Klassitsism kunstis - referaat (0)

Klassitsism
referaat
Tallinn, 2010

Sisukord

Mis on klassitsism? 2
Klassitsismi tekkepõhjused 3
MAALIKUNST 4
Kompositsioon 5
Jacques -Louis David „Horatiuse vanne “ 6
Varaklassitsism maalikunstis 7
Kõrgklassitsism maalikunstis 8
SKULPTUUR 10
Varaklassitsism skulptuurides 11
Kõrgklassitsism skulptuurides 11
ARHITEKTUUR 12
SISEKUJUNDUS 14
Kasutatud kirjandus/viited 14

Mis on klassitsism?

Klassitsism on viimane suur kunstistiil , mis hõlmab kõiki kunstiliike (arhitektuur, skulptuur , maalikunst). Nimi tuleb ladinakeelsest sõnast classicus – eeskujulik, silmapaistev . Klassitsism jäljendas antiikkunsti, täpsemalt Kreeka klassikalise ajastu kunsti. See arenes välja 18. sajandil Prantsusmaal, tänu millele tõusis Pariis maailma kunstipealinnaks. Varem oli selleks olnud Rooma .
Klassitsismi põhinõueteks olid “õilis lihtsus ja vaikne suurus”. Kunst pidi olema õpetlik, ülistama voorusi ja võitlema pahede vastu.
Tavaliselt jagatakse klassitsism kahte perioodi:
1. Varaklassitsism - kuni aastani 1800. J.L. David „Tapetud Marat “
2. Kõrgklassitsism - pärast seda.
Prantsuse klassitsismi periodiseeritakse tavaliselt järgmisel moel:
1. 1760 -1790 - Louis XVI stiil
2. 1790-1800 - Direktooriumi stiil
3. 1800-u. 1820 - ampiirstiil (tuleneb prantsusekeelsest sõnast 'empire'- keisririik )
Lõppu on raske määratleda, sest klassitsism juurdus nö. ametliku kunstina, seda soositi terve 19. sajandi jooksul nii valitsusringkondades kui kunstiakadeemiates. Viimastelt on pärit ka hilisem nimetus " akademism ".

Klassitsismi tekkepõhjused

Saja aasta pikkune ajajärk – umbes 1750-1850 – oli suurte muutuste aeg Euroopa kunstielus. Tekkisid kunstinäitused ja nende tagasiside, st kunstikriitika.
Euroopa kultuuripilti mõjutasid 18. saj. lõpul ja 19. saj. Algul Suur Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad. Teine põhjus antiikajastu matkimiseks oli see, et 18. sajandil oli saadud selle kohta palju uusi teadmisi, näiteks Itaalias korraldatud Pompeji väljakaevamistel. Nii saidki mitmete kunstiajaloolaste uurimused, näiteks Johann Joachim Winckelmanni "Antiikkunsti ajalugu" aluseks tõelisele üleeuroopalisele antiigivaimustusele. Seda jäljendati, kuna antiikset ühiskonda peeti ideaalseks.
Osa prantsuse klassitsismi tekkepõhjustest on ühiskondlikku laadi . Kuninga ja aadlike poolt soositud, kergemeelset ajaviidet väljendavale rokokoole seadis kodanlus vastu oma, tõsisema ja rangema kunsti.
Pompeji väljakaevamised

MAALIKUNST

Maalikunstile antiikajast eeskujude leidmisega oli kunstnikel õige suuri raskusi, sest neid peaaegu polnudki. Nii hakati ka siin jäljendama antiikskulptuuri. Klassitsistlik maal tugines joonistusele – harjutati kipskujude abil. Kõik piirjooned ja inimeste kehavormid maaliti hoolikalt välja, värvide iseseisvat osa ei rõhutatud. Need on enamasti tuhmivõitu, kantud pildi pinnale ühtlaselt, ilma varjunditeta. Maalikunstis nõuti mehisust ja eetilisi väärtusi.
Tavaliselt kujutati maalidel kangelaslikke stseene antiikajast, mida aga püüti seostada oma kaasaja sündmustega - niisuguste maalide sisust arusaamine nõuab vastavaid eelteadmisi. Teosed pidid olema õpetlikud ja eeskujuandvad. Enamasti näeb klassitsistlikel maalidel ühtlase heleda valgusega ülekallatud ruumi, kus seisavad skulptuuridena üllastesse poosidesse tardunud inimesed, mõjudes lõppkokkuvõttes ikkagi tühjalt ja tehtult. Klassitsismi ajal tunti vähe huvi elava looduse vastu. Maastikumaalile ei pööratud erilist tähelepanu: kujutati ideaalmaastikku, see oli kuiv ja vaese koloriidiga. Ei tehtud ka olustikumaali : madalas ja proosalises igapäevaelus ei leitud suurejoonelisust. Temaatikas kujunes välja hierarhia : “madalate“ žanritega tegeleja määras end “väikeste“ meistrite hulka.
Teine suurem alaliik klassitsistlikus maalis oli portree, kuid seegi jäi tihti oma liialdatud joonistuslikkuse ning idealiseerimise tõttu kuivaks ja elukaugeks.

Kompositsioon

Maalide ülesehituses võeti eeskujuks peamiselt kõrgrenessansi meistrite teoseid, kuid kalduti palju suuremasse idealiseerimisse ja lineaarsusesse. Pildi ülesehitus oli tasakaalukas, sümmeetriline ja rahulik. Tihti on pildis ainult kaks plaani – esimene, kuhu on koondatud kogu tegevus, ja peaaegu detailideta taust. Selline kompositsiooniskeem toob meelde antiikse reljeefkunsti.
Klassitsistliku maali peamine meister oli prantslane Jacques-Louis David ( 1748 -1852). Tema tuntuim teos on “Horatiuste vanne”, milles esmakordselt on täielikult ellu viidud klassitsismi põhinõuded: maali sündmustik pärineb Rooma ajaloost. Näeme seal Horatiuste perekonnast pärit noormehi, kes vannuvad oma vanale isale vapralt võidelda vaenlaste vastu. Murest murtuna jälgivad seda stseeni noormeeste naised ja õed. 1789. a. revolutsiooni eel nähti selles maalis üleskutset kodanikuvaprusele. David läks innukalt kaasa revolutsiooniga, näiteks lõi ta maali vannisoleku ajal reetlikult mõrvatud revolutsiooni juhist Marat´st (vt. lk3).

Jacques-Louis David „Horatiuse vanne“

Varaklassitsism maalikunstis

XVIII sajandi teisel poolel hakkas mänglev rokokoostiil taanduma. Selle asemele tuli tõsisem suhtumine inimesse , loodusesse, ühiskonda. Tärkas huvi antiikkunsti vastu. Enamus maalijaid ja skulptoreid käis Itaalias, et seal õppida ja oma silmaga näha vana-rooma ehitisi . Selles, et prantsuse maalikunstis toimusid muutused, oli olulisi teeneid Joseph Marie Vien'il (1716-1809). Hubert Robert (1733-1808) Varaklassitsismi ilmselt kõige kuulsam portretist oli Elisabeth Louise Vigée- Lebrun , keda peetakse läbi aegade andekaimaks Euroopa naiskunstnikuks. Inglise maalikunstis ei oma varaklassitsism pea mingit tähtsust, kuna üsna pea hakkas seal levima romantism ja isegi realism . Märkida võiks šotlast Gavin Hamiltoni , kuid tema ei elanud ega töötanud Louise Vigée-Lebrun „Marie Antoinette roosiga“
mitte Inglismaal, vaid Roomas koos Winckelmanni ja Mengsiga. Sel ajal oli väga populaarne teinegi Šveitsis sündinud maalija - Angelika Kauffmann. Saksa kuulsaim klassitsist oli Jakob Asmus Carstens (1754- 1798 ). Kindlasti tuleb ära nimetada Anton Raphael Mengs. Tema, J. J. Winckelmann ja itaallane G. B. Piranesi on klassitsismi teoreetilise aluse rajajad .

Kõrgklassitsism maalikunstis

Klassitsistliku kunsti põhijooni on kõlbluse ja moraali rõhutamine. Igas teoses pidi olema mingi õpetuslik moment.
Klassitsismiajastu tuntuim prantsuse maalikunstnik oli Jacques Louis David (1748-1825). Davidi koolkonnas on erilisel kohal Jean Antoine Gros ( 1771 -1836). Tema töödes sai üle pika aja taas tähtsa koha värvikäsitlus ehk koloriit . J. L. Davidiga pea samatähtis klassitsist oli Jean Auguste Dominique Ingres (1780-1867). Elu viimasel veerandil Ingres maalis peamiselt portreid, samuti mõned aktid . Ta oli ühiskondlikult aktiivne ja lugupeetud inimene, kuid tema looming oli kinni eilse päeva ideaalides. Ingres oli klassitsismi andunud eestvõitleja ja viimane väljapaistev esindaja.
Jean Auguste Dominique Ingres`i looming
Vene maalikunstis oli 1790-il tugev sentimentalismi mõju. Tähelepanu pöörati inimese tunnete kujutamisele. 1796 sai troonile Paul I ja elu riigis muutus karmimaks isegi aadlikele. Võimalik, et seegi avaldas mõju kunsti suundumustele. Igatahes maalidel kujutatav muutus rangemaks, tõsisemaks, aga ka uhkemaks, paraadlikumaks. Selliste muutuste tüüpiline näide on Vladimir Borovikovski looming.

SKULPTUUR

Klassitsistlik skulptuur sõltus täielikult antiikeeskujudest. Vanakreeka plastikat jäljendati nii vormikäsitluses kui ka motiivide valikul . Materjalidest oli eelistatuim marmor . Oma sileda pinna ning selgelt väljajoonistuva siluetiga mõjuvad inimesi kujutavad skulptuuriteosed kuidagi jahedalt, nad on enesessetõmbunud, tagasihoitud žestidega, rõivastatud antiigipäraselt või siis hoopis rõivasteta. Inimkeha kujutati hästiarenenuna ja harmoonilisena. Idealiseeritud näojoonte ja eriti just sirge “kreeka” nina tõttu on nad omavahel Antonio Canova „Amor ja Psyche “
üsna ühte nägu. Antiiksammastena pikad ja saledad on naiste staatuad. Teoste teemad on enamasti ammutatud antiikmütoloogiast; isegi oma kaasaegseid portreteerides panid kunstnikud need antiikkangelasi etendama – neile anti vastav poos, näoilme ja isegi riietus. Antiikjumalaid meenutasid ka igasugused allegoorilised figuurid , mis pidid kujutama Võitu, Armastust, Õiglust jne. Klassitsism püüdis ka dramaatilistes stseenides iga hinna eest jääda soliidseks, rangeks ja suursuguseks.
Kuulsamad kujurid olid itaallane Antonio Canova (1757-1822) ning taanlane Bertel Thorvaldsen (1768-1822), kes lähtusid oma loomingus vaid antiiksetest iluideaalidest.
Skulptuuri rakendati ka ehituses. Reljeefid katsid viile fassaadide kohal, auväravaid kroonisid skulptuursed rakendid. Eriti levinud olid ühiskondlikel hoonetel , monumendialustel, võidukaartel ja muudel ehitistel reljeefsed kaunistused lippudest, odadest, kilpidest, hellebardidest ja teistest sõjariistadest, nn. trofeekimbud. Algselt pidid need sümboliseerima võidetud lahinguid ja edukaid sõjaretki.

Varaklassitsism skulptuurides

Kui 17. sajandi prantsuse skulptuuri on nimetatud barokk -klassikaliseks, siis järgmise sajandi oma rokokoo -klassikaliseks. Teosed olid lihtsad, selged, aga samas kerged, graatsilised, elulähedased. Põhiliselt tehti portreid ja monumente , kuid mitmed neist on hävinenud.
18. sajandi keskpaiga tuntumaid skulptoreid oli Etienne Maurice Falconet (1716-1791). Läbi aegade üks kuulsamaid prantsuse skulptoreid on Jean Antoine Houdon. Tema loomingule on eriti iseloomulik nii lihtsus kui ka loomulikkus ja sarmikus.

Kõrgklassitsism skulptuurides

Prantsuse ampiirajastu skulptorid ei saavutanud nii suurt kuulsust kui maalikunstnikud või arhitektid . Tööd oli palju, sest antiigivaimustuses püstitatud võimsaid hooneid ja võidukaari kaunistati just skulptuuridega. Samas jäid need ehitise enda imposantsuse varju. Olulisemad skulptorid olid Joseph Chinard (1756- 1813 ) ja Antoine Chaudet ( 1763 -1810). Inglise klassitsismi-aja tuntuim skulptor oli John Flaxman. Itaalia raidkunst kõrgklassitsismi ajastul - see on Antonio Canova. Venemaal olid kuulsad Stepan Pimenov ja Vassili Demut-Malinovsk.
Antoine Chaudet`i looming

ARHITEKTUUR

Arhitektuuris pääses maksvusele stiil, mis võttis eeskujuks antiikehitised nii üldlahendustes kui ka üksikasjades. Selleks käidi Itaalias ja Kreekas vanu ehitisi mõõtmas. Nende põhjal anti välja käsiraamatuid, õpikuid ja tüüpprojekte, mis levisid kogu Euroopas. Siiski kasvas ka ühe renessansiarhitekti, nimelt Palladio mõju, sest ka tema oli nõudnud antiikarhitektuuri täpset järgimist. Antiigi ja Palladio mõjul armastab klassitsism üle kahe korruse kõrguvaid sambaid ja sammasportikust (kreeka templi otsasambaid, talastikku ja viilu meenutavat väljaehitist).
19. sajandil olid aga ehituslikud ülesanded teised (templeid ei ehitatud nii palju kui antiikajal ), kuid see-eest kasutati palju templitelt laenatud detaile - sambaid, mida kasutati valitsushoonete, losside ja isegi tavaliste elumajade juures. Nii tekkisidki lossid, mille fassadid meenutasid templit. Üks kreeka templit meenutav kirik on Madleine`i kirik Pariisis.
Lihtsus, rangus , reeglipärasus ja suurejoonelisus on klassitsistlikule arhitektuurile omased jooned. Kõrgklassitsismis muutusid hoonete siseruumid tihti ebapraktilisteks. Ampiirstiil kaldus uuesti rooma ja egiptuse eeskujude poole, sest need olid toredamad, massiivsemad ning sobisid paremini suurriigi valitsejate maitsele. Klassitsismis ei kadunud kunagi huvi ümarkaarte ja kuplite vastu. Kuppelehitiste parimaiks näiteks on Pantheon Pariisis ja Iisaku kirik Peterburis. Vene arhitektuuris on palju ehitisi klassitsismi ajast. Peterburis töötas palju arhitekte, kellest kuulsaim on: Jean Baptiste Vallin de la Mothe (1729-1800), kes kavandas Kunstide Akadeemia hoone ning kaubahoovi Gostinõi Dvor. Teiseks kuulsaks arhitektiks oli Antonio Rinaldi (u 1710-1794), kelle meistriteoseks on Marmorpalee Neeva kaldapealsel. Paljudele klassitsistidele meeldib luua mitte ainult üksikhooneid, vaid terveid linnaehituslikke ansambleid. Vaevalt suudab aga keegi võistelda Carlo Rossi`ga (1775-1849), kelle töödeks on hiiglaslik Peastaabi kaarhoone, Mihhailovskoje palee (praegune Vene Muuseum), Aleksandra teatri ansambel ja palju muud. Klassitsismis levisid ka arhitektuurilised monumendid, ilma praktilise ülesandeta ehitised, nagu triumfikaared, võidusambad ja auväravad. Prantsusmaal on Tähe Võidukaar Pariisis, Saksamaal Brandenburgi väravad Berliinis, Venemaal Aleksandri sammas ja Narva väravad Peterburis.

SISEKUJUNDUS

Sisearhitektuuris asendus rokokoolik kergus juba varaklassitsismi päevil rangema ja tagasihoidlikuma kujundusega. Seinapannoode kasutamine jäi püsima, kuid dekoratsioon muutus oluliselt. Kõik motiivid püüti kujutada sümmeetriliselt. Rokokoo ajal domineerinud taimemotiivid muutusid sõltuvaks rooma ja kreeka eeskujudest. Levinud motiivideks olid näiteks hammaslõige, meander , helmisnöör, munavööt jne. Varaklassitsismi ajal armastati rippuva rätiku või vaniku motiive . Sageli kasutati ka valgest stukist nn trofeekimpu (lipud, mõõgad, hellebardid, kahurid, kiivrid ).
Ka mööbel muutus sirgjoonelisemaks ja tugevamaks, nikerdatud detailid kadusid. Tihti ehitati siseruumid monumentaalsed ja suursugused, kuid siiski valgusvaesed, sest suurt seinapinda rõhutades tuli ohvriks tuua aknad. Esindusruumid on tavaliselt avarad ja sammastega liigendatud. Seinapind on sageli ühevärviline ning selle ülemist osa kaunistab ornament . Värvikombinatsioonidest armastati kuldornamente valgel, tumepunasel või tumesinisel seinal . Kasutati ka seinamaale ja nissidesse paigutatud skulptuure. Lihtsamates ruumides ja linnakodanike kodudes hakati seinu katma paberist tapeediga. Ampiirmööblis eelistati suuri poleeritud pindu, mida kaunistasid kuldsed ornamendid. Mööbli kujundamisel kasutati egiptusepäraseid või muid antiikseid motiive. Nii võis näiteks lauajalg lõppeda küünistega loomakäpaga. Lahutamatuks osaks olid peeglid, suured vaasid ja lühtrid. Kogu interjöörist õhkus vastu toretsev rangus ja korrapärasus.
Pantheon`i interjöör

Kasutatud kirjandus/viited

Tekst:
http://www.koolielu.edu.ee/klassitsism/klassika/algus.html
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/klassitsism/index.ht m
http://wiki.zzz.ee/index.php/Klassitsis m
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/klassitsism/index.ht m
Kangilaski , J. Tallinn, 2004. Kirjastus „ Kunst “. Kunstikultuuri ajalugu 11. klassile
Piper, D. Tallinn, 2006. Kirjastus „ Varrak “. Kunstiajalugu
Pildid:
http://todopera.wordpress.com/2010/01/
http://www.geschichtsthemen.de/gladiatorenkaempfe03.ht m
http://www.chess-theory.com/encpch03_chess_practice_chess_history.php
http://free1000s.blogspot.com/2008/12/vigee-le-brun-elisabeth-louise.html
http://revoltinthedesert.blogspot.com/2006/11/gaze-and-muslim-women.html
http://www.talariaenterprises.com/products_lg/tal964.html
http://www.wga.hu/frames-e.html?/html/c/chaudet/cupid.html
http://readthisblog.net/2001/03/
http://www.ontarioarchitecture.com/Classrevivals.ht m