Filosoofia KT parandus (0)

Jorgen Alasoo
IATB113080
Mis on tunnetus a priori ja a posteriori; analüütiline ja sünteetiline otsustus ning nende erinevus – koos näitega.
Posteriori tunnetus on sõltuv kogemusest, ta algab kogemusega, ta on empiiriline . A priori tunnetus on puhtast arust, ilma meeli kasutamata. A priori ei eelda kogemusi. Analüütiline otsustus mõtestab millegi lahti, kuid ei lisa midagi, ta on a priori. Selline objekt, mille mõismiseks pole vaja eelnevat kogemust. Näiteks „keha“, see sõna ütleb ära et tegemist on ulatuvusliku objektiga( Kanti järgi on kõik kehad ulatuvuslikud). Sünteetiline otsustus eeldab aga millegi lisamist. Näiteks „keha on raske“. Kanti järgi ei saa me sõnast keha välja lugeda, kas ta on raske või mitte ehk me peame talle midagi lisama, teda täiustama. Sünteetiline otsustus on a prosteriori ning tema mõistmiseks on meil vaja eelnevaid kogemusi. Kuid sünteetilisel otsustusega kaasneb ka erand (arvude liitmisel). Arvude x ja y liitmisel saame me kokku nende summa (x+y). Kuid selle vastuse saamiseks peame me kasutusee võtma abivahendid .
Hegeli määratlused abstraktse mõtlemise kohta. Lisada oma arusaam nende kohta + mis on otsustus (määratlus)
Hegeli järgi tegelevad abstraktse mõtlemisega vaid harimatud. Harimatu on see, keda valdab mõttelaiskus ja kes läheb alati abstraktse mõtlemise teed. Hegeli näide mõrtsukast iseloomustas sellist tendentsi väga ilmekalt . Nimelt kui keegi on nimetatud mõrtsukaks, siis harimatu inimese jaoks on sellega kõik öeldud, ta ei vaevugi selles isikus mitte midagi muud nägema. Selle lihtsa sõnaga on harimatu jaoks hävitatud igasugune inimloomus. Samuti juhtub ka harimatuga, keda on solvatud. Seda näitlikustas lugu turul, kus turunaine leidis tema munasid solvanud naises vaid negatiivset. Abstraktne mõtlemine välistas võimaluse näha ostjas midagi head.
Ühtlasi on Hegeli jaoks abstraktne mõtlemine midagi negatiivset ja midagi, mis on omane vaid harimatutele. Lihtsamalt öeldes on tema jaoks abstraktne mõtlemine üldistamine, eelarvamustel põhinev otsuste tegemine. Lihtsalt öeldes on harimatu siis lihtsalt keegi, kel pole mahti asjasse süveneda, mõttelaisk isik, massiinimene. Kui keegi on ära sildistatud, siis sellest piisab harimatule, et anda hinnang inimese kohta.
Teise näite omapäraks on see kui harimatu tundeid on solvatud. Turunaine tundis end puudutatuna kui ostja kommenteeris tema mune, mis olevat mädanenud. See tegu kustutas turunaise jaoks aga igasuguse võimaluse, et ostjas midagi positiivset näha. Koheselt seostas ta absoluutselt iga omaduse negatiivsega ning maalis ostjast absurdselt halva pildi.
Otsustus sisaldab subjekti ja predikaati. Kujutluste ühendamine teadvuses on otsustus. Otsustused jagunevad analüütilisteks ja sünteetilisteks ning aproorseteks (kogemustest sõltumatuteks) ja aposterioorseteks (kogemustel põhinevateks).
1. Kes on filosoof - mille poolest ta erineb Jumalatest / tarkadest ja võhikutest / inimestest ning oma arusaam sellest erinevusest 2. Miks on filosoofid parimad polise valitsejad – kaks põhjendust ja oma arusaam selle kohta 3. Mis on idee ja millised on ideele iseloomulikud jooned(lisage oma arusaam selle kohta mis on idee).
1. Filosoof on inimene, kes pühendab oma elu tõelisuse püüdmiseks. Ta tahab saada sama targaks kui jumal(jumal juba on tark), ta püüdleb tarkuse poole ning ta teadvustab endale, et tal ei ole piisavalt teadmisi. Tarkust omandama hakkavad inimesed on võhikud. Nad on tarkuse poole püüdlemise algusjärgus. Tarkuse ja nõmeduse vahepeal on need inimesed kes tarkust taga ajavad. Nõmedad on need inimesed kes arvavad et neil on kõik eluks vajaminevad tõekspidamised (tarkused) juba selged ning ei soovi neid seepärast juurde omandada.
2. Filosoofid on parimad polise valitsejad, sest nemad on näinud tõelisust (või siis nad püüdlevad selle poole). Nad teavad, mis on tõeline hüve, nemad on pääsenud neist ahelaist koopas ning oskavad ka inimesi tõelisuse koha pealt harida. Samuti on filosoofid need, kes ei ihka võimu, ehk siis valitsemine ei ole nende jaoks meelistegevus, mistõttu ei oleks rivaalitsemist, nad võtaksid valitsemist kui kohustust, mis on vaja polise hüvanguks ära teha. Oma arvamusest nii palju, et Platon pidas filosoofe ilmselgelt kõige vooruslikemaks ja paremaks inimgrupiks. Kogu tema filosoofiat arvestades tundub loogiline, et inimene, filosoof, kes pühendab oma elu tõe püüdmisele, on parim valik Polise juhtimiseks . Kõik teised olid Platoni jaoks aheldatud koopas ja teadmatud tõelisuse olemasolust.
3. Idee on Platoni järgi mingisugune täiuslikkuse vorm. Kõigel siin meie maailmas on olemas kusagil ülevas ideedemaailmas oma vaste . Puul on olemas ideedemaailmas idee puust. Isegi abstraktsetel mõistetel on ideed. Ideedel üleüldse põhinebki meie reaalne maailm. Meie maailm on muutuv, kaduv vastupidiselt ideedega, mis on igavikulised , muutumatud, sõltumatud.
Idee on iga asja juures see, mis asjas alati samaks jääb, st ei teki, hävi ega muutu. Idee pole ka nähtav, vaid on nähtav nö „hinge silmale “ või mõtlemisele. Ideed peetakse lähedaseks asja olemusele, sellele mis teebki selle mis ta tegeliskult on. Määratleda püütakse ideed kui üldist, mis üksikule ühine on.
Esitage õige induktsiooni meetod: kolme tabeli kirjeldus (soojuse näitel) ja milles on iga tabeli tähendus. Selgitage mille poolest on tegemist induktiivse meetodiga. Kõigi nelja iidoli võimalikult täpne iseloomustus koos ühe näitega Baconilt iga iidoli kohta (välja arvatud teatri iidol ).
Esimene tabel:
Siia kuuluvad kõik juhtumid , kus eksisteerib valgus. Samal kujul soojust omavad objektid on need objektid siiski olemuselt üksteisest erinevad(tuli, päikese kiired). Erinevad omadused eemaldatakse ja jäävad ainult ühised omadused.
Teine tabel:
Siia kuuluvad esimeses tabelis esinenud omadustega sarnased juhtumid(eksisteerib valgus), kuid need objektid ei „kiirga“ soojust(kuu, säästulamp). Tehakse kindlad omadused milleta soojus ei eksisteeriks ja eemaldatakse need mis ei mõjuta soojuse eksistentsi.
Kolmas tabel:
Esimese ja teise tabeli võrdluses leitakse, millised tegurid on soojuse olemasoluks vajalikkud ja millised mitte(valguse olemasolu ei tahenda automaatselt soojuse olemasolu). Mitme põhjuse puhul, mingil kindlal omadusel, tehakse katseid, et leida üks ainuke olemasoluks vajalik omadus.
Tegemist on induktiivse meetodiga, kuna induktiivse meetodi puhul järeldatakse ühe asja teatava omaduse olemasolul, et see omadus on ka mõnel teisel asjal või et see omadus on sellel asjal ka tulevikus. Asju järeldatakse üksikult üldisele samm-sammult ehk võimalikud lahendused arutatakse läbi. Otseselt lahenduseni ei jõutagi, leitakse võimalikud lahendused lihtomaduste analüüsimise kaudu.

• Hõimuiidolid – Inimloomusel ja nende hõimul põhinev. Erinevatel inimsetsel võivad hõimuiidolid olla üsnagi sarnased. Hõimuiidolite erinevad liigid: a) Vastuolulist tõrjudes tõmbub inimaru automaatselt otsustatud asjade poole. b) Inimaru töötab peatumata ning on ihkav, ta püüdleb koguaeg edasi. Kõik inimesed on loomult ühesugused,inimloomus on sõltumatu inimindiviidi eripärast.
  

• Koopaiidolid – Indiviidi iidol. Inimese iseärasused, mis on neile iseloomulikud ja mida teised inimesed mõistavad(kogevad) teisiti(ehk siis mitte kõik teised sellest indiviidist vaid iga indiviid eraldi võib mõista erinevalt). Koopaiidolite erinevad liigid: a) Üksikutesse mõtisklustesse ja ka teadustesse kiindumine . b) Siiski ei saa pidevalt mõtiskleda ühe asja üle. Mõtiskleda tuleb vaheldumisi, mingi aja tagant teostada mõttesuuna vahetus ja hiljem algse mõtte juurde tagasi minna. Inimindiviidid on indiviididena erinevad, inimest kujundavate tegurite mõju oleneb inimvaimu eripärast.
  

• Turuiidolid - Inimesed kasutavad suheldes ja arutledes sõnu, mille tähendus on ebatäpne või millel pole üldse tähendust. Sellisel juhul takistavad sõnad tunnetust ning inimene ongi turuiidoli kütkes. Turuiidolite erinevad liigid: a) olematud asjad(fortuuna). b) Asjad, mis on segaselt piiritletud (külm/soe).
  

• Teatri- iidolid – Teaduste, filosoofiate ning tõestuste tulemina on inimvaimu jõudnud teatri-iidolid. Teatri-iidoli nimetus pärineb sellest, et erinevaid näidendeit on mitmeid ja neid on võimalik omavahel kombineerida, samamoodi nagu on võimalik kombineerida erinevaid filosoofiaid. Teatri-iidol on elujooksul teaduslikult omaks võetud ja mitte kaasa sündinud.
  

Esitage meetodi neli reeglit ja selgitage, kuidas saate aru reeglite nõuetest / mõttest. Selgituse juures mõelge sellele, kuidas lahendatakse geomeetrias hulknurga pindala ülesannet Mis mõttes on tegemist deduktiivse meetodiga? Vastamisel arvestage, et peamine reegel on reegel 1 ja reeglid 2-4 moodustavad omaette terviku. Võrrelge seda Descarteś`i seisukohaga kainest inimarust ja selle rakendamisest.
Esimene reegel:
Tähtis on kõike eitada mida ei olda ise kogetud(aistitud). Üleliia ei tohiks arutleda ja omada eelarvamusi kahtluste osas. Liigne kahtlemine ei ole hea. Otsustustes peaks peituma ainult see, mis on selgesti arusaadav ja ei tekitaks kahtlusi.
Oluline on igasugust informatsiooni saades , see küll nö „omaks võtta“, kuid selles kahelda ja seda kindlasti analüüsida. Inimesed tõlgendavad erinevat informatsiooni erinevalt ja sellest võib tekkida hiljem problemaatilisi ebakõlasi. Kujundi pindala leidmisel, pean kõigepealt veenduma, et valem vastaks antud kujundi tingimustele, vastasel korral ei pruugi antud valem antud kujundi pindala leidmiseks sobida, vastus tuleb vale ehk valem osutub kasutuks.
Teine reegel:
Kõiki probleeme mida me kogeme ja soovime endajaoks lahti mõtestada, oleks kasulik jaotada nii väikesteks osadeks , kui vähegi võimalik. Kui me suudame endale need kõigeväiksemad osad selgeks teha, siis üksikute tükkide kokkupanemine ei tohiks olla probleem ja me suudame sellisel juhul ka suuremast pildist paremini aru saada.
Kujundi pindala leidmisel ei pruugi me alati sellele kindlale kujundile vastavat pindala valemit leida. Kui aga kujund jagada mitmeks väikemaks osakeseks, suudame me leida vastava pindala valemi nende väiksemate kujude jaoks. Hiljem tuleb need väikesed pindalad kokku liita ja saamegi suure kujundi pindala.
Kolmas reegel:
Asjade korrastamine ja kord, olenemata esemete keerukusest, aitavad meil lihtsamini neid aduda ja endajaoks selgeks teha. Seda isegi siis kui esemel puudub igasugune „kord“(kindel piiritlus).
Enne suurte probleemide lahendamist, tuleks osata lahendada väikseid probleeme. Kui me ei oska leida väikeste kujundite pindalasid on võimatu leida ka suure kujundi pindala(mis koosneb nendest väikestest kujunditest).
Neljas reegel:
Asjade mõtestamisel on väga tähtis, et me suudaks endale mõtestada ka kõik sellega tihedalt ja vähem tihedalt seotud asjad. Asja täielikuks mõistmiseks ei tohiks välja jätta mitte ühtegi temaga seotud objekti. Aitab kaasa vigade tuvastamisel.
Suurte probleemidega kaasneb suur eksimis võimalus ja ka viga on raskem leida. Jaotades suure probleemi väikesteks osadeks muutub probleem väiksemaks ja teda on lihtsam lahendada(ehk probleem leidub tegelikult väikeses osas, aga kogu probleemis on seda lihtsalt raskem leida). Sama on mingi objekti pindala leidmisel. Selleasemel et otsida kogu objekti valemitest ja pindalast viga, tuleks objekt jaotada väikesteks osadeks ja otsida viga sealt.
Tegu on deduktiivse meetodiga, kuna deduktiivse meetodi tuumaks on vaatluse või mõõtmise põhjal hüpoteeside püstitamine, nende põhjal ennustuste tegemine ja ennustuste paikapidavuse kontrollimine korratavate katsete teel. Inimaru on loodud(tõsi, seda küll teatud treenimise abil ehk õppimise tagajärjel) püstitama hüpoteese ja neid siis järgi katsetama. Kõigepealt kasutatakse enda teadmisi ja nö kujuldeldavalt töötatakse see midagi läbi. Seejärel katsetatakse (kui vaja mitmeid kordi ), et veenduda kas see midagi ja selle toimimine /mitte toimimine on reegel või on see juhuslik.