Bruno Meder, 120636IAPB13, Filosoofia kodutöö nr 2 POLITEIA (VII raamat514a-521 b) Platon Põhiidee: Parimad riigijuhid ja-rajajad oleksid oleksid need haritud ja valgustatud inimesed, kes ihkavad võimu kõige vähem. Nad oleksid õiglased ning tooksid rahva pimedusest välja. Artikli kokkuvõte-analüüs: · Koopavõrdpilt kujutab harimatust ühiskonnas, vaimse arengu puudumist, eluaegset ühe koha peal sammumist. Sellistel ühiskonnaliikmetel puudub mitmekülgne nägemis- ja mõtlemisvõime ning nad ongi piltlikult aheldatud pimedasse koopasse, kust enam
Platon ,,Pidusöök" Aristoteles ,,Metafüüsika" Platon kirjutab oma essess Erosest ehk armastusest. On paratamatu,et ihaldatakse seda millest tuntakse puudust. Inimene ihaldab seda, mis pole talle kättesaadav ja mida tal ei ole, või seda, mis ta ise ei ole ning millest ta puudust tunneb. Armastuse ja ihaluse object on see, millest keegi puudust tunneb. Filosoofid asuvad tarkade ja rumalate ( nõmedate) vahepeal, seega nad püüdlevad tarkuse poole. Nad on tarkuse ihalejad. Tähendabki filosoofia ju kreeka keeles Phileo + Sophia = armastan +
Kristina Jablokova TABB22 113272 Aristoteles "Metafüüsika" Kõik inimesed püüdlevad teadmiste poole. Kõige rohkem armastatakse neid teadmisi, mida saadakse silmade kaudu, sest nägemine paneb meid kõige rohkem tunnetama ja eristama erinevusi asjades. Meeltetajudest ei peeta ühtki veel tarkuseks. Need, kellesse tekib meeltetaju põhjal mälu, on arukamad ja õppimisvõimelisemad kui need, kellesse ei teki mälu. Arukad ilma õppimiseta on need, kes ei suuda kuulda helisid. Õppivad need, kellel on mälu kõrval meeltetaju. Nad elavad kujutluste ja mälestustega, kuid kogemustest saavad nad vähe osa. Inimsugu elab ka arutluste ja kunstiga. Inimestel tekib kogemus mälust. Teadus ja kunst tulevad inimestele kogemuse kaudu, sest kogemus ongi loodud kunst. Kui tekib kogemuse arvukatest arusaamadest üks üldine arusaam, siis tekib kunst. Arusaam, et Kalliast, kes põdes seda ja seda haigust, aitas see ja see, sam
osa Platoni dialooge. Esiteks paigutuvad jutustatavad sündmused pidusöögist Agathoni juures mitmesse raami: Platon räägib meile, kuidas Phaleroni Apollodoros räägib, kuidas Kydathena Aristodemos räägib, kuidas Phaidros jt. pidusöögil viibinud kõnesid pidasid; kusjuures Sokratese kõne sees tekib veel omakorda raamjutustus, kui Sokrates räägib, mida Diotima talle rääkinud.[1] Teiseks jutustab Platon (või Apollodoros või Aristodemos) kogu pidusöögi toimumist väga värvikalt. Jutustus algab sellest, kuidas Aristodemos tänava peal Sokratest kohanud ning nad koos Agathoni peole läinud, ning lõpeb sellega, kuidas järgmisel hommikul on kõik kas ära läinud või magama jäänud ning kuidas Sokrates üksi ärkvel on ning kuidas ta „veetis ülejäänud päeva nagu tavaliselt, õhtu saabudes aga läks koju puhkama“ (241[2]).
Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses on kujunenud traditsiooniks nimetada kogu varasemat perioodi Kreeka teoreetilise mõtlemise ajaloos eelsokraatiliseks ja tollaseid mõtlejaid eelsokraatikuteks. Tehnilises mõttes on osutatud periood järgnevast erinev selle poolest, et varasematelt kreeka mõtlejatelt pole säilinud terviklikke teoseid. Seevastu Sokratese-järgse aja filosoofia suurkujudeks on Platon ja Aristoteles, kellelt on säilinud ulatuslikud terviklikud teosed. See seab filosoofia-ajaloolise interpretatsiooni järgneva aja puhul muidugi hoopis soodsamasse olukorda. Tõsi, Sokrates ise on selles suhtes üsna raskesti interpreteeritav mõtleja. Temalt pole saanudki teoseid säilida, kuna ta neid ei kirjutanud – tema filosofeerimine oli üksnes suuline. Mistõttu on see meile tuttav üksnes niivõrd, kui tema kaasaegsed on seda üles tähendanud. Mitmed Sokratese kaasaegsed ongi seda
-eesmärgid (telos) Epictetos – sündmused ei ole kahjulikud, vaid meie arvamus nendest. -õnn kui lõppeesmärk > lõplik, kõrgeim hüve> mitteinstrumentaalne ÕNN=VOORUS (stoikud arvavad) Erinevad arusaamad: Epikuurlased Tavaarusaam: Platon: Sokrates noomib ateenlasi nende valede Ainus hüve on nauding- ataraxia – vaba ärevusest, valust. eesmärkide eest (rikkus, kuulsus, au), õiges on tarkus, tõde, au) Eeldused: Kolme sorti inimesed: nauding, kuulsus, voorus head sõbrad (nende ringis)
2. Kuidas on võimalik määratleda ilu? Shakespear loeb iluks midagi ebamaist, mis siit maailmast ei pärine, näiteks Julia ilu (Romeo ja Julias). Ilu on alati olnud mingi iha objekt. Eriti teiste ilu näiteks seks partneri ilu. On olemas kahte sorti ilu: objektiivne ilu ja subjektiivne ilu. Subjektiivse ilu all mõistetakse midagi sellist, mis kuulub vaatlejale. Objektiivset ilu kirjeldab kõige paremini Platon. Platoni jaoks tähendab ilu asjade omadust olla sarnane asjade arhetüüpidele. Nende kaudu näitavad nad ise ennast arhetüüpidena ehk presentsus teeb asju ilusaks. Ilusateks asjadeks loetakse ka asju, mis 6 matkivad kosmost. Kuna kosmos on harmooniline seega ilusad asjad on kõik harmoonilised. Ilus võib peituda ka matemaatikas ja numbrites kuna need on enamjaolt sümmeetrilised.
kavatsus. Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa
Kõik kommentaarid