Mis on valgustus? (0)

Mis on valgustus ?
Valgustust võib käsitleda kui inimkonna vabanemist vaimupimedusest, mis tõstis pead juba 17. sajandil. Valgustuse hiilgeaeg kandus edasi 18. sajandisse ning võib väita, et valgustusajastule omane mõtteviis ulatus ka 19. sajandisse. Valgustuseks hakkas ajastut esmalt kutsuma saksa filosoof Immanuel Kant ühes oma 1784 . aastal ilmunud artiklis, kuigi valgustuslik mõtteviis oli välja kujunenud juba tunduvalt varem.
Valgustuse kujunemise eelduseks oli kahtlemata teaduse areng, mis pani paljud filosoofid kahtlema vanades tõdemustes ning kutsus esile kriitilise mõtlemise. Seega valgustuse ideoloogia rajajateks võib pidada filosoofe. Prantsuse mõtteteadlase Rene Descartes ’i põhiteos ,,Arutlus meetodist’’ väidab, et teadmiste ainsaks allikaks on inimese mõistus. Descartes kutsus kahtlema kõiges, sest just nii jõutakse tõsikindlate teadmisteni. Sellest tulenevalt sündis filosoofi põhiprintsiip – cogito , ergo sum (ma mõtlen, järelikult olen olemas).
Kuna mõttelend valgustusajastul oli kõrge mitmetel filosoofidel, siis leidub ka vaateid, mis eristuvad üksteisest. Seda võib täheldada arusaamadest ideaalsete poliitiliste vormide ja ühiskonna korralduse teemal.
Voltaire lähtus poliitilise ideoloogia väljatöötamisel loodusõiguse teooriast, mille kohaselt peaks inimkond lähtuma loodusseadustest. Tema poliitiliseks ideaaliks oli valgustatud absolutism , mis seisneb valitseja praktiliselt piiramatu võimuga tingimusel, et ta kaasab oma valitsemisse filosoofide nõuanded.
Montesquieu analüüsis kolme peamist valitsemisvormi, jõudes järeldusele, et konstitutsiooniline monarhia tagaks ideaalsuse riigi valitsemises, tuues näiteks Inglismaa. Despootiat ehk absolutistlikku monarhiat nimetas ta koletuslikuks ning vabariik sobivat ainult väikse territooriumi puhul. Küll aga arvas Montesquieu, et seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim peaksid olema eraldatud, käsitledes võimude lahususe teooriat. Valgustaja rõhutas ka kodanike vabaduse kaitset.
Kolmandaks tähtsaks vaadete esindajaks oli Rousseau , kes idealiseeris ühiskonna elu enne riikide teket, mõistes siiski suurepäraselt, et selle ideaali juurde ei saa inimkond tagasi pöörduda. Lahendust nägi ta rahva suveräniteedis, mis tähendab võimu lähtumist rahvast. Sellele põhimõttele vastas kõige paremini vabariiklik kord, kuigi tal olid ka selle suhtes omad kahtlused. Filosoof pidas oluliseks looduslähedust, temalt pärineb ka kuulus üleskutse: ,,Tagasi loodusesse!’’
Kui rääkida valgustusajastust üldisemalt, siis kõigi valgustajate peamiseks kriteeriumiks oli inimmõistus. Vana korda peeti mõistusvastaseks, uus pidi saama mõistuspäraseks. Vaieldamatult idealiseeriti ratsionalistlikku maailmakäsitlust, valgustajad olid omakorda veendunud, et ideed muudavad maailma. Ideede mõistmine aga eeldab haridust ja teadmisi.
Valgustajad seadsid eeskujuks looduse, sest see oli nende arvates ülim mõistlikkuse sümbol. Ühiskonnas peeti loodust kõige puhta esindajaks, kurjust ja halba maailmas inimkonna süüks. Kõik, mis näis olevat loodusega vastuolus , pälvis umbuskliku hinnangu.
Ideoloogiale oli omane ka valgustatud humanism . Esiplaani vallutas inimene oma vajaduste ja kirgedega, palju tähelepanu pöörati inimõigustele, levis progressiusk – usk arengusse . Samuti nõuti võimalust vabalt avaldada oma arvamust religiooni, poliitika ja moraali küsimustes. Inimõiguseid hakati käsitlema kui väärtuseid, mille inimene sai kaasa sünniga. Nõrgenes seisuslik süsteem.
See kõik vastandus katoliku kiriku õpetusele. Võitlus katoliku ja üldise kiriku ideoloogiaga oli omane Prantsusmaale, samal ajal Saksamaal valgustajad ja kirikuisad omavahelisse konflikti ei sattunud.
Kui arvata, et valgustuslikud filosoofid jumala olemasolu ei tunnistanud, siis nii see ei olnud. Valgustus küll sisendas, et see mis ei ole mõistuspärane, ei pruugi õige olla, kuid usulistes küsimustes hakati jumalat samastama loodusega - tekkis panteism. Loodusseaduseid peeti jumaliku päritoluga reegliteks, mille jumal oli inimkonnale pärandanud ning mille järgselt kõik meie ümber on loodud toimima .
Valgustus on periood inimkonna ajaloos, mis vabastas inimesed vaimupimedusest ja soodustas teaduste arengut veelgi enam ning nõrgestas kiriku rolli inimeste igapäevaelus. Inimõigused omandasid olulise tähtsuse ning oldi teel vabanemisele seisuslikust süsteemist. Valgustusele omaseid ideid on näha veel täninigi, näiteks võimude lahususe näol.