Platon (7)

PLATON

Õpetus ideedest.
Meeltega tajutav(nägemine, kuulmine , kompamine, maitsmine , lõhna tundmine ) maailm- pidev muutumine, tekkimine, hävimine, ajalik ja ajutine. Maja ehitatakse, maja laguneb.
Ideede maailm- muutumatu, ei eksisteeri hävimist ja tekkimist, igavene . See on tõeline olemine.
Maja võib kaduda, kuid maja idee ei kao. Mida rohkem maja sarnaneb maja ideele, seda täiuslikum ta on.
Meeltemaailmas näeme ideede peegeldusi, mitte ideid endid . Sokrates tundub meile tark, kuna temas peegeldub tarkuse idee. Ka väärtustel (headus, õiglus, tarkus, ilu) on üldkehtiv alus ideede maailmas. Õiglus ei saa olla tõlgendamise küsimus, et üks inimene arvab nt. et Sokratese surm oli õiglane ja teine, et see polnud. On olemas üks absoluutne ja püsiv õigluse mõõt- õigluse idee. See on alati kehtiv ja ümberlükkamatu.
Tark armastab tõde. Tõde on püsiv ja muutumatu, ta ei allu tõlgendustele. Tõde on tõe idees. Targa inimese ülesanne on jõuda oma mõistuse abil asjade tõelise olemuseni. Tark pöörab oma tähelepanu ideede maailmale, et mõistuse abil tabada asjade tuuma. Tark taotleb teadmist tõelisest- ideedest.
Kokkuvõttes: asjad jäljendavad ideesid-
ideed kehastuvad asjades-
asjad on ideede varjud .
Koopamüüt võtab võrdpildi või mõistujutuna kokku Platoni õpetuse ideedest. Esitatakse teoses „ Politeia ” ehk “Riik”.
Koopas istuvad vangid, kes on aheldatud nii, et nad ei saa peadki pöörata ja on sunnitud otse vaatama. Ainus, mis nad näevad on varjud koopa seinal, nende ees. Nad ei tea, et see on kõigest kujutis (varjud) esemetest, mida pea kohal kannavad inimesed, kes müüri taha jääval teel edasi tagasi kõnnivad. Müüri taga põleb lõkketuli, mis varjupilte esemetest vangide esisele koopaseinale heidab. Et vangid on eluaeg aheldatud olnud ega ole kunagi näinud maailma väljaspool koobast , siis nad arvavadki, et varjud ongi reaalsed esemed. Vari on tõelisus- nende jaoks. Vangid istuvad ja arutavad nähtu üle; tunnustavad seda, kes ära arvab, missugune vari järgneb nt. kannu varjule, teevad järeldusi nähtust ja järgnevustest. Kummaline vaatepilt ja kummalised on ka need aheldatud vangid… jah sama kummalised kui meie, tõdeb Platon Sokratese suu läbi. Sest sama moondunud nagu varjupildid, mida näevad koopasse aheldatud vangid, on ka meie teadmised, mis põhinevad meeltetajul. Reaalsust meeltega tunnetades me tõeliselt olevani ei jõua- jõuame vaid varjuni. Tuleb tungida muljete ja näiliste nähtuste taha (- veeklaasis “murdunud” lusikas , Jürgen Veberi trikid- me saame nad lahti seletada või veel: seisad paigal, aga tegelikult tiirled tohutu kiirusega ümber Päikese). See nõuab mõistust. Vaid mõistuse abil võime jõuda tõelise teadmiseni.
Aga kusagil teisel pool tuld on koopasuu avaus, kust pääseb päikesevalguse kätte. Tõelisesse maailma.
On vange, kes on vabanenud/vabastatud ja nad on näinud tuld ja nad on läinud edasi ja pääsenud välja koopast ja näinud tõelist olemist- idee, siis on nad olnud segaduses, kuid õige pea leidnud ja veendunud, et päikesevalguses avanev maailm on tõelisem kui seintelt nähtud varjud koopas. Ta naaseb koopasse ja püüab teistele edastada nähtut, seletada, veenda, valgustada, tuua valguse kätte näidata tõelisust, kuid vangid on rahul sellegagi, mida nad praegu näevad koopaseinalt ja naeravad ning lausuvad, et õnnetuke on vist oma silmad ära rikkunud.
Kes on too vabanenu? Ilmselgelt filosoof .
Õpetus hingedest.
Tooli tunneme ära tänu tooliideele, mis on materjalis kehastunud, kuid kus oleme seda ideed kohanud, et tool ära tunda?
Platon arvas (nagu pütagoorlasedki) et hinged võivad kehastuda nii inimestes, loomades kui ka taimedes- vastavalt oma väärtusele.
Demiurg (looja, jumal) lõi hinge. Hing koosneb:

logistikon- mõistus, korrastav (allikas asub inimese peas)

thymos- tahe , emotsioonid , julgus , afektiivne, hingejõud, et mõte teoks teha (asub in. südames)

epithymetikon- iha, himustav, tung ja kirg (iha asukoht on niudeis)
hing saadeti tähe peale elama. Igal tähel elab üks hing, mis on surematu. See tähendab, et hingesid enam juurde ei looda. Oma teoses „ Phaidros” võrdleb Platon hinge kaherattalise kaarikuga, mida veavad kaks tiivulist ratsut (thymos ja epithymetikon) ja juhib kutsar (logistikon). Ratsusid on raske ohjata, kuna kipuvad perutama ja omatahtsi käituma. Jumalate kaarikud püsivad kindlamini õigel teel. Sõidetakse taevavõlvi kohale ja püütakse vaadata ideesid-mõistus toitub neist (ratsud toituvad nektarist ja ambroosiast- surematuks tegev jumalik toit). Jõudnud kohale peatutakse ja taevavõlv kannab sinnajõudnuid ringiratast (umbes nagu teatri pöördlava), lastes vaadelda seda värvitut, piiritlematut, meeleliselt tunnetamatut, tõeliselt olemasolevat ideede maailma, mida suudab vaid hinge mõistuslik osa näha. Seesugune lihtsustatud protsess saab osaks vaid jumalatele.
Teised hinged näevad ideede ilma vaid osaliselt, sest ratsud perutavad ja tõmbavad kaarikut allapoole. Mõni hing ei näe üldse mitte midagi, sest ratsudel murduvad perutamise käigus tiivad. Nüüd kui hing meelelises maailmas kehastub, sõltub tema roll ja amet sellest, kui palju ta nägi ideede ilma. See, kes kõige rohkem suutis näha, kuni kõige vähem näinud inimeseni:

filosoof

valitseja, sõjakas ja valitsemisvõimeline inimene

riigimees , tootja, peremees

hoolas kehaliste harjutuste tegija e. askeet või ravija

ettekuulutaja või see kes pühendatud saladustesse ( prohvetid ja maagid)

poeet , näitleja jms. (P. leiab, et kunst on mõistuse seisukohast kõlbmatu, sest kunstiteos on vaid jäljenduste jäljendus- see ei vii ideede tundmiseni. Pealegi toetub kunst tunnetele, mitte mõistusele. Luulejumalanna hullutab luuletaja ja kasutab teda kõnetoruna, tekitades luuletajas ja publikus kurbust, rõõmu, ahastust vms. Luuletaja kõnes võib olla küll mõistust ja tarkust, kuid tema tööriistaks ei ole tema enda mõistus, vaid jumalik vaimustus. Luuletuse sünd eeldab mõistuse mõju lakkamist.)

käsitööline või põllumees

sofist või demagoog (demagoog ehk rahvajuht- algselt väärikas ja lugupeetud isik, kes juhtis kogukonna majanduselu ja poliitikat ning esines rahvakoosolekutel; hiljem see kes üritab vääritute võtetega võita rahva poolehoidu)

türann
Need hinged, kes midagi ei näinud, muutuvad loomadeks ja taimedeks. Pärast langemist meelelisse maailma ei pöördu hinged 10 000 aasta (niikaua kestab maailma aasta) jooksul tagasi ideede maailma, sest hing ei suuda tiivustuda sel määral.
Teosest „ Phaidros”: „ Kui keegi vaatab maist ilu, tuletades meelde tõelist ilu ideede maailmas, siis tema hing tiivustub ja püüab kõrgustesse kanduda. Kuid on kui abitu linnupoeg, kel puudub piisav jõud. Ei ole kerge tuletada meelde seda, mis oli seal, selle alusel, mis on siin: ühed tajusid vaid lühikest aega seda, mis on seal, teised aga langenud siia, unustasid oma õnnetuseks kõik püha, mida nad olid näinud. Vähe jääb järele neid hingesid, kellel on piisavalt hea mälu. Iga kord kui nad näevad midagi sarnast sellega, mis oli seal, on nad rabatud ja kaotavad enesevalitsuse. Aga mis seisund see on, nad ei tea, sest ei tunne seda piisavalt. Tänu mälule tekib igatsus selle järele, mis oli seal.” Miks mõned inimesed jäävad lummatuna vaatama päikeseloojangut- kas selles kangastub tükike päikeseloojangu idee, mida kord sai nähtud?

Platoni „Riik” e. „Politeia”

P. leiab, et õiglus on indiviididevaheline suhe, mis oleneb sotsiaalsest korrast ja järelikult on seda parem uurida ühiskonna struktuuris, kui isikliku käitumise omadusena. Kui suudame kirjeldada õiglast riiki, suudame kirjeldada ka õiglast indiviidi. Õiglus oleks lihtne, kui inimesed oleksid lihtsad: „ missugune oleks nende eluviis… eks nad toodaksid vilja ja veini ja riideid ja kingi ja ehitaksid maju. Teeksid lihtsat tööd ja toidaksid end nisust ja odrast ja nemad ja nende lapsed pidutseksid, juues omatehtud veini, kandes pärgi peas ja jumalate kiitus huultel. Elaksid magusas üksmeeles ja hoolitseksid selle eest, et perekonnad ei kasvaks suuremaks , kui lubavad elatusvahendid, sest nad on valvel vaesuse ja sõja vastu. Nad sööksid, jooksid mõõdukalt ja niisuguse dieedi juures võib loota , et nad elavad rahulikult kõrge vanuseni ja pärandavad säärase elu oma lastele.” P leiab, et need lihtsad paradiisid ei realiseeru inimeste ahnuse, luksuse, omandihimu, auahnuse, kadeduse pärast. Ihatakse seda, mida pole ja ei hoolita sellest, mis on. Tulemuseks on ühe gruppi tungimine teise alale , nende võitlus maavarade pärast ja sõda. Kaubandus ja rahandus arenevad ja toovad endaga kaasa uusi klassideks jagunemisi. „Iga linn on tegelikult kaks linna- üks rikaste ja teine vaeste linn, mõlemad teineteisega sõjas. Ja kummaski osas on omakorda väiksemad osad. P arvates on demokraatia põhiprintsiip- kõigi samaväärne õigus olla ametis ja määrata riigi poliitikat- hukutav, sest inimesed pole kasvatuse abil ettevalmistatud selleks, et valida parimaid juhte ja kõige targemaid kursse. P kaebab , et lihtsate ülesannete- nagu kingategemise- juures me arvame, et ainult eriti ettevalmistatud isik võib teenida meie eesmärki, poliitikas aga oletame, et igaüks, kes teab, kuidas hääli saada, teab, kuidas valitseda linna või riiki. Kui oleme haiged, siis kutsume kogenud arsti, mitte kõige ilusama ja kõneosavama. Kui kogu riik on haige, kas ei peaks otsima kõige paremate ja targemate abi?
Kõik eelnev oli prelüüd ja nüüd asja juurde. Poliitiliste probleemide taga seisab inimese loomus. „Nagu inimene nii ka riik… valitsused erinevad nii nagu inimeste iseloomud erinevad. Riik on seda, mis ta on, seepärast, et kodanikud on seda, mis nad on… ei maksa oodata paremaid riike, seni kuni pole paremaid inimesi.” Riik tekkis, P. arvates, seetõttu, et inimesed ei suutnud üksi kõiki asju teha. Tekkis tööjaotus ja ühtlasi ka riik. Ideaalset riiki iseloomustavad neli loomutäiust/ voorust (ligikaudne tõlge kr.k sõnast arete- parim loomuomadus):

sophia – tarkus

andreia – mehisus, vaprus

sophrosyne – vaoshoitus, mõõdukus (kindel kord, naudingute ja soovide vaoshoidmine- suuta ennast valitseda.)

dikaiosyne – õiglus – see tähtsaim kõigist neist
Inimesedki on jagatud klassidesse, sest „ me ei ole oma loomult ühesugused. Üks kõlbab ühe töö jaoks, teine teise töö jaoks. Õiglases riigis tegelevad eri ühiskonnakihid oma ülesannetega ja vastavalt positsioonile tegutsevad ühiskonna hüvanguks. Iga üks hoolitseb oma osa eest. Kõike tehakse rohkem, paremini ja kergemini, kui igaüks teeb ühte tööd oma huvide ja kalduvuste järgi, õigel ajal ja vabana muudest kohustustest.”

filosoofid / valitsejad (esindavad tarkust e. sophia ja hingekomponendist: mõistust - logistikoni)

sõdurid – kaitsevad riiki väljastpoolt tuleva ohu eest ja sisepoliitikas on „valitsejate määruste kindlustajad ja kaitsjad” ehk laiemalt sõdur kui riigiametnik (esindavad mehisust e. andreia ja hingekomp. emotsiooni- thymost)

töölised ehk tootev klass (esindavad vaoshoitust e. sophrosyne ja hingekomp. iha – epithymetikon)
Nagu näha, vastavad hinge osad ühiskonnaklassidele riigis. Riik on hiiglaslik inimene. Õiglus ehk dikaiosyne sünnib kõigi nende kolme komponendi kooskõlast ja õigest suhtest .
Kuidas inimesi veenda, et ühed sobivad filosoofideks, teised sõduriteks ja kolmandad töölisteks? Tuleb jutustada neile sotsiaalne müüt: „kõik inimesed riigis on vennad, kuid jumal, luues teid, segas neisse , kes on võimelised valitsema , sündimisel kulda, sõduritesse segas hõbedat ja töölistesse rauda- kellesse, mida segati selgub hilisema elu jooksul”
Ideaalset riiki saab luua vaid kasvatades õigesti üles uue põlvkonna. Noored inimesed tuleb eraldada oma vanematest , kelle harjumuste mõju võib kasvatustööd rikkuda. „igal juhul peame andma igale lapsele ja algusest peale täiesti samaväärsed hariduse saamise võimalused, sest keegi ei või ette öelda, kus geeniuse või talendi valgus paistma hakkab, me peame otsima erapooletult, igas kihis ja rahvuses” P. leidis ka, et naisi tuleks täiesti võrdsena kohelda meestega s.t. naistel peab olema võimalus ja õigus jõuda kuni tipuni- filosoof/valitseja; selles ühiskonnas ei tohi olla mingeid sugudevahelisi vaheseinu, kui naine on võimekas valitseja, las ta valitseb ja kui mees on hea kausside pesija, siis las ta peseb ja täidab ülesannet, mis talle on meelepärane ja hästi välja kukub .
Esimesel kümnel eluaastal olgu kasvatus esmajoones kehaline. Mäng ja sport moodustagu terve õppekursuse. Esimesel aastakümnel talletatagu niipalju tervist, et kogu arstiteadus muutuks üleliigseks. Kuid sport ainuüksi teeks inimese liiga ühekülgseks ja selle jaoks, et suur julgus kohtuks õilsa loomusega, on vajalik muusika . Siinkohal jällegi tähele pannes, et olla ainult atleet on sama, mis olla metslane ja olla ainult muusik , tähendab olla sulanum ja pehmem kui oleks hea. Õppimine peab olema ilma sunnita, sest ainult nii jääb teadmine püsima- varajane kasvatus olgu pigem lõbus, sest ainult nii leiab lapses üles tema loomulikud kalduvuse ja huvid. P. leiab, et rahvas ei saa moraalne ja tugev olla ilma usuta. Peab olema religioon ja veel parem, kui sellele lisandub ka usk iseenese isiklikku surematusse: teise elu lootus annab julgust surmaga kohtudes ja taluda lihtsamini lähedaste kaotust. Kui võitleme usklikutena, oleme kahekordselt relvastatud. Ja samuti aitaks religioon meil seletada asju laste lihtsale vaimule. Ja 20.aastaselt tuleb esimene proov ja katse kõige selle kohta, mis nad on õppinud. Katse on ühtaegu nii teoreetiline kui ka praktiline: „nende jaoks peab ette kirjutatud olema nii töid kui vaevu ja võitlusi” Tuleb leida kõigi võimed ja rumalused. Kes katset ei soorita hakkavad töölisteks.
Need, kes sooritavad, saavad10 aastat lisaks kehalist , vaimset kui iseloomu kasvatust ja harjutamist. 30.aastaselt ootab ees uus tuleproov ja mitte-sooritanu hakkab sõduriks. Läbinutele hakatakse õpetama filosoofiat , sest nüüd on nad küpsemas eas ja „ei hakkaks lõbu pärast väitlema, vastu rääkima, aina asju ümber lükkama nagu noortel kombeks, kes nii kui filosoofia maigu suhu saavad, käituvad kui kutsikad , kes tirivad ja lükkavad iga asja, mis nende lähedale satub.” Filosoofia, see kallis rõõm, tähendab peamiselt kaht asja: mõelda selgelt, mis on metafüüsika ja valitseda targalt, mis on poliitika. Et selgesti mõtlema õppida tuleb noortel alustuseks uurida ideedeõpetust ja seeläbi üldistuste, järgnevusseaduste, arenguideaalide otsimine, asjade taga avastama nende suhet, tähendust, olemisviisi, toimimist ja ideaali, mille teenistuses nad on või millele vihjavad. Pärast 5 aastast ideedeõpetus uurimist saadetakse need senini vaid teoreetiliselt õppinud inimesed maailma, inimeste ja asjade „koopasse”. Üldistused ja abstraktsioonid on väärtusetud kui neid ei suudeta reaalsuses rakendada. Las meie õpilased lähevad ellu igasuguse soosinguta. Nad peavad võistlema ärimeestega, kõvapäiste individualistidega, jõu- ja kavalusinimestega. Peavad õppima eluraamatust endast. Ja see viimane kõige teravam katse peab kestma 15 aastat, mille käigus kindlasti murduvad ka mõned täiuslikuks peetud õpilased ja need, kes kadalipust läbi tulevad on 50. aastased ennastusaldavad, kained , ilma oma õpetlase edevusest ja relvastatud tarkusega.
Neist peavad saama riigivalitsejad, automaatselt- ilma valimiste teeskluseta. Sest läbi kasvatuse ja katsete on juba valik tehtud ja silmas tuleb pidada, et kõigil oli võrdne võimalus seda katsumust alustada. Filosoofidel/valitsejatel ei tohi olla eraomandust, peale selle, mis tingimata vajalik, lukke ega riive ei tohi olla ustel , palka saab kodanikelt ainult niipalju, et kaetud saaks väljaminekud (kätte raha ei jää, sel juhul), söövad ühiselt ja elavad ühiselt, neid tiivustab au ja rühmale ning riigile vajalik olemise tunne, nad on vabatahtlikult nõustunud materiaalselt piiratud karjääriga, neil ei ole naisi (perekond on egoistlik ühendus, mis takistab ühiskonnale pühendumist- ei saa olla riigimuredest tähtsamaid peremuresid) ja lapsi, sest need võetakse sündides ära (et nad hiljem ei tunneks oma last ära teiste laste hulgast ja ei hakkaks neid soosima) ja kõik kasvatavad lapsi ühiselt nii, et kõik on õed ja vennad ja iga mees on isa ja iga naine ema ükskõik, millisele lapsele. Armastatakse ühiselt ja koos kõiki- mitte egoistlikult ja eraldi väheseid lähedasi.
Kõik ülejäänud klassid säilitavad oma eraomanduse ja perekonnad.
Kasvatus peab algama sündimisega. Seepärast ei tohi ükski mees sigitada, kui ta pole täielikult terve ja peab olema vanuses 30-45. Alla ja üle selle, ei tohi olla. Meestele, kes pole 35.a. abielus, tuleb kehtestada spetsiaalne maks. Naine peab olema vahemikus 20-40. Järeltulijad, kes sünnivad lubamatuist aktidest ja sobimatutest paaridest (nt kuld ja raud) või on haiged või vigased tuleb maha jätta ja surra lasta. Sündimust tuleb kontrollida seetõttu, et ainult nii sirgub tugev ja võimekas põlvkond ja ei teki ülerahvastatust, mis sunniks uusi maid vallutama. P. riik on rahuarmastav ja sestap ei taheta tegeleda ka väliskaubandusega, mis tooks kindlasti endaga tüli kaasa ja võimalusi riiki survestada, kontrollida ja temaga manipuleerida välispartneri poolt.
Lühidalt, täiuslik ühiskond oleks niisugune, kus iga klass teeks oma tööd, milleks tal kõige sobivam loomus ja anne on ning milles ükski klass ega indiviid ei põrka kokku teistega , vaid kõik töötavad eri viisil koos terviku loomise nimel.
Kui eelnev oli kirjeldus, siis nüüd tuleb tähtsaim ehk analüüsiv tekst:
Soome tuntumaid filosoofe Saarinen võtab Platoni riigi kokku oma tõlgenduses sedaviisi- sulumärkused Põdra pandud, võib mitte tähele panna.: Demokraatia oli Sokratese hukanud- järelikult on see Platoni jaoks väär valitsemisvorm . On vaja, et mõistus juhiks. Kõige suurem viga, mida tehakse demokraatias on see, et antakse inimesele hääl, millega ta saab otsustada, aga rahva arvamus kõigub tujukalt ühele ja teisele poole (kuidas on võimalik, et veel 60 aastat tagasi valitsesid Saksamaad natsid , aga nüüd kristlikud demokraadid?)- just nimelt arvamus (aga see on ju mõjutatav!), mitte teadmine. Valimiskastide juures otsustavad paljud kodanikud arvamuse, mitte teadmiste abil. (on ju vahe sees: kas sa arvad , et sa oled naine või sa tead seda?)
Kõigil inimestel tarkust ja mõistust ei ole- seetõttu tulekski allutada end tarkusearmastajatest eliidile (on küll paha sõna, aga selle kõige paremas mõttes siinkohal). “Riikides peavad kuningateks saama filosoofid või kuningad hakkama filosoofideks”- ütleb Platon ja mõtleb selle all isegi mitte niivõrd haridust või ametit vaid eluhoiakut. Filosoof keskendab tähelepanu asjade olemusele ega lase näivustel ja kõrvalistel asjadel (nagu inimeste arvamus, mis ei põhine teadmistel) end eksiteele viia. Valitsejad suudavad anda õiglasi seadusi üksnes juhul, kui teavad, mis see õiglus on- aga seda suudab vaid filosoof.
Nii nagu riiki peab juhtima mõistus- peaks ka üksikinimest juhtima mõistus. Aga inimene teeb rumalusi, kuna ta hing koosneb kolmest komponendist ja valed elemendid võivad võimust saada. Õnnelik elu eeldab nende harmooniat. Nii nagu hinges kolm osa- nii ka riigis on kolm inimrühma. Inimene on riik miniatuuris -

hinge mõistusliku osa vasteks riigis on filosoofid-valitsejad, kelle vooruseks on tarkus. Neid kõige vähem- üksikud
2. tahe vaste hinges riigis on sõdurid, kes hoolitsevad sisemise ja välisjulgeoleku eest ja nende voorus on vaprus.
3 hinge iha ehk himustava osa vaste riigis on töölised ehk need, kes hoolitsevad teenuste ja tootmise eest ja sinna kuulub suurim osa inimestest ning nende vooruseks on mõõdukus. Riik peab selliseid inimesi suutma hoida mõõdukatena (aprilliööd ja valitsuse sõnum: ärge alluge provokatsioonidele!)
Nii tekibki ideaalne ehk õiglane riik.
Ükski ühiskonnaklass ei saa üksinda hakkama.
Kõige tähtsam on terviku huvi. Igaüks teenib tervikut , tehes seda, mis on tema ülesandeks.
Platon läheneb üksikisikule lähtudes tervikust, meie läheneme tervikule lähtudes üksikisikust.
Platon uurib indiviidi tema olemuse kaudu, meie tema isikuvabaduste kaudu.
Vanas eas polnud Platon oma utoopiavaimustust kaotanud, oma viimases teoses “Nomoi” ehk „Seadused” Ateena demokraatia jätkuvale lodevusele. Tema uueks ideaaliks on külakogukond, mis asub rannikust piisavalt kaugel, et olla vaba häirivatest võõrastest mõjudest. Hääleõiguslikke olgu 5040, sest see on kergesti jaguv arv. Nad valigu 360 hoolekandjat, kes korraldavad majandust ja annavad välja seadusi ja moodustavad 26 liikmest koosneva Öönõukogu, kes langetab otsustusi kõigis elutähtsates majandus ja kultuuriküsimustes. Kõiki ärgitatagu aktiivselt maad harima ning keerulisi finantsoperatsioone püütagu vältida. Vara pärimine olgu rangelt piiratud. Naistel olgu hariduses, majanduses ja poliitikas meestega võrdsed võimalused. Joomist ja avalikke lõbustusi reguleerigu religioon ja kaitsku rahva moraali.
Platon suri umbes 80- aastasena. Vähenõudlikku eluviisi pooldanud filosoof oli surres üsna vaene. Vaimne pärand seevastu hindamatu .