Platon Phaidon (0)

„Phaidon” on üks Platoni dialoogidest, milles Platon jutustab Echekratesele Sokratese viimasest elupäevast. Sokrates veetis oma viimase elupäeva koos oma õpilastega ning „Phaidon“ annab edasi peetud jutuajamise sisu. Sokrates arutas oma õpilastega hinge olemuse üle ja püüdis tõestada, et hing on surematu.
Platoni teoses arvatakse, et kõik sünnib vastanditest, ühed sünnivad teistest ja saadakse vastastikku teineteist, näiteks sünnib tugevamast nõrgem ja aeglasemast kiirem, ning nende vahel on kaks saamist ühest teise ja teisest esimesse. Samuti on ka elamisega, mille vastandiks on surnud-olemine, nad sünnivad üksteisest ja nende vahel on kaks saamist: suremine ja uuestielustumine. Järelikult on elavad sündinud surnuist ning surnud elavatest, et see nii oleks peavad surnute hinged kuskil olema, et tagasi sündida. Kui surnud ei elustuks peale surma, siis oleks paratamatu, et kõik on lõpuks surnud ja elamist enam poleks. Ka siis kui elavad sünniksid muust kui surnutest, sest poleks mingit abivahendit, et kõik ei hävineks surnud –olemisse. Niisiis on olemas surnutel hinged ja surnuist taaselustuvad ja sünnivad elavad.
Sokrates tõestas hinge olemasolu ka meenutamisega seoses. Kui keegi midagi meenutab, peab ta seda kunagi varem teadnud/näinud olema. Mingi asja nägemine võib meelde tuletada asja ennast, aga ka midagi muud, meenutamine juhtub vahel sarnase põhjal, vahel ka mittesarnase põhjal. Ühe asja puhul meenub ka teine kui ollakse teadlik nii nende sarnasusest kui ka erinevusest.
Me teame ka, mis on võrdsus ise. Võrdsus ja võrdsed asjad ei ole üks ja sama, kuna võrdsed asjad on vähem võrsed kui võrdne ise, siis võrdsuse enda kohta ei ole inimesed saanud teadmisi mitte võrdsetest asjadest, vaid on seda taibanud juba varem, kuna võrdsed asjad on vähem võrdsed kui võrdne ise. See tähendab, et me pidime juba enne sündi teadma, mis on võrdne ja ebavõrdne, kuid see saab olla juhtunud ainult siis, kui hing enne sündi olemas oli ning sellest aru sai.
Sokratese arvates saab eelnevat järeldada, et teadmised oleme saanud enne sündi, kuid sündides nad jälle kaotanud. Kasutades oma tajusid saame jälle oma teadmised tagasi ehk siis õppimine on meile omaste teadmiste tagasisaamine. Samuti nagu hinged on enne inimese sündi olemas, ilma kehata aga omavad arukust.
Sokrates tõestas ka seda, et hinged jäävad alles peale inimese surma. Lähtudes sellest, et kõik elav sünnib surnust, siis peab hing samuti peale surma olemas olema, sest kusagilt mujalt ta ellu tulla ei saa. Kui ta tõestab seda ka uurides mille puhul saab kokku panna ja mille puhul mitte. Kokkupandule on omane jaguneda osadeks ja olla erinevat moodi samas aga mittekokkupandavale on omane mitte jaguneda ja olla muutumatu. Asju mis on muutuvad on võimalik tajuda, kuid asju mis ei muutu ehk olevat ennast, on võimalik tajuda vaid mõtte arutlusega. Niisiis on olemas kaks kuju: nähtav ja nähtamatu. Nähtav pole kunagi ühtviisi, nähtamatu aga on muutumatu. Inimene on osalt keha ja osalt hing, hing on sarnane nähtamatule ning muutumatule ja keha nähtavale ning muutuvale. Kuna jumalik on nähtamatu ning talle on loomupärane juhtida ja käskida, surelikule aga alluda , siis on kehale kohane kiiresti hävida, hing on aga hävinematu, kuna ta on midagi jumalavormset.
Sokratese arvates lahkuvad filosoofide hinged õnnelikult, sest siis on nad vabaks saanud ekslamisest, himudest, hirmudest , rumalusest ja muust inimlikust. Selline hing on vältinud igasugust ühtsusest kehaga ning ei võta kehalt midagi kaasa. Kui hing on olnud kehaga kogu aeg seotud, seda teeninud ja ahvatletud olnud, siis eraldub ta kehast määrdunult ja räpaselt, sest miski peale kehalise ei näi talle tõeline. Seda, mis on silmile nähtamatu, ent filosoofiaga mõteldav, on ta aga harjunud kartma ja vihkama . Sokratese arvates aheldatakse sellised hinged näiteks eesliteks.
Kas hing võib hävida, sest ta on mingit viisi harmoonia , hing aga kulutab ära palju kehasid ja sureb ka ise lõpuks? Harmoonia on kokkupandud asi, hing aga on harmoonia, mis tekib pingule tõmmatud kehast. Kuna harmoonia ei teki enne kui need osad millest ta on kokku pandud. Hinged aga on olemas enne keha sündi, seepärast ei saa nad olla harmooniad. Liitne asi nagu ka harmoonia peab olema nagu need, millest ta koosneb. Harmoonia ei saa seetõttu juhtida neid, millest ta koosneb, vaid peab neile järgnema ning ei tee midagi vastupidiselt oma osadele. Kui häälestada rohkem ja täielikumalt, siis oleks harmoonia täielikum ning suurem, kui vähem ja mitte nii täielikult, siis väiksem ning vähemtäielik. Kui see kehtib ka hingele, siis üks hing oleks täielikum ja suurem kui teine. Hinges olev voorus peaks siis olema teine harmoonia ja halbus teine ebakõla. Hea hing oleks järelikult kooskõlas ja tal oleks enda harmoonias veel teine harmoonia, ebakölaline oleks ise ebakõlaline ja teist harmooniat temas ei oleks.
Jõutakse arvamusele, et hing ei saa olla teistest rohkem ega vähem, järelikult ka harmoonia ei saa olla suurem või täielikum, väiksem või vähetäielikum ning seetõttu ei saa teda ka häälestada rohkem ega vähem. Kuna hing on ikka üks ja seesama, siis ei saa ta olla rohkem või vähem häälestatud ning tal ei saa olla suuremal määral osa häälestamatuses või harmoonias kui teisel hingel. Kui halbus on häälestamatus ja voorus harmoonia, siis ei saa ühelgi hingel olla halbuses osa, selle järgi on kõigi hinged ühtviisi head. Inimest valitseb ja juhib hing, kuid hing tegutseb ka keha tundmustele vastu. Kui hing oleks harmoonia, siis ei oleks ta kunagi vastu neile osadele, millest ta juhtub koosnema. Hing aga suunab ja valitseb keha, järelikult ei ole ta harmoonia.
Kokkuvõttes Sokratese arvamust, siis ta uskus, et hinged on olemas ning eksisteerib maailm väljaspool meie oma ja hing läheb sinna peale surma, säilitades samal ajal oma olemuse. Hinged ei sure ega hävi ning nad valitsevad keha üle suutmata harmoonias koos olla.
Sokratese arvates sünnivad kõik enda vastanditest nagu ka elavad surnuist ja surnud elavaist ning kui surnud peale surma ei elustuks siis oleks kõik lõpuks surnud. Kuid Sokrates ei selgita hingede olemasolu tõestades, kust hinged alguse said ja kuidas neid juurde tuleb. Võiks ju arvata, et näiteks jumalad on hinged alguses loonud, kuid sellisel juhul oleks ju mõned inimesed sündinud hingega, mida on mitu korda „kasutatud” samas teised saaksid endale „uue” hinge, sest maailma sünnib hingestatut rohkem sellest, mis ära surevad.
Kuna Sokrates sai samal päeval surma siis võis ta enda arutlusega ka ennast julgustada ja seepärast teisi võimalusi mitte läbi kaaluda. Sokratesel oli hea mõelda, et läbi surma pääseb hing teda aheldavast köidikutset. Sellises olukorras oli kindlati kergem mõelda sellele, et surm ei olegi midagi kardetavat. Samuti on Sokratese meelest filosoofidel kerge surra, sest nende hing nagu pääseks kehast ehk raskest koormast. Kui keha on aga allunud naudingutele, siis saaks hing karistada ja peaks ringi rändama ja tagasi sündides olema kellegi sellise kehas, kes tema eelmise elu viisi sümboliseeriks, näiteks raisakotkaks. Kui hing sünnib tagasi loomana, siis loomad ei saa aru, et neil on hing ja keha vastasseisus. Nii ei saa nad elada ka sellist elu mis võimaldaks nende hingedel tagasi sündida näiteks inimesena . Loomadel ei ole võimet filosoofiliselt mõelda, seepärast ei ole kõigil hingedel võimalust õnnelik olla. Nii peaks ka suur osa inimesi tagasi sündima loomadena, millest tagasi inimeseks sündida poleks võimalik.
3