Platon „Politeia“ (0)

Platon „Politeia“(teksti analüüs)
Platon peab ühiskonda kuuluvaid inimesi vangideks, kes on ahelais ning pole seetõttu kunagi maailma näinud. Ta väärtustab filosoofide kui täiuslike valitsejate rolli, kelle töö on inimesi harida, kaitsta ja ühtsusele manitseda.
Autori meelest on ühiskonnas elavad inimesed kui vangid koopas . Nad on lapsest saadik ahelates olnud ja näevad vaid enda ette. Ainuke valgus, mis neile paistab on nende selja taga, mistõttu vangid näevad endid ja teisi vaid varjudena koopaseinal. Varjud on vangide ainsaks maailmapildiks ja ettekujutuseks reaalsusest.
Platoni arvates ei ole lihtne seda vangidele nii tuttavaks saanud maailmapilti muuta. Esimeseks põhjuseks on tõsiasi, et kui keegi ka vabastaks inimesed nende ahelatest ja võimaldaks näha neile seni selja tagant paistnud valgust, siis see pimestaks nad ja oleks valus ning ebameeldiv. Selle tagajärjel pööraksid inimesed tagasi tuttavate asjade poole koopas. Teiseks, ühiskonnas elavad inimesed on juba harjunud sellega, mida nad on kogu elu pidanud nägema, antud juhul varjudega . Kui nüüd neile öeldaks, et seni nähtu oli vaid killuke tegelikkusest, siis ajaks see inimesed vaid segadusse ja ei veenaks neid, et näidatav valgus on tõelisem, kui neile tuttavad varjud.
Koopast välja pääsemine idee maailma põhjustab inimeses esialgu pimedust , uute asjadega harjumine võtab aega. See protsess toimub sammhaaval, mille käigus inimese maailmapilt endise elu suhtes muutub. Viimaks mõistab inimene koopas veedetud aja negatiivset mõju ja hakkab oma endistele kaasvangidele kaasa tundma ning jõuab järeldusele, et ükskõik kui kehval elujärjel on maapealne elu parem koopas valitsevatest arvamustest. Selle põhjuseks on koopa ja maapealse elu erinevus teineteisest. Koopas on vabadus piiratud, inimene on ahelais ning ei näe muud, kui varje , millega ta peab leppima kui tegelikkusega. Maapealne elu võimaldab inimesel näha tõelist reaalsust ja terviklikku , nii öelda suur pilti, näha, et päikene on see, mis koopasse varje heidab.
Kui inimene, kes on näinud päikest ja käinud koopast väljas, peaks naasema pimedasse koopasse, et oma kaasvange harida, naerdaks ta üle. Tema maailmavaade on muutunud, kuid nii nagu oli alguses raske valgusega harjuda, on nüüd raske tagasi pimedusse tulla ning ka kaasvangid näevad seda, mistõttu nad ei tahagi koopast lahkuda. Raske on õpetada inimestele seda, millest neil vähimatki aimu ei ole. Platon ütleb, et kuigi haritust ei ole võimalik koopas elavatele inimestele sisendada, on võimelisus ja vahend harituseni jõudmiseks kõigil hinges olemas. Siit järeldabki Platon, et hariduse andmine seisnebki inimesele vahendi kätte näitamises, mille abil inimene, olles suunatud õigele teele, saab ennast seejärel ise harida.
Platoni arvates sobivad polist kõige paremini valitsema filosoofid , kes on kord koopast väljas käinud ja valgust näinud ning seejärel naasnud taas vangide juurde osa võtmaks nende vaevadest. Filosoofid on need, kelle töö on teiste eest hoolitseda ja rahvas kooskõlla viia. Parimateks polise valitsejateks sobiksid filosoofid seetõttu, et on saanud täielikuma hariduse, mis võimaldab neil vangidest kordi paremini pimedust mõista ja igat varju ära tunda. Teiseks, filosoofid ei soovi olla valitsejad ja ei ihalda võimu, sellest tulenevalt on võim jagatud ühtlaselt ja sellist polist juhitakse kõige vähemate mässudega. Kolmandaks , filosoofidel puuduvad polise juhtimisel isiklikud hüved kuna nad on juba oma tarkuse poolest tõeliselt rikkad. Viimaks sobivad filosoofid kõige paremini polist valitsema kuna nad teavad, kuidas seda kõige paremini juhtida, kaitstes ja hoolitsedes teiste eest.