Euroopa kunst (0)

Hispaania maalikunst

Baroki ajal loodi Hispaanias peamiselt vaimulikke pilte ja portreesid. Valitsesid rasked pruunikad toonid ning keldriluugivalgus, mis andsid pinget nii imelistele pühaku-legendidele kui ka tõetruudele portreemaalidele.
Vanim ja omapäraseim Hispaania baroki suurmeistrite seas on kreeka päritoluga kunstnik, hüüdnimega El Greco ( Kreeklane , õige nimega Domenicos Theotokopoulos; 1541-1614) järgi. Kuigi võõramaalane, kes tõi endaga kaasa mõjutusi sünnimaalt ning maneristlikke jooni oma õppeajast Itaalias, oskas see geniaalne maalija olla hispaanialikum kui hispaanlased ise. Tema maalides avaldub see pärand, mille hispaanlaste hinge olid jätnud katoliku kirik ja ähvardav inkvisitsioon. Inimesed on tal tavaliselt pikaks venitatud, nende näod kõhnad ja piinatud. Ekstaasis pööravad nad pilgu sünge tumeda taeva poole; sinnapoole tungivad nagu leegitsedes kõik maali rahutud , teravad vormid. Selline ilmekas ja kergesti äratuntav inimtüüp kordub El Grecol nii pühakulugudes kui ka portreedel.
Pärast El Grecot lõid tumedatoonilisi ja usuhardaid pühakupilte Jusepe de Ribera (1590- 1652 ) ja Francisco de Zurbaran (1599-1664); enam värvi ja kergust on Bartolome Esteban Murillo (1618-1682) kuusirbil seisvates madonnades, kelle ümber pilvede vahel lendlevad inglikesed; selle aja kohta üsna elulised on Murillo pildid tänavapoistest.
Üks kõigi aegade tuntumaid hispaania kunstnikke üldse on Diego Velazquez (1599-1660) - tõetruude, suure inimestetundmisega loodud portreede autor. Teda tunnustas õukond ja ta sai luua sadu pilte kuninglikust perekonnast ja õukondlastest, kääbustest ja õuenarridest - kuigi ta oli alustanud tavaliste inimeste ja igapäevaste esemete maalimisega. Korduvalt maalis ta väikest printsess Margaretat. Eriti õnnestunud ja usutav on portree salakavalast paavstist Innocentius X-st. Mõned suured maalid lõi Velazquez ka õukonnaelu, ajaloo ja mütoloogia ainetel . Äratab imetlust, kui meisterlikult oskas ta. edasi anda esemete materjali, õhku ja valgust; tundub isegi, nagu heljuksid ta maalidel hämaratesse ruumidesse langevas päikesevalguse vihus imepisikesed kullakalt helendavad tolmukübemed.
El Greco. Krutsifiks Murillo. Kerjuspoiss

Hollandi kunst 17. sajandil

16. ja 17. sajandi vahetusel sai Holland iseseisvaks, Flandria jäi aga edasi katoliikliku Hispaania võimu alla. Nüüdsest peale läks eri suundades ka mõlema maa kunst . Flandrias muutus see toredust taotlevaks õukonnabarokiks, Hollandis seevastu aga omandas lihtsama, kodusema ilme. Seetõttu ei maksa hollandi kunstist otsida ka arhitektuuri ja maalikunstialaseid suurteoseid- neile kunstiliikidele ei pööratud seal suuremat tähelepanu. Seda võimsam, mõjurikkam ja imetlusväärsem on aga Hollandi 17. sajandi maalikunst.
Kuigi 17. sajandi hollandi maalis oli jooni barokist, jäi ta tagasihoitumaks ja läbinisti realistlikuks, tõetruuks. Et enamasti polnud pildid mõeldud mitte kirikute või losside seintele , vaid kodanlaste elutubadesse, siis tehti nad mõõtmetelt väikesed. Selle järgi ongi hakatud osa hollandi kunstnikest nimetama “väikesteks hollandlasteks”, ehkki nende teened olid kõike muud kui väikesed. Eriti armastati žanri- ehk olustikumaali . Pieter de Hooch (1629-1684) maalis hubaseid hollandi kodusid ja õuesid.
Naisi köögis, pitsi niplamas, kirja lugemas, üldse rahulikke argitoimetusi näeme Jan Vermeer van Delfti (1632-1675) intiimsetel piltidel. Tavaliselt toimub tal tegevus siseruumis, kuhu külje pealt aknast langeb mahe valgus, pannes särama mõne pärlikee, heleda juuksekihara või tooli polstrinaela. Vermeeri armastatuimad värvid on sinine ja kollane. Vermeeri arvuliselt väike looming (kõigest 35 meie ajani säilinud maali) on aga hiljem omandanud tohutu kuulsuse ja mõjujõu.
Imetlusväärse meisterlikkusega on edasi antud rõivaste läikiv atlass ja vaipade sügavad samettoonid Gerard Terborchi (1617— 1681 ) maalidel. Viimaseid võib ara tunda ka selle järgi, et tihti on mõni maali tegelane seljaga vaataja poole. Žanripiltides eelistati jõukuse ja heaolu näitamist. Kuigi meistrid, nagu Jan Steen (1626- 1679 ) või Adriaen van Ostade (1610— 1685 ) maalisid ka vaesemat rahvast ja talupoegi, siis ikka jõudehetkil, mitte kunagi tõeliselt rasket tööd tegemas.
Elumõnude näitamise ülesannet teenisid ka natüürmordid. Kallid hõbenõud, kristallpeekrid, läbi-paistavad klaasid või siis tumedal taustal erendavad lillekimbud, vaagnad küpse puuviljaga, mida võluva pisiasjana täiendab mõni putukas või liblikas , samuti terved laua-täied jahisaaki - selliseid asju armastati kujutada neil piltidel. Imehästi on hollandi natüürmortidel edasi antud erinevate esemete materjal.
Hollandi maastik on lage ja vaesevõitu, kuid maastikumaalide loojad võtsid abiks valguse ja õhu, pilvede ja taeva peegeldused kanalite vees ning lõid väga lihtsaid, kuid kauneid pilte armastatud kodumaa loodusest. Neil näeme suurte puude ja veskitega lagendikke, luidetega rannavaateid, koduseid külatänavaid. Merekaubandusest rikastunud Hollandis tekkis uue alana meremaal, karjamaa vaadetest arenes välja loomamaal, harrastati ka linnavaateid. Tuntumaid hollandi maastikumaalijaid on Jacob van Ruisdael (1628/29-1682)
Kõrgele tasemele tõusis Hollandis portreemaal . Seda soodustasid tollal moes olnud suured grupipildid mitmesuguste ametkondade ja ühingute esindajatest. Inimesed neil maalidel on enamasti väärikates mustades rõivastes, mida täiendavad suured valged kraed ja kätised. Tihti kujutatakse kõrgetes ülalt aheneva põhjaga torukübarates mehi, vahel ka tärgeldatud tanudes vähese iluga vanemapoolseid emandaid. Selliseid pilte lõi ka kuulsaim tolleaegne portretist Frans Hals (1580-1666). Peamiselt maalis ta aga värvikamaid tüüpe: kõrtsikülastajaid, mustlasi, suurte pitskraede ja säärikutega ohvitsere, palgasõdureid jne. Halsi töödes on palju elurõõmu ja loomulikkust, eriti hästi õnnestusid tal naervad inimesed. Oma aja kohta ebatavaliselt lopsakas ja hoogne oli Halsi maalimisviis.
Üks kõigi aegade suurimaid maalijaid on Rembrandt (1606—1669). Ta õnnelikel noorusaastatel loodud rikkalike, soojas kullakas toonis, elurõõmust pulbitsevate piltide asemele tulevad hiljem sügavad, tõsised, ka kannatust ja muret väljendavad maalid. Sellises pöördes kajastus kunstniku enda elusaatus: mitmete lähedaste inimeste, ka abikaasa - palju kordi maalitud Saskia surm, tellijate tüdinemine ta kunstist ning vaesumine. Peab aga ütlema, et Rembrandti kannatused muutsid ta tööd üha sügavamaks, läbielatu oli teinud kunstniku eriti mõistvaks ka teiste inimeste suhtes.
Tema maalide salapärasest poolhämarusest toob valgusvoog esile imeliselt kiirgava ilme ja maheda pilguga nägusid, elu näinud vanakeste kortsulisi palgeid ja krobelisest kangast rüüsid. Valgus annab summutatud sära pärlikeedele, sätendab korraks mõnel kuldketil või kaunistatud mõõgapidemel ning kustub siis matis sametipinnas. Rembrandt piirdus soojade tumepruunide, kuldsete ning sügavpunaste toonidega, vahel lisas ka tuhmi sinist ja ometi lõi ta oma maalides rikka ja mitmekesise maailma. Selle mõju peitub just inimlikkuses - olgu siis tegu mütoloogia, piiblipiltide või portreedega. Eriti selgelt väljendub see Rembrandti enda portreedes, mida vananev kunstnik järjekindlalt tavatses maalida. Rembrandti loomingu tipuks on ta viimne töö “Kadunud poja tagasitulek”. Kuid ikkagi - 700 maali ning paljude suurepäraste graafiliste lehtede autor suri unustatuna viletsuses. Alles hilisematel aegadel on teda vääriliselt hindama hakatud.
Hals. Mustlanna Vermeer. Pitsikuduja

Klassitsism

18. sajandi teisel poolel arenes Prantsusmaal välja uus stiil, mis võttis oma eeskujud otseselt antiikkunstist . Seda nimetatakse klassitsismiks.
Osa prantsuse klassitsismi tekkepõhjustest on ühiskondlikku laadi . Kuninga ja aadlike poolt soositud, kergemeelset ajaviidet väljendavale rokokoole seadis kodanlus vastu oma, tõsisema ja rangema kunsti.
Kui 1789. aastal puhkes Suur Prantsuse Revolutsioon , asus klassitsistlik kunst ülistama revolutsiooni. Hiljem aga, kui kindral Napoleon Bonaparte aastal 1804 end keisriks kuulutas, hakati klassitsistlikus kunstis väljendama Prantsuse keisririigi suurust ja sõjalisi võite.
Klassitsistlikud traditsioonid olid prantsuse kunstis ka enne väga tugevad, tuletame meelde 17. sajandi kunsti, nn. vanaklassitsismi. Prantsusmaal ja Inglismaal nimetataksegi käesolevat stiili seetõttu 'neoklassitsismiks'.
Jäljendati antiikkunsti, sest antiikset ühiskonda peeti ideaalseks. Teine põhjus antiikajastu matkimiseks oli see, et 18. sajandil oli saadud selle kohta palju uusi teadmisi, näiteks Itaalias korraldatud Pompeji väljakaevamistel. Nii saidki mitmete kunstiajaloolaste uurimused, näiteks Johann Joachim Winckelmanni "Antiikkunsti ajalugu" aluseks tõelisele üleeuroopalisele antiigivaimustusele.
Klassitsismi põhinõueteks olid “õilis lihtsus ja vaikne suurus”. Kunst pidi olema õpetlik, ülistama voorusi ja võitlema pahede vastu.
Tavaliselt jagatakse klassitsism kahte perioodi:
1. Varaklassitsism - kuni aastani 1800.
2. Kõrgklassitsism - pärast seda.
Prantsuse klassitsismi periodiseeritakse tavaliselt järgmisel moel:
1. 1760-1790 - Louis XVI stiil
2. 1790-1800 - Direktooriumi stiil
3. 1800-u. 1820 - ampiirstiil (tuleneb prantsusekeelsest sõnast ' empire '- keisririik)
Lõppu on raske määratleda, sest klassitsism juurdus nö. ametliku kunstina, seda soositi terve 19. sajandi jooksul nii valitsusringkondades kui kunstiakadeemiates. Viimastelt on pärit ka hilisem nimetus " akademism ".

Klassitsistlik arhitektuur

Klassitsistlik arhitektuur levis kogu Euroopas ja väljaspool selle piiregi. Kõige tavalisemad ehitised olid sümmeetrilised, suurte siledate seinapindadega, fassaadi keskosa meenutas kreeka templi otsakülge - seal eendus sammastik , mida ülal kroonis kolmnurkne viil. Selliseid hooneid kerkis igas vähegi suuremas linnas. Klassitsistlikku stiili on üldse armastatud kasutada esindushoonete püstitamisel Oma lihtsa ja range välisilme ning enamasti soodsa asendiga linnapildis jätavad nad küll kõledavõitu, kuid mõjuka ja suursuguse mulje.
Antiik-aegsete ehitiste matkimisel mindi isegi nii kaugele, et näiteks Pariisi Madeleine'i kirik kavandati päris kreeka templi koopiana - seejuures ka ilma akendeta. Palju loodi tol ajal täiesti praktilise otstarbeta ehitisi , igasuguseid auväravaid, võidukaari jms., näiteks Tähe võidukaar Pariisis. Võimsana kõrgub see keset avarat ümmargust väljakut, kust hargnevad kaksteist laia avenüüd. Kolmas klassitsistliku ehituskunsti suurteos Pariisis on Pantheon . Seda kõrge kupli ja saledate korintose sammastega hoonet kasutatakse Prantsusmaa suurmeeste matusepaigana.
Klassitsistlik stiil jõudis ka vastiseseisvunud Ameerika Ühendriikidesse, maailma tuntuim klassitsistlik hoone on ilmselt presidendi residents Valge Maja, samuti Kongressi hoone Kapitoolium Washingtonis .
Suurejoonelisi ehitisi loodi Venemaal. Veel praegugi annavad Peterburi keskosale ilme klassitsistlikud hooned: Admiraliteedihoone, mille terav kullatud tornitipp paistab kaugele piki kiirtevihuna torni juurest algavaid tänavaid, ning palju teisi.
Eestist tuleb mainida eelkõige Tartu Ülikooli kuuesambalise fassaadiga peahoonet . Tartu oli üldse rikas klassitsistlike ehitiste poolest, kuigi neid püstitati ka teistes linnades, samuti maal, näiteks esinduslikud mõisahooned Riisiperes, Sakus , Kolgas ja mujal.
Pierre Vignon. Madeleine'i kirik Jacques Germain Soufflot. Pantheon
Valge maja Washingtonis Peterburi peaväljaku ansambel Tartu Ülikooli peahoone

Klassitsistlik maalikunst

Maalikunstile antiikajast eeskujude leidmisega oli kunstnikel õige suuri raskusi, sest neid peaaegu polnudki . Nii hakati ka siin jäljendama antiikskulptuuri. Kõik piirjooned ja inimeste kehavormid maaliti hoolikalt välja, värvide iseseisvat osa ei rõhutatud. Need on enamasti tuhmivõitu, kantud pildi pinnale ühtlaselt, ilma varjunditeta.
Tavaliselt kujutati maalidel kangelaslikke stseene antiikajast, mida aga püüti seostada oma kaasaja sündmustega - niisuguste maalide sisust arusaamine nõuab vastavaid eelteadmisi. Teosed pidid olema õpetlikud ja eeskujuandvad. Enamasti näeme klassitsistlikel maalidel ühtlase heleda valgusega ülekallatud ruumi, kus seisavad skulptuuridena üllastesse poosidesse tardunud inimesed, mõjudes lõppkokkuvõttes ikkagi tühjalt ja tehtult.Teine suurem alaliik klassitsistlikus maalis oli portree, kuid seegi jäi tihti oma liialdatud joonistuslikkuse ning idealiseerimise tõttu kuivaks ja elukaugeks
Klassitsistliku maali peamine meister oli prantslane Jacques Louis David (1748-1852). Tema tuntuim teos on “Horatiuste vanne”, milles esmakordselt on täielikult ellu viidud klassitsismi põhinõuded: Maali sündmustik pärineb Rooma ajaloost. Näeme sel Horatiuste perekonnast pärit noormehi, kes vannuvad oma vanale isale vapralt võidelda vaenlaste vastu. Murest murtuna jälgivad seda stseeni noormeeste naised ja õed. 1789. a. revolutsiooni eel nähti selles maalis üleskutset kodanikuvaprusele. David läks innukalt kaasa revolutsiooniga, näiteks lõi ta maali vannisoleku ajal reetlikult mõrvatud revolutsiooni juhist Marat ´st.
Jean Auguste Dominique Ingres (1780-1867) jäi oma pika elu lõpuni truuks klassitsismile. Ta oli haruldane joonistaja, samuti lõi ta väga kauneid portreid ja naisakte idamaises ümbruses ( aktiks nimetatakse kunstis alasti inimest kujutavat teost).
Kopeerimise, elukauguse ja liiga rangete reeglite tõttu oli klassitsism 19. sajandi keskpaigaks muutunud juba ilmseks piduriks kunsti edasisele arengule. Siiski andis ta väga visalt ruumi nendele uutele suundadele, mis tema kõrval olid juba tärganud.
Ingres. Preili Riviere

Klassitsistlik skulptuur ja tarbekunst

Klassitsistlik skulptuur sõltus täielikult antiikeeskujudest. Oma sileda marmoripinna ning selgelt väljajoonistuva siluetiga mõjuvad inimesi kujutavad skulptuuriteosed kuidagi jahedalt, nad on enesessetõmbunud, tagasihoitud žestidega, rõivastatud antiigipäraselt või siis hoopis rõivasteta. Idealiseeritud näojoonte ja eriti just sirge “kreeka” nina tõttu on nad omavahel üsna ühte nägu. Antiiksammastena pikad ja saledad on naiste staatuad. Teoste teemad on enamasti ammutatud antiikmütoloogiast; isegi oma kaasaegseid portreteerides panid kunstnikud need antiikkangelasi etendama.
Kuulsamad kujurid olid itaallane Antonio Canova (1757-1822) ning taanlane Bertel Thorvaldsen (1768-1822), kes lähtusid oma loomingus vaid antiiksetest iluideaalidest.
Skulptuuri rakendati ka ehituses. Reljeefid katsid viile fassaadide kohal, auväravaid kroonisid skulptuursed rakendid. Eriti levinud olid ühiskondlikel hoonetel , monumendialustel, võidukaartel ja muudel ehitistel reljeefsed kaunistused lippudest, odadest, kilpidest, hellebardidest ja teistest sõjariistadest, nn. trofeekimbud. Algselt pidid need sümboliseerima võidetud lahinguid ja edukaid sõjaretki.
Tarbekunst
Ka see kunstiharu püüdis järgida antiikseid eeskujusid . Rokokooliku kerguse ja mänglevuse vahetasid välja rangemad ja sirgemad vormid. Moodi tulid majesteetlikud lõvi- või kotkapeaga lõppevad toolileenid, ümmargused toolikorjud, looma- või kulli jalga kujutavad mööblijalad. Ornamendid olid taas sümmeetrilised - rippuvad vanikud, lillepärjad, rosetid , urnid ja muu Pompeji seinamaalidelt ülevõetu.
A. Canova. Veenus Louis XVI stiilis tugitool Ampiirstiilis kummut

Romantism

Klassitsism oma liiga rangete ettekirjutustega ning külma kaalutletusega hakkas paratamatult vastuseisu tekitama kunstnikes, kes tahtsid kunstis väljendada eelkõige oma tundeid, elamusi ja meeleolusid ning rakendada oma fantaasiat. Vastukaaluks klassitsismi antiigiihalusele suunasid need kunstnikud tihti oma pilgu keskaega või siis võõrastesse eksootilistesse paikadesse, eriti Idamaadele. Tänu kunstnike sellisele romantilisele, s. t. unistuslikule, luulelisele meelelaadile arenes just maalikunstis umbes 19. sajandi II veerandiks välja suund, mida nimetatakse romantismiks. Taaselustus vahepeal unarusse jäänud maastikumaal , õitsele puhkes ajaloomaal, paljud kunstnikud võtsid oma tööde ainestiku romantilistest kirjandusteostest. Romantismile olid eelkäijaiks saksa ja inglise maastikumaal.
Looduses peituvat salapära ja hetkeliselt mööduvaid meeleolusid väljendasid inglased John Constable (1776-1857) ja William Turneri (1775-1851). Nii Constable'i mahlaka rohelusega lihtsates maastikupiltides kui ka Turneri udusse ja pilvedesse mähkunud merevaadetes on värsket elavat pintslitööd, valguse ja värvide võbelust sel määral, et neilt võisid mandri-Euroopa kunstnikud õppida isegi veel 19. sajandi lõpupoolel.
Sakslane Caspar David Friedrich (1774-1840) lõi laiu, selge läbipaistva õhuga ja nagu kuivalt maalitud maastikupanoraame. Avara muutliku taeva all kõrguvad tal teravaokkalised nulud, väänlevate okstega tumedad tammed, kerkivad nukrad gooti akendega varemed, mere hämarusest lähenevad salapärases vaikuses laevade purjed , hardas imetluses seisavad paarid kuuvalguse või loojangupuna ees.
Romantismi tähtsaim esindaja oli prantslane Eugene Delacroix (1798-1863). Tema noorpõlveteos, kreeklaste vabadusvõitluse aineline “Chiose veresaun ” sai endale pilkenimeks “maalikunsti veresaun” - siin ilmnes selgesti vaen, mida ametliku kunsti pooldajad tundsid iga uudsema mõtte vastu kunstis. 1830. aastal, kui taas revolutsioonilaine üle Prantsusmaa veeres, tähistas Delacroix seda suure revolutsiooni ülistava maaliga “Vabadus viib rahva barrikaadidele”. Vabadust kehastab seal sini-valge-punast trikoloori ja revolutsionääride punast früügia mütsi kandev naine.
Delacroix' teosed on rahutud, maalilised ning täis tugevaid tundeid. Liikumismuljet manavad esile lehvivad lipud, ratsude lendlevad lakad, taevas tormavad pilved või suitsujoad ja tuules voogavad rüüd. Oma tõelise laadi leidis Delacroix pärast Põhja-Aafrikas viibimist . Seal nähtud värvikas elulaad , hele päikesepaiste, tugevad valguse ja varju kontrastid , võõrapärased näod ja rõivad - kõik leidsid tee ta töödesse. Delacroix maalis ratsutavaid araablasi, lõvijahti, naisi haaremi trellide taga. Kõikides neis töödes tarvitas ta erilise vabadusega värve, tihti kasutas ta neid puhtalt, eriti sageli kõrvuti lõõskavat punast ja säravrohelist. Delacroix' värvikasutus sai hiljem eeskujuks paljudele 19. sajandi lõpupoole maalijatele.
Romantilisi jooni oli kohati ka hispaanlase Francisco Goya (1746-1828) loomingus. See kunstnik oli aga nii omapärane ning iseseisev, et ühegi stiiliga teda päris lõplikult seostada ei saa. Ta alustas rokokoolike portreedega, hilisemates töödes jõudis aga armutu tõetruuduse ja võimsate fantaasiapiltide loomiseni. Pärit oli Goya vaesest taluperest, kuid tõusis soositud õukonnamaalijaks. Ta oli niivõrd suur kunstnik, et võis endale isegi lubada maalidel varjamatult esile tuua kuningliku perekonna piiratust, rumalust ja inetust. Süngeid muljeid rahvasõjast Prantsuse vägedega kujutas Goya suures graafikasarjas "Sõjakoledused". Juba varem oli tal valminud sari “Los Caprichos” (“Kapriisid”), kus kehastuvad mitmesugused kohutavad ja võikad nägemused, mis usus, ebausus ja inkvisitsioonikartuses kasvatatud hispaanlase peas iganes võivad sündida.
Skulptuuris ei loodud kuigi palju kõrgetasemelisi romantilisi teoseid. Ainsa skulptorina olgu siin mainitud prantslane Francois Rude (1784-1855). Tema sõdalastega reljeef Pariisi Tähe võidukaarel kannab sama nime prantsuse revolutsioonilaulu “Marseljeesiga” ning väljendab samuti revolutsioonilist paatost.
Romantiline suhtumine minevikku , eriti keskaega, jõudis tollal ka arhitektuuri. Inglismaalt sai alguse gootika jäljendamine. See suund ehituses, tuntud neogootika (ka pseudogootika) nime all, on küll peen, kuid samas siiski veidi hingetu ja kuiv. Keskaegsete kindluste juurest mehaaniliselt üle võetud tornikesed ja sakilised laskeavad katuseservades olid kaotanud oma mõtte, tsemendist valatud kaunistused ei suutnud võistelda keskaegsete kiviraidurite hingestatud loominguga.
Hakati ära kasutama ka teiste ajastute ehituspärandit, kuid seda tehti süsteemitult, haarates natuke ühest stiilist, natuke teisest ning tihtipeale ei tarvitsenud need omavahel üldse sobida. Kerkisid keerulised, gootikast innustatud või siis renessansi- ja barokiaegseid losse jäljendavad hooned. Isegi tööstushoonetele lisati keskaegsete kirikute või muude hoopis teisel eesmärgil loodud ehitiste detaile. Sellist mitme stiili kokkusobitamise põhimõtet nimetatakse eklektikaks ning vastavalt tekkinud arhitektuurilaadi eklektitsismiks. Seoses tööstuse tormilise arenguga 19. sajandil kasvasid linnad tohutu kiirusega ning täitusid just selliste loominguliselt vaeste eklektiliste ehitistega, millel siiski ei puudunud mõnikord ka oma võlu või põnevus. Küllalt palju leidub neid ka Eestis.
Turner . Matus merel C. D. Friedrich. Rändur udumere kohal
Delacroix. Vabadus viib Parlamendihoone Londonis.
rahva barrikaadidele Neogootika.
Charles Garnier . Neuschwansteini loss Saksamaal
Suur Ooper Pariisis. Neoromaani stiil.
Elektiline stiil.