Romatism (1)

Romantism
Klassitsism oma liiga rangete ettekirjutustega ning külma kaalutletusega hakkas paratamatult vastuseisu tekitama nendes kunstnikes, kes tahtsid kunstis väljendada eelkõige oma tundeid, elamusi ja meeleolusid ning rakendada oma fantaasiat. Vastukaaluks klassitsismi antiigiihalusele suunasid need kunstnikud tihti oma pilgu keskaega või siis võõrastesse eksootilistesse paikadesse, eriti Idamaadele. Tänu kunstnike sellisele romantilisele, s. t. unistuslikule, luulelisele meelelaadile arenes just maalikunstis umbes 19. sajandi II veerandiks välja suund, mida nimetatakse romantismiks. Taaselustus vahepeal unarusse jäänud maastikumaal , õitsele puhkes ajaloomaal, paljud kunstnikud võtsid oma tööde ainestiku romantilistest kirjandusteostest. Romantismile olid eelkäijaiks saksa ja inglise maastikumaal.
Looduses peituvat salapära ja hetkeliselt mööduvaid meeleolusid väljendasid inglased John Constable  (1776-1857) ja William Turneri  (1775-1851). Nii Constable'i mahlaka rohelusega lihtsates maastikupiltides kui ka Turneri udusse ja pilvedesse mähkunud merevaadetes on värsket elavat pintslitööd, valguse ja värvide võbelust sel määral, et neilt võisid mandri-Euroopa kunstnikud õppida isegi veel 19. sajandi lõpupoolel.
Sakslane  Caspar David Friedrich  ( 1774 -1840) lõi laiu, selge läbipaistva õhuga ja nagu kuivalt maalitud maastikupanoraame. Avara muutliku taeva all kõrguvad tal teravaokkalised nulud, väänlevate okstega tumedad tammed , kerkivad nukrad gooti akendega varemed, mere hämarusest lähenevad salapärases vaikuses laevade purjed , hardas imetluses seisavad paarid kuuvalguse või loojangupuna ees.
Tõelised romantismi suurmeistrid töötasid Prantsusmaal. Tihedamalt kui mujal oli romantism seal seotud poliitiliste sündmustega ning peegeldas kunstnike pettumust oma kaasajas . Prantsuse romantismi esikteoseks on noorelt surnud maalija  Theodore Gericault  (1791-1824) “ Meduse 'i parv”. See kujutab merehädalisi hukkunud laevalt nimega “Meduse”, kui need püüavad endast märku anda kauguses mööduvale laevale. Rahutu ülesehitus ning ärev, pingeline meeleolu iseloomustavad seda maali. Need on õigupoolest omadused, mis kuulusid juba 17. sajandi barokkmaalile ning nüüd romantikute poolt uuesti ellu äratati.
Romantismi tähtsaim esindaja oli prantslane   Eugene Delacroix  ( 1798 -1863). Tema noorpõlveteos, kreeklaste vabadusvõitluse aineline “Chiose veresaun ” sai endale pilkenimeks “maalikunsti veresaun” - siin ilmnes selgesti vaen, mida ametliku kunsti pooldajad tundsid iga uudsema mõtte vastu kunstis. 1830. aastal, kui taas revolutsioonilaine üle Prantsusmaa veeres, tähistas Delacroix seda suure revolutsiooni ülistava maaliga “Vabadus viib rahva barrikaadidele”. Vabadust kehastab seal sini-valge-punast trikoloori ja revolutsionääride punast früügia mütsi kandev naine.
Delacroix' teosed on rahutud , maalilised ning täis tugevaid tundeid. Liikumismuljet manavad esile lehvivad lipud, ratsude lendlevad lakad, taevas tormavad pilved või suitsujoad ja tuules voogavad rüüd. Oma tõelise laadi leidis Delacroix pärast Põhja-Aafrikas viibimist . Seal nähtud värvikas elulaad , hele päikesepaiste, tugevad valguse ja varju kontrastid , võõrapärased näod ja rõivad - kõik leidsid tee ta töödesse. Delacroix maalis ratsutavaid araablasi, lõvijahti, naisi haaremi trellide taga. Kõikides neis töödes tarvitas ta erilise vabadusega värve, tihti kasutas ta neid puhtalt, eriti sageli kõrvuti lõõskavat punast ja säravrohelist. Delacroix' värvikasutus sai hiljem eeskujuks paljudele 19. sajandi lõpupoole maalijatele.
Romantilisi jooni oli kohati ka hispaanlase  Francisco Goya (1746-1828) loomingus. See kunstnik oli aga nii omapärane ning iseseisev, et ühegi stiiliga teda päris lõplikult seostada ei saa. Ta alustas rokokoolike portreedega, hilisemates töödes jõudis aga armutu tõetruuduse ja võimsate fantaasiapiltide loomiseni. Pärit oli Goya vaesest taluperest, kuid tõusis soositud õukonnamaalijaks. Ta oli niivõrd suur kunstnik, et võis endale isegi lubada maalidel varjamatult esile tuua kuningliku perekonna piiratust, rumalust ja inetust. Süngeid muljeid rahvasõjast Prantsuse vägedega kujutas Goya suures graafikasarjas "Sõjakoledused". Juba varem oli tal valminud sari “Los Caprichos” (“Kapriisid”), kus kehastuvad mitmesugused kohutavad ja võikad nägemused, mis usus, ebausus ja inkvisitsioonikartuses kasvatatud hispaanlase peas iganes võivad sündida.
Skulptuuris ei loodud kuigi palju kõrgetasemelisi romantilisi teoseid. Ainsa skulptorina olgu siin mainitud prantslane  Francois Rude (1784-1855). Tema sõdalastega reljeef Pariisi Tähe võidukaarel kannab sama nime prantsuse revolutsioonilaulu “Marseljeesiga” ning väljendab samuti revolutsioonilist paatost.
Romantiline suhtumine minevikku, eriti keskaega, jõudis tollal ka arhitektuuri. Inglismaalt sai alguse gootika jäljendamine. See suund ehituses, tuntud neogootika (ka pseudogootika) nime all, on küll peen, kuid samas siiski veidi hingetu ja kuiv. Keskaegsete kindluste juurest mehaaniliselt üle võetud tornikesed ja sakilised laskeavad katuseservades olid kaotanud oma mõtte, tsemendist valatud kaunistused ei suutnud võistelda keskaegsete kiviraidurite hingestatud loominguga.
Hakati ära kasutama ka teiste ajastute ehituspärandit, kuid seda tehti süsteemitult, haarates natuke ühest stiilist, natuke teisest ning tihtipeale ei tarvitsenud need omavahel üldse sobida. Kerkisid keerulised, gootikast innustatud või siis renessansi- ja barokiaegseid losse jäljendavad hooned. Isegi tööstushoonetele lisati keskaegsete kirikute või muude hoopis teisel eesmärgil loodud ehitiste detaile. Sellist mitme stiili kokkusobitamise põhimõtet nimetatakse eklektikaks ning vastavalt tekkinud arhitektuurilaadi eklektitsismiks. Seoses tööstuse tormilise arenguga 19. sajandil kasvasid linnad tohutu kiirusega ning täitusid just selliste loominguliselt vaeste eklektiliste ehitistega, millel siiski ei puudunud mõnikord ka oma võlu või põnevus. Küllalt palju leidub neid ka Eestis.