Klassitsism (3)

Klassitsism
Arhitektuur
Klassitsistlik arhitektuur levis kogu Euroopas ja väljaspool selle piiregi. Kõige tavalisemad ehitised olid sümmeetrilised, suurte siledate seinapindadega, fassaadi keskosa meenutas kreeka templi otsakülge - seal eendus sammastik , mida ülal kroonis kolmnurkne viil. Selliseid hooneid kerkis igas vähegi suuremas linnas. Klassitsistlikku stiili on üldse armastatud kasutada esindushoonete püstitamisel Oma lihtsa ja range välisilme ning enamasti soodsa asendiga linnapildis jätavad nad küll kõledavõitu, kuid mõjuka ja suursuguse mulje.
Antiik-aegsete ehitiste matkimisel mindi isegi nii kaugele, et näiteks Pariisi Madeleine'i kirikkavandati päris kreeka templi koopiana - seejuures ka ilma akendeta. Palju loodi tol ajal täiesti praktilise otstarbeta ehitisi , igasuguseid auväravaid, võidukaari jms., näiteks Tähe võidukaar Pariisis. Võimsana kõrgub see keset avarat ümmargust väljakut, kust hargnevad kaksteist laia avenüüd. Kolmas klassitsistliku ehituskunsti suurteos Pariisis on  Pantheon . Seda kõrge kupli ja saledate korintose sammastega hoonet kasutatakse Prantsusmaa suurmeeste matusepaigana.
Klassitsistlik stiil jõudis ka vastiseseisvunud Ameerika Ühendriikidesse, maailma tuntuim klassitsistlik hoone on ilmselt presidendi residents Valge Maja, samuti Kongressi hoone Kapitoolium Washingtonis .
Suurejoonelisi ehitisi loodi Venemaal. Veel praegugi annavad Peterburi keskosale ilme klassitsistlikud hooned: Admiraliteedihoone, mille terav kullatud tornitipp paistab kaugele piki kiirtevihuna torni juurest algavaid tänavaid, ning palju teisi.
Eestist tuleb mainida eelkõige Tartu Ülikooli kuuesambalise fassaadiga peahoonet . Tartu oli üldse rikas klassitsistlike ehitiste poolest, kuigi neid püstitati ka teistes linnades, samuti maal, näiteks esinduslikud mõisahooned Riisiperes, Sakus , Kolgas ja mujal.
Maalikunst
Maalikunstile antiikajast eeskujude leidmisega oli kunstnikel õige suuri raskusi, sest neid peaaegu polnudki. Nii hakati ka siin jäljendama antiikskulptuuri. Kõik piirjooned ja inimeste kehavormid maaliti hoolikalt välja, värvide iseseisvat osa ei rõhutatud. Need on enamasti tuhmivõitu, kantud pildi pinnale ühtlaselt, ilma varjunditeta.
Tavaliselt kujutati maalidel kangelaslikke stseene antiikajast, mida aga püüti seostada oma kaasaja sündmustega - niisuguste maalide sisust arusaamine nõuab vastavaid eelteadmisi. Teosed pidid olema õpetlikud ja eeskujuandvad. Enamasti näeme klassitsistlikel maalidel ühtlase heleda valgusega ülekallatud ruumi, kus seisavad skulptuuridena üllastesse poosidesse tardunud inimesed, mõjudes lõppkokkuvõttes ikkagi tühjalt ja tehtult.Teine suurem alaliik klassitsistlikus maalis oli portree, kuid seegi jäi tihti oma liialdatud joonistuslikkuse ning idealiseerimise tõttu kuivaks ja elukaugeks
Klassitsistliku maali peamine meister oli prantslane   Jacques Louis David (1748- 1852 ). Tema tuntuim teos on “Horatiuste vanne”, milles esmakordselt on täielikult ellu viidud klassitsismi põhinõuded: Maali sündmustik pärineb Rooma ajaloost. Näeme sel Horatiuste perekonnast pärit noormehi, kes vannuvad oma vanale isale vapralt võidelda vaenlaste vastu. Murest murtuna jälgivad seda stseeni noormeeste naised ja õed. 1789. a. revolutsiooni eel nähti selles maalis üleskutset kodanikuvaprusele. David läks innukalt kaasa revolutsiooniga, näiteks lõi ta maali vannisoleku ajal reetlikult mõrvatud revolutsiooni juhist Marat ´st.
Napoleoni võimuletulekul läks kunstnik üle keisri pooldajate leeri, luues hiigelsuuri maale keisri ülistuseks. Näiteks on tema “Napoleoni kroonimine” üle 6 meetri kõrge ja üle 9 meetri lai. Tänapäeval pakuvad need õõnsalt paatoslikud teosed aga üpris vähe, hoopis kõrgemalt hinnatakse nüüd Davidi loodud portreid.
Jean Auguste Dominique Ingres  (1780-1867) jäi oma pika elu lõpuni truuks klassitsismile. Ta oli haruldane joonistaja, samuti lõi ta väga kauneid portreid ja naisakte idamaises ümbruses ( aktiks nimetatakse kunstis alasti inimest kujutavat teost).
Kopeerimise, elukauguse ja liiga rangete reeglite tõttu oli klassitsism 19. sajandi keskpaigaks muutunud juba ilmseks piduriks kunsti edasisele arengule. Siiski andis ta väga visalt ruumi nendele uutele suundadele, mis tema kõrval olid juba tärganud. Akademistide vastu võitlesid vihaselt nii romantikud , realistid kui impressionistid .