka filosoofia keskseks ideeks inimese (mikrokosmos) ja maailma (makrokosmos) vaheline harmoonia
ö. rappa ja tal tuleb võtta ette kas Seevaldi, Jämejala või Raja tänava tee. Hästi kirjeldab André Trinity oma filmikogemust Coca-Cola Plazas. Ta kirjeldab nähtut: ,,Film ,,Memento" räägib põhimõtteliselt sellest, kui valesti võib sümboolset reaalsust kokku panna ja kui juhuslikult on üks või teine märge tehtud, mida hiljem piiritult usaldatakse ja üha uuel ja uuel moel ümber desifreeritakse." Ja Ta soovitab seda filmi vaadata kõikidel filosoofidel, semiootikutel ja niisama mosaiigiarmastajatel. [Trinity, A., 2007] Ilmselt midagi taolist kohtab ka Viktor Pelevin'i raamatus ,,Arvud", kus kogu elu keerleb numbrite 34 ja 43 ümber. Seda raamatut on soovitanud lugeda üks filosoofia õppejõud Tallinnast. Raamatu läbilugenu arvates on taoline peategelase mõtlemisviis ülimalt ohtlik. Inimene on nii keerukas ning kompleksne ja iseendalegi saladus ning müsteerium, et
eluraamatust endast. Ja see viimane kõige teravam katse peab kestma 15 aastat, mille käigus kindlasti murduvad ka mõned täiuslikuks peetud õpilased ja need, kes kadalipust läbi tulevad on 50. aastased ennastusaldavad, kained, ilma oma õpetlase edevusest ja relvastatud tarkusega. Neist peavad saama riigivalitsejad, automaatselt- ilma valimiste teeskluseta. Sest läbi kasvatuse ja katsete on juba valik tehtud ja silmas tuleb pidada, et kõigil oli võrdne võimalus seda katsumust alustada. Filosoofidel/valitsejatel ei tohi olla eraomandust, peale selle, mis tingimata vajalik, lukke ega riive ei tohi olla ustel, palka saab kodanikelt ainult niipalju, et kaetud saaks väljaminekud (kätte raha ei jää, sel juhul), söövad ühiselt ja elavad ühiselt, neid tiivustab au ja rühmale ning riigile vajalik olemise tunne, nad on vabatahtlikult nõustunud materiaalselt piiratud karjääriga, neil ei ole naisi (perekond on egoistlik ühendus, mis takistab
seda isegi kotitäis teri. Vastasel korral võiks järeldada, et nullide summa võrdub teatava positiivse suurusega. Seega leiab Zenon, et oma otsustustes olemisest peaksime toetuma mõistusele, mitte meeltele. [1:84] 3.3.3 Paradoksid Kõige tuntumad on tema paradoksid liikumise võimaluse vastu, mis on tuntud nimede all Achilleus ja kilpkonn, Dihhotoomia (kaksikjaotus), Lendav nool ja Staadion, Kuhja paradoks. Zenoni paradoksid on äratanud huvi ja põhjustanud peamurdmist paljudel filosoofidel Aristotelesest kuni Bertrand Russelini · Achilleus ja kilpkonn. Kaks jooksjat Achilleus ja kilkonn võistlevad. Esimene on kõige väledam kreeklane, teine aga kõige aeglasem loomadest. Achilleus annab kilpkonnale kümnemeetrise edumaa. Vaatamata oma väledusele ei saa Achilleus enam kilpkonna kätte. Kui ta on jooksnud nende vahel oleva vahemaa, siis pole kilpkonn enam oma kohal, vaid on ka edasi läinud. Jookseb Achilleus selle vahemaa, on
1. MIS ON FILOSOOFIA? 1. Selgitage sõna ,,filosoofia" etümoloogiat! Kreeka sõnast philosophia mis tähendab tarkusearmastus. 2. Mida tähendab, et filosoofia põhiküsimused on koolkonnaspetsiifilised? Erinevatel filosoofidel on erinevad kontseptsioonid filosoofiast, koolkondi seob ühine eeldus filosoofia tegemise viisidest ja meetoditest, mida ei panda igapäevaselt kahtluse alla. 3. Milliste küsimustega tegeleb epistemoloogia? Mis on teadmine? Mida võib teada? Millised on teadmise kriteeriumid? Mis vahet on teadmistel ja uskumustel? 4. Milliste küsimustega tegeleb ontoloogia ja mis valdkonna alla teda sageli paigutatakse? Ontoloogia küsib: Mis liiki asju on olemas? Millist liiki asju eksisteerib iseseisvalt
Positivism hindab väga kõrgelt teadusi. Filosoofia ei ole teaduste kuningas, vaid hoopis teener; filosoofia uurimisaineks on teadus. Kunagi juurdlesid filosoofid kõige üle maailmas. XIX sajandiks oli aga kõrvuti filosoofiaga tekkinud terve rida teadusi ning uute teaduste kujunemine jätkub ka edaspidi. Positivismi seisukohalt on endine filosoofia kuningas Lear'i sarnane, kes jagas kogu oma varanduse lastele ning kes siis heideti kui kerjus tänavale: vana tüüpi filosoofidel pole pärast teaduste väljakujunemist enam midagi uurida. Uue ajastu jaoks on vaja ka uutmoodi filosoofiat, kuna vanamoodne filosoofia näib olevat vaid udujutu ajamine (olemuste ja printsiipide uurimine võib tõesti sellise mulje jätta). Positivismi rajajaks oli niisiis prantsuse filosoof Auguste Comte. Edasi levis uus filosoofia Inglismaale ning ka teistesse Euroopa maadesse. Kuulsamate positivistlike
mehaanilist protseduuri, reegleid. Vaatlus e ja hüpotees h Statistilised väited (füüsikas, meditsiinis)- teaduslik empiiriline mõiste, mida ei saa otsustada loogika põhjal. Loogiline võimalikkus ei eelda empiirilist uurimist. loogiline seos tõestusliku väite ja hüpoteesi vahel. Statistiline ja loogiline võimalikkus võivad olla koos ühes ahelas. Empiirilised ja teoreetilised seadused: Empiirilised seadused saavad kinnitust otse empiiriliste vaatluste kaudu; (filosoofidel ja teadlastel erinev arusaam vaadeldavast ja mitte vaadeldavast; filossofidel kitsam tähendus). Empiiriliste seaduste vaatlused on lihtsasti mõõdetavad, otseselt vaadeldavad. Tulemuste generaliseerimine. Teoreetilised seadused: abstraktsed, (hüpoteetilised?) – seadused otseselt mitte mõõdetavate hulkade, nagu molekulid, elektronid, prootonid jms kohta. Ei ole lihtsal viisil mõõdetavad. Raua kuumutamisel toimub pikenemine – empiiriline seadus; teoreetiline seadus
Kuna jumal on usundilisfilosoofilise käsitluse järgi ülim headus ja tema on loonud maailma, siis ometigi pole ta vastutav kurjuse maailmas eksisteerimise pärast. Maailmas leidub kahte tüüpi kurjust. Esimene on inimlik kurjus, mis on põhjendatud meile jumala poolt antud vaba tahtega. Teine on looduslik kurjus, mis on olemas seetõttu, et meie maailm on niigi parim kõigist võimalikest variantidest ja ei ole vastuolus jumala headusega. 5) Filosoofidel on levinumad järgmised seisukohad usu ja mõistuse vahekorra küsimuses: * Ratsionaalne seisukoht – A. Thomase järgi on olemas loomulikud ja ilmutuslikud tõed ja nendeni jõudmine saab toimuda ainult enda mõtlemise tulemina. * Irratsionaalne seisukoht – usutakse seda, mida tegelikult ei mõisteta. * Mõõdukas seisukoht – usutakse vaid seda, milles ollakse kindlad. 2. tekst Küsimused Cioran'i Lagunemise lühikursuse kohta: 1
Sellega Platon tahab näidata, et valitseja peab olema jõudnud enesetäiuseni, kuid ta peab suutma aru saada ka teistest - valitsetavatest. Valitsejate-filosoofide tee teadmiste ja täiuslikkuse poole on aeganõudev protsess ja ei aita ainult loomulikest omadustest v eeldustest selleks, et saada filosoofiks. Väga oluline koht Platoni "ideaalriigis" on haridusel . Vastavalt oma loomulikele eeldustele jõuab iga inimene teatud tasemeni hariduse omandamisel. Kõige aeganõudvam on see protsess filosoofidel, kes praktiliselt kogu oma elu peavad püüdlema täiuse ja tarkuse poole ja mitte enne 50aastaseks saamist on valmis riiki juhtima. Kogu haridussüsteem on Platonil keerulise ülesehitusega ja paljude erinevate etappidega ( filosoof peab teadma viite teadust - aritmeetikat, geomeetriat, stereomeetriat, astronoomiat, harmoonikat; peale selle tuleb omandada ka dialektika kunst). Need erinevad voorused ja riigiosad on seotud ka erinevate valitsemisvormidega - aristokraatia (kõige lähemal
ajaloolased. Deskriptiivse ja normatiivse, fakti ja normi, eristamine on küll oluline ja tugeva seletusjõuga, ent vahetegemine nende vahel reaalsetes uuringukontekstides pole kaugeltki must-valge. (Vt eespool ka Hume´i seadust). Üsna ilmselt kehtib niisugune seoste jada: selle uurimine, kuidas asjad on, aitab seletada, kuidas asjad võivad olla, ning selle uurimine, kuidas asjad võivad olla, on hädavajalik, et hinnata, kuidas nad peaksid olema. Viimasele küsimusele vastuse otsimine käib filosoofidel argumentide esitamise ja nende kriitilise analüüsi kaudu (J. Wolff). Poliitikafilosoofia ,,ümbruses" on palju poliitilist, mida tähistatakse sõnadega poliitiline mõtlemine, poliitikateadus, politoloogia, poliitikateooria, riigiteadused, võrdlev poliitika, valitsemisteadus. Süvenemata ajalooliselt kujunenud ja kohati kindlasti ebajärjekindlasse keelekasutusse, piiritleme skemaatiliselt meie kursuse sõnakasutuse. Poliitiline mõtlemine
Neist pidid saama riigi kaitsjad ja korraldajad, kelle hulgast parimad tõuseksid aastakümnetepikkuse kasvatuse ja õppimise järel hüve ideed mõistvateks filosoofideks- valitsejateks. Filosoofide õlgadele langeks riigi juhtimine ja kasvatuse korraldamine. Valvurite ja filosoofide hulka võis Platoni meelest kuuluda ka naisi. Ideaalses riigis pidi kõik toimuma filosoofide ja nende abiliste üksikasjaliku järelvalve all. Tavapäraseid perekondi ja eraomandit ei tohtinud valvuritel ja filosoofidel olla, sest see võik neis tekitada egoismi ja viia neid vastuollu ühiskonna kui tervikuga. Ka luule ja muusika pidid vastama vooruse nõuetele. Igasugune kõrvalekaldumine filosoofide juhistest tähendas Platoni meelest eemaldumist voorusest ja oli seetõttu lubamatu. Reaalsetest riikidest pidas Platon oma ideaalile kõige lähedasemaks Spartat. Küllap oli sealne riigikord teda oma ideaali kujundamisel ka mõjutanud. Aristoteles
ometi, kui palju jäi varjatuks inimestele, kes otsustasid asjade üle ainult nende esimese ettejuhtuva tahu põhjal! Mis puutub isegi algelistesse klassidesse ja kõige üldisematesse mõistetesse, siis pole tarvis lisadagi, et need pidid jääma neile märkamatuks. Kuidas oleksid nad võinud kujutleda või mõista näiteks niisuguseid sõnu nagu mateeria, vaim, substants, moodus, kuju, liikumine, kui neid on raske mõista isegi meie filosoofidel, kes neid ometi juba nõnda kaua aega kasutavad, ja kui nende ideedega seotud sõnad on puhtmetafüüsilised, mistõttu nad ei leidnud neile mingit eeskuju loodusest? Ma peatun siin, nonde esimeste sammude juures, ning palun, et mu kohtunikud hetkeks katkestaksid lugemise ja--pidades silmas, kuidas leiutati ainuüksi füüsilised nimisõnad, see tähendab, see osa keelest, mille peale on kõige lihtsam tulla -- mõtleksid järele tee üle, mille pidi läbima keel, et hakata väljendama kõiki
Neist pidid saama riigi kaitsjad ja korraldajad, kelle hulgast parimad tõuseksid aastakümnetepikkuse kasvatuse ja õppimise järel hüve ideed mõistvateks filosoofideks- valitsejateks. Filosoofide õlgadele langeks riigi juhtimine ja kasvatuse korraldamine. Valvurite ja filosoofide hulka võis Platoni meelest kuuluda ka naisi. Ideaalses riigis pidi kõik toimuma filosoofide ja nende abiliste üksikasjaliku järelvalve all. Tavapäraseid perekondi ja eraomandit ei tohtinud valvuritel ja filosoofidel olla, sest see võik neis tekitada egoismi ja viia neid vastuollu ühiskonna kui tervikuga. Ka luule ja muusika pidid vastama vooruse nõuetele. Igasugune kõrvalekaldumine filosoofide juhistest tähendas Platoni meelest eemaldumist voorusest ja oli seetõttu lubamatu. Reaalsetest riikidest pidas Platon oma ideaalile kõige lähedasemaks Spartat. Küllap oli sealne riigikord teda oma ideaali kujundamisel ka mõjutanud. Aristoteles
39. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest Platon oli demokraatia terav kriitik, ütleb, et demokraatlik inimene hakkab oma vabadust ja võimu kuritarvitama. Ideaalne oleks kui valitseksid filosoofid, sest nad omavad tõelist teadmist, näevad asjade tõelist loomust, mitte nagu tavalised inimesed, kes näevad ainult varje 'koopa seinal' (platoni koopa müüt). Filosoofid suudavad näha nende varjude taha ja näevad asjade tõelist loomust. Filosoofidel oleks kaks teed võimuni filosoofid ise haaravad võimu või hakkab kuningas filosoofiks. Platoni jaoks oli negatiivseks vormiks mitte ainult pööblivõim, vaid ka türannia. Nende vahel oli kausaalne seos, sest türannia kasvas välja demokraatias valitsevast seadusetusest (mass aitas demagoogi võimule, kes hakkas vägivaldsel viisil siis valitsema). Aristoteles valitsusvormidest. Jagatud tulpadesse alustel: Kes valitses ja kelle huvides valitsesid
Mõistusele vastasid vähesed. Need olid nn tõelised vaimuaristokraadid ehk filosoofid, kes oma loomuomaduselt on kutsutud riiki valitsema. Nad on tõearmastajad, mis on eelduseks õiglusele. Tahtele vastasid ametnikud ja valvurid, keda on märgatavalt enam kui filosoofe. Nad jäävad oma võimetelt filosoofidele alla, neid iseloomustab sünnipärane ülim vaprus, kohusetunne ning lojaalsus riigiasjade suhtes ning selliste vooruste tõttu peavad nad aitama filosoofidel teostada ülimalt vooruslikku ehk õiglast riigivalitsemist. Hirmudele vastas kogu ülejäänud vaba rahva (talupojad, käsitöölised, kaupmehed) paljuski arutu ning pimedate tungide ajel tegutsev mass, kes on vähe vooruslikud, sest nad on puudulikult haritud ega mõista, mis on tegelikult vooruslik ehk õiglane. Nende roll on teenindada kaht esimest väikesearvulist rahvakihti voorulikul riigivalitsemisel. Platoni käsitlus riigis on märgatavalt staatiline
Krititsism kriitiline suhtumine. Kui üldse tahetakse ratsionaalselt mõelda, peab olema mõttevabadus, ei saa uskuda kõike mis mütoloogias, asju tuleb vaadelda kriitiliselt. 3. Dünanism mõtte liikuvus. Vaade, mille kohaselt on maailm muutuv ja arenev. MILEETOSE KOOLKOND Põhiküsimus: Millest kõik on tehtud? Selleks on mingi substants ürgne algaine. On võimalik näidata, et Hesiodose ja mileetoslaste kosmoloogia on väga sarnane oma välise vormi poolest, kuid sisu on erinev. Filosoofidel on kosmoloogias antiteoloogiline hoiak. Selline hoiak esines juba foiniikia kosmoloogias. (Mileetos asus Väike-Aasias) Mileetose koolkonna tähtsus ei seisne mitte tulemustes, vaid probleemide püstitamises. Thales ~624-547 eKr Olevat ennustanud päikesevarjutuse, kasutades selleks ilmselt Mesopotaamiast ja Egiptusest hangitud teadmisi. Algelemendiks on vesi, lõpmatu mateeria. Vesi on igaveses liikumises. Maa on veepinnal ujuv ketas. Kõik tekib ja hävib, aga algelement on püsiv ja igavene
teadvuses korraga mitut asja, mu võime olla pisarateni liigutatud kalli inimese surma ereda meenutuse peale, mu võimetus tabada ennast nende sõnade moodustamiselt, mis ma mõnikord endale ütlen ja nii edasi.” “Need on kõik “pelgalt funktsioonide sooritused” või funktsioonide sooritamise erinevate keerukate dispositsioonide ilmingud.” Dennett Fenomenilise teadvuse mõiste. J. Sytsma, E. Machery: kui tavainimestel oleks samasugune fenomenilise teadvuse mõiste nagu filosoofidel, siis omistaksid nad vaimuseisundeid sarnaselt filosoofidega. Filosoofid ei omista kvalitatiivseid seisundeid teatud olenditele. Nt ei omista nad punase värvuse kogemist ning valu tundmist robotile. Kuid tavainimesed omistavad robotile värvinägemise, aga mitte valutundmise. Sytsma & Machery Valentsi hüpotees: inimesed klassifitseerivad vaimuseisundeid selle põhjal, kas neile on omane emotsionaalne jõud (meeldiv, ebameeldiv) või mitte. Nii punase nägemine kui valu tundmine on
maailma (loodust, ühiskonda jne) ning filosoofid uurivada, kuidas seda maailma edukamalt uurida. Kunagi juurdlesid filosoofid kõige üle maailmas. XIX sajandiks olid aga tekkinud eraldi teadustena matemaatika, astronoomia, füüsika, keemia, bioloogia, psühholoogia ning uute teaduste kujunemine jätkub ka edaspidi. Positivismi seisukohalt on endine filosoofia kuningas Lear'i sarnane, kes jagas kogu oma varanduse lastele ning kes siis heideti kui kerjus tänavale: filosoofidel pole pärast teaduste väljakujunemist enam midagi uurida. Uue 83 ajastu jaoks on vaja ka uutmoodi filosoofiat, kuna vanamoodne filosoofia näib olevat vaid udujutu ajamine (olemuste ja printsiipide uurimine võib tõesti sellise mulje jätta). Positivismi rajajaks oli niisiis prantsuse filosoof Auguste Comte. Edasi levis uus filosoofia Inglismaale ning ka teistesse Euroopa maadesse
tavapärasel viisil? Kui ühise infovahetuskoodi kokkuleppimisest piisaks suhtluse toimimiseks, siis niisugust mittemõistmist ei saaks ju juhtuda. Silmatorkavalt puudu on fikseeritud keele mudelis keele tekkimise ja muutumise seletus. Tekkimine pole lihtne teema, sest esiteks ei saa seda vahetult empiiriliselt uurida ja teiseks on võimalik pidada keelt umbes samasuguseks nähtuseks kui loogikareeglid. Nende kohta aga ei ole filosoofidel üksmeelt, et kas need on leiutatud või avastatud, ja kui nad on avastatud, siis oleks nad justkui alati olemas olnud. Nii et põhimõtteliselt on võimalik ka seisukoht, et keel on alati olemas olnud ja viimase mõnesaja tuhande aasta jooksul tasapisi avastatud. Keele muutumine on tekkimisest veidi paremini empiiriliselt jälgitav, mistõttu on sel teemal ka rohkem üksmeelt. Keel ikka muutub küll, ka fikseeritud koodi pooldajate arvates, kusjuures ta ei muutu
all. «Mis see on?» küsis ta. Oma redus tüdinenud ja igavust tundev skolaar oli leidnud vana leivakontsu ja hallitanud juustuviilaku, kohe nende kallale asunud ja oma lohutuseks einetama hakanud. Et ta väga näljane oli, siis matsutas ta närides kõvasti iga pala, ja see ajaski prokuröri ärevile. «See on mu kass,» ütles ülemdiakon kähku, «sööb hiirt.» Seletus rahustas CharmolueM. «Tõepoolest, magister,» vastas ta aupaklikult naeratades, «kõigil suurtel filosoofidel on oma koduloomad olnud. Mäletate, mis Servius * ütleb: Nullus enim locus sine genio est.» Dom Claude, kartes mõnda uut koerustükki Jehani poolt, tuletas oma auväärt õpilasele meelde, et nad pidid koos mõningaid kujusid portaalil uurima minema ja nad läksidki kambrist välja skolaari «puh» saatel, kes juba tõsiselt kartma oli hakanud, et ta põlveots lõuale jälje jätab. 1 Kahekõne deemonite jõust ja tegevusest (lad. k.). 2 Pole ühtki paika ilma haldjata (lad. k.). 270 VI
annaabi.ee 
