Filosoofia lohutus (0)

Tallinn Ühisgümnaasium
„Filosoofia raamat“
Essee
Liina Roosileht
11c
11. aprill 2009 Tallinn
See raamat käsitleb mitmeid tänapäeva inimestele olulisi probleeme. Autor valis välja ajaloost kuus suurt filosoofi: Sokrates , Epikuros , Seneca , Montaigne , Schopenhauer , Nietzsche , kelle töödest loeb ta välja juhtnööre igapäevaeluks. Raamat jaotub omakorda kuueks alajaotuseks: lohutus ebapopulaarsetele, lohutus vaesetele, lohutus pettunutele, lohutusküündimatutele, lohutus murtud südametele ning lohutus raskustes olijatele. Alain de Botton toob välja igas alajaotuses mitmeid lohutusi, ta võtab ette ühe filosoofi ning pakub välja tema mõtted, mis peaks igale vaevlevale hingele rahuldust pakkuma. See kõik peaks igaühe ümber veenma ning panema mõistma, mis elus siiski kõige olulisem on. Autoril on võime tuua palju näiteid koos hea huumoriga ning vaimukusega. Minagi leidsin, kuidas see raamat mind tugevalt mõjutama hakkas. Lihtsad seletused hakkasid kiiresti külge ning oli tore ka teistega neid arutada ning omadele järeldustele jõuda.
Igas ühiskonnas kehtivad omad arusaamad selle kohta, mida tuleks uskuda ja kuidas käituda, et vältida kahtlustusi ja ebapopulaarsust. Ometigi oleks vaja mitte uskuda kõike, mis on loodud, vaid kasutada enda tervet mõistust. Mitte keegi pole ilma jäänud võimalusest ja suutlikusest ise midagi luua ja loogikale põhinevaid ideid välja mõelda. Seepärast ei tohiks karta end tõestada targal ning kütkestaval moel, isegi kui teised sellest lugu ei pea. Need filosoofid, kellest raamatus „Filosoofia lohutus“ juttu tuleb, ei kartnud ära põlatust, nad uskusid seda, mis tundus neile loogiline ning südamelähedane.
Sokrates sündis 469.aastal eKr Ateenas. Tema välimus polnud just kiita, kuid sõbrad pidasid igati lugu tema tarkusest ja huumorimeelest. Mis ta siis õieti targaks tegi? Tegeles ta ju igapäevaselt võõrastega suhltemisega, püüdes nendega filosoofilist juttu arendada. Üks väepealik oli öelnud: „...Kui keegi iganes Sokratesega lähedalt kokku puutub ja temaga koos viibides arutleb, läheb paratamatult nii, et ka sel juhul, kui ta esmalt hoopis mingi muu asja arutamisega alustas, ei saa ta Sokratese poolt kõneluse käigus segadusse aetuna lõpetada enne, kui hakkab aru andma iseenda kohta: sellest, mismoodi ta elab praegu ja mismoodi on ta elanud oma eelnenud elu. Ja kui ta juba on peale hakanud, ei jäta Sokrates teda enne rahule, kui on kõik hästi ja ilusti järele katsunud.“
Rikkaid võidakse imetleda, kuid nende imetlemine sõltub sellest, kuidas nad on oma rikkused saanud, nii nagu ka vaesus iseenesest ei räägi midagi konkreetse inimese moraalsest väärtusest. Pole olemas siduvat põhjust, et rikka mehe teeb vooruslikuks tema vara ning samas, et vaese mehe võiks muuta kõlvatuks ainuüksi viletsus .
Sokrates julgustabki meid mitte muutuma jõuetuks nende inimeste enesekindluse ees, kes ei oska mõtlemise keerukusest lugu pidada.See, mis kuulutatakse ilmselgeks ja „loomulikuks“, on seda harva. Sokrates mitte ainult ei aita meil kujutleda, et teisedki võivad eksida, vaid pakub lisaks välja lihtsa meetodi, mille abil saab inimene otsustada, mis on õige. Igaüks, kellel on uudishimulik korrastatud mõistus ja kes soovib tervest mõistusest tulenevaid tõekspidamisi kaaluda, võib alustada linnatänaval mõne sõbraga vestlust ja jõuda Sokratese meetodit järgides vähem, kui poole tunniga paari läbimurdelise ideeni.
Mis siis on Sokratese terve mõistuse uurimise meetod? Kui antakse väide, millele ei saa esitada ratsionaalseid vastuväiteid. Seega on väide tõene, kui seda ei saa ümber lükata. Võib mõelda kahte moodi: „Vapper käitumine tähendab seda, et lahingus ei taganeta“. Mõnele võib see õige tunduda, isegi enamikule, aga samas on erandeid. Kuidas siis sellest moodustada tõene väide, mida ei ole võimalik ümber lükata? „Vapra tegutsemise juurde lahingus võib kuuluda nii pealetung kui ka taganemine.“ Sokratese mõtlemismudel pakub võimalust kujundada välja seisukohad, millesse isegi tormiga silmitsi seistes võib tõelise eneseusalduseda suhtuda .
Sokrates tunnistas puhtast südamest isegi kohtus, et ta püüdis igati veenda kõiki, et nad ei hakkaks muretsema oma isiklike asjade pärast enne, kui nad pole muretsenud iseenda ja enda võimalikult paremaks ja mõistlikumaks muutmise pärast. Sokrates ei jätnud oma filosoofiat , et ellu jääda. Ta jäi endale kindlaks ja veel ülima rahuga. Inimesele ei peaks muret tegema mitte talle vastu vaidlevate inimeste arv, vaid põhjused, mille pärast nad seda teevad. Seega tuleks hoopis tähelepanu pöörata mitte ebapopulaarsuse olemasolule vaid põhjustele.
Sokrates ütles: „Vaata siis, kas pole sinu arvates hästi öeldud, et austama ei pea mitte kõiki arvamusi , vaid mõnesid peab, teisi aga mitte, ja mitte kõikide inimeste arvamusi ei pea austama, vaid ühtede omi peab, teiste omi aga mitte...Kasulikud aga on arukate inimeste arvamused, kahjulikud arutute omad... Niisiis , mu armas sõber, ei pea me nii palju muretsema mitte selle pärast, mida enamik meist räägib, vaid selle pärast, mida ütleb asjatundja õigluse ja ebaõigluse alal, tema üksi ja ütlasi tõde ise.“ Ei tohiks hoolida populaarsusest, vaid tervest mõistusest ning sellest tulenevaid loogilisi tulemusi, mis võivad tähendada palju rohkem, kui kõigile meeldimise püüdlus. Mitte ükski ei saa kõigile meele järele olla. Tuleks teha nii nagu sisetunne ning mõistus ütleb ja et see põhineks loogikale. Arvata, et ebapopulaarsus on tõe sünonüüm, oleks niisama naiivne kui uskuda, et see on eksimise sünonüüm. Mõtte või tegevuse paikapidavust ei määra mitte see, kas enamik sellesse usub või hoopis hurjutab, vaid kas see allub loogikareeglitele.
Sokratese võisid hukka mõista kohtunikud , kuid see ei pruukinud tõestada seda, et ta on eksinud. Sokrates asus surmale vastu kindla rahumeelsusega, samas kui tema kaaslased halastamatult nutsid. Filosoof anus sõpru, et nad lõpetaksed selle kurvastamise ja maha rahuneksid. Kõik pealtvaatajad olid valust pinges , samas kui Sokrates oli ainus, kes ei olnud murtud. Ta oli kõigest sellest üle ning ei põigelnud vastu paratamatusele.
Epikuros sündis 341.aastal eKr Samose saarel, paar miili Väike- Aasia läänerannikust. Epikuros ei sarnanenud teiste temaaegsete filosoofidega ning see mis ta filosoofiat selgelt teistest eristab, on meeleliste naudingute olulisuse rõhutamine. Ta on öelnud: „Nauding on õnneliku elu algus ja lõppsiht“ ja „See, kes ütleb, et ta pole veel filosofeerimise eas või et see iga on mööda läinud, sarnaneb sellele, kes ütleb õnne kohta, et selleks sobiv iga pole veel käes või et seda pole enam.“ Paljud kritiseerisid sellist mõtteviisi, kuid hoolimata nendele leidis Epikurose õpetus toetajaid. Ta pidas filosoofia ülesandeks aidata inimesel interpreteerida ähmaseid segadusi ja iha impulsse tema sees ning päästa ta seeläbi ekslikest õnnesepitsustest. Epikuros sõnastas oma mõtte kokkuvõtvalt: „Sest nii, nagu pole mingit kasu arstikunstist, mis ei suuda kehast välja ajada haigusi, pole kasu ka filosoofiast, kui see ei suuda välja ajada hinge kannatusi.“
Epikurose arvates polnud õnn seotud rahaga ja varandusega, vaid hoopis millegi raskemini tabatava, kui kättesaadavaga ka vaesetele. „Kõigest, mida tarkus pakub selleks, et kogu elu õnnelikult elada, on kõige olulisem omada sõprust.“
Alain de Botton toob lihtsalt ja arusaadavalt välja tegeliku õnne valemi Epikurose mõtete põhjal: „Tõelised sõbrad ei hinda meid maiste kriteeriumide järgi, neid huvitab isiksuse tuum; nagu ideaalset partnerit, nii ei mõjuta ka nende armastust meie vastu ei välimus ega ühiskondlik positsioon, seega ei pea me muretsema selle pärast, et kanname vanu riideid , ega kartma tunnistada, et sel aastal on vähe raha teenitud. Iha rikkuse järele ei tuleks sugugi mitte alati mõista kui janunemist luksusliku elu järele – hoopis olulisemaks motivatsiooniks võib olla soov tunnustuse ja hea kohtlemise järele...käputäis tõelisi sõpru võivad tagada armastuse ja lugupidamise, mida varanduse eest võib-olla ei saagi.“
Raamatus „ Filosoofia lohutus“ on välja toodud mitmed võimalused, mõistmaks, et rikkus ei ole tegelikult mitte mingi varandus, samuti ei suuda see meid õnnelikuks vormida. Mõne asja ihaldamine on vea tegemine. „Suurima rikkuse omamine...ei vabasta hinge rahutusest ega too kaasa märkimisväärset rõõmu.“ Meil ei ole vaja endale esemeid hulganisti kokku osta – see meid õnnelikuks ei tee. Targem oleks mõelda, kas meil on neid asju üldse vaja läheb. Paistab, et tegelikult kõik mida me koju varume, ei ole otseselt vajalikud ning ilma milleta me saaksime samahästi õnnelikud olla. Rikkalik toit võib olla meeliülendav nauding, kuid me võime sama hästi elada ka ilma selleta. Samas mõne eseme soetamisel, võib olla mingi teine algselt meile mõistmatu alateadvuse soov. Näiteks ostes mullivanni, kus lesida, on tegelikult inimesel hoopis soov olla üksinda ja mõelda. Kindlasti on mullivann mugav võimalus rahu ja vaikuse saamiseks, kuid tegelikult võime me mõelda ka mujal, kui me suudame sinna tekitada endale mõtlemiseks mugava keskkonna.
Seneca, tuntud filosoof oli umbes samasuguses olukorras, kui kunagi oli olnud Sokrates. Ta pidi tegema enesetapu oma perekonna ees. Mitmed katsed ebaõnnestusid ning tema kaaslased nutsid lohutamatult, kuid Seneca jäi rahulikuks ning püüdis nende julgust taastada. Seneca proovis ka mürgikarika ära joomist , kuid ta astus surmale lõpuks vastu hoopis auruvannis, aeglaselt piineldes, samas külma rahuga. Filosoof oli kord maininud Sokratese kindlameelsust: „Kui vajate näidet, siis võtke Sokrates, paljutalunud rauk , kes kõigis katsumisis vintsutatuna jäi siiski võitmatuks niihästi vaesuses , mille ta jaoks muutis raskemaks kodune koorem , kui ka vaevades, mida ta talus nii lahinguväljal, kui ka kodus, kas siis naise tõttu, kelle kombed olid toored ja keel häbematu, või laste pärast...Nii et ta elu möödus kas sõjas või türannide valitsuse all...See kõik aga jäi Sokratese hinge suhtes nii mõjutuks, et isegi ta näoilme ei muutunud. Milline imeline ja ainuline kiitus: kuni lõpuni ei näinud keegi Sokratesest rõõmsamana või kurvemana. Ühesuguseks jäi ta keset säärast saatuse ebaühtlust.“ Ka Seneca tegi katset olla sama ühesugune igas olukorras ning püüda säilitada meelerahu ning laskmata end häirida Saatuse keerdkäikudest. Seneca sai sellega hiilgavalt hakkama. Seneca aga teadis, miks ta suutis sellisele ärevusele vastu panna, mis teisi inimesi tihti vaevab: „Temale [filosoofiale] võlgnen ma elu, ja see on veel vähim, mida temale võlgnen.“
Seneca lõi ka oma frustatsioonisõnastiku. Miks me vihastame siis, kui võtmed on ära kadunud? Miks me ei suuda rahulikuks jääda? Samas rahulikumatel hetkedel võib vihastaja vabandust paluda ja selgitada, et teda haaras enda võimusesse vägi, mis oli temast endast palju tugevam. Tugevam kui tema mõistus. Seneca arusaam asjast aga on, et viha ei tule mitte kontrollimatust kirepuskest, vaid põhimõttelisest veast loogilises mõtlemises. See põhimõtteline viga aga on parandatav. Seneca arusaamade järgi panevad inimest vihastama tema ohtlikult optimistlikud arusaamad, sellest, kuidas maailm ja teised inimesed välja näevad. Kõige paremini suudab inimene taluda neid pettumusi, milleks ta on end ette valmistanud ja mida ta mõistab, ning kõige rohkem haiget teevad need, mida inimene kõige vähem oodata oskab ja mida ta põhjani mõista ei suuda. Tuleks aga leppida elu paratamatu ebatäiuslikkusega. Me ei vihastuks hoopiski nii kiiresti, kui me loobume igasugustest liigsetest ootustest.
Samuti tuleks igaks päevaks valmistuda selleks, et Saatusel võib olla meile „üllatus“ varuks . Ei ole liiga dramaatiline, et sõbraga hüvasti jättes, oleme teadlik saatuslikest võimalustest, pärast mida pole elu enam endine. Elus on kõik võimalik.
Kunagi ei tohi mõelda, et kui meil midagi viltu veab, siis oleme me selle ära teeninud ning väärime karistust. Sellega kaasneb aga tunne, et meiega on käitutud ülekohtuselt. Peaks aga arvestama elu juhuslikkude elementidega, mis meid võib-olla häirivad, kuid mida ei tohiks nii tõsiselt võtta.
Ärevuse vastu saab mõtlemisega, analüüsimisega, mis võib juhtuda siis, kui soovid ei täitu. Tavaliselt sel juhul leitakse, et kõige aluseks olnud probleemid on tagasihoidlikumad, kui nendest võrsunud ärevus. Kui tehakse endale kindlaks, et probleemid soovi täitumisel pole nii rasked ja vaevalised, kui pealtnäha paistis , siis kaob ka pinev ärevus. Seneca ei hoolinud põrmugi maistest keerdkäikudest: „Mina ei ole kunagi saatust usaldanud, ka siis mitte, kui ta näis rahumeeldena. Kõik, mis ta mulle üliheldelt kokku tõi: raha, ametid, soosingu, panin ma sinna, kust ta nad ilma mind häirimata tagasi nõuda sai. Olen hoidnud tema annid endast kaugel: seetõttu viis ta nad ära, kiskumata neid mu küljest.“
Alati on arvatud, et mõistus on midagi ülimat. Cicero lausus kord nii: „Pole teist nii sulnist tegevust kui teadmiste omandamine; teadmisi omandada tähendab veel selles maailmas viibides õppida tundma mateeria lõpmatust, looduse, taeva ja maa ja mere suursugusust. Teadmised on meile õpetanud vagadust, mõõdukust ja südamesuurust; teadmised rebivad meie hinge pimedusest välja ning näitavad talle kõiksugu asju, kõrgeid ja madalaid, esimesi ja viimaseid, ja kõike, mis nende vahele jääb; teadmised varustavad meid kõigega, mida on tarvis, et elada hästi ja õnnelikult; nad õpetavad meile, kuidas elada oma elu ilma rahulolematuse ja meelehärmita.“ Montaigne aga vaidles sellele vastu. Tema arvas , et mõistus justnimelt tekitab õnnetust. Inimestele langeb palju rohkem hädasid osaks kui loomadele. Kits võib rahulikult süüa oma rohuliblet karjamaal ning olla õnnelik ja rahulik, ilma et ta oleks õppinud ja teadmisi omandanud . Ilma et tal oleks keeruline mõistus, mis inimesel on. „Kas söendame siis väita, et suur eelis, mõistus, mille pärast me nii palju kisa teeme ja millele tugenedes me peame ennast kogu ülejäänud loodu isandaiks ja valitsejaiks, on pandud meisse meie piinamiseks? Mis mõte on asjade tundmaõppimisel, kui me kaotame seeläbi rahu ja puhkuse, milles me muidu viibiksime...“
Montaigne arvab ka, et inimesel tuleks leppida oma kehaga ning mitte jagada end pooleks. Seetähendab aru saada, et mõistus ja hing käivad koos meie kehaga ning me peame mõlemat poolt aksepteerima ja mitte häbenema.
Nagu Epikuros, nii uskus ka Montaigne, et sõprus on õnneks hädavajalik komponent: „Rõõmu eest, mida pakub sobiv ja meeldiv kaaslane , ei ole ükski hind liiga kõrge. Oo, sõber! Kui õige on vana ütlus, et sõbraga koos olla on vajalikum ja meeldivam kui elemendid tuli ja vesi.“
Montaigne käis College de Guyenne koolis, kus õpetuse arsaamaks oli: mida rohkem saadakse maailmast teada, seda parem. Montaigne aga avastas veel ühe olulise asja, mida koolis polnud enne mainitud : „Kui inimene oleks tark, hindaks ta iga asja väärtust selle järgi, mis on tema eluks kõige vajalikum ja sobivam.“ Montaigne’i intelligentsuse skeemi järgi on raamatute juures oluline selle kohasus ja kasulikkus elus; pole niivõrd oluline teada täpselt peast , mida Platon kirjutas või Epikuros mõtles, kui hinnata, kas see, mida nad ütlesid, on huvitav ning võiks aidata inimesi igapäevases elus. „Teadlased, kelle kätes on raamatute üle kohut mõista, ei hinda midagi muud peale õpetuse ega tunnista muid vaimse tegevuse ilminguid peale eruditsiooni ja teadmiste...“
Arthur Schopenhauer sündis 1788. aastal Danzigis. Ta oli veendunud pessimist , kes vaatab tagasi oma sündimisele mitte just kõige positiivsemalt: „Me võtame oma elu kui kasutut ja häirivat episoodi olematuse õndsalikus puhkuses.“
Schopenhauer suhtub armastusse ebamugava reaalsusega: „Armastus...sekkub igal tunnil kõige tõsisematesse tegevustesse ja viib mõnikord kimbatusse isegi targematest targemaid. Ta segab end kõhklusteta...riigimeeste läbirääkimistesse ja teadusmeeste uurimistöödesse. Ta oskab poetada armukirjakesi ja sõrmuseid isegi ministriportfellidesse ja filosoofilistesse käsikirjadesse...Mõnikord tuleb selle nimel ohverdada...tervis, teinekord rikkus, ametikoht ja õnn.“
Me oleme harjunud , et mõned inimesed hakkavad meile meeldima ja mõned mitte. Mispärast see aga nii on? Schopenhauerit ei üllatanud selline valivus üldse. Tema arvates armutakse sellesse, kellega saadakse terveid järglasi. Elutahe suunab meid nende poole, kes suurendavad meie võimalust saada kauneid ja intelligentseid järglasi. Kokku sobitakse siis, kui üksteist täiustatakse võrdselt, näiteks pikale mehele meeldivad lühikesed naised, sest see eeldab et võimalusel sünnib parajat kasvu järglane, kes pole ei liiga pikk ega ka liiga lühike. Seda nimetatakse kokku Schopenhaueri neutraliseerimise teooriaks. „Igaüks pürib teiste inimeste abil oma nõrkuste, puuduste ja prototüübist erinemise elimineerimise poole, et need vead kestma ei jääks ega areneks täielikuks ebanormaalsuseks lapses, kes kasvama hakab.“ Samuti peab aga Schopenhaurei tõdema, et sobilikkus ja kirglik armastus käivad haruharva käsikäes.
Schopenhauer on hea lohutaja murtud südametele. Filosoofi käest on võimalik leida lohutavat teadmist, et valu on normaalne. Mitte keegi pole loomupäraselt selline, et teda ei saaks armastada . Aga ärapõlgajatele tuleks õppida andestama. „ Pimedusse süüvimise perioodide vahel tuleks alati püüda muuta pisarad teadmisteks.“
Friedrich Nietzsche arvates on iga sorti raskused alati teretulnud. Seda soovis ta ka oma sõpradele: „Sellistele inimestele, kes minusse kuidagi puutuvad, soovin ma kannatusi, hüljatust, haigust, jõhkrat kohtlemist, alandust – ma soovin, et nendele ei jääks tundmata sügav enesevihkamine, iseenda umbusaldamise piin, võidetu viletsus.“ Ta nägi raskustes eneseteostamise võimalust. Temas toimus sügav muutus Napoli lahe ääres puhkusel olles ning silmitsedes imekaunist päikeseloojangut. Kuna igasugune saavutus on illusioon, peaks tark inimene pühendama end pigem valu vältimisele kui naudingute otsimisele, elama vaikselt ning ohutult. Nüüd ei otsinud ta enam mitte valu, vaid püüdis seda vältida.
Kõige enam pakkuvad inimlikud eesmärgid näivad olevat lahutamatult seotud piinade kasvuga, kõige suuremate rõõmude allikad asuvad ebamugavalt lähedal kõige suuremate valude allikatele. „...küsige endilt, kas puu, mis peab uhkelt kõrgusse kasvama, saab läbi ilma halva ilma ja tormita.“
Kahjuks aga ainult raskustest ei piisa. Tähtis on viis, kuidas valule vastu astutakse. „Tuleb õppida taluma seda, mida pole võimalik vältida. Meie elu on nii nagu maailma harmooniagi kokku pandud vasturääkivatest asjadest, just nagu erinevatest helidest: magusatest ja kibedatest, teravatest ja lamedatest, pehmetest ja järskudest.“ Igast probleemist on võimalik kasvatada enda jaoks valmis midagi kasulikku . Mitte iga asi, mis tekitab hea enesetunde, pole ilmtingimata kasulik ja mitte iga asi, mis haiget teeb, pole halb.
Alain de Botton tõi välja tõsiselt veenvaid argumente kuulsatelt filosoofidelt ning ma nõustun nendega täielikult ja olen isegi leidnud midagi uut ja huvitavat raamatust „Filosoofia lohutus.“ Tähtis on nüüd leida üles need ülespanekud, mis aitavad mul ennast edasi arendada ja mind elus kaugemale viia.