Pseud (0)

Teadusfilosoofia õpetamisel on vaja teha mitmeid valikuid : osad on seotud filosoofiaga üldiselt, osad kitsamalt teadusfilosoofiaga. Selgitan järgnevalt oma valikuid.
Igasuguse filosoofia õpetamise puhul on valida kahe põhilise lähenemise vahel: probleemide keskne ja filosoofia ajaloo keskne õpetamine. Ajaloo keskne õpetamine tähendab, et valitakse üks hulk filosoofe, kes ajaloos endale ühel või teisel moel nime teinud ja räägitakse nende eluloost, küsimustest, mida nad käsitlesid, millistele tulemustele nad jõudsid ja kuidas nad selliste tulemusteni jõudsid. Probleemide keskne õpetamine tähendab, et valitakse üks hulk küsimusi, mis on ühel või teisel moel olulised filosoofias ja räägitakse, milles küsimus seisneb ja kuidas seda küsimust lahendatakse kaasajal . Kahtlemata on teadusfilosoofia ajalugu huvitav ja õpetlik, kuid minu teadusfilosoofia kursus keskendub teadusfilosoofia probleemidele. Kumb lähenemine valitakse, sõltub enamasti valija taustast ja tema seisukohtadest filosoofia olemuse kohta. Osad peavad filosoofia ajalugu oluliseks, teised mitte. Küsimus on paljuski selles, kas usutakse filosoofilise progressi ja arengu olemasolusse; kas usutakse, et Platoni filosoofia on sama hea kui mõne meie kaasaegse oma; kas usutakse, et kaasaegsetel filosoofidel on midagi varasematele filosoofidele lisada või ei. Nii kummaline kui see ka ei tundu, leidub neid, kes ei usu arengu olemasolusse. Mina isiklikult usun. Ja seetõttu, kui meid huvitavad tõesti vastused teadusfilosoofia küsimustele, siis tuleb pöörduda kaasaja filosoofide tekstide juurde ja mitte filosoofia ajaloo suurkujude tekstide juurde. Teine põhjendus probleemi keskse õpetamise kasuks on see, et sellisel moel õpetatakse teisi aineid; ei ole olemas analoogi, kus ainet õpetatakse ajaloo keskselt nagu filosoofiat püütakse õpetada. Ei õpi me ju matemaatikas kõige pealt rooma numbritega liitma ja lahutama , vaid ikka kohe araabia numbritega; samuti ei õpetata meile arvude esteetilisi omadusi; ei õpi me ju astronoomias planeetide asupaiku leidma Ptolemaiose süsteemi järgi, vaid ikka mõne kaasaegsema järgi; ei õpi me ju ajaloos kõige pealt seda, millise hinnangu 19. sajandil baltisakslased Eesti muinasaegsele alistamisele andsid ega seda, kuidas Nõukogude ajal Vabadussõda mõisteti, vaid ikka seda, kuidas kaasaegsed ajaloolased neid ajaloo sündmusi käsitlevad; ei õpi me ju bioloogias Linnė eelkäijate kombel punastsõstart nimetama “Grossularia, multiplici acino: seu non spinosa hortensis rubra, seu ribes officinarium”, vaid ikka Linnė kombel “Ribes rubrum”; ei õpetata ju meditsiinis palavikku jäävannidega ravima või opereerima tuimestust kasutamata, vaid mingil kaasaegsemal moel. Miks peaksime siis filosoofiat õppima ajaloo kaudu?!
Isegi kui on valitud probleemide keskne ja kaasaja keskne filosoofia õpetamine, on ikkagi mitmeid variante , kuidas seda teha. See ilmneb näiteks teadusfilosoofia õpikutest. Tasub näiteks võrrelda Chalmersi teadusfilosoofia õpikut “Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?” ja Alex Rosenbergi teadusfilosoofia õpikut “ Philosophy of Science ”. Rosenbergi õpik keskendub mõistelisele analüüsile: teadustes kasutatakse mitmesuguseid mõisteid, mille lähem selgitamine on filosoofide pärusmaa. Sellisteks mõisteteks on näiteks: teaduslik seletus, teooria, eksperiment, vaatlus , hüpotees, ennustus , loodusseadus , mõõtmine, mudel jne. jne. Seevastu Chalmersi õpikus keskendutakse mitte eel-loetletud mõistetele, vaid teadusliku tegevuse ja teadusliku teadmise erinevatele käsitlustele: millisel moel teadust tehakse või peaks tegema ja kuidas mõistetakse või peaks mõistma eelnimetatud mõisteid ühe või teise teadusfilosoofia esindaja arvates. Mina olen aluseks võtnud Rosenbergi lähenemise. Sellise valiku alus on järgnev. Kahtlemata filosoofias on palju erinevaid koolkondi ja käsitlusi ja lõplikku ja püsivat tulemust ei paista kusagilt ja armsaks saanud käsitlusest on võimalik lõpmatuseni kinni pidada. Kuid see ei sobi sõnumiks filosoofia õpijale. Sooviks, et üliõpilasele muutuks teadus mõistetavamaks ja selgemaks ja mitte seda, et ta lahkub veel suuremas segaduses kui enne. Sooviks, et üliõpilane lahkub uute teadmistega teaduse kohta ja mitte seda, et ta lahkub usus, et ei teadlased ega filosoofid täpselt tea isegi, mida ja milleks nad teevad. Rosenbergil on pakkuda konkreetsemaid tulemusi ja koolkonnaülest teadmist teaduse kohta.
Viimase 40-50 aasta jooksul on teadusfilosoofias hakkatud pöörama märkimisväärset tähelepanu teadusajaloole ja teadussotsioloogiale. Sellise pöörde on esile kutsunud Imre Lakatosi ja Thomas Kuhni tööd. Minul ei ole plaanis pöörata teadusajaloole ja teadussotsioloogiale nii suurt tähelepanu kui eelnimetatud seda nõuavad. Minu sõnumiks ei ole mitte see, et need käsitlused ei ole olulised, vaid pigem see, et leidub veel olulisi teadusfilosoofia teemasid , mis jäävad Lakatosi, Kuhni ja nende järgijate huvialast välja ja et leidub veel teadusfilosoofe, kes oma tähtsuselt ja mõjukuselt ei jää Lakatosile ja Kuhnile alla, kuid kes ei hooli teadusajaloost ja teadussotsioloogiast; näiteks Bas van Fraassen.
Teadusfilosoofia on juba väga vana, kui ta pole pärit antiigist , siis uusajast kindlasti. Viimase 50-60 aasta jooksul on tekkinud veel üks iseseisev ja teadusfilosoofiale vastanduv filosoofia haru: tehnoloogiafilosoofia. (Senimaani käsitleti (kui üldse käsitleti) tehnikat üldise teadusfilosoofia raames.) Minu kursuse eripäraks on tehnoloogiafilosoofia teemadele teadusfilosoofia teemadega võrreldava mahu andmine. Kui mul oleks võimalik annaks loengulegi nimeks Teadus- ja tehnoloogiafilosoofia. Tulevikus võiks tehnoloogiafilosoofia osakaalu veelgi tõsta. Tehnoloogiafilosoofia põhiliseks sõnumiks on, et inseneri- ja tehnoloogiateadused on midagi enamat kui lihtsalt “rakendatud teadused ”; et neis teadustes on mingit muud sorti teadmised kui on tavapärastes teadustes; et need teadused tegelevad maailmaga hoopis muul viisil kui tavapärased teadused. Ja kuna leiduvad märkimisväärsed erinevused, siis on vaja ka eraldi tehnoloogiafilosoofiat: tehnika mõistmiseks ei sobi või ei ole piisavad need tulemused, mis teadusfilosoofias saadakse. Põhjendus sellise valiku kasuks peaks olema ilmne. Kuna tegemist on Tehnikakõrgkooliga, siis oleks mõistlik mitte tegeleda sellise teadusfilosoofiaga, mis on väljatöötatud füüsika, keemia, ajaloo, sotsioloogia vms. teaduse põhjal, vaid just nimelt inseneriteaduste ja tehniliste teaduste põhjal. Teine põhjendus oleks see, et tehnoloogiafilosoofia sõnum on äärmiselt kena ja tehniliste teadustega tegelejaid kõrvust tõstev: te olete erilised, teil on erilised teadmised ja erilised oskused, mida ühelgi füüsikul, keemikul, ajaloolasel, filosoofil, jne. ei ole. Enesehinnangu tõstmiseks on selline sõnum üliõpilastele ilmselt ideaalne.
Ehkki võib-olla mitte enam nii jäigalt kui mõned aastakümned tagasi, kuid siiski on kombeks vastandada kaht suurt filosoofia koolkonda : analüütiline filosoofia ja kontinentaalne filosoofia. Minu loeng on selgelt analüütilise filosoofia kallakuga. Sellise valiku tegelik põhjus on minu enda filosoofilise hariduse taust ja vaated, mistõttu ma lihtsalt ei ole pädev õpetama muud kui analüütilist filosoofiat. Sellise valiku kasuks saab tuua ka muid põhjendusi. Analüütiline teadusfilosoofia on tugevalt seotud matemaatika, füüsika, keemia ja muude loodus- ja reaalteadustega. Kontinentaalne teadusfilosoofia on tugevalt seotud ajaloo, kirjandusteaduse, kunstiteadustega jms. humanitaar - ehk vaimuteadustega. Tehnikakõrgkoolile sobib ilmselt paremini selline lähenemine, mis on seotud füüsika ja matemaatikaga ja mitte lähenemine, mis on seotud ajaloo ja kaunite kunstidega. Teine põhjendus: kontinentaalsetel filosoofidel on küll olemas mahukas tehnika käsitlus, kuid: kuna neil puudub vastav haridus ja kokkupuude , siis on nende käsitlus väljas poolt, võhiklik ja pealiskaudne. Tõsiselt võetavat tehnika käsitlust saab esitada ikkagi see filosoof , kellel on vastav kokkupuude olemas. Kolmas põhjendus: kontinentaalsed filosoofid on äärmiselt negatiivselt meelestatud loodusteaduste ja tehnika suhtes. Tehnikat peetakse suureks ohuks inimeseks olemisele. Selline sõnum ei sobi tehnikakõrgkooli üliõpilastele; analüütilise tehnoloogiafilosoofia sõnum erilisusest sobib paremini.