ETRUSKI KUNST (0)

Haapsalu Täiskasvanute Gümnaasium
Kunstiajalugu
ETRUSKI KUNST
Referaat
Kaia Kullamaa
Reelika Saard
10 klass
Haapsalu 2012
SISUKORD
SISSEJUHATUS....................................................................................3
1. ETRUSKI KULTUUR..........................................................................4
2. ETRUSKI KUNSTI ÜLDISELOOMUSTUS.........................................6
3. ETRUSKI ARHITEKTUUR ..................................................................7
4. ETRUSKI HAUAD ...............................................................................9
5. ETRUSKI MAALIKUNST ...................................................................11
6. ETRUSKI SKULPTUUR ....................................................................13
KOKKUVÕTE........................................................................................14
KIRJANDUS..........................................................................................15
LISAD....................................................................................................16
Lisa 1. Veji Apollo figuur ........................................................................16
Lisa 2. Kapitooliumi emahunt.................................................................17
Lisa 3. Etruski templi rekonstruktsioon...................................................18
Lisa 4. Etruski hauakamber………………………………………………..
SISSEJUHATUS
Huvi etruski kultuuri vastu pärineb esimesest tutvumisest rooma kultuuriga . Ajendatud on
see tõigast, et harilikult teame me rooma kultuurist (eriti just kunstist) põhiliselt vaid seda, kui
palju roomlased võtsid üle kreeka kultuurist ja mil viisil siis seda interpreteerisid. Tegelikult
on aga Itaalia aladel juba enne kreeka kultuuri valitsusaega elanud palju huvitavaid rahvaid,
kellel oli oma väga põnev kultuur, mis kahjuks on pisut ära unustatud. Heaks näiteks leidsingi
olevat etruskid , kelle kultuur on küll mõjutatud kreeka kultuurist, kuid sellel on ka olulisi
omapärasid. Seega ongi antud töö eesmärgiks pilguheit unustusse vajunud etruski kunstile.
Käesolev referaat on ülesehituslikult jagatud kuueks peatükist, millest esimene käsitleb
etruski kultuuri üldisemalt ning toob välja ka olulisemad teooriad etruskide päritolu kohta.
Teine peatükk on etruski kunsti üldiseloomustus, kus on peatutud ka olulisematel allikatel,
mille kaudu me tänapäeval üldse saame etruski kunstist aimu . Kolmas peatükk on pühendatud
etruski arhitektuurile, eriti templite iseloomustusele. Neljas peatükk käsitleb etruski
hauakunsti, milles kõige paremini väljendub etruski kunsti omapära ja erinevus kreeka
kunstist. Viiendas peatükis on analüüsitud etruski maalikunsti. Kuuendas peatükis on lühidalt
peatutud etruski skulptuuril. Lisades on välja toodud kolm olulist fotot, mis aitavad töö
teoreetilist osa illustreerida .
Põhilised allikad, mida olen teema avamisel kasutanud: kaks Jaak Kangilaski kunstiajaloo
õpikut, Voldemar Vaga „Üldine kunstiajalugu“, Mihhail Alpatovi „Kunstiajalugu“ ja briti
kunstiajaloolase Horst Waldemar Jansoni „History of Art“.

ETRUSKI KULTUUR
Etruskide päritolu on senini üsna selgusetu. Kunstiajaloolane Kangilaski(2003: 72) toob välja kaks olulisemat teooriat, mis olid selles küsimuses valitsevad antiikajal . Kreeka
ajaloolane Herodotos (5. saj. eKr) väitis, et etruskid on tulnud mõnisada aastat varem VäikeAasiast(Lüüdiast).
Teine valdav seisukoht oli, et etruskid olid Itaalia põlisasukad. Tänapäeva
ajaloolased arvavad , et etruski rahvas oli omapärane segu kohalikest põlluharijatest ja merd
mööda sisserännanutest. (Kangilaski 2003: 72) Kunstiajaloolane Alpatov (1973: 164) väidab,et etruskid tulid Itaaliasse tõenäoliselt VäikeAasiast üldise rahvasterände aegu umbes II ja I
aastatuhande vahetusel e.m.a. Etruskide päritolu on teadmata. Ühe hüpoteesi kohaselt pärinevad nad Itaalia muistsetest, indoeurooplaste-eelsetest asukatest. Tuntuma, Herodotose teooria kohaselt arvatakse etruskid olevat Itaaliasse rännanud meritsi Väike-Aasiast Lüüdiast 10.–8. sajandil eKr. Tänapäeval arvatakse, et etruski rahvas on kujunenud kohalike Itaalia põllupidajatest põlisasukate ning Vahemere idaosast merd mööda tulnud kõrge kultuuriga sisserännanute segunemisel.
Etruskid elasid aladel, kus praegu asub Toskaana ning mis jääb Rooma ja Firenze
vahelisele alale . Nende kultuuri levis 7.–5. sajandil e.m.a. Teadaolevalt ei olnud Etruskidel
kindlat ühist riiki, vaid linnad olid lihtsalt üksteisega lõdvalt seotud. Traditsioonijärgselt olnud ka Rooma esimesed kuningad just etruskid. 3. sajandiks e.m.a oli aga Rooma vabariik
vallutanud kõik etruskide alad. Veidral kombel on etruski kultuur tegelikult nii kreeklastele kui roomlastele täiesti võõras ja kahjuks tuntakse nende kultuuri ja eluviisi väga halvasti, mis ei võimalda selle päritolu enam täpsemalt uurida. (Kangilaski 1997: 70)
Üks põhjus, miks etruskite kultuur on meile väga kauge , on see, et kuigi etruskikeelseid
tekste on säilinud, on tegu kõigest lühikeste hauakirjadega. Keel on küll dešifreeritud, kuid
tekstide sisuline piiratus ei võimalda keelt lõplikult mõista. Seetõttu on järeldused, mis
säilinud kunstiteoste ja muude esemete põhjal tehtud on, väga vaieldavad ning sisuliselt
tõestamatud. (Kangilaski 2003: 72) Ebaselged on ka etruski keele sugulussidemed teiste keeltega. Teada on, et etruskid lõid kreeka tähestiku eeskujul oma kirja. Kunstiajaloolane Janson(1995: 164) on välja toonud , et roomlaste mälestuste põhjal võib väita, et kunagi eksisteeris väga rikas etruski kirjandus,millest kahjuks ei ole aga midagi säilinud.
Etruskide elukommetest teatakse küll üsna vähe, kuid mõningane iseloomustus on siiski
võimalik. Kangilaski(2003: 72) on välja toonud, et etruskide kodumaal Etruurias oli palju
metsa ja maavarasid . Tänu sellele said etruskidest ka edukad põlluharijad, meresõitjad ja
metallurgid. Relvade ja tööriistade peamiseks materjaliks oli raud, kuid nad said edukalt
hakkama ka pronksi ja kulla töötlemisega, millest valmistati peamiselt skulptuure ja ehteid .
Linnad olid etruskidel korrapäraselt planeeritud ja võimsate müüridega ümbritsetud. Oma
hiilgeajal, 7.–6. sajandini e.m.a ulatus etruskide ülemvõim põhjas Po jõe madalikuni ja lõunas
Rooma linnastki kaugemale. (Kangilaski 2003: 72)

ETRUSKI KUNSTI ÜLDISELOOMUSTUS
Etruskid olid oskuslikud insenerid ja linnakujundajad. Nad ehitasid korrapärase planeeringuga ning võimsate müüride ja väravatega linnu, templeid, teid ning veesüsteeme. Kõige tuntumad on nende hauakambrid ..Kuigi etruskide kunst on siiani uurijatele üsna võõras, võib väita, et paljuski on etruski kunst seotud Kreeka arhailise ajajärgu kunstiga. Näitena võib välja tuua Veji Apollo figuuri(Lisa 1) Suurim osa säilinud etruski kunsti on pärit nende haudadest, mis hõlmab omakorda, sarkofaagid , hauapanused ja surnute portreed. Sellest lähtub, et etruskide mütoloogias oli kesksel kohal surnutekultus. Kunstiteoste olulisemaks materjaliks oli savi. Samuti võib välja tuua pronksivalu meisterliku kasutamise, mille suurepäraseks näiteks on väga kuulus„Kapitooliumi emahunt“ (Lisa 2). Kuigi etruski kunst oli väga suurel määral seotud kreeklastearhailise ajajärgu kunstiga, saab välja tuua ka mõned olulisemad erinevused: etruski kunst oli võrreldes kreeka kunstiga naturalistlikum, emotsionaalsem ja dekoratiivsem. (Kangilaski 1997:70)
Kunstiajaloolane Voldemar Vaga(1999: 103) on välja toonud, et etruski kunsti omapära võrreldes kreeka arhailise kunstiga on eelkõige põhjustatud etruskide erilisest religioonist ning üldistest usulistest vaadetest. Ta nimetab neid vaateid omapärasteks ja süngeteks, kuid ei täpsusta, milles see täpsemalt avaldus. (Vaga 1999: 103)

ETRUSKI ARHITEKTUUR
Ainsad etruskide säilinud arhitektuurimälestised on nende nekropolid (umbes 6. sajand eKr), mis asuvad pemiselt Toscanas, Lazios ja Umbrias .Enamik muid ehitisi oli tõenäoliselt puidust ega ole säilinud. Olulisemad arhitektuurimälestised, mis etruskide ajast säilinud on, on kõigest mõned
ümarakaarelised linnaväravad (näiteks Perugias) ning mõned müürijupid. Etruski ehitised olid
suurel määral eeskujuks hilisemale rooma arhitektuurile. Roomlased kasutasid varase
arhitektuuri perioodil näiteks etruskidelt üle võetud lihtsat templitüüpi, mida küll tervikuna ei
ole säilinud, kuid roomlaste meenutuste põhjal on neist tehtud rekonstruktsioon (Lisa 3).
Etruskide lihtne templitüüp meenutas üksikosadelt kreeka templit, kuid oli ülesehitatud
teistsuguste proportsioonidega. Lihtsat templitüüpi iseloomustavad järgmised tunnused:
asetsemine kõrgel alusel, tunduvalt järsem viilkatus kui analoogsetel kreeka templitel , hoone
ees asuv lahtine koda, mida kattev katus toetus hõredalt paigutatud sammastele. (Kangilaski
1997: 71) Etruski templitel olid kivist peaaegu ruudukujulised alused ning nende peal asetsevad templid olid ehitatud põhiliselt puust. Ühel küljel asetses üks või kolm väikest pühakoda, teisel küljel oli aga lai ja sügav eeskoda, mille talastik ja viilkatus toetusid suhteliselt madalatele sammastele. Sambad olid algselt puust, hiljem hakati neid ehitama ka kivist. Stiililiselt meenutasid sambad dooria sambaid, kui vastupidiselt neile oli etruski templite sammastel baas. Väga lihtsa põhistruktuuriga ehitistele lisasid toredust arvukad keraamilised kaunistused. (Kangilaski 2003: 75) Alpatov (1973: 164) annab etruskide templite kohta mõnevõrra teistsuguse iseloomustuse .
Etruski tempel sarnaneb teatud määral kreeklaste peripteeriga, mis nähtub sellest, et ka
etruskide templitel on stella , sambad ja viilkatus. Kuid põhilise erinevusena toob Alpatov
välja, et etruskide templite puhul on esikülg tugevamini rõhutatud kui kreeka analoogidel.
Sissekäigu ees olevat asetsenud tihedalt sammastega täidetud platvorm, millele sai mööda laia
paljuastmelist treppi. Arvatavasti ei olnud templid etruskide arvates mitte üksnes jumalate
elupaigad, vaid ka jumalateenistuse pidamise kohad. (Alpatov 1973: 164)
Ka Vaga(1999: 103) on iseloomustanud etruski arhitektuuri. Ta väidab, et lisaks templitele
on väga kõnekad ka säilinud linnade varemed üldiselt. Seal leiduvat nii primitiivset
kükloopilist ehitusviisi tahumata kivimürakatest kui ka äärmiselt hoolikalt ja korrapäraselt
teostatud kantkiviehitisi. Kõige järjekindlamalt esineb selles küllaltki eklektilises
arhitektuuripärandis võlv, mis varem arvati suisa olevat leiutatud etruskide poolt, kuid hiljem
on siiski leitud, et juba Babüloonia arhitektuuris on võlv esindatud . Kreeka ehitistel esineb
võlvi äärmiselt harva. (Vaga 1999: 103)
Nii etruskide kui ka kõigi teiste Itaalia rahvaste elamu keskmeks oli aatrium , milles oli
tulekolle ja mis sai ka oma nime sõnast must – atae. (Alpatov 1973: 164)Aatriumi ümbritses
mitu kõrvalruumi. Tagumises osas aatrium laienes ja moodustas nö
tiivad. Nii valgus kui ka
õhk pääsesid elamusse maja ukse ja selle kohal asetseva avause kaudu. Ilmselt olid aknad
siiski ka hoone tiibadel. Põhiliseks valgusallikaks oli aatriumi laes asuv nelinurkne ava, mille
tõttu pidi põrandas olema ka spetsiaalne auk vihmavee vastuvõtmiseks. (Vaga 1999: 104)

ETRUSKI HAUAD
Olulisim teave, mis etruski kultuurist ja kunstist meieni jõudnud on, pärinebki nende
haudadest. Surnutekultus oli etruskidele ilmselgelt väga oluline.
Etruskide haudu on leitud väga mitmeid erinevaid tüüpe.(Lisa 4) Jaak Kangilaski(2003: 73) toob
välja neist olulisemad. Mõnel juhul on tegu kivisesse maapinda raiutud tunnelitega, mis kohati
avarduvad kambriteks. Samuti on leitud ümmargusi kuplitaolisi mullaga kaetud hauakünkaid,
kivist ehitatud majataolisi hauakambreid , mäekülge raiutud kambreid, millele on ette ehitatud
isegi eeskojad. (Kangilaski 2003: 73)
Etruskide hauad paiknevad suurte rühmadena, mida nimetatakse surnute linnadeks ehk
nekropolideks. Etruskid tuhastasid oma surnud ning tuhk paigutati hiljem urnidesse, mille peal oli lahkunu portreepilt. Olulisemate inimeste tuha jaoks ehitati savist või kivist sarkofaagid ning säilitati tuhk nendes. Sarkofaagide peal oli lahkunu pooleldi lamavas asendis figuur. See asend pärineb nii kreeklaste kui ka etruskide söömiskultuurist: nimelt lamades ja tõstetud ülakehaga oli kombeks istuda ülikute pidusöökidel. Tihti olid hauakambrid kujundatud elutubadena, mille seintel olid lisaks seinamaalidele ka illusoorsed uksed ja aknad. (Kangilaski
2003: 74)
Alpatov(1973: 164) on etruskide sarkofaage iseloomustanud järgnevalt: sarkofaage, milles
lamasid abielupaari laibad, oli kombeks kaunistada lahkunute portreekujutistega. Surnute hea
käekäigu tagamiselt ilmutasid etruski kunstnikud ebatavalist arukust ja oskasid hästi edasi
anda lahkunute omapäraseid jooni. Selles ületavad nad Alpatovi arvates nii egiptlasi kui ka
kreeklasi. Kõne all olevad kunstiteosed olid sageli rohmakalt joonistatud ja seejärel väga
kirevalt üle maalitud. Aegajal võis esineda isegi liiga vaba teostust, mille põhjusena võib välja
tuua õige mõõdutunde puudumise. (Alpatov 1973: 165) Siinkohal on oluline välja tuua Kangilaski ja Alpatovi versiooni olulisemad erinevused.
Nimelt väidab Kangilaski, et sarkofaage said endale lubada vaid tähtsamad etruskid,
lihtinimesed pidid leppima vaid urnidega. Samuti ei too ta välja mida erilist seoses
abielupaaride sarkofaagidega. Seevastu Alpatovi käsitlusest jääb mulje, et piltidega sarkofaagid olidki mõeldud vaid abielupaaridele. Sellest aga tunduvalt olulisem on tõik, et Kangilaski väidab kindlalt, et etruskid tuhastasid oma surnuid, samas kui Alpatovi nägemuse järgi olid sarkofaagid neile haudadeks.
5. ETRUSKI MAALIKUNST
Etruski maalikunstist saame me aimu vaid hauakambrite seinu katvate maalingute järgi.
Alpatov (1973: 164–165)toob välja, et eriti rohkelt maale on säilinud Chiusi ja Corneto
hauakambrites. Ta väidab, et etruski maalikunstil on palju ühist kreeka vaasimaaliga, kuigi
etruskide maailmavaade on kreeklastest sootuks erinev. Nende religioon põhineb usul
salapärastesse ja nägematutesse jumalatesse. Etruskid ise tundsid end pidevalt viibivat nende
seletamatute jõudude kütkes. Sarnaselt Idamaade rahvastele saatis neid alati hirm Hadese
sünge riigi ees. Seetõttu katsid nad hauakambrite seinad üleni paljufiguuriliste, värviliste
kompositsioonidega. Neil maalidel oli kujutatud maailma, mille surnu pidi maha jätma:
söömingud, joomingud, rusikavõitluseja
jahistseenid. Sageli meenutavad need maalid
rohkem egiptuse kui kreeka maalikunsti. (Alpatov 1973: 164–165) Kangilaski maalide üldiseloomustus langeb küll Alpatovi omaga kokku, kuid sellise
kujundude filosoofilistele põhjustele läheneb ta veidi teisiti. Ta(Kangilaski 2003: 74) toob
välja, et seinamaalidel on harilikult kujutatud rõõmustamist ja lõbutsemist: hoogsad tantsijad ,
pidusöögid, musitseerimised, jahipidamine ja kalastamine . Sellise kujunduse eesmärk oli
säilitada lahkunu hingele meelepärane elukeskkond. Etruskid leidsid , et elus on nii naudinguid ja rõõme, kui ka nukraid mõtteid ja surmahirmu. Surmajärgne olek tuleb kujundada aga elule võimalikult sarnasena. (Kangilaski 2003: 74) Janson(1995: 167) pakub välja ka erinevaid teooriaid, mis võisid olla just sellise hauakujunduse põhjuseks. Tema ideede lähtekohaks on mõte, et vastupidiselt egiptuse uskumustele arvasid etruskid, et lisaks kehale säilib hauakambris ka surnute hing.
Egpitlaste uskumuste järgi aga oli hing vabalt ringiliikuv. Janson pakub välja, et võibolla
oligi eluliste rõõmude hauamaalidel kujutamise põhjuseks hirm, et hinged tulevad elavaid kummitama.
Rõõmsa ja lõbusa keskkonna loomisega püüti saavutada seda, et hinged jääksidki surnutelinna
aladele ega tuleks elavate elusid segama . (Janson 1995: 167) Vaga(1999: 105) on välja toonud, et eriti tänuväärseks uurimisallikaks muudab etruski maalikunsti tõsiasi, et tihtipeale olid maalide autoriks sisserännanud kreeka kunstnikud või püüdsid kohalikud kunstnikud iga hinna eest kreeka kunsti matkida, mis võimaldab etruski hauamaalidel näha kreeka kunsti arengut ligi 300 aasta vältel. Maalidele iseloomulikuna toob Vaga välja, et suuremalt jaolt oli tegu koloreeritud lihtsates heledates toonides joonistustega, kusjuures harilikult olid meesfiguurid kujutatud tumedates ja naised heledates toonides.
Üldine laad olevat võrdlemisi elav, kuid kahjuks tihti maneerlik või isegi abituseni burleskne .
Lisaks Kangilaski ja Alpatovi käsitlustes väljatoodule mainib ta, et lisaks rõõmu kujutavatele
maalidele leidus ka mütoloogilisi pilte, mille hulgas sageli oli kujutatud ka allmaailma ja seda
eriti süngel ja õudsel viisil. (Vaga 1999: 105)
Süngete hauamaalingute tekke põhjuseid on analüüsinud ka Jansen . Ta (Janson 1995: 168)
toob välja, et süngete surmainglite ilmumine hauamaalidele on etruski kunsti hilisem nähtus ja ta seostab seda klassikalise kreeka kunsti mõjudega. Sellega kaasnes ka tõsine uskumuste
muutumine. Uute arvamuste põhiideeks on inimelu sõltuvus võitmatutest üleloomulikest
jõududest ning sellest lähtuvalt on surm mitte enam jätkuvus vaid lõplik eraldatus. Sellistel
maalidel on tihti kujutatud surmadeemoneid, kes võitlevad omavahel lahkunu hinge pärast.
Maalid on võrreldes varase perioodiga muutunud tunduvalt detailsemateks ja mitmeplaanilisemateks ning kaotanud oma algse rõõmu ja kergemeelsed lõbud. (Janson 1995:
168)
6. ETRUSKI SKULPTUUR
Etruskide figuurid ja portreed on isikupärasemad ja tundeküllasemad kui samaaegses
kreeka kunstis, mis muidu on etruskide kunsti suurel määral mõjutanud. Kohati võib isegi
öelda, et etruski figuuridel ja portreedel esinev omapära rõhutamine ulatub lausa
karikatuursuseni. Hea näitena võib välja tuua Veji Apolloni (Lisa 1), mis ei ole tehtud mitte
marmorist, vaid põletatud savist. Põletatud savi oli etruskide lemmikmaterjaliks. Veji Apolloni näol on küll tardunud naeratus, mis muudab ta väga sarnaseks kreeka arhailise ajastu
kouros'ele, kuid riietatud on Apollon nagu kore . Apolloni keha on väga kohmakas ja
massiivne . Sellest võib järeldada, et kreeka kunst oli etruskidele küll tuttav, kuid nad leidsid
sellele omapoolseid tõlgendusi, mitte ei kasutanud seda eeskujuna. (Kangilaski 2003: 75)
Etruski kunstis leidub samuti ilmekaid pronkskujusid, sest pronksivalus olid nad tõelised
meistrid. Kuulsaim neist on Kapitooliumi emahunt (Lisa 2), kes imetab Rooma linna rajajaid
Romulust ja Remust. Veenvalt on kujutatud hundi seisak ning metsik ja valvas pilk. Romuluse ja Remuse kujud on skulptuurile lisatud tegelikult palju hiljem, kui algne emahundi kuju valmis. (Kangilaski 2003: 75)
KOKKUVÕTE
Etruski kunsti on uuritud tänamatult vähe. Kuid selleks on ka põhjust, nimelt on meie
teadmised etruski kunstist väga kesised, säilinud on väga vähe ja sellest, miks etruski kunst
just selline oli, nagu arheoloogilised leiud tõestavad, teame me vaid nii palju kui on kirjas
roomlaste meenutustes. Seetõttu on ka vaated etruskide religioonile ja filosoofiale sageli
vaieldavad. Vähene informeeritus on ilmselt põhjustanud ka käsitluste suhteliselt suure
erinevuse, nagu nähtub ka käesolevast tööst.
Kuigi me selle põhjusteni süüvida enam ei saa, tuleb tõdeda, et etruski kultuur oli väga
kõrgelt arenenud ja sellest annab aimu just nende kõrgetasemeline kunst. Põhilised leiud, mille põhjal me võime tänapäeval etruskide kohta järeldusi teha, pärinevad nö
surnutelinnadest ehk nekropolidest ja just hauakunst on märkimisväärseim osa kogu etruski kunsti pärandist.
Etruski kunst on küll väga vähe uuritud, kuid ka selles võib välja tuua varasema ja
hilisema perioodi, mille eristamise ja sügavama analüüsiga tegeleb Horst Waldemar Janson
oma väga põhjalikus kunstiajaloo raamatus „History of Art“. Kahjuks ei mahtunud aga selle
teema põhjalikum käsitlus käesolevasse referaati. Etruski kunsti kõige põhjalikumat ja
spetsiifilisemat käsitlus „Etruscan Art“, mille autoriks on Otto Brendel, ei õnnestunud mul aga hankida, mistõttu töö põhjalikkus oluliselt kannatas.
Etruskide kultuuriga tegelemine põhineb suurel määral oletustel ja pakkumistel, mistõttu
see teema ei ammenda end vist iialgi. Seega oleks võimalik seda uurida väga palju
põhjalikumalt kui käesolevas väga lühidas käsitluses. Uurimismaterjali on küll üsna vähe, kuid olemasolevat on võimalik sest väga erinevalt interpreteerida.
KIRJANDUS
Alpatov, M. V. (1973). Kunstiajalugu: Vanaja
keskaja kunst. Tallinn: Kirjastus „Kunst“.
Janson, H. W. (1995). History of Art. London: Thames and Hudson .
Kangilaski, J. (1997). Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Kirjastus „Kunst“.
Kangilaski, J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu: Ürgajast gootikani. Tallinn: Kirjastus „Kunst“.
Vaga, V. (1999). Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Koolibri.
LISAD
Lisa 1. Veji Apollo figuur
Lisa 2. Kapitooliumi emahunt
Lisa 3. Etruski templi rekonstruktsioon
Lisa 4. Etruski hauakamber