Filosoofia VI kodune ülesanne (0)

b>Filosoofia VI kodune ülesanne
I alateema
Inimeste mälu on kogemuste allikaks. Kõik need tajumised ja tunnetused, mida me aistingute kaudu saame, jäävad mälusse ning moodustavad kogemuse. Teadus ja kunst tuleb ka kogemuse läbi.
Kunst tekib siis, kui paljudest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest. Kogemusest tuleb see naiteks, kui teatakse , et konkreetselt seda inimest, kes poeb seda haigust, aitas see asi. See on aga kunsti asi, kui määratleda, et see asi aitas üht laadi inimesi, kes põdesid seda haigust, ehk näiteks mõnda gruppi või hulka inimesi. Seega kunst on üldine ja seepärast laiem mõiste.
Kogemus, on arukamate inimeste oskus meeltetajusid korjata oma mälus ja neid kasutada. Kunst ongi osa kogemusest ja on tulnud selle läbi.
Inimesed, kes on on saanud kogemusi oma töö käigus, on edukamad , kui need, kellel on teadmised, aga praktikat ei ole. See tuleneb sellest, et nad teavad üksikuid asju oma tegevusvaldkonnas, kuigi võibolla neil ei ole üldisi teadmisi. Samas on ka olemas vastupidine olukord, kui on olemas teadmisi, aga neid teadmisi ei osata üksikasjades rakendada. Tähtis on omada teadamisi üksikasjades, sest me puutume meid ümbritsevaga üksikasjaliselt kokku.
Seda saab seletada ravimise näitel. Arstid ravivad ühte inimest ja nad ei saa lähtuda üldisest, sest selle üksikinimese puhul võivad mitte kehtida rohud , mis olid mõeldud üldisele. Selle konkreetse inimese organism erineb üldisest ning tuleb lähtuda ainult üksikust inimesest. Nii et need, kellel on üldised teadmised, sageli eksivad üksiku ravimises.
Siiski peame me üldise teadjaid targemaks, sest tarkus tuleb teadmisest, mitte kogemusest. Üldise teadjad teavad põhjust, kogejad aga ei tea, miks üks või teine asi nii on. Me peame töödejuhatajat targemaks, sest ta teab põhjust, aga näiteks käsitööline ei tea põhjust, kuid tal on seevastu kogemusi.
II alateema
Aristotelese arvates toimub kõik maailmas põhjuslikult. Samas võib ühel asjal olla ka mitu põhjust.
Aristoteles toob välja mitmed põhjuslikkuse vormid. Üks nendest on materiaalne põhjus ehk see, millest see asi tehtud on. Näiteks maja materiaalseks põhjuseks on kivid , või kullast ehete põhjuseks on kuld . Materiaalne põhjus on see, millest see asi koosneb.
Formaalne põhjus määrab ära asja olemuse. See on näiteks maja kavand, mida on vaja eelnevalt realiseerida. Kui maja kavand oleks teistsugune, siis seda me peaksimegi majaks. Teiste asjade puhul on neil vorm. Näiteks tassi puhul on tal oma vorm, mis teeb temast tassi. Kui tal oleks taldriku vorm, siis ei peaks me teda tassiks vaid taldrikuks.
Liikumispõhjus on liikumise ja paigalseisu lähtekoht. Sellest kohast saab alguse asjaga toimuv muutus. Maja puhul on liikumispõhjuseks ehitustöölised, ehk need kes hakkavad maja kavandi järgi looma.
Eesmargipõhjus on see, millepärast see asi eksisteerib. Asju luuakse mingil eesmärgil. Maja puhul on eesmärgiks pikaajaline vajaduste rahuldamine. Inimene
ehitab maja, et seal saaks mugavalt elada.
III alateema
Filosoofia on eriline teadus, mis erineb teistest ja tegeleb sellega, milles teised huvitatud ei ole. Filosoofia uurib mitte ainult olevat, vaid ka selle üldist loomust, selle mida talle on omane iseenesest. Filosoofia eesmärgiks on oleva printsiipe ja põhjuseid uurida ning saab öelda, et see on ainuke teadus, mis enne kõike uurib oleva olemust.
Oleva oluliseks tähendusteks peetakse mateeriat ning vormi. Mateeria all määratletakse seda, millest mingi asi tehtud on, selle materjali. Aga vormi all mõistame ideekujundeid. Vorm selgitab meile asja olemust, ja mille jaoks see vaja on. Iga asi meid ümbritsevas maailmas on määratletud oma vormi poolt. Need kaks põhjust moodustavad üht tervikut , ning alati on olemas iga asjal.
Mateeria all mõistab Aristoteles selleks, millest asi tehtud on. Mateeriaks ei saa pidada substantsi, sest ta ei määratle olevat. Mateerial on võimalik määratleda vormi ja olemasolu, kuna vormil puudub kehaline olemasolu. Mateeria on võtnud suvalist vormi, ning ta on võimeline seda vastu võtma, sest ta ei ole määratud.
Vorm on asja ideekujund, mis näitab seda, mille pärast ja kuidas see asi eksisteerib.
Substants Aristotelese järgi ongi see olev, mille puhul me saame mateeriat ning vormi eraldada. Substants on kõige oleva alus ja põhjus.
Mateeria ja vorm koos moodustavad üht terviku ning see tervik ongi asi iseenesest, ehk olev.
Võimalikkusena on mateeria niisugune vorm, mis ei ole saanud tegelikkuseks ehk sellist vormi veel ei ole, kuid mis siiski saab tegelikkuseks.
Vormi võimalikkus on mateeria ning vorm iseenesest on tegelikkus. Vorm tegelikkusest on kehaline olemise määratlus , realiseerunud vorm.
Näiteks võib tuua kuldkera . Iseenesest on see substants, ehk vormi ning mateeria ühend. Selle vormiks on see, miks ta on kera ja mateeriaks on see, mis materjalist ta tehtud on ehk kuld. Kuldkera esineb realiseerunud võimalikkusena, vormina ja kuld kuldkera võimalikkusena ehk mateeriana. Kuid ka kuld ise on realiseerunud võimalikkus, ehk vorm. Tema vormiks on see, mille tõttu ta kujutab endast kulda.
Teiseks näiteks võib tuua puud. Puu kasvab alles metsas, siis on ta laua võimalikkus. See tähendab, et sellest mateeriast on võimalik realiseerida tegelik laud. Tegelikkuseks võib
saada ainult see, mis võimalikkusena juba olemas on. Kui võtame
mateeriaks näiteks liiva, siis sellel mateerial puudub võimalikkus
saada lauaks. Puu on laud võimalikkusena.
IV alateema
See, kes on tark ( jumal ) ei püüa targaks saada. Jumal teab kõike ja ta on juba tark, seega ta ei ihalda tarkust. Filosoofid kui tarkuse armastajad püüavad alati targaks saada. Nad peavad ennast mitte tarkadeks ja püüdlevad alati selle poole. Tarkus seisnebki selles, et alati püütakse veelgi targemaks saada ega olda endaga rahul. Inimesed, kes võiksid millegi poole püüelda, kuid ei tee seda, on nõmedad ning nende viletsuseks ongi see, et nad arvavad endil kõik olemas olevat. Filosoofidel, kes asuvad tarkade ja nõmedate keskel on pidev iha tarkuse vastu ning selle iha rahuldamise tõttu ongi filosoof targem jumalast, kes oma loomu poolest filosoofiaga ei tegele.
Kellel tema enese arvates midagi ei puudu, ei ihaldagi seda, millest tal puudust on. Siit teeksin ka järelduse, et ka jumalal on puudused. Jumal kui eeskuju inimestele, ei näita inimestele sellist eeskuju, et tuleks püüelda tarkuse poole. Võib ju väita, et jumal on tark ja seepärast ei püüagi ta targemaks saada, aga sellisel juhul ütleksin mina, et tark on see, kes püüdleb tarkuse poole, mitte ei pea ennast targaks.